Get a life!

Olen kutsutud esinema ühele seminarile, mille teemaks on pressiürituste korraldamine ning rindejoon ajakirjanike ja suhtekorraldajate vahel mõlema poole vaates. Iseenesest üsna ära leierdatud teema, aga kuna konverents toimub mulle sobival ajal (18.august) ja kohas - Viinistus, ja natuke raha ka makstakse, siis miks mitte.

Eile õhtul oli Kolmes Ões seminari avapauk, kus esinejad omavahel teemasid selgeks vaidlesid. Hoolimata minu algsest pessimismist teema suhtes oli see kohtumine lausa huvitav ning läksime kohati isegi tuliselt vaidlema.

Kolm Õde on ka päris kena koht, sinna võiks teinegi kord ja kauemaks minna.

Raul läheb tänavu Matterhornile, või õigemini on juba sinnapoole teel. Üksi, sest kaasasolev noorem õde on küll teel seltsiliseks, kuid mäele ei lähe.

Ehkki Raul on vist viimane inimene maailmas, kes tahab, et tema pärast muretsetaks, ei saanud ma siiski ütlemata jätta, et üksiminek pole selle mäe puhul hea mõte, ehkki muidugi on seal käidud ka niimoodi. Aga see vist küll pigem innustas teda seda plaani ellu viima. Vähemalt niipalju oli ehk kasu, et ta lubas valida kõige lihtsama klassikalise marsruudi Shveitsi poolelt.

Stardihommikul sõitis ta EMT juurest läbi ja viskasin ta autosse kassid, mida ta oli laenuks palunud. Üritan siis tasapisi ikka ka pöialt pidada.

Täna hommikul käisime lastega hambaarstil. Tulemus: Kati sai 14-aastaselt oma elu esimese puurimiskogemuse ja hambaplommi, Jüri ühe uue plommi (esimesed sai ta 10-aastaselt - enamiku õnneks piimahammastesse, mis välja vahetuvad) ja ka Ode sai nüüd 10-aastasena esimese plommikese.

Kati ja Jüri käisid ka hambaröntgenis, et oleks näha kasvavad hambad ja nende omavaheline nügimine. Hambaarst pakkus pärast pilte meile, aga Jüri arvas, et talle küll ei meeldi oma hammaste pilte vaadata ja hoitagu seda pigem tema hambakaardi juures. Muidugi on see variant mõsitlikum, sest kodus unustaks me selle niikuinii tont teab kuhu riiulisse - konkreetset kohta röntgenifotode hoidmiseks kodus ju ei ole :)

Odega läheme veel ka ortodondi juurde - paistab, et tal on hambaklambrit vaja, et tulevikus oleks ilus ühtlase hambareaga naeratus.

Ode Liis on meie pere suurim kassisõber ning tegelikult ongi meie Kasutu Meow tema sünnipäevakink kolm aastat tagasi. Ta niiväga tahtis endale kassi, et sellele oli lihtsalt võimatu vastu panna! Ja juhtus nii, et kui 9.septembril 2002 läksin oma arust kassipoega vaatama ja välja valima - aga ei suutnud valitud karvapallist enam lahkuda ning võtsin ta kohe kaasa, ehkki Ode sünnipäevani oli veel üle kahe nädala aega.

Nüüd, kui lapsed veel küll maal olid, tõin Kasutu linna, et nad ei peaks teda seal kogu aeg valvama ja kantseldama (sest kui kass ära kaob, siis seda me küll keegi üle ei elaks). Mida me keegi aga arvestada ei osanud, oli see, et Kasutu hakkas Odest puudust tundma. Ja nüüd, kui Ode on korraks linnas (läheme homme hambaarsti kontrolli), ronib kass talle igale poole sülle ja hakkab seal nurrudes käppadega sõtkuma, magamise ajal padjale, kirjutamise ajal lauale ja muul ajal kõnnib kogu aeg sabas.

