Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Katit ahistati

Eile õhtul sattusid Kati ning tema sõbrannad Milanna ja Ester Magistraali poe ja pargi lähistel ahistaja küüsi. Mingi mees oli hakanud neil järel käima, kätt õlale ajama jms.

Tüdrukud olid algul trollipeatusse jooksnud, aga trolli ei tulnud ning mees tikkus ka trollipeatuses ligi. Siis plagasid nad üle tee majade vahele - Kati kukkus selle käigus veel oma põlve lõhki - ning kui mees ikka järele tuli, paluti varjupaika Karini juurest. Karin oli õnneks kodus ja tegi koodluku kohe lahti - kujutan ette, kui hea tunne võis tüdrukutel olla, kui said suure raske raudukse enda järel kinni lajatada...

Karin pani siis Kati põlvele plaastri ja turgutas heitunud põgenikke vahvlitega.

Nojah, vanema ja targema inimesena võib öelda, et kella seitsme ajal, kolmekesi, rahvarohkes kohas ja suur valge väljas, mis seal karta - aga mäletan omast ajast, et sellised kogemused olid ikka üsna heidutavad. Vastikud ka, sest ega sellised ligitikkujad siis mingid ilusad poisid ei ole.

Igatahes tuleb tüdrukutele õpetama hakata, et kui tülitamine toimub päeva ajal ja inimesi liigub, tuleb ärajooksmise asemel võimalikult rahvarohkes kohas - trollipeatus on hea mõte - seisma jääda, ligitikkujale osutada ning valju ja selge häälega öelda: "Lõpetage meie jälitamine ja jätke meid rahule." See tundub küll algul väga raske - kuidas sa ikka heast peast avalikus kohas sõna võtma hakkad! - aga kui kord oled ära teinud, siis edaspidi pole enam nii hull. Igatahes on see kõige efektiivsem viis tülitajast vabaneda.

Peamine on:
1. Olla sõnades viisakas (st mitte kasutada väljendeid "ilane vanamees", "pervert" jms), sest see võib ümberseisjad hoopis inetult rääkivate noorte vastu meelestada.

2. Hääletoon peab olema otsustav ja kindel (igal juhul mitte kriiskav või karjuv) ja piisavalt vali (aga, nagu öeldud, mitte karjuv).

3. Kui tülitaja midagi vastu kobiseb ("Ma ei saa aru, mis neil plikadel hakkas" vms), tuleb jäisel ilmel selg pöörata ning temast enam mitte välja teha. Mingil juhul ei tohi sõnelusse laskuda.

Sellisel juhul saab tülitaja tavaliselt avalikkuse halvakspanevad pilgud ja eemaldub. Kui halvakspanu talle aga ükspuha on ning ta tülitamist jätkab, tuleb astuda (just astuda, mitte hüsteeriliselt käe külge klammerduda vms) kõige turskema trollipeatuses seisva mehe juurde ning öelda: "Palun vabandage, kas me võime seista teie lähedal. Siin on meil julgem võtta telefon ja kutsuda meid jälitavale mehele politsei." Ja siis tulebki kohe 110 helistada ning öelda: "Mind jälitab /siin kohas/ üks mees ja ma ei julge koju minna, sest ta tuleb mulle pidevalt järgi. Palun tulge appi - saatke see mees minema või viige mind autoga temast kaugele."

Niipalju usun ma küll Eesti politseisse, et ta siis kohale tuleb. Ja isegi kui ei tule, on see tülitajale tavaliselt piisav põhjus haihtumiseks.

Kui politsei tuleb, aga tülitaja on kadunud, andke politseile tema isikukirjeldus. Siis on ka politseil tunne, et ta pole mitte asjata välja tulnud.

Niisugused õpetussõnad siis. Lugege, tüdrukud.

Mammu jäi lifti kinni

Tänahommikune suursündmus oli see, et lehte tooma läinud Mammu jäi lifti kinni. Lift küll sõitis korruste vahel, kuid uksed ei avanenud kusagil korrusel.

