Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Miks ma oma tööst ei kirjuta?

Mida kauem ma oma ajaveebi pean, seda sagedamini hakkavad tuttavad märkima, et miks ma kirjutan ainult kodust ja harrastustest, samal ajal kui mul on nii põnev ja palju salapära kätkev töö. Ja et just töös ettetulevatest rasketest, veidratest, lõbusatest, intrigeerivatest jne jne hetkedest tuleks kindlasti kirjutada. Et ehk aitaks see ka kedagi õpetada ja maailma paremaks muuta.

Hmmmm.

Kõigepealt ma muidugi ei arva, et amet "avalike suhete juht" endas tohutut salapära kätkeks. On muidugi osa, mis puudutab tööd konfidentsiaalse infoga, kuid see ongi konfidentsiaalne. Arusaadavalt ma sellest ei räägi ega kirjuta, isegi mitte niipalju, mis töö see siis selline on.

Teiseks ei ole mul just suuremat sisemist sundi maailma parandada. Elu ja inimesed oma veidruste, ahnuse, rumaluse, omakasupüüdlikkuse ja muude halbade omadustega teevad mulle pigem nalja kui et sunnivad lippu haarama ja barrikaadidele tormama. Ma küll loen suure naudinguga, kuidas näiteks Jaano-Martin oma blogis ajakirjanikega kempleb ning võin öelda, et minu kui suurfirma ehk "olemusliku kurja" esindaja töö pole mõnigi kord oluliselt kergem -  kuid ma jagelen rumaluse ja tendentslikkuse ilmutajatega pigem omavahel. Lihtsalt, mulle sobib niimoodi paremini. Meestel on taevaliku õigluse otsimise tarvet rohkem, ja au neile selle eest.

Kolmandaks - naljakatest ja pentsikutest juhtumitest ei saa ma kirjutada, sest kõigi nendega on seotud keegi konkreetne inimene. Minu tööks on ka keerukamate pretensioonide käsitlemine ja üliprobleemsetele klientidele lahenduste leidmine. Sealt tuleb küll aegajalt asju, mis sunnivad kas naerust vääneldes toolilt pudenema või siis imestama, kuidas küll maapind ei avane ja selliseid inimesi ei neela - aga elementaarne klienditeeninduslik eetika keelab klientide juhtumeid avalikkuse ette tuua.  

Nii et kahju küll, aga oma tööst ei kirjuta ma ka edaspidi.

Ent küsijate lohutuseks toon lõpetuseks - esimest ja viimast korda - siin ühe paari aasta taguse juhtumi, mis minu arvates on põikpäisuse musternäidis.

Üks ajakirjanik armastas kirjutada "juhatuse esimees" asemel "juhataja" . Esiteks on tiitliga eksimine faktiviga, teiseks on juhatajal ja juhatuse esimehel ka juriidiline vahe - ja nii püüdsin ma korduvalt ja viisakalt tema tähelepanu juhtida, et ta edaspidi kasutaks õiget ametinimetust. Asjata. Tema hinnangul ei olnud sellel lugeja jaoks mingit sisulist vahet ning "juhataja" olevat tema väljaande ärikaugetele lugejatele lihtsalt arusaadavam. 

Eks ma sain aru küll, et tegelikult ajas ta lihtsalt mõttetut jonni, tahtmata oma neljanda võimu esindaja auväärsuses mingile pressiesindajale alla anda.

Aga kui oled inimese motiivist aru saanud, saab sellega tema käitumist muuta. Nii pöördusingi ma järgmises meilisuhtluses lugupeetud reporteri kui "ajalehe kirjasaatja" poole. Kes ei tea, siis ajalehe kirjasaatjad on kodanikud, keda iga teema sunnib sulge haarama ja oma - sageli grafomaanseid - mõtteid vähemalt toimetuserahvaga jagama.

Vastus tuli ülikiiresti, nagu nõelatult. Adressaat teatas, et ta on siiski ajalehe koosseisuline töötaja, reporter, mitte mingi kirjasaatja.

