Get a life!

Kui ma olin väike, käis külatee otse läbi meie õue. Aida ja maja vahelt, üsna trepi eest. Tegi siis väikese kaare vasakule, lauda ja kemmergu suunas, ning teest paremale jäi  kooguga kaev, kust käisime ämbritega vett toomas.

Minu meelest oli see tee ääres elamine väga põnev. Ikka logistas läbi hoovi mõni hobuvanker, kui Valgejõe-poolse külaotsa rahvas läks hobust Mätlikus asuvast tallist tooma või sinna tagasi viima. Mõnikord sõideti isegi traktoritega, ehkki see tee polnud strateegiliseks ühenduseks põldude vahel. Rääkimata siis jalameestest ja jalgratturitest, bussi pealt tulijatest ja sinna minejatest ning purjus külameestest, kes öösel sääreväristajate või mootorratastega põristasid või oma jalgrattaga maadlesid. "Nagu üks läbisõiduhoov!" nurises alati mu ema. Ja ehkki mina tollal tema pahameelt ei jaganud, saan praegu sellest suurepäraselt aru.

Kui kaheksakümnedate lõpus-üheksakümnendate alguses hakati maid tagastama, võttis isa ka teeküsimuse tõsiseslt ette. Kolhoosielu, traktorid ja tallid olid selleks ajaks kadunud ning külaelu ka muus mõttes üsnagi hääbunud. Ning alumise külaotsa rahvas ei kasutanud enam liikumiseks meie õue läbivat teed, vaid sõitis mööda Valgejõe-Loksa maanteel kilomeetri edasi ning pööras külavahele alles Süagu juures. Nii et Pohla tanuma tee säilis tugevana ainult meie ja Tagavälja majani ning hakkas meie ja Pikka vahel vaikselt hüljatusse vajuma.

Hakkas hüljatusse vajuma küll, aga ikka olnuks äärmiselt maotu sinna lihtsalt aed ette ehitada ja "Eramaa" silt välja riputada. Nii leppiski isa naabritega, eeskätt Pikka Reinuga kokku, et uus tee kujundadatakse meie õuest mööda: mitte enam aida eest, vaid aida tagant läbi. Kiviaia ots lammutati maha ning Rein oli esimene, kes oma traktoriga sealtkaudu sõitma hakates teepõhja sisse ajas. Siis läksid kõik teisedki rõõmuga järgi, sest ega külarahvalegi iseäranis mugav ei olnud pidevalt läbi meie õue kulgeda. Eestlane on ju mõlemat pidi distantsi hoidev rahvas ning teise privaattsooni (ja mis see trepi- ja kaevuesine ikka muud on) tungimine oli kõigile ebamugav.

Ehkki ka uus tee läheb juriidiliselt võttes läbi meie eraomandi ning sellest mõlemale poole jäävad meie talu maad, sai tülika teeküsimuse lahendatud täielikult võidan-võidan meetodil. Meie saime privaatse õue, külarahvas sai neutraalsema tee.

See juhtum tuli mulle praegu meelde seoses sellega, et pärast Roheliste Rattaretke ma aegaajalt mõtlen era- ja avalike huvide kokkupuutekohtade või kokkupõrgete üle.

Pühapäeva hommikul ladistas vihma, nii et hea peremees ei ajanuks koeragi välja. Kuna aga ei minul, Leivol ega Alaril koera ei ole, läksime me varasemast plaanist kinni pidades Võsule. Plaanis oli teha 36h-kestvusvõistluseks valmistumiseks üks pikem jooksuots.

Ah jaa, vahelepõikena: tänavuse 36-tunnika peame lõpetama hiljemalt 29 tunniga, sest Leivo peab jõudma varahommikul Amsterdami lennukile. Praegu pole me veel konsensusele jõudnud, kas oleme lihtsalt nii tugevad, et teeme selle aja jooksul lõpuni, või siis kärbime vahelt aeganõudvamaid etappe. Eks see rajal paista.