Vaene mammu oli meie korrusel peatudes hulk aega kloppinud ja kolistanud, aga meil on korteril nii tugev ja helikindel välisuks, et me ei kuulnud midagi. Ei pannud tähele ka, et lehetoomine kuidagi kaua aega võtab. Avastasime lifti vangistatud Mammu alles siis, kui lapsed kooli ja mina tööle hakkasime minema.

Egas midagi, lapsed kulgesid treppi mööda ja mina jäin Mammule seltsiks, helistades muidugi kohe ka Otise dispetsherile.

Kui keegi tahab testida halba klienditeenindust, siis tehke sama. Helistage Otisesse 6011001 ja küsige seda dispetsherit, kes oli tööl 5.septembril kell 7:35 paiku. Või ega ma ei tea, võibolla polegi vaja dispetsherit täpsustada, võibolla on nad kõik ühesugused. Loodan siiski, et mitte.

Kõnealune dispetsher teatas aga kõigepealt, et nende kontor on Lasnamäel ja sõiduks läheb kaua aega. Ok, muidugi peab ütlema, et kohaletulek pole lähiminutite teema, kuid kindlasti pole asjakohane selline pahur ja süüdistav hääletoon, mida tema selle juures pruukis. Ma vist pidin ennast süüdlasena tundma, et remondibrigaadi väljakutset kuhugi Lasnamäe lähedasemasse kohta ei suutnud korraldada.

Igaks juhuks küsisin, et ega kinnises liftis õhust puudu ei tule vms. Selle peale teatas dispetsher, et olgu mis on, aga kindlasti ei tohi hakata ise lifti uksi kangutama, sest see lõhub ju lifti ära. Ja et olgu liftis kinni olija paigal, kuni Otise brigaad kohale jõuab. (No ei tea, mida muud tal seal teha oleks?)

See hakkas mulle juba nalja tegema (Mammule, tõsi küll, üldse mitte) ja nii helistasin 15 minuti pärast uuesti, et küsida, kas brigaad on juba välja sõitnud. Muidugi veel ei olnud, aga pidi kohe sõitma. Kuulsin veel kord hoiatust, et mingil juhul ei tohi ise uksi muukima hakata. Täpsustuseks öeldi aga, et brigaad jõuab kohale 20 minutiga.

Ühel hetkel umbes 15 minuti pärast proovisin aga vajutada lifti kutsenupule - ja ennäe, uksed avanesid ja Mammu pääses välja!

Nüüd helistasin juba asja pärast uuesti Otisesse, et öelda, et inimene pääses siin juba välja, nii et siia ei pea enam kiirustama. "Välja pääses sellepärast, et montöör on juba kohal!" nähvati teisel pool ja visati toru hargile.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Otis = professionaalsed ja kiired montöörid + nõmedad dispetsherid.

Nojah, vastupidine variant oleks kindlasti hullem.

Kassi kurri-aeg

Kodus emakassi pidades tuleb aegajalt välja kannatada tema jooksuaegu. "Kurri-aeg", ütleme selle kohta meie, sest ta teeb siis pidevalt mingit omapärast kurisevat-kräunuvat meelelist häält. Ja päris kindlasti ta ei jookse sel ajal, vaid ainult hiilib maadligi ludus ehk "lühikeste käppadega" ja muidugi aeleb igal pool jalus.

Suvel on tema aelemise lemmikpaik üks kole kordategemata rõdunurk, kus seisavad vanad suusad ja suusakepid, mida keegi enam ei kasuta, kuid mida pole ka ära visanud. Seal tsemendi peal ta siis hõõrub ennast ja keerutab maas.

Paar esimest korda oli kurri-aja üleelamine nagu piinlik, aga nüüd, kui Kasutu on varsti juba kolm aastat meie juures elanud, oleme sellega nii ära harjunud, et ei pane enam tähelegi. "Häbitu kassitükk!" pahandab ainult Mammu, kui kass otse tema jalge ees oma püherdamise ette võtab. Ja kord, kui keegi külasolijatest imestas, miks kass nii teeb, teatas Ode otse ja avameelselt: "Ta tahab paarituda, aga meil pole talle isakassi võtta".

Sest jah, me tahaksime talle poegi küll, aga ta on juba kaks isakassi ära põlanud ja läbi klobinud. Aga teda linnas õue lasta, et ta ise endale meelepärase peigmehe leiaks, me ei julge. Ja maalkäikudega ei lange tema kurri-ajad lihtsalt kokku.