Mul oli suur sisemine nauding vabandada, et kahjuks ei näinud ma seal sisulist vahet ning ajakirjanduskaugele inimesele on "ajalehe kirjasaatja" lihtsalt arusaadavam. Ja muidugi linkisin siis juurde meie viimase kirjavahetuse "juhataja" teemadel.

Vastust ei tulnud, aga edaspidi kirjutas ta kenasti "juhatuse esimees". Küllap muutusid tema väljaande lugejad ärialal üleöö targemateks, nii et võis edaspidi ka keerukamaid ametinimetusi kasutada.

 

 

Nii palju on vett, et otsa ei näe

Ööl vastu 28.septembrit 1994 uppus teel Rootsi reisiparvlaev Estonia, viies merepõhja 852 reisijat ja meeskonnaliiget.

Sellesse lakoonilisse lausesse on kätketud liiga palju valu, uskumatust, hämmingut ja leppimatust ka 11 aastat hiljem. Ning peaaegu igal eestlasel ja küllap ka rootslasel on seoses Estoniaga oma Lugu rääkida.

Minu Lugu on inimese oma, keda tragöödia tiib ainult riivamisi puudutas. Ei läinud mul laevaga põhja keegi liiga lähedane ega lähedalt tuttav, aga ometi jääb 28.september igal aastal ka minu jaoks uuesti ja uuesti Estonia huku päevaks.

Sel ööl, 11 aastat tagasi, ärkasin kodus oma esimest hommikut koos vastsündinud Ode Liisiga. Eelmisel päeval oli meid ju sünnitusmajast koju lastud! Ode Liisi esimene hommik kodus!

See varahommik oli külm ja pime, tuul peksis jäist vihma vastu akent ning meie Tartu korter oli niiskusest rõske, sest veel ju ei köetud.

Ent mina külitasin laias voodis sooja teki all, läbi mähkmete soojust kiirgav tita mu kõrval, ning pakatasin õnnest, piimast ja meest. Silitasin näpuga tasakesi tema sametist põske ning piidlesin läbi haihtuva hämaruse tema violetseid tulnukasilmi. Raadio voodi kõrval sumises vaikselt ja rääkis midagi Estoniaga juhtunud õnnetusest.

Nojah, mõtlesin mina läbi oma roosa õndsuseudu. Ikka juhtub. Eks laine käis üle parda ja paar rootsi pensionäri sai nohu. Torm ju, mis teha.

Aga raadio ei jäänud vait ja minuni jõudsid vastikud pealetükkivad sõnad "põhja läinud", "hukkunud", "sajad inimesed", "katastroof".

Ei, see ei ole võimalik! ehmusin ma ärkvele. Selliseid asju tänapäeval ei juhtu! See on ju nii suur laev, ma tean, olen ju sellega sõitnud! See ei saa tõsi olla, ei, ma sain kindlasti valesti aru, ei, ei, nii ei saa juhtuda!

See oli siiski tõsi. Nii sai juhtuda.

Need kaks korraga kogetud eluspektri äärmuslikku tunnet, minu otsatu õnn ja läbi raadio minuni jõudnud otsatu õnnetus, lõhestavad siiani mu hinge igal 28.septembril.

Nagu ka Estoniaga põhja läinud Urmas Alenderi laul "Teisel pool vett" :

Nii palju on vett, et otsa ei näe,
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.

Ja üle kõige hoian ma sel päeval pöialt Estonialt pääsenud Ain-Alar Juhansonile, kes oma merre jäänud triatlonistidest sõprade mälestuseks on pühendunud eesmärgile pääseda mainekale Hawaii Ironmani triatlonile. Võistlusele, millest sõbrad unistasid, kuid kuhu nad kunagi ei jõudnud.

X-Dream: seekord siis 25.septembril ujuma!

Taas kord sai tehtud X-Dream, sedapuhku selle hooaja viimane. Meie võistkond oli ikka koosseisus Leivo, Alar ja Kaja - midagi püsivat peab ju ka ekstreemsuse maailmas olema!

