Lugesin Kroonika Reisi-Eri, kus Washingtonis elav eestlaset kinnisvaraärimees Tanel Beeren räägib oma sukeldumis- ja alpinismielamustest. Heameelega lingiks sellele artiklile, aga Kroonika koduleht on kahjuks kinni jääänud kuskile üheksakümnendate keskpaika nii oma vormilt kui lugude lisamise operatiivsuselt, nii et seda lugu lihtsalt pole üles pandud.
Ühesõnaga - Tanel Beeren käis Aconcagual ning koges seal mägihaiguse HAPE (High Altitude Pulmonary Edema), eesti kõnekeeles "vesi kopsus" ägedat vormi.
Nagu mina kaks aastat tagasi.
Kõik tuli meelde ja valgus minust üle.
Kui inimesel oleks sarnaselt kassile üheksa elu, jätnuks mina Aconcagua nõlvale ilmselt oma neljanda. Esimene läks lapsepõlves paadist vette kukkudes, teine lõhkenud pimesoolega, kolmas Tallinn-Tartu maanteel autoga teelt välja sõites. Neljas siis Lõuna-Ameerika kõrgeimal mäel. Ja kui poleks olnud Leivot, võinuks see ühtlasi olla ka minu jaoks viimane.
Jaan Künnap armastab öelda, et mäed vigu ei armasta. Tagantjärele tean, et minu viga oli tookord mäesse liiga kergelt suhtumine. Ma olin ülbeks muutunud, sest sinnamaani oli mul kõik läinud liiga hästi, liiga kergelt. Ma aklimatiseerusin kiiresti, mul polnud kunagi olnud tõsisemaid terviseprobleeme, ma armastasin mägesid ja olin kindel, et mäed armastavad ka mind. Küllap see viimane nii oligi, aga ma olin unustanud, et armastust tuleb osata hoida ning et looduse armastust väärida, tuleb igal hetkel tunnetada ennast selle osana. Mitte kuningana.
Mina lihtsalt trotsisin oma enesetunde hoiatusi ja ohumärke. Erinevalt Tanelist polnud mul küll muid väliseid häireid - peavalu, südamepööritust ja muid klassikalisi mägihaiguse sümptomeid -, aga ma olin mitmeid päevi kohutavalt nõrk. Ja varjasin seda, nii teiste kui ka iseenda eest. Ma ei pidanud end isegi veenma, et minuga on tegelikult kõik korras ja see nõrkus läheb mööda - mul lihtsalt ei tulnud pähegi võimalus, et mul võib jääda tippu minemata. Ma olin liiga keskendunud eesmärgile ja kõiges liiga kindel. Nii palju ja pikalt tehtud ettevalmistusi lihtsalt ei saa ju tühja joosta! Seda lihtsalt peab kroonima vääriline tasu!
Nii ei tohi mõelda. Mitte kuskil, mitte üheski eluvaldkonnas. Aga sellele arusaamisele jõudmiseks tuleb see ilmselt endast läbi lasta, teiste kogemused ei loe. Nojah, tark on see, kes õpib teiste vigadest. Mina mitte.
Tegelikult tahaksin ma Aconcaguale tagasi. Teistmoodi - ambitsioonideta ja alandlikuna. Aga ta on nii neetult kaugel, ja nii palju on kohti, mis on veel täiesti käimata ja kuhu tahaks kunagi minna. Piiratud ressursi - nii aja kui raha - tingimustes jäävad tagasiminekud ilmselt tegemata.
Lisatud pilt ei ole minust Aconcagual, vaid Aconcaguaks valmistumise treeningul. Marssisime kogu grupiga Vanakal ülesalla ning Postimehe fotograaf pildistas. Konkreetne foto on avaldatud SLÕhtulehes ja näpatud nende veebiväljaandest. Aconcagua pilte ei ole mul käepäraselt arvutis, võibolla õhtul otsin ja lisan midagi.