Nii ta siis muudkui kurristab ja kurristab. Täiesti kasutult.

Kui keegi teab mõnd toredat, soovitavalt pikakarvalist kõutsi, keda omanik on valmis välja laenama või tema juurde pruudi kostile võtma, oleme tulevaste kurri-aegade valguses väga rõõmsad.

Tallinna kepikõnd vol.2

Pühapäeval oli teine kepikõnniüritus poliitilise maigu saanud sarjast „Tallinn liigub”.

 

Ega ta esimese ürituse (http://kaja.ekstreem.ee/?ID=764&s=com) ja plaktiskandaali järel vahepealse kolme nädalaga vähem poliitiliseks polnud muutunud. Põhierinevus oli selles, et seekord oli särgireklaami võimalused valimisvankri ette rakendanud ka Res Publica: nende särkidel olid seljal lausa valimisplatvormi põhipunktid kohalike omavalitsuste valimistel 2005. Aga mis ma ironiseerin: eks see ole tõesti üks võimalusi, kuidas poliitikat ja poliitikuid rahva sekka tuua. Ainult et kui nii edasi läheb, on kepikõndimas varsti rahvast vähem kui poliitikuid. Et seda niipea ei juhtuks, olime meie rahva esindajatena seekord esindatud lausa viiekesi: lisaks mulle ja Mammule olid kaasas ka lapsed. Ja äriühingutest oli konjunktuuri ära tabanud Matkasport: firmasärkides Siiri ja Anneli naersid, et eks nemadki tulid siia reklaami tegema.

 

Ilm oli imeilus ja seekord Saku Suurhalli ümbruse asfaltteedel kulgenud rajal läks 4 km nagu lennates. Kohtas eelmisest kepikõnnist juba tuttavaks saanud nägusid ning finišis jagas Aura mahla ja Tere igasugust head-paremat. Viimane on nüüd vähemalt minu näol ühe uue kliendi oma Emma rabarberikoogi desserdile juurde saanud: see oli tõesti hea.

Kas nii palju teismelisi on olemas?

Katil ja Odel olid jub ammu olemas suvelõpukontserdi Tele2 Go Live! piletid, mille Kati oli lisaks muule nännile teeninud Tele2 kliendiajakirja oma mobiilikasutusest kirjutades (kätte oli need andnud Tele2 juhatuse esimees Üllar Jaaksoo isiklikult!). Tele2 ajakirja sattus Kati muidugi J kaudu, kelle sõber seda kokku paneb ning noori kirjutajaid otsis. Hmm, tavaliselt eeldatakse sellistes kohtades küll, et räägivad oma kliendid, kuid kui Tele2-l midagi Kati ja tema sõbrannade kui EMT klientidest laste vastu ei olnud, siis loomulikult ei hakanud ka mina puhtalt oma firma patriotismist keelama Katil Tele2-ga tegemist teha.

Aga ootamatult sain ka mina hea õe vahendusel Go Live! pileti ja läksin kontserdile.

Esimene mulje paltsilt oli: nii palju noori! Ma olin vist alateadlikult arvanud, et pärast minu noorust on teismelised kui liik välja suremas ning oma laste ja nende klassikaaslaste näol on tegu üksikute viimaste isenditega. Oh ei - neid on samuti tuhandeid ja kümneid tuhandeid nagu vanasti! Ja igasuguseid karvaseid ja sulelisi, nagu vanasti. Ainult karvad ja suled on teistsugused ning oma isikupära rõhutamise aksessuaarid teised.

Õnneks oli platsil muidugi ka mulle sobivaid inimesi - Karin ja Toomas, Leivo, Kairi, kõigil lapsed kaasas. Mina aga nägin oma lapsi ainult kokkulepitud kontrollkohtumisel tuletorni juures, korra suurel ekraanil, kus hetkeks olid suures plaanis Kati, sõbranna Reelika ja pool Odet ning pärast kontserdi lõppu autos.