Seekordse võistluse eredaimad hetked olid 200-meetrine ujumine üle Viljandi järve (oli ikka üpris külm, muus olukorras poleks kindlasti ujuma läinud, ehkki ilm oli ilus) ning rattaetapi lisaülesanne Mulgi krossirajal. Ma poleks elu sees uskunud, et suudan rattaga nii järskudest küngastest üles sõita! Mõnest ma muidugi ikka ei julgenud ka, neist, mis tundusid väga pikalt ose püstloodis taeva poole kerkivat.

Ja kindlasti oli meeldejäävaks hetkeks päris tõsine kukkumine rattaetapil. Siledal asfaldilõigul tahtsid mehed tempot tõsta ning ühel väiksel tõusul püüdis Alar mind rüütellikult selja tagant lükata. Sellisest asjast on tavaliselt tõesti väga palju abi, aga seekord haakusid meie rattasarved kuidagi risti ning kukkusime 40-kilomeetrise tunnikiiruse juures kahekesi koos küljeli.

Tegelikult läks see väga õnnelikult. Mõlemal on üks põlv kõvasti põrutatud ja katki, Alaril ka küünarnukk ning minul vasak käeselg valus ja paistes - see sai rattasarvelt hoobi. Aga hea, et rattal sarved olid, muidu oleks käsi vastu asfalti käinud ning kindlasti kah katki. Nüüd on kõvasti mõlkida saanud rattasarv. Ja tagumine ratas minu jalgrattal oli nii kõvasti kaheksas, et Leivo pidi teda põlve peal sirgemaks painutama. Nüüd ootab temaga käik Hawaii Expressi, minu lemmikteenindaja Marko juurde.

Pärast mõningat ehmatust ja luude-kontide kiiret ülekontrollimist istusime taas ratastele ja tegime võistluse lõpuni. Jooksuetapil oli minu põlv küll vahepeal ikka väga valus, eriti mäest alla joostes. Aga siis tuli jahutava kompressina ujumine ning pärast seda oli juba palju parem.

Oi, ja mis veel! Meie tiim sai lõpuks võistluse videosalvestuse jaoks intervjueeritud :) Ning kõige krooniks võitsime Salomoni sõjaväemustrilised seljakotid. Lahe!

Ekstreem.ee lehele 2005.aasta tegemiste alla kirjutan võistlusest lähiajal pikemalt ka.

Aitäh sarja korraldajatele ning loodame, et nad ka järgmisel aastal seda teha jaksavad! Kuna X-Dreami peasponsori Hansapanga poolt on aktiivne multisportlane ka juhatuse esimees Erkki Raasuke ning sari ise on panga töötajate seas rohke osalusega, siis on ehk loota, et ka järgmisel aastal pank sarja toetab. Ürituse populaarsus ju kasvab.

Igatahes - kui tsiteerida Toe Tagi, siis minu poolt respekt, feim ja sull seiklusklubi XDream tegijatele!

Loe veel juurde Leivo ajaveebist ja vaata tema tehtud pilte (NB! Kaamera oli veekindlas kattes, aga katte peal on mõnel pildil veepiisad - eriti ujumisetapil :)

Ode Liisi sõbranna-sünnipäev

Oma üheteistkümnendat sünnipäeva tähistas Ode Liis koduse pidzhaamapeoga. Kohal oli seitse sõbrannat, mängiti kaarte ja lauamänge ja tehti moedemmi.

Kuna samal õhtul toimusid Coca-Cola Plazas ühe reklaamfilmi võtted, kuhu oli massistseeni osalejaid vaja, lülitasin ka reklaamitootmise külastuse sujuvalt Ode õhtuprogrammi. Ikka sellepärast, et kodu päris pea peale ei pöörduks ning siin oleks mõnda aega vaikust ja rahu.

Filmimisega läks kahjuks kaua aega, nii et me ei jõudnudki massistseenide algust ära oodata ning lahkusime südaöösel kinost. Aga päris põneva elamuse said tüdrukud siiski - näha, kuidas peanäitlejaid meigiti ja neile riideid valiti ning ka esimeste plaanide ülesvõtmise.

Ja nagu öeldud, oli kodus sel ajal vaikus ja rahu.