Ehkki Leivo teel optimismi jagas, et päeva peale jääb vihm järele, polnud kell 9 vist veel päev peale jõudnud. Sadas nagu oavarrest, kui autost praktiliselt inimtühjas Võsu rannaparklas vastutahtmist välja ronisime.

Jooks viis algul mööda asfalti, siis rannaäärsemat metsateed pidi neeme otsa poole. Rajukari tipus ronisime poollagunenud vaatetorni ja imetlesime kunagsest piirivalveperioodist jäänud suurt helgiheitja-alust. Siis alla, mööda kive hüpeldes ka maailma lõppu ehk neeme pärispäris otsa. Kus muide jäi ka vihm järele!

Ja mööda Neemelõuka serva Saviloodile, sealt (Ulkkari otsa lõigates ja vahele jättes) mööda Koolimäe lahe serva Natturi poole.

Natturilt sai kuiva jalaga ka tillukesele Älvi saarele. Plaanisime sellele ringi peale teha, kuid lindude häiritud kisa (on pesitsusaeg) tõttu mõtlesime ümber ja piirdusime saarekese esiservaga. uurisime ilmselt mere poolt kohale kantud hiigeltüüni (küllap mõne suure meremärgi alust) ja sõime seal ka lõunavõileiva.

Ja edasi Pedassaare neeme tippu, mis oli ka meie retke lõpp-punkt, kust tagasi pöördusime. Vahepeal imetlesime kalapaate ja võrgumärke, maadligi kuuski ja teele jäävat laevakellaga maja. Tagasi siis mööda metsavahelist kruusateed ja matkarada.

Mõnus jooks oli, kokku 31km. Ehkki minul pole vist ei ükski trenn ega võistlus nii raskelt tulnud - olin eelnevatel öödel vähe maganud, küllap sellest juba ette väsinud. Ja lõpu eel olid viimased 7-8km jalad nagu tina või piimhapet täis. Jonn ja tahtejõud olid need, mis mind edasi vedasid, ehk ka Leivo ja Aalri lohutused nende samamoodi haigete jalgade kohta - jagatud valu on ju pool valu :)

Ning niipea, kui autosse saime, hakkas jälle sadama. Tagasitee Tallinna möödus paduvihmas.

Leivo kirjelduses on kah pildid juures. Kõiki Leivo pilte näeb siit. Alar oli tehnoloogiliselt hästi varustatud, tema poolt salvestatud teekonda (kahes osas) näeb siit.

Laupäeval käisime maal komplektis ema-isa, mina, Kati ja Jüri ning Karin ja Helen.

Rohisime ära maasikad.

Tegime lillepeenraid.

Tõime tanuma kiviaiast paasi ning ladusime sellest uueköögi ukse ette põranda.

Jüri niitis muru.

Vanaisa lõikas õunapuude oksi.

Mummi tegi süüa.

Karin, Helen ja Mummi käisid üle jõe piibelehti korjamas.

Kati õppis prantsuse ja hispaania keelt, keemiat ja füüsikat - tal on neis ainetes esmaspäeval aastalõputöö, kolmapäeval kursuse lõpueksam, neljapäeval arvestus, järgmisel esmaspäeval ja kolmapäeval kirjalik ja suuline üleminekuarvestus. Ah jaa, kolmapäeval, neljapäeval ja reedel on veel ka matemaatika tööd, aga neiks ta tookord maal ei õppinud.

Martin (8a) tegi Karinile emadepäevaks luuletuse:

Emakene hea ja tubli
kastab minu eest mu tulbi.
Kui ka paistab päike,
mina olen ikka väike.
Mina olen alati
Sinu vastu hea.
Ema, Sinust ilusast
mõtleb minu pea.

See oli nii armas, et ma kohe pidin ta tulevaseks lugemiseks siia üles kirjutama :)

Kati (17a) alustas mulle ka luuletust, aga see lõpuni ei jõudnud:

Ei tea ma kedagi teist,
kes pannkooke teeks
kui nädal on läbi
ja kell pool üksteist.