Kontserdi alguses olid peal bändid, mis minu hinge liikuma ei pane: räppar Toe Tag, Tanel Padar&The Sun ja muud nö popid ja noortepärased asjad. Aga siis astus lavale Smilers ning kui lõpus tuli Terminaatorilt ära ka "Juulikuu lumi", siis laulsin minagi juba kaasa. Muidu aga sai enamiku ajast istutud laulukaare all ning lava ees toimuvat möllu kõrvalseisjana vaadatud-hinnatud.

Tele2-le tuleb au anda: kontsert oli kidlasti üks paremaid noorte üritusturundusprojekte. Päris hästi oli välja toodud ka peatoetaja huvid: pidevalt tervitati lavalt telekahte ning rahvast ärgitati saatma SMSe, millist bändi tahetakse lõpulugu mängima. Algselt oli korraldajatel olnud plaan, et nende SMSide põhjal kuulutatakse välja Eesti parim bänd, aga bändid polnud niisugusest ootamatust ja viimasel hetkel ilmnenud võistlustulle astumisest just vaimustatud ning ähvardasid sel juhul üldse tulemata jääda (http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=180191). Nii mängiti SMSide saatmine ümber lõpuloo tegija väljaselgitamiseks - eks Tele2 tahtis sõnumitega natukegi raha tagasi saada, tegu ju ikkagi megakalli projektiga.

Lõpuloo sai endale arvatult Smilers - SalSaller on ju nii hingematvalt ilus ja valus - ning selleks oli arvatult "Jalgpall on parem kui seks" - võitis ju täna Eesti jalgpallikoondis Lätit tulemusega 2:1.

Ja ilutulestik kontserdi lõpus oli lihtsalt mega.

 

Sügisjooks!

Tallinna Sügisjooksul olevat seekord olnud rekordarv inimesi: 7000+, mis hakkab juba lähenema suurte nõukogude-aegsete rahvaspordiürituste osaluseni. Mis on lahe, sest kui nõukaajal midagi head oli, siis oli see just rahvasport ning soodsad, paljudele kättesaadavad sportimisvõimalused. Vähehaaval hakkab see õnneks tagasi tulema, ehkki tollaste hiigelspartakiaaide ja -turiaadideni me mastaapide muutumise tõttu ilmselt ei jõua. Ja kas on vajagi.

Sügisjooksul olevat kaasa löönud ka legendaarne 92-aastane Leida Sevrjuk (tegi 90-aastaselt langevarjuhüppe ja lõi kaasa Hansapanga pensionifondi reklaamis "Olen selline nagu tahan. Elu lõpuni."), esindatud oli ultra-pikamaajooksja Peeter Vennikase pere ning loomulikult ülirohkesti igasuguseid tuttavaid.

Oma perest olime seekord pikkadel distantsidel kolmekesi: mina, Kati ja Mammu tegime läbi 10 km. "Tegime läbi" on täiesti õige sõna, sest minu aeg oli eelmise aasta omast ligi 6 minutit halvem, ehkki eelmisel aastal olin ma täpselt sama vähe treenitud kui praegu ning veel kaks päeva tagasi olin arvanud, et kuna ma eelmise aasta tulemusega rahul ei olnud, tahan ma tänavu seda parandada. Aga kaks päeva tagasi juhtus see, et sain palaviku ja ränga nohu-köha, nii et vahepeal terendas juba, et ma üldse ei saa jooksule minna. Ja jooksu naljakaim hetk oli see, kui kõrvaljooksnud mees hakkas keset üht minu hingematvat köhahoogu mulle seljale kloppima: ta arvas, et mulle on putukas kurku lennanud.

Igatahes oli tänavu mu aeg 1:02:41, koht üldarvestuses 2556 (osales 4867) ja võistlusklassis N 328 (1149).

Aga imelikul kombel ei olnud ma tänavu üldse kurb oma halva aja üle. Eelmisel aastal küll põdesin ja kirusin ennast, et no ei võinud nüüd kiiremini liigutada ja olin tegelikult täitsa shokis, et enamik, kellega ma ennast võrrelda tahtsin, osutusid minust kiiremateks. Ja kui ma veel vaatasin ajalooliste diplomite pealt, et juba 18-aastaselt olin jooksnud 10km 0:49:52, siis ega see mu tuju kah paremaks teinud, ikka vastupidi.