Kinno viisin tüdrukud kahe autotäie kaupa, tagasi aga ei viitsinud kaks korda sõita ning nii sai taas kord proovitud, kui mitu tüdrukut mahub mu autosse. Seekord siis 9, sest ka Kati oli meiega. Ja kui ka mind tüdrukuks lugeda, siis koguni 10.

Mina läksin magama kell 1, kuid tüdrukute pidzhaamakas kestis ikka neljani välja.

 

Teismeline sügisetüdruk

Täna kell 01:23 algas sügis ning täna kell 06:10 sai Ode Liis 11-aastaseks.

Palju õnne ja kallistusi minu armsale sügisetüdrukule! 

Ühtlasi on ta nüüd sellel sünnipäeval astunud üle maagilise -teistaastate lävepaku ja on äkki üleöö teismeline.

Huvitav, aga Inglise lapsed saavad keelelises mõttes teenageriks hoopis hiljem, alles 13-aastaselt (thirteen, enne seda on ju lihtsalt twelve ja eleven). Sama juhtub Saksa lastega, kes on 11-aastaselt elf ja 12-aastaselt zwölf ning alles kolmeteistkümneselt ja edasi -zehn (dreizehn, vierzehn jne). Veel hullem on lugu Hispaania lastega, kus keeleline kümnendieristus tekib alles vanuses 16 (dieciseis, diecisiete jne, aastad 11-15 on aga lihtsalt once, doce, trece, catorce, quince).

Mulle tuttavatest keeltest jätkavad ainult Vene lapsed eestlastega ühte liini ja on kohe 11-aastaselt odinnadtsat. Aga samas ma ei tea, kas vene keeles üldse on teismelisele vastavat nadtsat-tüüpi sõna selles vanuses laste-noorte tähistamiseks.

Kiusatus

Vilja, kel lähiaaastail pole plaanis mägi- ja kaljuronima minna, pakkus mulle müügiks täiesti uusi kaljuronimissusse. LaSportiva Cobra, soodsa hinnaga.

Eks ole, nii kõval ronijal kui mina, kes umbes kord aastas siseseinale saab, on tõesti hädasti spetsiaaljalanõusid vaja. Tennistega ei saa enam kuidagi hakkama. Ja raha on mul muidugi kah pidevalt üle, ei teagi, kuhu teist õieti panna.

Teistpidi, äkki vormistaks siis ära ronijakaardi ja hakkaks terve talve aktiivselt seinal käima? See oleks näiteks nagu jõusaali eest, trennikulu jääks seega ära...

Need papud on lihtsalt NII ilusad ja meeldivad mulle hirmsasti.

Õnneks on nad mulle natuke suured.

Ma tõesti ei tea, mida teha.

 

Natuke ajalugu: Märtini avarii Walesis

Eesti esipiloot Markko Märtin tegi täna Walesis avarii. Ise elus, kaardilugeja Park surnud. Lugeda saab igalt poolt, näiteks ka siit: http://www.epl.ee/artikkel_300933.html

Minu jaoks mitte eriti  isiklikult puudutav sündmus, Kati kui vormeli- ja rallifänni jaoks aga küll. Keset mu loengupidamist helistas ta mulle, et seda teatada.

Taeval ei ole soosikuid, teadis rallisõitjate kohta juba Erich Maria Remarque.

Eesti rallifännid korraldasid aga hukkunud Parki mälestuseks leinasõidu Mustamäe Peugeot esinduse juurest Lasnamäe Peugeot esinduse juurde. Hüppasime meiegi Katiga autosse (mis juhtumisi on kah Peugeot) ning ühinesime rongkäiguga. Allolev pilt on varastatud Postimees Online küljelt, autor Raigo Pajula - aga kuidas ma sain näppamata jätta, kui ta on pildistanud just seda osa kolonnist, kus paistab ka meie auto roheline taguots seal lipuga Fordi ees! :) Tegelikult muidugi on see parim pilt iseloomustamaks olukorda kella 18 paiku Kommest Auto ees.