Tegelikult on meil kord ka varem kodus kassid olnud. Kui veel Tartus elasime, leidsin üle Toomemäe tööle minnes põõsa alt halli kassipoja. Minu töölt tuleku ajal oli ta ikka veel seal, aga juba näugus kurvalt. Öösel sadas vihma, ja kui ma hommikul uuesti tööle läksin ja läbivettinud kassipoeg, kellel enam näugumiseks häältki polnud, ikka veel sama põõsa all oli, võtsin ma ta kaasa. Temast sai meie Niu. Ja mõne aja pärast arvas sõber Erkki, et küllap mulle meeldivad rääbakad kassipojad, ja sokutas meile oma kassipesakonna kõige äpuma ja jobuma esindaja. Temast sai Riu. Ja kuna mõne aja pärast tuli muidugi välja, et Niu on kiisu ja Riu kõuts, sündis meile kaks väikest Niuvikest.

Nojah, aga siis hakkasime Tartust ära kolima. Niuvid leidsid endale uue kodu Tartu turult (käisime Katiga neid pakkumas), Niu ja Riu tuttavate pool talus. Nende kahe osas piinab südametunnistus minda tänaseni, et kuidas me oma loomad niimoodi ära andsime - aga millegipärast tundus see sel ajahtekel vältimatu ja vajalik ning polnud imelikul kombel isegi kurb.

Kasutut Meowi aga ei suudaks me küll kunagi ära anda!

See on uudis, mis otseselt minusse ei puutu, aga on nii vahva, et ma lihtsalt ei saa seda kirjutamata jätta. Et Leitti läheb mehele!!!

Eelmisel nädalavahetusel korraldasid lähemad sõbrannad talle tüdrukute õhtu -see on uue aja pulmakomme ja minu meelest igati vahva. Minu lapsepõlves piinati pruuti ja peigmeest pulmapäeval igasuguste ülesannetega nagu lapsemähkimine, lehmalüpsmine ja puulõhkunmine. Nüüd on sellised katsumused tüdrukute ja poissmeeste õhtusse kolinud, ning need õhtud on olemuselt palju mõnusamad.

Leitti pidi laulma Pearu Pauluse stuudiso linti "Oled minu sangar seiklusfilmis", masseerima SPAs libasoomlasest klienti ja vasates tema arvukatele soomekeelsetele küsimustele (Leitti suhe soome keelega on viimase aasta jooksul kogu tema ümbruskonda lõbustanud) ning teenima raha Tammsaare pargis Zorro märgiga velotaksot sõites. Mingeid roose ja südameid pidi ta kah müüma, aga see ülesanne minu meelest eriti lahe ei ole ning ma ei usu, et ka Leitti seda nautis (ta on praegu arusaadavalt puhkusel, eks siis hiljem kuule muljeid). Hea tegevus oli aga äraarvamismäng, kus sõbrad, kolleegid, klassikaaslased, vanemad jt pidid kirjutama Leitti kohta mingeid mälestusi ning tema pidi ära arvama, kes kirjutas.

Mina ei ole pidulikult abiellunud ja pulmi pidanud. Omal ajal tundus väga seikluslik ja raju minna lihtsalt nii umbes loengu vaheajal registreerima ja lasta pärast kursusekaaslastel kihla vedada, kas me lollitame neid või abiellusime päriselt. Hmm. Ma olen täitsa nõus, et liiga noorelt abiellumine pole ikka päris tark tegu - lihtsalt sellepärast, et ise veel nii loll oled.

Leitti arutas ükskord, et kolmekümnendaks eluaastaks võiks juba abielus olla ja nüüd ta siis seda saabki. Usun, et nende abielu tuleb õnnelik: on nad ju enne nii pikalt koos olnud ning on üldse üpris sarnased inimesed. Ka see on minu eluea jooksul kogutud tarkus, et suur erinevus võib küll mõnda aega liita, kuid pikas perspektiivis osutub ikka lahutavaks.

Üle hulga aja käisid Eestis Epp, Justin ja nende väike Marta Maria, kes tegelikult on New Yorgis elamise ajal juba päris suureks ehk siis ühe aasta ja seitsme kuu vanuseks saanud. Kaudselt oli see Justini tööreis, mistõttu viis läbi Amsterdami ja Shotimaa, nii et isegi Epp ütles, et reisimisest on tal nüüd mõneks ajaks vist siiber.

Niipea kui ma Eppu nägin, oli kohe selge, et ma olin temast vahepeal suurt puudust tundnud. Naljakas, kui ta ära oli, siis seda tunnet ju vist polnud...?