Aga tänavu olid ootused ja prioriteedid nii teised, et tundsin rõõmu jooksmisest endast ja aeg oli täitsa teisejärguline. Ja ise olen kah ilmselt mõistlikumaks saanud, sest oma kunagise ajarekordi peale mõeldes möönan pigem niipidi, et noh, aga siis olin ma 18, asi see tütarlapsena lipata oli. Ja et oodake vaid, varsti olen ma võistlusklassis N40 - ja kus ma siis alles hakkan oma klassis häid tulemusi näitama :)

Kati tegi oma elu esimese sügisjooksu ajaga 1:28:51, koht üldarvestuses 4549 ja koht võistlusklassis T 291.

Aga kõige paremini läks meil Mammul, kes sai aja 1:46:49, koha üldarvestuses 4829 - ja oma võistlusklassis N60 oli ta 17.!

Ode Liis käis sõbrannadega lastejooksudel, mis on lastele üks tore nänniprojekt.

Järgmisel aastal püüame ehk Jüri ka jooksurajale meelitada!

Siin pildil on sportlik Mammu (71 aastane) kodus enne starti end porgandiga võistlusvormi viimas.

 

Algab kool!

Võrreldes selle ajaga, kui mina kooliskäisin, on 1.september ka koolielus kõvasti oma tähtsust minetamas.

Olgu, on aktus ja pole tunde. Aga kui meie läksime kooli kohustusliku piduliku valge pluusiga ja lilled näpus, siis praegu minnakse ka esimesel koolipäeval enamvähem samade riietega, millega ka edaspidi koolis käima hakatakse - 6.klassi minev Jüri näiteks oma lemmik-tsärgi ja teksadega. Kati märkis, et kõik tüdrukud olid 8.klassis olnud seelikuga - see on küll tõsine pidulikkuse märk, kuid seelikud polnud üldse asjalikult akadeemilised. Katil näiteks valge seelik iga värvi liblikatega. Ainult Ode Liis riietus minu kooliaja mõistes enamvähem pidulikult: must seelik ja üks kirju pluus.

Üht otsa pidi on nagu kahju, et see sundpidulikkus on kadunud, aga teistpidi - eks ta ole lastele mugavam. Mulle näiteks üldse ei meeldinud see kaela ümbert kinnine valge pluus, millel minu koolielu alguses käis veel ees mingi satsiline manisk nagu kassi kurgualune (pitsid-satsid polnud ilmselt mu maitse ka väiksena).

Kodus oli siis pikalt tegemist raamatute ümbrispaberitesse toppimisega. Mul oli üsna ebamugav raamatute kohale kummarduda, sest olen endale kuskilt ränga nohu saanud ning nina tikkus tilkuma (oeh, kuidas ma küll ülehomme sügisjooksu jooksen oma suure nohuga!). Aga lõpuks nad paberdatud said.

Koolialguse puhul käisid külas ka J ja M ning M tõi Odele ja Katile kingiks hunniku kangareste, millest nad soovi korral õmmelda saavad. Eks ma siis aitan tüdrukuid, kui neil midagi tõsisemat plaanis.

 

Ode Liis käis operatsioonil

Eile käis Ode Liis operatsioonil, kus tal lõigati huulekida: see takistas tal korralikku hambumist.

Kui keegi tahab teada, mis asi on huulekida, siis katsuge keelega oma ülehuule alla kahe esihamba keskel. See seal üleval ongi. Ode Liisil oli ta liiga pingul ja tõmbas iget, koos sellega aga ka hambaid ettepoole.

Operatsioon kestis ca 45 minutit ja tehti kohaliku tuimestusega. Ode Liis oli väga vapper.

Entroopia vastu võitlemise seadus

Täppisteadustes tähendab entroopia energia pöördumatut hajumist ja on väljendatud isegi valemiga. Üldtähenduses on ta süsteemi korrapäratuse määr.

Entroopia tekib ja kasvab kõigis süsteemides ja elukeskkondades täiesti ise, nii et kogu aeg tuleb hoolt kanda ja pidevalt tema vastu võidelda. Entroopia on kodu, kui see täitsa iseenesest segi läheb ja tolmurullid nurka veeretab, entroopia on mahajäetud heinamaa, mis paari niitmata suvega pajuvõsasse kasvab.