Väga võimas, külmavärinaid tekitav tunne oli näha neid sadu ja sadu autosid leinalintidega. Mõnel Eesti lipp, mõnel Inglise lipp leinalindiga aknast väljas. Ohutuled kõigil vilkumas. Liiklus oli ikka totaalselt umbes, mõlemas suunas - Kommest Auto eest Lasnamäe poole sõitmiseks pidi kolonn ju kõigepealt tegema Sõpruse puiesteel tagasipöörde. Sähvivate vilkuritega politseiautod ja -mootorrattad üritasid korda luua ja kolonni suunata. Esimeste punaste tulede alt lasti meid joonelt läbi, et liiklus pisutki käima saaks.

Kolonnis oli ka palju tõelisi ralliautosid. Võimsate mootorite möirgamine paigaltvõtul ja väikselgi kiirendusel pani tänavaauto omanikust minu tõelist kadedust tundma. Ja võibolla sain ma seal ühisest leinatundest haaratud võimsas kolonnis esimest korda, kasvõi riivamisigi aru jõust, mis paneb inimesed rallisporti ja tehnikamaailma jumaldama.

Lasnamäe Kommest Auto ees süüdati küünlad ja pandi lilled. Peugeot´ firmalipud olid pooles vardas. Prisma ees parklas seisid kolonni autod jätkuvalt vilkuvate tuledega. Tuhises külm tuul. Ilus ja kõle oli korraga.

 

Autokino noorteöös

Täiesti ununes kirjutamata, et reede õhtul käisime Leivo autoga autokinos. Toimus see Tallinna Noorte Öö raames Lasnamäe Tsentrumi parklas. Huvi korral loe lähemalt http://www.tallinn.ee/noorteoo/

Filmid midagi väga erilist polnud ja nii olime kohapeal vaevalt tund aega. Aga õhkkond oli tore - kui ma oleksin veel õpilase või üliõpilase eas, siis mulle küll meeldiks hulgakesi autosse surutuna autokinno tulla. Film, ah, see oleks ka siis tühiasi, põhiline oleks sündmus ise.

Antud juhul olime aga ürituse täielikuks nautimiseks liiga vanad ja liiga hea autoga.

Kaaslane eluajaks - migreen

Teismelisena diagnoositi mul minu suureks üllatuseks haigus, mida olin pidanud väljasurnud tõu, peente aadlidaamide pärisosaks - migreen. See oli siis, kui neljateistaastaselt tabas mind esimene meeletult tuikav ja oksendamisega lõppev peavaluhoog.

Migreen ei ole tegelikult haigus, vaid nagu ütleb http://www.peavalu.ee/ : periooditi esinev häire. Seda ei saa välja ravida, kuid sellega saab kohaneda.

Mind külastab migreenihoog kord kuni kaks aastas. Sagedamini tunnen aga ära tema alguse - veidra väreluse ehk migreenihalo pea ümber - ning saan ta paari aspiriinitabletiga maha suruda. Mõnikord see aga ei õnnestu, kui näiteks käekott tablettidega kuskile maha on jäänud. Siis on laks käes.

Minul on migreeni päästikuteks:
* punane vein
* toomingate ja sookailude lõhn
* päev otsa katmata pähe kõrvetav päike
* umbsed ruumid (kombinatsioon avanematu odav plastaken + puuduv ventilatsioon)
* "päevad"

Muidugi - need võivad, kuid ei pea migreenihoogu vallandama. Mulle näiteks väga meeldib punane vein ja mõnigi kord ma ei jäta teda joomata ja midagi ei juhtu, kuid pean alati migreenihoo võimalusega arvestama. Eriti kui kokku satub kaks või rohkem päästik-sümptomit - toomingapõõsa all ma raudselt endale punaveini lubada ei saa.

Migreen ei muuda mind õnneks täiesti teo- ja töövõimetuks. Autoga ma hoo lõpufaasis küll sõita ei julge, kuid kõige muuga saab hakkama ning ümbritsevad ei pruugi arugi saada, et mul midagi viga on. Ainult WC peab lähedal olema, et kergendust toova oksendamise hetkeks sinna jõuda...

