Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Lapsemeelne

Suur sula on suutnud talvisest keltsast läbi murda alles tükklapati: mõnes kohas laiutab sulaveelomp, millel pole kuhugi voolata, sest ümberringi on jääst kaldad. Eriti paistab see silma autokohtade juures, sest talve jooksul maha sadanud ja autokatustelt alla pühitud lund on pidevalt kinni tallatud ikka autode vahel, samas kui auto alla on lund oluliselt vähem pääsenud. Nii kujunevad autokohtadele kõrgete servadega lohud – ja nüüd on neist lohkudest saanud järved.

Aga üks lohk meie maja ees on kuiv: tema keskel on sademerest, mis vee kenasti ära neelab. Muud veed aga sinna ei pääse, sest nagu märgitud, on jääkaldad vahel. Juba mitmel õhtul oli mul suur kiusatus lohud omavahel kanalisüsteemiga ühendada, aga aega polnud ja autod olid kah juba ees.

Eile, kui majaesine peaaegu tühi oli, võtsingi oma alpinismikirka, panin selga õueriided (sellised, millega lapse praegu mängima saadaks) ja läksin veega mängima. Jääpankadesse sai raiutud kaks suurt jõge, jääkilde lendas ja muidugi olin lõpuks läbimärg ja ütlemata rahul. Terve tunni käisin muudkui akna peal vaatamas, kuidas loigud kahanevad ja uhkustasin oma kanalitöödega kõigi ees, kes kuulata tahtsid või ei tahtnud.

Jääd toksides tuli aga meelde üks eelkooliealine mäng. Väikesena kevadel maal olles armastasin ma väga samamoodi jäässe vee jaoks teid rajada. Miks? Sest mul oli siis sada võlukassi, keda keegi peale minu ei näinud – ja minu ülesanne oli hoida veed voolamas, et kassid õues juua saaksid…

Õnnelik õppejõud

Sel talvel oli mul taas võimalus õpetada TLÜ-s magistrantidele suhtekorraldust. Kui Tiina sügisel seda loengutsüklit pakkus, ütlesin rõõmuga oma jah-sõna, aga kui loengute aeg kätte jõudis, siis peaaegu kahetsesin: nagu ikka, langesid loengud ajale, mil oli hullumeelselt palju tööd. Lisaks sellele igal neljapäevaõhtul poole üheksani loenguid lugeda… ja oh, need loengud tuleb ju ette valmistada, lisaks tudengite tööde lugemine ja hindamine…

Muidugi oli lisatööd palju ja nende viie nädala jooksul ei olnud ma õhtuti väga arvestatav ema, abikaasa või sõber. Aga nagu alati, sai ekstrapingutus tasutud ekstrarõõmuga: mul oli eriliselt tore aktiivne grupp, kus lisaks pealegi üks minu ammune armastatud blogituttav ja kolm töises plaanis kohatud inimest. Ja väike Eesti tõi loengukuulajate kaudu sidemeid ammuste ühiste tuttavatega – tõesti, Eesti on seeneniidistik… Ja lisaboonusena olen õnnelik, et mu hea kolleeg leidis võimaluse tulla mu loengut kuulama, ja muidugi tema tunnustava sõna üle.

Nüüd on loengutsükkel läbi ja ma olen tõesti õnnelik – õnnelik nii selle üle, te ma seda tegin, kui ka selle üle, et see läbi on ja saan rahulikuma elurütmi juurde naasta Naeratus

Närvipõletiku teine tulemine

Kuus aastat tagasi kogesin esimest korda närvipõletiku võlu – küllap palaval suvepäeval lahtise autoaknaga sõitmisest. Nii et nüüd, kui ma eelmisel kolmapäeval taas kord õieti kätt liigutada ega pead pöörata ei saanud, polnud diagnoosi vaja kaugelt otsida. Õnneks ma sel korral juba teadsin, mida teha, nii et nii hulluks kui esimesel korral asi minna ei jõudnud.

Aga ebameeldiv on ikkagi. Voodis ei saa korralikult külgegi keeratud, ilma et peaks pead ja õlga fikseeritud asendis hoidma – proovige, sel moel on esiteks raske ja teiseks ebamugav end keerata. Kummardamise ja sirutamisega seonduvaid liigutusi ei saa teha. Peapöörde asemel tuleb pöörata tervet keha (sellest sai teravapilguline kolleeg, kes ise sama asjaga kimpus olnud, silmapilk aru, mis mul viga) ning kui ennast korrakski unustad ja vale liigutuse teed, on karistuseks terav valusähvatus. Samas aga ei takistanud närvipõletik tegema käega seda liigutust, mis oli vajalik haaratsiga köiel tõusmiseks (Kalamaja Cupil oli tünni juures võistkondade vahe, nii et minagi sain lihtsalt lõbu pärast üles minna)…

Ja praeguseks hakkab ta õnneks juba ka üle minema. Ptüi-ptüi-ptüi, muidugi.

