Mulle tuli külla kursusekaaslane Kadri, et laenata vööd ja kasse Islandile Hekla otsa minekuks. Ja Kadri on selline fenomenaalne inimene, et isegi kui pole teda vahepeal aastaid näinud, ei ole taaskohtumisel seda kohmakat no-tere-mis-teed-kuidas-läheb viisakusvestlust. Nii et kukkusime köögilaua taga õlut limpsides pikalt lobisema.
Muuhulgas tuletas Kadri meelde meie kursuse kunagise ütluse "Aga ilm ikka toimub!", mida kasutasime irooniliseks lohutuseks olukordades, kus kõik oli nii sitasti, et sai minna ainult hullemaks.
Pärines see ühest uudistesaatest, mida me ilmselt hulgakesi vaatama sattusime. Ja 90ndate alguses tähendas uudisteblokk reeglina halbu uudiseid. Inflatsioon 1076%, raha odavneb ühe kuuga kaks korda. Äraarvamatu Venemaa. Autopommid ja muud jämedate kuldkettidega meeste omavahelised arveteklaarimised. Koondamised. Vabalangemises sündivus. Ja nii edasi. Nii et selle konkreetse masendussaate lõpuks ütles diktor (ilmatüdrukuid ja uudisteankruid tollal veel ei olnud) enne ilmateate ettelugemist ilmselt lohutuseks: "Olgu muud mis on, kuid vähemalt ilm toimub nagu ikka."
Pikaks ajaks saigi sellest pidepunkt selles hullumeelselt pöörlevas maailmas.
Minul ja personalijuht Terjel (ja tegelikult kogu juhtkonnal) on lahendada keeruline küsimus: kas lubada firma suvepäevadele ka endisi töötajaid oma peredega? Jutt käib siis muidugi nendest endistest töötajatest, kes ei ole mõne praeguse töötaja pereliikmed.
Sest meil on nii ullult aige kamp (tsitaat ühelt ekskolleegilt), et ka "endised" vägaväga tahavad meie üritustel osaleda.
Iseenesest hästi tore. Et armastus ja firmalojaalsus (kui seda nii võib nimetada) püsib ka pärast töölt lahkumist. Ning eelmisel aastal mõned aktiivsed "endised" ka osalesid, sest juhtkonnas nende sooviavaldusi arutades jõudsime tookord otsusele, et las nad tulla pealegi, on teretulnud.
Aga. Aga info läks laiali ja tänavu on tullasoovijaid ikka juba väga palju.
Mis tõstatabki jälle küsimuse, mida nendega teha.
Sest suvepäevad on eeskätt ju ka meeskonnatunde tekitamise eesmärgil peetavad. Aga mis oma töötajate meeskonnatundest saab rääkida, kui "endiste" protsent juba päris suureks läheb...?
Teiseks kulude pool. Osavõtutasu suvepäevadest on töötajatele sümboolne ning firma maksab sellest kordi rohkem (+erisoodustusmaks). Kas kasseerida "endistelt" see summa sisse täie rauaga (tegelikud kulud+maksud, sest maksuametnikud ilmselt ei aktsepteeri selgitust "aga osad suvepäevalised ei olnud meie töötajad")? Sisuliselt oleks see muidugi viisakas vihje, et nad ei ole oodatud, sest summa tuleb sel moel tõesti suur. Eelmisel aastal tegime "eksidele" kaks korda kõrgema osalustasu kui "omadele", aga tänavu, kui soovijaid on nii palju, hakkaks see variant juba suvepäevadeks plaanitud eelarvet koormama...
Kolmandaks ideoloogiline pool. Kas ei peaks vinge seltskond ja vahvad üritused olema selleks faktoriks, mis töötajat firmas kinni hoiab ja töökohavahetuse raskeks teeb? Ehk peaks seda vaatama kui üht versiooni "kuldsetest käeraudadest", millega inimesi kinni hoida? Ja ütlema selgelt, et kui oled meilt lahkunud, jääd sellest kõigest ilma?
Huvitav, kuidas on teised organisatsioonid selle küsimuse lahendanud? Või on see ainult meie "ullult aige kamba" fenomen ja mujal seda probleemi ei eksisteerigi?