Täna õhtul mul ongi selle aasta peavaluhoog, päästikuks päev läbi kestev loengumaraton umbses klassiruumis. Ehk siis tänavu enam ei tule.

Saja teine on mul kaelas...

Ühel hommikul tööl lehti lugedes nägime Leittiga Postimehes lakoonilist nupukest, et Patarei vangla avab külastajatele uksed. Allikas: Virumaa Teataja. No mida??? Miks viitab Postimees Tallinna ellu puutuva uudise osas maakonnalehele ja miks üldse kirjutab Rakvere ajaleht Tallinna-kesksest uudisest? Aga uudis ise oli vaieldamatult väga põnev.

Lähem uurimine Postimehe allika kodulehelt  (http://www.virumaateataja.ee/150905/esileht/15026356.php ) tuvastas, et Patarei vanglat hakkab haldama Sihtasutus Virumaa Muuseumid (sellest siis ka Virumaa Teataja eriline pühendumine!). Ja et külastajateks saavad registreeruda vähemalt 10-liikmelised grupid.

Mõeldud-tehtud. Helistasime kohe Patarei projektijuht Andrus Villemile (oleme temaga ka põgusalt tuttavad ühisest skate-halli projektist) ning broneerisime ühe grupi aja reede õhtuks.

Ekskursioonivõimalusest kuulmine jagas sõbrad-tuttavad-kolleegid hoobilt kaheks. Ühed ütlesid, et väga põnev ja olid kohe valmis kaasa lööma, teised hindasid vanglat halva aura, A-hepatiidi ja rohkete kannatuste kohaks ning kindlasti ei tahtnud sinna minna.

Mina isiklikult pole vanglat kunagi ei romantiseerinud ega dramatiseerinud. Paar pätipoisist lapsepõlvetuttavat, kes varguste ja röövimiste pärast kinni läksid, hävitasid minus lõplikult teismeliste sõbrannade seas vohava tunde, et vangis istuvad ebaõiglaselt koheldud romantilised rüütlid. Nii et ainsad hetked vanglaromantikast seostuvad mul Urbide blatnoiballaadiga "Saja teine on mul kaelas..." Teistpidi: pole ka mu lähisugulaste ja - tuttavate seas ühtki poliitvangi, et vanglat suguvõsa legendide baasil õuduste kambriks lugeda. Nii liitusin minagi lihtsalt-põnev-arvajatega ja kogunesime reede õhtul Patarei sissepääsu juures.

Merekindlusest vanglaks, vanglast ...?

Patarei kompleks on ehitatud 1840. aastal tsaar Nikolai I käsul tsaariarmee merekindluseks, 1920. a. muudeti see vanglaks. Karmimatel aastatel hoiti seal kuni 4000 vangi korraga ning okupatsiooniajal, 1940-1991, käis sealt läbi kümneid tuhandeid kinnipeetavaid, nii kriminaale kui "poliitilisi". Viimastele ja juutidele kui ebaõiglaselt vaenatuile on nüüd Patarei seinal mälestustahvel.

Vanglana lõpetas Patarei tegevuse kahe aasta eest ning siiani käib arutelu (et mitte öelda kemplemine), mida selle kompleksiga ette võtta. Räägitud on kunstiakadeemia sinna kolimisest - aga selle peale ütleks esimese emotsioonina küll, et tule taevas appi! Jah, ka Toompea loss on kunagi olnud vangla, kuid ometi tundub mõte Patarei seinte vahele rajatud kunstikoolist õõvastav. Ilmselt on Patarei õudne aura veel liiga värskelt meie ajaloolises meeles - ka nendel, kel temaga isiklikku kogemust ega kokkupuudet ei ole.

Meie ekskursioonigruppi juhatas Patarei vangla viimane direktor Nikolai Kask - suurepärane, lausa sündinud giid! Alustasime retke välise jalutuskäiguga hoone taha, kus otse Patarei müüride all loksuvad lained ja paistavad möödasõitvad valged laevad. Miljonivaade. Mitme miljoni vaade. Ja siis pöörad end ümber, et põrnitseda mitmekihilist okastraati, rohtuma hakkavat liivariba kahe müüri vahel ja süngeid trellitatud aknasilmi.

