Get a life!

Postkastist leidsin paksu saadetise, kus sees seitse jõulupostkaarti koos ümbrikega. Postkaartidel olid reproduktsioonid invakunstnike maalidest - maalitud pintslit varvaste vahel või suus hoides.Ja juures oli arve 99 kroonile, viisaka märkega, et ostu- ja tagastuskohustust ei ole.

Ma ei tahtnud neid postkaarte. Poes poleks ma neid isegi vaadanud. Mitte et nad koledad olnuks, kaugel sellest, aga ma pole väga pikki aastaid poest jõulukaarte ostnud.

Samas oli selline ebamugav tunne. Et kuidas ma siis ei maksa. Invaliidide projekt ju. Otse koju saadetud. Ja 99 krooni pole seitsme ümbriku ja postkaardi eest vist ka palju küsitud, ca 12-13 krooni komplekt. Ja et vaprad puudega inimesed, kes selle julge müügikampaania taga, jäävad kahjumisse just minusuguste pärast, kes kaardid lihtsalt endale jätavad. Sest üks oli mõtlematagi selge: tagasi postitama ma neid nüüd küll ei hakka, sest selleks tulnuks võtta ette eraldi teekond postkontorisse ning teha endale selgeks tavapärasest kopsakama kirja saatmise ja postmarkide maksumuse imeline maailm.

Ma ei tahtnud neid postkaarte.

Tegin lõpuks südame kõvaks ja otsustasin, et jäägu nii. Ma ei saada neid tagasi ja ei maksa nende eest. Andsin nad Mammule, kes jõuluajal veel rohkesti postkaarte saadab.

Odel on täna vasak põsk paistes: tal kasvab üks purihammastest. Vaesekesel paistab olema vähemalt sama valus kui esimeste kikude lõikumise ajal.

Nüüd on meil siis kodus kaks kannatajat. Sest Jüri varvas, mida täna sai lastehaiglas ümber seotud, on ju kah veel valus. Jüri ei käinud täna isegi koolis tunnistuse järel, sest ta ei saa jalga panna midagi peale plätude ning nendegagi lonkab vaevaliselt.

Pole viga, pulmadeks saavad terveks :)

Mäepealse Memme kukkumisest 6.oktoobril on nüüd möödas peaaegu kolm nädalat. Kolm nädalat lamamist, sellest suurem osa Järve hooldushaiglas. Algul oli ta reibas ja optimistlik, aga...

Aga iga korraga, mis ma olen seal käinud, on Memm jäänud üha nõrgemaks ja kurvemaks.  

Eile ja üleeile polevat Memm suutäitki söönud. Ta oli juba nii nõrk, et ei jaksanud õieti käsigi liigutada ning rääkis ainult paar vaikset sõna. Täna lõuna ajal jäi Mall lõunasöögiks sinna ning toitis talle poolvägisi  taldrikutäie suppi lusikaga suhu. See aitas: täna õhtul, kui mina Memme juurde läksin, jaksas Memm juba ise hoida oma lutiga veetopsi. Minul õnnestus talle joota kaks klaasitäit haigla mikrouunis soojaks tehtud piima ja sööta paar suutäit saia. Lõikasin tal küüned (need on haiglavoodis uskumatult kiiresti kasvanud) ja puhastasin soojas vees niisutatud lapiga tema näo. Homikusöögi ajal lähen tagasi ja püüan teda veel sööta-joota.

Aga füüsilisest nõrkusest hullem, palju hullem oli Memme moraalne murdumine. Memme lipp on - piltlikult öeldes - olnud alati mitte ainult mastis, vaid sinna lausa kinni naelutatud. Nüüd ei olnud see isegi mitte pooles vardas, vaid tolmus maas lohisemas.

"Kohe hea oleks ära surra," sosistas Memm vaikselt, nägu seina poole pööratud.

"Sa oled eluaeg rääkinud, et tahad surra õnnelikuna!" karjusin mina üle palati - ka Memme kõrvakuulmine või kuuldatahtmine on järsult halvenenud. "Sa ei tohi niimoodi otsa jääda, sa pead enne suremist terveks saama!"

Vähemalt hakkas Memm nõrgalt naerma.

Ja mina sain teada, et ei ole üldse mitte sõnakõlks: valu rebib nagu raudküüntega südant.

Aga lootust ei tohi kaotada.