Üle kolme aasta vahetasin oma telefoni. Sest senine armas Nokia 6800 oli omandanud juba sellise väljanägemise, et seda oli piinlik avalikus kohas välja võtta - kõik hakkasid lausuma tähendamissõnu kingsepast ja kingadest. Ning lisaks kulunud ja katkisele korpusele hakkas ta ka sisuliselt ajale jalgu jääma: ei olnud tal 3G-d, SurfPort näitas end algelisel moel (uute teenuste töiseks demomiseks kasutasin seepärast laenatud telefoni) ja tagatipuks halvenes ka kuuldavus. Kuid mis teha, ma lihtsalt olen tehnikasse pikaks ajaks kiinduv - omaseks saanud telefonist oli kõigest hoolimata ka nüüd ikka väga raske loobuda...
Nüüd on mul siis uus taskusõber. Kuid kuna mul on telefonis ligi 800 kontakti, oli vaja need vanast uude ümber saada. Leivo abiga sai see Outlooki vahendusel edukalt tehtud, kuid ilmnes ootamatu probleem: elu ja tehnika on viimastel aastatel ikka nii kõvasti edasi läinud, et mul tuli ette võtta suur töö oma kontaktide ümbersalvestamisega.
Sest minu telefonis olevate kontaktide ajalugu algab aastast 1996, mil numbri juurde sai minu tollases telefonis salvestada nime ainult teatud tähemärkide piires. Ning loomulikult ei olnud mingit vajadust eristada ees- ja perekonnanime, kogu info tuli kirjutada ühte lahtrisse. Nii salvestasin kõigepealt perekonnanime ja selle järele niipalju eesnimetähti kui mahtus. No näiteks Kristjan Otsmann oli mul salvestatud kui Otsmann Kris - see oli loetud tähemärkide piires selgemini isikut tuvastatav nimevariant kui vastupidine Kristjan Ots.
Ning kuna pole midagi igavesemat kui ajutine, on need ammusalvestatud kontaktid rännanud mul telefonist telefoni oma ammusel kujul - ka siis, kui telefonid võimaldasid juba suuremat arvu tähemärke ning eraldasid ees- ja perekonnanime. Segaduste vältimiseks säilitasin stiili, et esimesena sisestasin kontakti perekonnanime ja telefon järjestas nad siis nende esitähtede alusel.
Nüüd aga on mul äkki nii nutikas telefon, et järjestab varem "ühte kasti" sisestatud nimed perenime esitähe järgi, hiljem sisestatud nimed aga eesnime esitähe järgi. Ning kui püüda järjestust muuta, läheb pilt vastupidiseks: vanad nimed on eesnime, uued perenime järgi. Nii et mul on telefonikontaktides üks paras puder ja kapsad: mõnd inimest pean otsima perenime, teist eesnime järgi.
Kaks pikka õhtut olen seepärast tegelnud Outlookis oma kontaktide korrastamisega, et need sealt siis hiljem uuel kujul telefoni saada. Lisaks nimede muutmisele (eesnimi eesnime, perenimi perenime lahtrisse, liigitan ära ka telefoninumbrid. Varem olid mul kõik läbisegi, sõltumata sellest, kas tegu oli mobiili, koduse või töönumbriga - nüüd aga vean numbrid õigetesse kastidesse. Sest Leivo hoiatas, et muidu võib mul sellest äkki järgmine pudrumudru tulla, kuna kõik loogikad arvestavad juba ka numbrite õiges kastis olekuga.
Positiivne on muidugi see, et lõpuks ometi võtan nüüd ette ka vanade kontaktide nimed täies pikkuses välja kirjutada!
Minu ema ehk lastele Mummi on oma puhkuse ajal maal kuue lapse ja Memmega. Tõeline vanaema õunapuu otsas :)
Isa lõpetab samal ajal linnas nende uue korteri remonti ja kolib vähehaaval asju sisse.
Memm, kes algul üldse ei tahtnud maale minna (väitis, et seal on külm ja kartis, et ta jäetakse sinna üksi) on nüüd kah maaõhu mõjul palju käbedamaks muutunud - kõnnib iseseisvalt (ja paljajalu!) üle õue oma kiikdiivanile ning veedab seal päikese käes tunde ja tunde.
Kati läheb järgmisel nädalal malevasse - seekord Väänasse, tööks rannakoristamine. Uude kooli sisseastumise sebimised (blankettide täitmised, koolivormi tellimised jm) on juba tehtud, augusti lõpus ootab ees tutvumismatk, mida nende (paistab et ettevõtlik) klassijuhataja enne kooliaasta algust sisseelamiseks korraldab.