Koos Leivo ja Kreetega korraldasime neile pikniku Pirita jõe ääres. Oli lämbelt soe pilvealune ilm, Marta sulistas jalgupidi vees ja avastas sealt ohjeldamatult krokodille. Krokodill on nimelt kõige pikem sõna, mida ta ütlema on õppinud, ja loomulikult on ta siis selle üle uhke ja kasutab õpitut võimalikult palju.

Ja siis sõidutasin mina nad oma ühte olulisimasse kohta ehk Lahemaale. Alustasime Käsmust, külastades sealset meremuuseumi ja chillides istumiskohaks ehitatud paadis. Käsmus on minu jaoks mingi veider võlu, mida ma ei tunneta ei Võsul, Viinistul, Kaberneemes ega mujal, mis ometi ju kõik toredad kohad on.  

Järgmine peatuskoht oli Nõmmeveski. Kell oli kümme, hakkas hämarduma ning Nõmmeveski kanjon oli just nii salapärane nagu ta on. Epp märkis, et jugade juures kogunevat must energia - ja tõestitõesti, koskede ja jugade lähikonnas ju tavaliselt ei elata. Vana aja inimesed olid targad ning teadsid, kuhu kodu rajada ja kuhu mitte.

Minu lemmikud kuukressid olid juba rohelised litrid latvadesse saanud. Praegu ei paista need küll veel välja, on nii lehtede sarnased, aga novembriks, minu sünnipäevaks, saavad neist hõbedased imed...

Mul endal sügiseste kuukresside kohta korralikku pilti ei ole, kuid kuritarvitan ühte Arne Aderi fotot:

Vahelepõikena kuukressidest ja Nõmmeveskist veel niipalju, et mõni aasta tagasi tahtis üks firma hakata taastama Nõmmeveski hüdroelektrijaama, ostis maa ja puha, aga rohelised arvasid, et mitte igal pool pole vee-energia roheline energia ja kuukressidele ja vesipappidele mõjuks elektritootmine hävitavalt. Ma isegi ei tea, kas olla nendega nõus või mitte. Hoolimata oma armastusest Nõmmeveski laguneva ja räämas ja seetõttu natuke müstilise veskitammi vastu pooldaksin ma vist siiski sealset inimtegevuse taastamist - kindlasti saaks seda ka nii teha, et kuukressid alles jääks...

Ja siis hakkas kell varsti juba südaööle lähenema, nii et läksime minu maale. Algselt olin plaaninud, et majutume Mäepealsel (tervem vanaema ja rohkem ruumi), aga nii hilja sai minna ikka ainult sinna, kus kõik asjad kodused ja käejala juures. Ja kuna häid lambaid mahub palju ühte lauta, siis miks mitte häid inimesi ühte majasse.

Kui me kohale jõudsime, istusid Karin ja Kairi lastega palkonis ja mängisid "Tunne Eestit" mängu, kuid loomulikult tuli külaliste peale alla ka isa ning korraldas Epule ja Justinile tõelise ristküsitluse. Sellest, mis maal toimus, kirjutas hästi Kati oma ajaveebis (teen Copy-paste):

"Lõbus oli, sest Marta on veel väike (1a ja 7 kuud) ja Martin (5a) ja Helen (3a) olid nii rõõmsad, et on keegi nendest väiksem. Ja siis järsku oli Martal 6 nanny´t. Nad õpetasid talle, kuidas loomad eesti keeles häälitsevad. Ja öösel kella kolme ajal õpetasid Toomas ja vanaisa Justinile sõna röövel. Justin räägib täitsa hästi eesti keelt. Epp siis rääkis et ta tegi pilti, kuidas kolm meest kell kolm öösel istuvad ja seletavad sõna röövel :)))"

Järgmisel hommikul käisime veel Viru raba otsal, sõime mustikaid - ja oligi aeg Epp&Co tagasi Tallinna viia, kust nad edasi Helsingisse ja sealt NYCsse pidid kulgema.

See sai nüüd sihuke kronoloogia tüüpi kirjutis, aga mõnikord on nii, et kui emotsioone on liiga palju, siis ei oska neist aru saada ja autentne kroonikavorm on siis kõige selgem ja kergem kasutada.