See oli ka nii armas, olgugi lõpetamata :)

Vastu hommikut nägin naljakat und, mis ärgateski väga selgelt meeles oli.

Mina ja minu õde Karin esinesime koos mingis laste lauluvõistluse telesaates - Laulukarussell või midagi sellist. Mis on juba iseenesest naljakas, sest ei mina ega Karin ei ole kunagi olnud eriline laululaps.

Laul, mida me esitasime, oli kah selline, et enne unenägu ma ei mäletanudki, et niisugune(laste?)laul üldse olemas on. Pealkiri oli tal "Siga".

Karin oli esimene laulja: tema roll oli esitada tõsise näoga ja kortsus kulmul järgmine salm:

"Siga
on patta löömiseks!
Siga
on ära söömiseks!
Siga
va rumal loom!"

Mille järel pidin siis mina rõõmsa näo ja naeratusega trallitama:

"Aga lapsed laulavad:
laske notsud elavad!"

Unenägu seisnes lõpututes kaamera- ja esinemisproovides, nii et me muudkui laulsime ja laulsime neid oma salme.

Ja võib nüüd arvata, kas see laul kummitab mind täna terve päeva või mitte :)

Roheliste Rattaretkelt tagasi sõites sain kiiruseületamise eest trahvi: tüütult pikas ja inimtühjas Ahja asulas sõitsin 50km/h asemel 69 km/h. No tõepoolest lasksin teadlikult üle, ja nii ma ka politseinikule tunnistasin, kui ta põõsast oma kiirusemõõdiku ja saua välja pistis.

Puhtsüdamliku ülestunnistamise eest sain miinimutrahvi 180 krooni ning nüüd pean aasta ja üks päev ehk siis 12.maini 2009 olema eriti hoolas liikleja, sest kehtiv karistus on ju kirjas.

Tegelikult olen ma küll ka enne seda trahvi olnud (Tallinna keskmisega võrreldes) viimastel aastatel vägagi korralik liikleja. Ning kihutamine lihtsalt kihutamise lõbu pärast ning ajad, mil mu kiiruseületamiseks mõõdeti kord varahommikul 50km/h maanteelõigul 129km/h ning mil Villu Vane ähvardas mind järjekordsel vestlusel järgmise kohtumise korral ringrajale saata, on minu jaoks küll jäädavalt möödas.

Vanasti olid Roheliste Rattaretkel ikka uhked ajad: käidi vallutamas suletud linna Paldiskit ning ei lastud rahus toimetada fosforiidikaevandustel. Oli ühiskonda edasiviivat protesti, oli ilu, võlu ja õudu. Nüüd aga, ühiskonna stabiliseerumise järel, on rahumeelne rohelise asja ajamine ja säästliku mõtteviisi propageerimine. Pole ju kellegi-millegi vastu protestida.

Või siiski?

Enamik looduses liikujaid on ilmselt kogenud hämmastust, kui ajast aega sealtkaudu kulgenud teele või matarajale on äkki kerkinud aed või liikumist tõkestav tõkkepuu. Kui kallasrada on kinni pandud, nii et rannikul tuleb kalpsata mööda kive või sumbata põlvini mudas. Seda kõike muidugi aias lärmavate hiigelkoerte ähvarduste saatel. Sest maid ju ostetakse ja müüakse ning loomulikult tuleb saada aru ka uutest omanikest, kel oma maa kasutamisega senisest erinevad plaanid. Ent tuleb aru saada ka loodushuviliste mõistlikust eeldusest mööda teid takistamatult liikuda.

Nii kujuneski Roheliste Rattaretk 2008 eredaimaks emotsiooniks esimese päeva sõidu viimane osa läbi Ahunapalu, Leego ja Virvissaare. Lõik, kust vallakaardil viis läbi tähistatud matkarada, kuulus aga eraomanikule. Ning nagu korraldajad läbi mikrofoni teada andsid, oli mees tee lihtsalt üles kündnud.