Tähistamisi on kah tulemas. Nädala lõpus sõidame Tartusse, et pidada Mammu sünnipäeva, ja pühapäeva õhtul viin lapsed nende isa juurde tema sünnipäevale. Ilmselt järgmise nädala lõpus peame siis Vanaisa ehk minu isa sünnipäeva, võibolla ühitatuna ka nende uue kodu soolaleivapeoga. Ja tagantjärele ka 38. pulma-aastapäevaga, sest õigel päeval (21.juunil) oli ema juba maal ning isa veel linnas remonditöödel, nii et see päev jäigi sel aastal tähistamata.
Taaskord käisime Saku kandis rulluisutamas või seda õppimas (mina). Seekord sai autod jäetud Rocco poe ette ning sealt kuni tavapärase algusraudteejaamani rullidel sõidetud.
Mehed (Leivo, Tiit, Erki) võtsid kolmekesi rongi ja arendasid kiirust, mina sõitsin alguses üksi ning hiljem liitus minuga Marge, kes üle poole teed meeste tempos püsis.
Sakust oli raudteejaamani muidu hea sõita, aga just enne Kasemetsa on väikese languse järel maanteeületus. Ning mina olin nii keskendunud oma sõitmisele, et ei pannud seda enne tähele, kui üsna tee lähedal. Ja loomulikult lähenes parasjagu ka kaks autot.
Kaalutlesin kiiresti, kas kukutan end kohe pikali või püüan enne siiski ka pidurdada. Püüdsin.
T-pidurdusega oskamatu ümberkäimine tähendab aga seda, et teed vähemalt ühe ringi ümber oma telje. Ja kukud alles siis.
Igatahes - pidama ma sain ja kuna pöörlemisega sai suurem hoog siiski maha, polnud ka kukkumine valus. Aga autosolijatel oli ilmselt päris naljakas.
Marge, kes oskab väga hästi uisutada, õpetas mulle paar uut vajalikku asja (aitäh!):
* jalgu tuleb hoida põlvist rohkem kõverdatuna - keha sirgetel jalgadel ette kallutades on kukkumisohu korral raskem tasakaalu tagasi saada
* jalaga tuleb hoogu lükata pikemalt ning lasta tõukejalal siis teise juurde tagasi "lohiseda", mitte teda kõndimise moodi tõsta
*pikemat ühel jalal sõitmist ja muidu osavust saab harjutada üle keskjoone slaalomit tehes (lükkad uue hoo alles siis, kui oled teiselpool joont).
Ise märkasin veel seda, et Marge sõitis üle konaruste ja takistuste (ühes kohas Saku vahel, kus pärast lisatiiru tegime, oli kitsas riba asfalti üles võetud) niimoodi, et jalad olid pahkluust koos ja üks uisk teisest eespool. Kunagi proovin.
Jaanipäev reedest pühapäevani möödus seekord nagu üks pikk päev. Võibolla oligi, ikkagi aasta pikim päev ju?
* Kai sünnipäev (25) koos vältimatu grillimisega. Kai ja Ivo kutsikas, kellele minu lapsed panid kord nimeks Pets ning Kai ja Ivo ise Pätu, sai minu ema tõlgenduses nüüd uue ühendnime: Päts.
* Küla olematu jaanituli. Mitte et ma ise väga agar külapidutaja oleksin, aga ikka tundus kuidagi imelik, et seekord kiigeplatsil jaanituld ei tehtudki. Tõttöelda pole seal enam ka kiike. Ega pallivõrku. "Kõik hääbub," ohkas vanainimene Kati.
* Ootmatu hulk multisportlasi. Kuidagi olid Leivo ja Tanel kord saunas tuvastanud, et nende naised ühest külast pärit :) Nii et kindlasti tuli tervitama minna. Aga Lõõtsal oli üllatuslikult terve hulk multi- ja orienteerumissportlasi, kes olid käinud Viitna 100-punkti jooksul. Järgmisel päeval, kui ma Nõmmeveskile minnes ühe imeliku maakleidi selga olin pannud, käis seepärast korra peast läbi: pagan, kui ka nemad nüüd siia satuvad mu maainimese-looki tunnistama :)... Õnneks ei sattunud :)
* Lapsed kärestikus. Nõmmeveski paisu juurest läksid kõik viis (Ode, Kreete, Laura, Anna, Mart) mööda jõge alla kuni joani, sealt korraks kaldale ja siis joa alt edasi. Kati ja Jüri läksid ka, aga suurematena väärikalt tagapool. Ning mina, ise elevil ja kleidisabad vöö vahel, solberdasin veel väärikamalt kõrval ja eespool, teeseldes, et tunnen muret selle üle, et keegi vooluga kaasa ei läheks. Noh, natuke ikka tundsin päriselt kah, eriti Mardi pärast, kes on nii kleenuke ja kerge.