Igatahes: Epp ja Justin tahaksid võimaluse korral Eestisse tagasi kolida, kui Justin vaid saaks oma geenitehnoloogia ja bioloogia ja muu sellise alase töö Euroopasse kantida. Enamik tähtsaid konverentse on niikuinii siin, ehk saabki? Ent kui Epp mult küsis "Mis sa arvad, kas me tuleme aasta pärast Eestisse elama?", ütlesin ma millegipärast spontaanselt "ei". Loodan tõesti, et ma eksisin.  

Suvi poleks vist tööpere jaoks suvi, kui ühed õiged firma suvepäevad toimumata jääksid. Meie firma pole õnneks küll nii suur, et üritus Kaevurite Päeva mastaapidesse läheks, aga mitmesaja inimesega tuleb arvestada ikka. Ja õnnetuseks peab keegi (mina) nende korraldamise eest vastutama.

Kuna olin talvel pikalt ära, tegeles lepinguga hea kolleeg, aga väheste korralduskogemuste tõttu lasi ta lepingusse sisse punkti, et  telkijate jaoks tuleb meil paigaldada omal kulul väli-WC-d . Konteinertualettide rent Tallinna piires pole tõepoolest märkimisväärne summa, aga väljapoole transportimine maksab enamvähem takso hinna ning transpordiauto peab tegema ju neli otsa. Meie suvepäevade koha puhul maksaks käimlate rent ca 2000 ja transport ca 10 000 krooni!!!! Nutan nüüd puhkekeskuse omanike rinnal, et me maksaks pigem neile see 2000 krooni ja andku nad meie telkijate kasutusse puhkekeskuse restorani WC-d.

Eile käisime ka auhinnanänni ostmas. Täiesti uskumatu, mis vidinaid saab Kodu-Extra tüüpi kauplustes 1-10 krooni eest! Olime pidevalt naerust kõveras, ning auhinnad saavad ülilustlikud. Aga teistpidi - uskumatult suur summa sai igasuguste mõttetute vidinate peale kulutatud...

Kuna nii Karinil kui kairil on praegu puhkus, on nad oma lastega maal ja võtsid seltsi ka minu pesakonna. Ma olen nüüd justkui omapäi.

Ainult et ülepäeviti sõidan ma maale neid vaatama. Epp võib mind nüüd jälle hurjutada rohke keskkonnasaastamise pärast - aga eile me vähemalt koopereerusime Toomasega, kes kah muudkui maa vahet käib, et sõidame ühe autoga. Niikuinii töötame mõlemad Peterburi maantee lähistel ning tuleme kella kaheksaks tööle, milleks siis kahe autoga vurada.

Maal on Kairi koos viie lapsega (minu ja enda omad) aita magama kolinud. Karin oma väiksematega on veel jätkuvalt toas, aga temal on see-eest plaan võtta kogu seltskond ja paar telki ning minna üheks ööks kuhugi telkima, näiteks mõnda ilusasse kohta jõe äärde. Viisin neile juba vastutulelikult meie neljakohalise Ferrino, mis ilmselt peabki ekspedistioonide baaslaagri telgist lihtsaks matkatelgiks degradeeruma - kolm mäge oma kivide ja tormidega on talle ikka päris räsivalt mõjunud.

Samuti käivad maalolijad pidevalt ratastega sõitmas. Eile näiteks võeti ette retk Nõmmeveskile, Martin ja Helen pakiraamil. Jürist aga on kõva rattaparandaja saanud, kes on kõik muinasrattad sõidukõlbulikuks remontinud. Ja kui Ode kummi lõhki sõitis, vahetas Jüri talle uue sisekummi nagu niuhti. (Ma tegelikult ei tea, võibolla polegi see mingi suur töö, sest ma pole ise rattakummi peale-maha saamisega askeldanud - aga kuna ma ei tea, siis tundus see mulle küll suure saavutusena).

Kui ka mina maal olen, saavad Jüri ja Kati autoga sõitmist harjutada - meie tänavu suve ja sügise tegevuseks plaanitud, et nad võiks autosõidu põhitõed selgeks saada. Jüril on traditsioonilis-mehelikult asja vastu suurem huvi ja tal läheb ka päris hästi: paigaltvõtmisel ja siduri lahutamisel auto enam välja ei sure ega hüppeid ei tee.Kati aga harjutab vist pigem kohusetundest, sest ta teab, et autosõiduoskus lihtsalt on ühel hetkel hädavajalik - aga erilist indu tal selle juures ei ole. Ega minulgi vist tema eas ei olnud, kui isa vana 401-ga (appi! käigukang rooli küljes ja täiesti tabamatutre lõtkudega - arvasin, et ei saa käiguvahetust iialgi selgeks!) esimesi sõidukatseid tegin...