Lähenev sünnipäev paneb vist iga naisterahva oma vanuse peale mõtlema. Mind küll, sest mõni aeg tagasi tellisin Hansapanga krediitkaardiga kogunenud punktide eest endale igavese nooruse imekreemi, Christian Bergmani Dermyn Active seerumi. Mida iganes see tähendab.

Reklaam igatahes ütleb, et nimetatud seerum:
▪ Suurendab naha elastsust
▪ Tugevdab nahka ja muudab selle pringiks
▪ Annab nahale õrna ning nooruslikult värske jume
Selle seerumi kasutamisel taastub näonaha pingsus ning erksus samamoodi nagu nahapingulduse protseduuri järel. Kliinilised uuringud näitavad, et 8 inimesel 10-st saavutatakse nähtavad tulemused kõigest 45 minutiga.

Eile sain selle imekreemi ka postkontorist kätte. Eks varsti on siis näha uut, noorenenud ja üldse imekaunistunud mind.

Sest mis seal salata: kui näohooldustarvetesse on aastakümnete jooksul kuulunud vaid seep ja vesi, tuul ja päike, viimastel aastatel ka Puhta Looduse sarja meekreem, siis 38-aastaselt on see pikaajaline hoolimatus näonahal ikka väga selgelt näha. Eriti räägitakse viimasel ajal päikese kahjulikkusest - ja seda on mu ellu kuulunud palju.

Samas aga - ma ei raatsiks tagantjärelegi loobuda lapsepõlvisest kestendavast ninaotsast, neiuea pähkelpruunidest põskedest, kõrgmägede külmalt hõõguvas ultraviolettkiirguses mustjaks parkunud näost ning kõigist neist muretutest aastatest lihtsalt selle nimel, et praegu pisut kobedam välja näha. Rõhutan - PISUT kobedam, sest tõelist noorust ei asenda mitte miski.

Küll aga olen ma valmis oma praeguses eas juba kreemidega katsetusi alustama, sest päris ükskõikne ma oma välimuse suhtes ju ei ole. Kaugeltki mitte :)

Jüri tuli täna Kullost ja tilgutas kinga jalast võttes esikupõranda verd täis. Lennumudelismi ringis oli ta pillanud jala peale raske valuvormi, mida kasutatakse seal raskusena liimitavate detailide kokkuvajutamiseks. Vorm tabas jalga muidugi nurgaga: kingas auk, varbal küüs lahti ja kah auk sees. Päris hirmus nägi see varvas välja.

Kusjuures Jüri oli pärast õnnetust kõigepealt ikka oma lennukitiiva hoolsalt raskuse alla seadnud ja siis alles vaatama hakanud, mis jalaga juhtus. "Ei tahtnud uut tiiba tegema hakata," põhjendas ta, kui ohkisin tema kirjelduse peale, et kuidas küll niimoodi. Siis tõi juhendaja talle sidet, ta surus kinga jalga tagasi ja lonkas Kullost jalgsi koju - see on kaks trollipeatuse vahet.

Oeh, mu emasüda valutas seda kuuldes ilmselt sama hullusti kui poja varvas :) Emadega on ju selline lugu, et tahaks lapse valud kõik enda peale võtta - isegi kui see laps kõrgub peajagu üle su pea ning võib su kerge vaevaga lihtsalt sülle võtta ja teise kohta teisaldada...

Käisime Jüriga ka traumapunktis. Röntgen näitas, et luu on terve ja nii seoti varvas lihtsalt kinni. Enne uhuti küüne alt välja sinna klompi kogunenud veri - mina seda õnneks ei näinud.

Aga lennumudelismist veel nii palju, et Jüri sai hiljuti oma lennumudeliga ühel võistlusel 4. koha. Eks näis, mis selle mudeliga saab, mille tiib praegu valuvormi all kuivab :)

"Madalaimas ehk esimeses sissetulekukvintiilis kulutas 2006. aastal leibkonnaliige kuus toidule ja eluasemele 1061 krooni (53 protsenti tarbimiskulutustest) ning kõrgeimas ehk viiendas kvintiilis 1971 krooni (30 protsenti tarbimiskulutustest)," kirjutab Postimees Statistikaameti uuringule toetudes.

Minu neljaliikmeline leibkond (Mammu oli praktiliselt terve eelmise aasta Tartus, nii et ärme teda arvesta) kulutaks seega toidule ja eluasemele 4244-7884 krooni kuus.