Noh, üles kündnud või mitte - seltskond rattureid, meie Leivoga nende hulgas, otsustasime ikka selle eeldatavalt ilusa sooülese lõigu läbi sõita. Mina kujutasin ette, et "üles küntud" tähendab seda, et kahel pool teed asuvaid põlde kündes on ka põldudevaheline tee risti üle tõmmatud põllu osaks muudetud. Ja et sellest saab siis põlluserva pidi mööda minna, vajadusel ratast tassides.

Tegelikkuses tähendas "üles küntud" konkreetselt seda, et piki teed oli kilomeetrite viisi sahka veetud.

Pidi ikka inimesel viha olema, mõtlesin endamisi. Kui palju muud asjalikku saanuks tehtud selle aja ning masinaga!

Ühel hetkel oli maaomanik ka ise meil oma jeebiga vastas. Iseenesest mõistliku jutuga mees - põhiargumendiks, et tema on seda teed aastakümnete jooksul ise ehitanud, tegu pole valla-, vaid erateega ning ka praegused künnitööd on tegelikult teehooldus: tee keskele rööbastevahelisse alasse kasvanud rohi tuli maha tõmmata, et saaks tee ühtlaselt siledaks. Ning matkajate vastu pole tal midagi, peaasi, et need tema õuest läbi ei läheks ning tema vilja ei talluks. Arusaadav. Tundus juba, et konflikt oli ülepaisutatud ning omanik täiesti mõistlik mees. Lahkusime, tema oma autoga ühele ja ratturid teisele poole.

Peatselt kihutas aga dzhiip rataste alt liiva ja kive pildudes tagasi ning jäi seisma mingi abihoone kõrvale. Seal oli tupiktee, sest ees jätkus juba hoone seinast metsani ulatuv ebamäärase kujuga, võrdlemisi niru viljapõld. Aga ikkagi põld. Taamal sinetas metsaviirg ning minna ei paistnud olevat kuhugi.

Ja juttu jätkus kauemaks: omaniku poolt pidevalt korratud väide, et siit ei lähe edasi mingit teed, et ei tohi talluda tema vilja ega siseneda tema õue; ratturite poolt soov siiski kuidagi edasi saada ning tee jätkumise kohta aimu saada. Pealegi teadsid siin varem viibinud, et matkarada kuskilt põllu tagant siiski jätkub, üle raba viib isegi laudtee. Aga kuhupoole siin omaniku maadel hoida, et seda kaotatud teed teiselt poolt üles leida?

Kõige hullem ongi asju ajada inimesega, kes konkreetselt ei ütle, mida ta tahab. Nagu ka see omanik, kel ilmselt muudes eluvaldkondades otsustamisoskusega mingeid probleeme ei ole: ta ilmselgelt ei tahtnud midagi selget öelda, vaid aina suuremaks kasvavat ratturiteparve niisama peetida. Võibolla ka tüli üles kiskuda, et oleks pärast täiendavaid argumente vallas matkaraja sulgemist nõuda või muud sellist.

No eks sel võimalikul taotlusel oli ka tulemusi. Meeste hääled kippusid ärritunuks ja valjuks, kõneks võeti fraasid "Eesti Vabariigi seadus", "igaüheõigus" ja muu selline ühelt poolt, "kodurahu" ja "kutsumata külalised" teiselt poolt. No nii pidin ma paratamatult hakkama tööd tegema ehk üritama suhteid korraldada.

Väikeste käepuudutustega sai kõige ärritunumad ratturid vaikseks ning oli võimalik rahulikumas toonis omaniku poole pöörduda. Klassikaliselt, et hea peremees, kuidas me saaksime sind võimalikult kiiresti ja sulle väikseimate kahjudega sellest ebameeldivast olukorrast vabastada ning sinu kodurahu taastada. Ning ma ei väsi kunagi üllatumast, et sellised lihtsad Carnegie-tüüpi "kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" õpetused alati toimivad - mõningase puiklemise järel rehmaski omanik lõpuks käega, et no minge siis pealegi seda metsaäärt pidi ümber põllu, seal taga miski siht ju on. Aga et mingil juhul ei tohi tema põldu tallata.