Tööle sõites jääb kogu aeg silma ette tahvel "Sikk annab alla!" - ehk siis Sikupilli Keskuse allahindluse reklaam.

Eesti mägironijate kitsukeses ringis omandas see tahvel nädal tagasi hoopis nukrama tähenduse. Nimelt teatas Gasherbrum II Baltikumi ekspeditsioon, kuhu Eestist kuuluvad Alar Sikk, Tarmo Riga ja Priit Melnik, ametlikult, et lahkuvad mäelt ning tipp jääb tegemata. Ekspeditsiooniks plaanitud aeg lõppes lihtsalt otsa, aga mägi end ei avanud.

See kõrguselt 13. mägi maailmas (8035m) oli eestlaste jaoks oma järjekorranumbrit vääriv sekelduste jada. Alates lennust mahajäämisest ja pagasi kadumisest varustuse mäest alla veeremise ning ekspeditsiooni juhi haigestumiseni ning lõpetades iga ekspeditsiooni totaalse ebaõnnega - tipuüritusest loobumisega.

Mul on väga kahju, sest pidasin neile vägaväga pöialt. Tunnen neid küll vaid põgusalt, kuid nende katse oli mulle millegipärast oluline.

Jaan Künnapi Alpinismiklubi lehel on ekspeditsiooni käigust pikemalt juttu. http://www.jkalpiklubi.ee/teoksil/index.html

Ja veel üks kahetsusväärne ebaõnn. Toomas Gross, kellega Aconcagual käies kohtusime, üritas tänavu koos abikaasaga Mont Blanci, aga tugeva tuule tõttu oli tipust napilt puudu jäänud. Kui nad Eestisse tagasi jõuavad, ehk siis kuuleb lähemalt.

No mõnda filmi kohe PEAB mitu korda vaatama. Näiteks sedasama "Seitset aastat Tiibetis".

Tegelikult tuli mul seda vaadates meelde, et Eesti on seoses Dalai-laamaga vist tõsise välispoliitilise küsimuse ees.

Nimelt valiti Dalai-laama Tartu Ülikooli audoktoriks ning sellega seoses on ta väidetavalt tulemas taas Eestisse.

Ja kui kunagi presidendivalimiste eel kandidaatidelt küsiti, kas presidendiks saades oleksid nad valmis kohtuma Dalai-laamaga, oli meie praegune president Arnold Rüütel vist ainus, kes ütles, et paljukannatanud ja oma vabaduse eest võidelnud Tiibeti rahva juhiga kohtumine oleks talle presidendina suur au. Nüüd, kui Dalai-laama külaskäik selle audoktoriks valimise pärast äkki aktuaalseks muutus, on ajakirjandus muidugi olnud varmas Rüütlile seda lubadust meenutama.

Aga kes vähegi mõtleb sõna "poliitika" telgitagustele, saab ju aru, et suhete nimel Hiinaga ei saa ühe väikeriigi president Tiibeti usujuhti ja ilmalikku liidrit ametlikult vastu võtta.

See on Eestile eriti nõme olukord, sest eks me ise olnud ju kogu nõukogude okupatsiooni ajal ootamas ja lootmas, et ehk keegi välisriikidest tunnustab meie iseseisvust kasvõi sellega, et nende president meie eksiilvalitsuse juhte või dissidente vastu võtab. Muidugi oldi Nõukogude Liiduga suhete hoidmise nimel selles suhtes ülimalt ettevaatlikud, ehk siis loomulikult selliseid ametlikke visiite ja kohtumisi ei võimaldatud. Ja nüüd siis on Eestisse tulemas mees, kes hoolimata 1989.aastal saadud Nobeli rahupreemiast ju Hiina jaoks ikka üks tüütu dissident on...

___
Ja joonealuse märkusena. Filmis ei suutnud ma kuidagi tabada, mis mäge Saksa-Austria ekspedistsioon 1939. aastal Himaalajas ronima läks. Teadmiseks endale alpinismiajaloost: see oli Nanga Parbat (8126 m), mille tipp tookord küll tegemata jäi. Nanga Parbat esmavallutati 1953.