Eelmisel aastal oli mu kommunaalmaksete summa (see arve, mis tuleb korteriühistult ning ei sisalda elektrit, internetti, TV-d ega telefoni) 21055,29 krooni aastas ehk keskmiselt 1754,6 krooni kuus. Jagades selle neljaga, on tulemus 438,65 eluasemekulu inimese kohta. Elame Kristiine "paneelika" neljatoalises korteris, mis ilmselt on pisut üle keskmise elamispind. Aga olgu, lihtsuse huvides loeme ta keskmiseks.

Seega jääks selle uuringu keskmisi numbreid arvesse võttes meie perel toidu jaoks 2489,4-6129,4 krooni kuus ehk 622,35 - 1523,35 krooni inimese kohta kuus. Jagame selle summa 30 päevaga ja saame tulemuseks ... 20,75-50,8 krooni päevas inimese kohta. Viimane number, rõhutan, näitab kulutusi kõrgeimas ehk Eesti suurima sissetulekuga kvintiilis.

Seega peaks minu pere kulutama päevas toidule 83-203,2 krooni sõltuvalt sellest, millisesse detsiili me kuulume. Eeldatavalt kuhugi keskele või pisut üle.

Kui aga vaatan oma eelmise aasta toidukulutuste kokkuvõtet, on see keskmiselt 309,7 krooni päevas. Olgu, väikse mööndusega - ma ei ole alati viitsinud kõiki kulusid üheselt lahti lüüa, nii et real "toidupood" kajastub mõnikord ka WC-paber, hambapasta, seep jms nipetnäpet. Mul on kulutabelis küll ka rida "hügieen", aga nagu öeldud, ei viitsi ma iga kord supermarketi arvet liikidesse lüüa, vaid kannan kogusumma ühte lahtrisse. Selle arvel on siis hügieenikulutused mõnevõrra väiksemad.

Seevastu ei kajastu selles reas kulutused väljaspool kodu söömisele. Koolitoit on mul eelmisel aastal arvestatud nulliga, sest siis said veel kõik lapsed koolis tasuta süüa.  

Nii et minu leibkonna liige kulutas eelmisel aastal toidule 2322,75 krooni kuus. Nagu hüperrikkad :)

Kusjuures olgu märgitud, et oma meelest olen ma kogu aeg püüdnud küllaltki rangest eelarvest kinni pidada ning alati põhjalikult läbi mõelda, millist toidukraami koju osta.

Täna hommikul oli auto esiklaas kaetud paksu valge kirmega.

Õnneks olin tänavu olnud piisavalt nutikas ning juba eile õhtul kaabitsa käekotti visanud - eelmisel aastal kraapisin paar esimest nädalat autoaknalt jääd pangakaardi servaga.

Hilissügis on alanud ja mulle see meeldib - hoolimata aina pikenevast pimedusest ja masendusest, mida ta paljude jaoks kaasa toob. Minu jaoks on süsimustast kõrgest taevast vaatavad kaamed tähed külmakohmas ja jalgade all klobiseva maa kohal midagi niisugust, et.... Seda ei oskagi kirjeldada. Kui lisada veel minu hingelilled kuukressid plinkimas kuu kaames kumas, pigistaks kõik see nagu raudse käega südame ümber. Liiga ilus.

Muidugi, kui ladistab lõputult vihma ja maailm näib uppuvat porisse ja pimedusse, on hilissügis ka minule raske.

Nädal tagasi käisid Ode ja Kreete Tallinna loomade hoiupaigas. Ja Ode nägi seal kassi, keda hakkas endale tahtma. Sellist suurt, väärikat ja flegmaatilist valget kõutsi. Või õigemini endist kõutsi, sest varjupaigas uude kodusse minekuks ettevalmistatud kõutsid on kastreeritud. Lihtsalt kassid.

Kui Ode oli nädal otsa muudkui sellest kõutsist rääkinud, katsusin ka mina oa südame sügavaimad sopid läbi ja otsustasin, et seal võib küll olla ruumi ka ühele varjupaigakassile. Tingimusel, et ta mei olemasoleva kassiga kokku sobib ja sõbraks saab.

Nii läksimegi laupäeval Ode ja Kreetega taas varjupaika. Kassipuurgi kaasas.