Meest sõnast. "Kõik haneritta ja ümber põllu!" liikus sõnum edasi ja nii me siis läksimegi. Oli päris lummav pilt poole kaare pealt seda põldu palistavat ratturiterivi vaadata.

Nii et selleks korraks õnnelik lõpp.

Loo moraal? Ilmselgelt oli konflikti algeteks mingi tegematajätmine ka kohaliku omavalitsuse poolt: kas pole seda teed servituudi alla pandud või midagi muud sellist. Või on omanik lihtsalt nii nahaalne, et lihtsalt ei hooli servituutidest ega muust, ka see on ju võimalik. Lahendus on kokkuleppe küsimus - aga ilmselt on see kokkulepe väga raske sündima, eriti kui ka kohaliku omavalitsuse poolel peaks tol pujäänitüüpi, tõde ja õigust taga ajaval omanikul samasugune ametnik vastas olema.

"Litsid mehed need Vargamäe mehed," ütles kõrtsmik ja sülitas laias kaares üle leti. ("Tõde ja õigus, I")

Kuna omaniku nimi ja telefoninumber oli korraldajate poolt lavalt valjusti maha hõigatud, üleskutsega talle tema tegevust taunivaid sõnumeid saata, sai mees õhtu jooksul ilmselt üsna palju "tervitusi". Mulle isiklikult selline kraaklemismaiguline üleskutse kuulmise hetkel ei meeldinud, aga tagantjärele tunnistan, et oma idee selles oli. See oli kuidagi väga rattaretkepärane: mingi ühiskondliku valupunkti, antud juhul siis era- ja avaliku õiguse kokkupõrekoha torkimine.

Mine tea, ehk muutubki sellest midagi paremaks?

Oligi olnud juba kahtlaselt pikk aeg, mil Kati endale mingit traumat ei põhjustanud.

Nii ta siis astuski koolis kuueastmelisest trepist ühe sammuga alla. Jalg väänatud, kõõlus venitatud. Kooliarstilt sai esmaabi ja toetava sideme, nii et sai kuidagi koju longatud.

Aga ei mingit Roheliste Rattaretke, rulluisutamist, reedel Pirita metsas toimuvat orienteerumist, trenni ega muud. Õnnetus juhtus neljapäeval, kuid tänaseni on jalg kergelt paistes ja mingi muna üleval.

Mul on tõsiselt hea meel, et ma oma unehäiretele kala-varjunimelise kommentaatori abil mõistuspärase selgituse leidsin. Täiskuu! Vastus säras tõepoolest igal ööl otse mulle voodisse, ma isegi vaatasin teda ja mõtlesin tema peale, aga ei osanud teda oma magamatusega seostada. Nüüd on täiskuu läbi ja magan igal ööl jälle nagu ront :)

Muidugi mõjutab kuu inimesi ja nende käitumist. Tegelikult ma ju tean seda, isegi vimase aasta jooksul on mul kogunenud kolm juhtumit, mille puhul olen mõelnud nende toimumise ajal diagnoosina: "Ehh, täiskuu!"

****
Olen just magama jäänud, kui telefon heliseb.

"Te jälle kiiritate!" sosistab saladuslik hääl teisel pool. "Ma pean kirjutama jälle tervisekaitseinspektsiooni ja kaebama teie peale!"

Helistaja ei tutvusta ennast, kuid ma tean, kes ta on. Mõni aasta tagasi tegin selle vea, et vastates inimesele, kes süüdistas mobiilimasti oma majaseinte hallitamises ja tema enda teravates seljavaludes, kirjutasin kirja alla oma nime ja telefoninumbri. Nüüd ta paar korda aastas ikka helistab või kirjutab otse mulle. Viimati palus kirjas rahalist toetust tuhande kuupmeetri mulla teisaldamiseks, et hakata endale kiirguse vastu varjendit ehitama.