Entroopia eksisteerib ka inimsuhetes, nii et ka siin tuleb pidevalt positsioone ja erksust hoida ning mitte lasta entroopial võimust võtta.

Nii ütlebki Kaja entroopia vastu võitlemise esimene seadus:

TEGELE INIMESTEGA, KES ON SULLE KALLID JA OLULISED. PÜHENDU NEILE.

Njah, jälle on nüüd minu näol üks inimene valgustatud saanud ja emotsionaalse jalgratta leiutanud.

Tegelikult olen ma seda ju kogu aeg teadnud. Aga muidugi pole ma suutnud seda teadmist järgida, vaid lihtsalt eeldanud, et kallid elavad üle kõik minu kiired perioodid, eemalejäämised ja kohustuslikesse pisisekeldustesse sukeldumised. Ma luban, et nüüd ma vähemalt püüan ja pingutan rohkem oma armsate nimel.

 

 

 

Maal algab remont

Mu emal algab nüüd kaks nädalat puhkust, mille ta veedab maal memme eest hoolitsedes. Aga et ikka tegemist jätkuks, algatas ta ka remondiprojekti: üle värvida köögilagi ja -seinad ning tapeetida tuba, kus elab Karini pere. Kuna viimane on aastakümnete pikkuse tapeedikihtidega ülekleepimise tõttu varsti juba tünni kuju omandamas (iga uus kiht on nurki ümaramaks muutnud), arvasin ma, et ülekleepimise asemel võiks siis ehk juba kõik vana maha kiskuda, seinad ja nurgad soome papiga sirgeks lüüa ning alles siis tapeediga katta. Isa võttis sellest mõttest kinni ja nii lähebki suuremaks tööks.

Täna tegime värvimistööde ettevalmistuse sellega, et tassisime köögist kõik asjad välja. Kohutav-kohutav sebimine ja tassimine, kui seal on mitu riiulit ja puhvetkapp nõudega, maitseaine- ja panipaigariiul, alusega pesujärg oma all peidetavate pottide-pannidega, memme kushett koos selle alla topitud tähtsate karbitäitega ja nii umbes miljon erinevas kohas paiknevat erineva otstarbega või otstarbeta träna.

Mina viskaks enamiku purke ja totsikuid koos oma aastatetaguse sisuga ära, aga memmele on paljud neist olulised. Sõda ja puudust mäletava inimesena talletab ta hoolsasti kõik asjad: äkki läheb kunagi vaja. Aga kui kunagi isegi läheb, ei mäleta tavaliselt keegi, et mingi selline asi on purgi või nutsakuna kuhugi topitud...

Kati jääb kuni koolialguseni Mummiga maale, aitamaks remonti teha ja viilimaks koolieelsetest laulukooriproovidest. Jüril on homme juuksur ja Odel hambakirurg (parema hambumise huvides lõigatakse tal huule ja hammaste vahelist kida), nii et nemad tulid linna. Aga remont on nii põnev, et homme õhtul pean ma nad maale tagasi viima.

Remondist veel niipalju, et isa ja Jüri panid palkoni ja suure toa vahele uue ukse. Klaasidega, sest suurel toal on ainult üks aken ning tuba on kogu aeg pime, kui palkoniuks kinni. Nüüd tuleb palkonist läbi ukseklaaside lisavalgust.

Aga närvipõletik on meil tänavu perekonna naiste viga. Nüüd on närvipõletik mu emal, sedapuhku puusas. Nii et ta kõnnib lööberdi-lööberdi, kui tema enda väljendit kasutada. Aga otse loomulikult ei takista see teda remondiga alustamast!

Jah, ilmselgelt on ka oma kanguse ajamine üks meie perekonna naiste viga. 88-aastane memm, kes muidu suurivaevu siledal maal käidud saab (pea on kogu aeg uimane ja ta kardab kukkuda), ronis remondi ettevalmistuse käigus krabinal püstijalu toolile ja sealt edasi kõrgele pliidile, et mingit nööri soemüüri küljest lahti harutama hakata.