Varjupaiga kassituba oli (minu jaoks üllatavalt) ilus, soe ja kassisõbralik. Põrandaküttega, ronimispuud, magamisriiulid ja pesad kõigi elanike jaoks sees. Söögikausid ja liivakastid niikuinii.

Võrreldes eelmise nädala käiguga oli kasse vähemaks jäänud ja vahetunud, märkis Ode. Ent tema valitud kõuts oli alles. Koos kahe teise sama suure ja väärika ekskõutsiga - ilmselt on sellistel kassidel vähem tahtjaid kui väikestel kiisukestel.

Silitasime ja kammisime kõiki kolme hulk aega. Lisaks sõbrunesime kahe väikese kassiga - Kreete leidis Professoriks nimetatud turtsaka karvase kiisu ning ise tuli meie juurde triibuline siledakarvaline Sonja.

Ja lõpuks valisime Oma Kõutsiks hoopis suure mustavalgekirju, sest ta oli teiste kasside vastu lahkema loomuga kui Odele esialgselt silma jäänud valge. Ning kolmest kõutsist (kolmas oli must valge kurgualusega, minu meelest eriti uhke kass) läbis just tema minu omalaades kassitesti: kui olin end kõigi kolmega juba sõbraks teinud, neid kamminud, silitanud ja süles hoidnud, istusin vaikselt keset tuba põrandale ja jäin ootama, kas keegi neist ka omalt poolt mulle sõprust pakkuma tuleb. Mustavalgekirju tuligi ja müksis mind peaga.

Mis aga eriti rõõmustav: Meie sealoleku ajal leidis endale uue kodu ka sõbralik Sonja, kelle inimesteks sai kahe väikese lapsega vahva pere. Ning ka Professori kojuviimise vastu tundsid huvi ema ja tütar. See oli mulle teine üllatus varjupaigas: et tõepoolest nii palju inimesi siit endale looma käib võtmas.

Aga kui meie Oma Kõutsi kojuviimiseks vormistada tahtsime, küsis kohalolev loomaarst, kas meie olemasolev kass ikka on vaktsineeritud. Ei ole. Ja kuulsime, et sel juhul ei tohi varjupaigakassi koju viia. Et meie turvalises isolatsioonis elav, teiste kasside mikroflooraga kokkupuutumatu Kisti võib endale äkki mõne ohtliku haiguse külge saada. Et kõigepealt tuleb tema põhjalikult ära vaktsineerida, oodata kolm nädalat, kuni immuunsus tekkida jõuab - ja alles siis mõelda varjupaigakassi võimalusele.

See oli mulle kolmas üllatus. Mitte et ma oleks arvanud, et siin püütakse igale tulijale iga hinna eest kassi kaasa sokutada, aga nii hooliv ja läbimõtlev suhtumine oli siiski ootamatu. Ja ma ei oska kirjeldadagi, kuidas ma selliseid inimesi väärtustan ja hindan.

Mitte ainult sellepärast, et ta meie hellitatud kiisu kaitseks oli valmis ühe oma kassi edasi varjupaika jätma, vaid ... üldse.

Ja mustavalgekirjut kassi me endale ei broneerinud - nii pikaks ajaks seda teha ei saagi. Nii et kes tahab endale suurt, ilusat ja tõepoolest väga sõbralikku kassi - ta ootab teid. Teised ka.

... jääb kuhugi alles. Kõik need hetked.

***
Ema ja isa käisid Loksa surnuaial haudu korrastamas: 24. oktoobril on ema isa, minu vanaisa, 102. sünniaastapäev. Ühtlasi sai tema hauale paigaldatud metallrist pehkima hakkava puuristi asemele.

***
Leivoga oleme ära joonud mõned pudelid punast veini ja rääkinud, rääkinud, rääkinud. Meil ikka kohe jätkub juttu, kui selle ette võtame :) Ah jaa, puid oleme kah saaginud ja ladunud ning taas kord tuvastanud ka selle, et saame ühiselt ka tööd tehtud.

***
Mäepealse Memm on oma luumurruga nüüd Järve hooldushaiglas. Kaks nädalat lamamist on talle kurnavalt mõjunud: ta oli väsinum ja pessimistlikum kui varem. Aga jutuajamise käigus muutus siiski rõõmsamaks - peaaegu tavaliseks Memmeks.