Patarei raskete rauduste taga on 16-ne ja 32- kohalised kongid raudpõhjaga kitsaste naride ja peldikunurgaga, põranda külge kinnitatud söögilauad ja pingid. Betoonseintega ümbritsetud ja pealt raudvõrguga punutud ahtakesed jalutushoovid, kus "eluaegsed" päevas tunnikese tammuda said, kollektiivsed dushiruumid, kus vett keeras suurest kraanist kõigile ühviisi valvuri käsi, "täitapper" ehk riiete kuumutamise kamber, raudsed söögikärud... Iga samm kõmab betoonil vastu, kuid hääled sumbuvad sinnasamasse ning karjed ei jõua kuhugi.

Viimast koges omal nahal Leitti, kes korraks mujale vaadates grupist maha jäi ning vanglasse ära eksis. Kiiresti jõudis ta küll välja ja helistamise abil teistele järele, kuid hetkeliselt õudne oli see olnud siiski.

"...saja teine aga lõpeb verega..."

Patarei teeb eriti süngeks see, et siin viidi läbi ka hukkamisi. Üks emotsionaalselt õõvastavamaid hetki oli see, kui kuulsime, et surmamõistetud otsuse täideviimise päeva ei teadnud ja oodata tuli teinekord lausa kuid. Igal nädalal käisid vangid pesemas, surmamõistetud teiste hulgas. Kui Päev oli käes, võeti surmamõistetu ühes koridoride hargnemiskohas vasakule ehk dushiruumi suundujate rivist välja ja suunati paremale - hukkamiskambrisse. Nii et pesema minnes ei teadnud surmamõistetu kunagi, tuleb ta sealt tagasi või ei... See iganädalane tee tapalavale võis olla tõeliselt kohutav isegi paadunud kurjategijaile.

Mahalaskmisruum ise oli ootamatult lihtne. Ma ei tea küll, mida ma ootasin - ilmselt piklikku koridorilaadset ruumi ja vähemalt mingit tooli või posti, kuhu hukatav kinni seotakse, vist ka koridori otsas asuvat tulejoont, mille tagant mahalaskajd kogupaugu annavad (olin kuulnud, et neid olevat mitu, kuid ainult ühel kuul rauas - nende endi psüühika kaitseks). Aga ei midagi sellist. Väike tuba. Tsementpõrand, pruunikaspunaseks värvitud seinad ja uks - eks ikka selleks, et veri nii jõhkralt välja ei paistaks (kogu muu vangla disain oli sinine või hall) . Äravooluauk põrandas, pesuvoolik ja ventilatsiooniava püssirohusuitsu äratõmbamiseks. Ja kõik. Hukatav oli pandud rauduskäsi põrandale põlvili või pikali ning siis kuklasse tulistatud. Ei mingit kogupauku. Ei mingit paatost.

Patarei viimased ohvrid

Patarei viimastest eluaegsetest vangidest on Eesti Ekspressis kirjutanud Margo Vaino http://www.ekspress.ee/viewdoc/4C1F5E97A11DE463C2256E1D002E4753 . Mõnede artiklis viidatud kinnipeetavate nimed olid veel praegugi kongide ustel. Anonüümsus olnuks siin parem - mina eelistanuks küll mitte teada, et just praegu vaatan lapsetapja ja -vägistaja kongi...Aga kes mul käskis enne minekut seda artiklit lugeda!

Patarei vangla tühjaksjäämine tähendas aga traagikat vanglas elanud kassidele. Kiisud ei olnud ju ametlikul riigileival ning nii ei võetud neid vangla kolimisel teistesse vanglatesse kaasa, vaid hukati. (http://www.sloleht.ee/inc/print.aspx?id=139826 ) Loodetavasti jäävad need 11 surmasüstitud kassi Patarei viimasteks ohvriteks.

Ja mina paneksin ka neile väikese mälestuskivi. Ikkagi viimased süütult tapetud nende seinte vahel.