****
Hilisõhtu. Vaatame diivanil vedeldes lastega telekast mingit filmijuppi, kui telefon heliseb.

"X armastab ikka veel sind ja tuleb sinu juurde tagasi!" teatab ärritunud ja kõla järgi otsustades ka purjus häälel kunagise armastatu praegune elukaaslane, olles ennast enne siiski vähemalt viisakalt tutvustanud.

Niisuguse teate peale ei oskagi kohe midagi öelda. Ilmselgelt oleks halb mõte hakata testima helistaja huumorimeelt ja taluvuse piire kinnitusega, et ma olengi naine, kes jääb igaveseks mehe pähe, südamesse, niuetesse ja rahakotti. Seepärast arvan ettevaatlikult, et kui lugu nii, eks ta siis annab sellest tähtsast otsusest mulle ikka ise teada. Kuulan veel natuke arvamusavaldusi, kui mõttetu on niisugune elu, ja lõpetame vastastikuste viisakusavaldustega kõne.

Mõni aeg hiljem mainib aga Leivo, et sai minu ja X asjus kummalise kõne - et tal polevat enam mõtet minuga suhtele loota, sest ma hakkavat hoopis X-ga koos elama. Ja kui paar päeva hiljem teeb ka mu ema ettevaatlikult juttu, et on saanud minu ja X osas üllatava vihje, ei hakka ma teda enam edasi kuulamagi, vaid kinnitan kohe, et see ei pea paika.

***
Taas õhtune filmivaatamisaeg. Telefon heliseb.

"Palun Y-t," ütleb naisehääl, tooni järgi otsustades pinges ja ärevil.

"Teil on vist vale number," arvan ma, sest lähikonnas ühtegi sellenimelist ei leidu.

"Y Pino," täpsustab helistaja, ikka äreva häälega. Aa, sellenimeline inimene on  suguvõsa kaugemas servas täiesti olemas, ehkki Eestimaa teises otsas ja mina tema mobiilinumbrit ei tea. Nii ma ütlengi.

"Kas te siis polegi tema abikaasa?" muutub helistaja hääl rõõmsamaks.

Hoidku jumal selle eest, mõtlen väikse muigega ja eitan.

"Siis ta vist polegi abielus?" uurib teine, nüüd juba veelgi rõõmsamalt.

Paraku - on küll, väiksed lapsedki olemas. Kuna see on kõnealuse isiku ei-tea-mitmes abielu, muudest naissuhetest rääkimata, hakkan vähehaaval aimama, kustpoolt tuul puhub. Aga ei saa ma helistajale rõõmutegemise nimel tema unistuste hülgevuntsi abielu maha vaikida.

"Miks küll alati minuga niimoodi juhtub!" karjatab helistaja ja lõpetab nutma puhkedes kõne.

***
Nii et jah, minu öine ärkamine on selliste juhtumite kõrval kukimuki. Kuni mu voodi on selle akna all kus praegu, olen edaspidigi valmis kõigil aprillikuu täiskuuöödel ärkvel olema, et ennast veel hullemast säästa.

Pühapäeval Katiga rulluisutamas Kasemetsa-Kiisa teel.

Autotee kõrval on suur mägi kilekotistatud prügi - ilmselt on seal olnud Teeme Ära! lipujaam ja kõike kokkukorjatut pole jõutud veel prügimäele transportida.

Üks auto teise järel peatub hunniku kõrval.

Vene keeles sõnelev paarike (sõnelust oli rattateelegi kuulda) teeb Opeli pakiruumi lahti ja hakkab hunniku kõrvale laduma katkisi eterniiditahvleid.

Vanemapoolne kiilanev meesterahvas tõstab juhiistme kõrvalt välja prügikastisuuruse koti ja sõidab kiiresti minema.

Kaks noormeest laovad järelkärult maha terve hunniku suuri musta värvi prügikotte.

Seda kõike kahe edasitagasi tiiru ajal neil hetkedel, kui meie prügikuhja läheduses viibisime.

Kui järelkäru-mehed olid tõenäoliselt viimased Teeme Ära! veomeeskonnad, siis kahte esimest selles küll kahtlustada ei saanud.