* Toorjuustukook. Eksperiment, mis tuli üllatavalt hästi välja. Võin hakata Tere toorjuustu reklaamiagendiks.
Nii et - nummi.
Lahe on ikka omada ebanaiselikku ja ebaseksikat universaalkerega autot. Täna mahutasin ma oma Mazda6sse näiteks terve kusheti (90x200cm), kogu jaanipäevaaegse toidu- ja joogivaru ning kotitäite kaupa voodikatteid ja muud pesu, mida olin pesemiseks linna tassinud. Ning tahaluugile sai kinnitatud rattahoidja kolme jalgrattaga.
Katuseraamid oleks kah võinud peale panna ja sinna ühtteist kinnitada, aga näe, ei olnudki vaja.
Kati koolilõpetamist tähistasime perekondliku lõunaga Teletorni restoranis. Et nagu Tallinna kõige kõrgema vaatega koht või nii.
Vaade oli tõesti suurepärane nagu ilusa ilmaga ikka, aga muu restoranielamus - noh, mitte just suurepärane. Seda, et Galaxy nõuka-aegne ja veidi väsinud välja näeb, ma küll teadsin, aga et ka muu olme samal tasemel on, ei oletanud.
Või on see stiilipuhtus, et ettekandja on pidevalt peaaegu ebaviisakuseni pahura näoga ning tellimuse vastuvõtmine tundub talle kannatus olevat? Ja et omal algatusel ei tule ta kordagi küsima, kas veel midagi soovitakse - ikka peab pingsalt tema tähelepanu püüdma? Ja et kui tellitakse juurde uued klaasitäied mahla, ei viida tühjaksjoodud klaase enne laualt minema, kui seltskond lahkub, saagu neid klaase või terve lauatäis?
Toit iseenesest oli hea, aga olemuselt kah kuidagi... ütleks, et kaheksakümnendate kõrgtasemel. Ei midagi uudset ega põnevat.
Teletorni ainsaks kiituseks võib nimetada toredat piletiprouat torni jalamil, kes muust personalist särava erandina oli naeratav, sõbralik ja suhtlev.
Aga kuna seltskond oli hea, tuju rõõmus ja vaade oodatult imeline, oli ikkagi tore tähistamine.
Ent kui Kati 12.klassi lõpetab või Jüri ja Ode põhikoolist väljuvad, teeme piduliku õhtusöögi küll mitte vaate, vaid muus mõttes visiooniga kohas.
Kati lõpetas täna Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi 9. klassi. Palju õnne!!!!
Emana pean uhkustama, et ka mina sain kiituskirja hea lapse kasvatamise eest. Laps muidugi sai kah kiituskirja, lisaks tubliduse eest auhinnaraamatu linnaosavanema Mihhail Korbi käest. Pildil tal neid enam käes pole, sest Jüri oli nii tubli, et tassis kogu kaaluka kuhja koju :)
Lõpuaktuse-kõnes kasutas direktor õpilaste mõttemaailma kirjeldamiseks lõiku Kati lõpukirjandist (tänavu teemal "Kooli mitu nägu") - seegi oli tore äratundmine :)
Aktus oli ilus ja pidulik, aga nii pikk, et Matu ja Jänkupreili (Martin ja Helen) väsisid vahepeal ära. Aga Martin, kes alustab sügisel oma kooliteed Tallinna Inglise Kolledžis, sai vaimustatud sellest, et Katil olid kõik viied - nii et pikk vaevaline aktus tasus end kasvatuslikel eesmärkidel ära :)
Eile õhtul panime Leivoga paika esimesed rajajooned sellesuvise perereisi kohta. Et läheks augusti alguses Krimmi!
Vaatasime esimese hooga Riia-Simferoopoli rongi (lastele oleks väga eksootiline sõita üle 40 tunni rongiga!), aga jätsime selle kahetsusega kõrvale: raha. Üksi reisides poleks edasitagasi kupeepileti eest makstav ca 3000 krooni tõesti märkimisväärt summa, aga korrutada see 8-ga... Ja kuna rong läheb läbi Valgevene, lisada veel 8x600 krooni transiitviisa eest... Nii et ohkasime ja loobusime.
Nii et jääb autoreis ja läbi Poola. Sest Valgevene teede kohta ei öeldud trip.ee-s häid sõnu, ja see viisavärk ka. Aga selles osas on häid uudseid mõtteid ja olen üldiselt päris elevil.
Loeme nüüd natuke raha ja peame veel plaani :)