Kaks ühes: naiste- ja vastlapäev 2011

Ode Liis küpsetas ise vastlakukleid (nii häid, et vahukoort polnuks vajagi) ning tänavuse naistepäeva esimesed kevadvärsked tulbid tulid hommikul  Jürilt. Leivo kingitud roosidest jätkus rõõmu ka Kistile (millegipärast meeldib kassidele lillevaasist juua) ning tänu meelespidavatele meeskolleegidele jagus lilli töölaualegi.

Lilled2011 020Lilled2011 010

Lilled2011 023Lilled2011 022

Naiste- ja vastlapäeva õhtu veetsin ma aga täiesti ebakohaselt: koju jõudes olin nii väsinud, et jäin pärast kõhu täis söömist diivanile magama. Pikki linasid sel moel ei saa, kuid loodetavasti annab seda maratonmagamist (ikka hommikuni välja) käsitleda naistepäevakohase ilu-unena.

Kevadkaktus

Väljaotsa Memme vanast jõulukaktusest on saanud minu kevadkaktus. Ta muudkui õitseb ja õitseb. Praegugi, vaatasin, on ikka veel kaks uut õit tulekul.

Lilled2011 001Lilled2011 002

Ausalt öeldes ei ole see vist juba mitmekümneaastane jõulukaktus õitsemisvälisel ajal oma puitunud varte ja muude vana taime tunnustega kuigi kaunis, aga millegipärast on mulle oluline teda hoida.

Kalamaja Cup 2011

Leivo sünnipäeva-seiklusvõistlust hakkasime plaanima juba varakult. Algselt oli idee teha traditsiooni ehk tähistada samal moel ära ka Heiti sünnipäev, aga kuna too tegelane oli täiesti vastutustundetult (või siis vastupidi) võtnud ette hoopis suurema seikluse Tansaanias, siis jäi traditsioon sel aastal sündimata.

Laupäev ja pühapäevahommik möödus viimaste ettevalmistuste tähe all. Laupäeval tegime tiiru varempaigutatud punktide allesoleku kontrolliks ja viimaste punktide paigaldamiseks (Lembitu juures jäime oma tegevusega “vahele” Tõnule, kes ilmselt perekondliku jalutuskäigu taha maskeerununa rajaluuret tegi).

Pühapäevahommikul meisterdasime küpsisetordi, seadsime ahjuroad valmis (olgu kiidetud programmeeritav ahi, mis end õigel ajal ise sisse ja välja lülitab!) ja… juba hakkasid võistlejad saabuma. Päris naljakas oli näha hommikukarges kiilasjäises Kalamajas sellist ratturite kampa!

Mittekogenud korraldajatena oli meil natuke kohmerdamist tiimide loosimisega ja mittekogenud ilmastikuvaatlejatena tegime instruktaaži hoovis vilus, samas kui teisel pool maja siras soojendav päike… aga igatahes said lõpuks kõik tiimid õnnelikult teele saadetud. Või õigemini said teele saadetud ratturid: Jaanus ja Evelin, kes arvasid, et äsja Kariibi merelt saabununa on talvine jalgrattasõit liiga järsk üleminek, jäid ootama Taneli-Editi tandemit, kes samuti ei tahtnud veel rattaid talvekorterist välja ajada. Nemad pidid siis üheskoos siirduma kombineeritud rajale, mis nägi ette liikumisviisi autotsi ja jalgsi.

Siinkohal peab muidugi ütlema, et Kalamaja Cup toimus suures osas Paljassaarel ning rattad olid ette nähtud pigem juurdepääsuvahendiks – suhteliselt nüri oleks lihtsalt 6km jooksu sinna, kus tegelikult huvitavaks läheb. Aga Leivo paadunud ratturina püüdis muidugi rada plaanida nii, et autoga Paljassaarele sõit liiga suurt eelist ei annaks ja ilmataatki oli sama meelt, hoides temperatuuri ja sademeid sellisena, et isegi Paljassaarele tallutud jalutusrajad olid mööndustega võttes rattaga sõidetavad – Leivo jagas kõigile infot, et piisab suvekummidest. No ja nagu näha, piisaski. Ainult see mitmele poole laotatud kiilasjää oli kohati olnud liiast, nagu pärast kuulda oli…

Koos ratturitega startis autoga ka korraldustiim ehk Leivo, Reigo ja mina, et panna viimane punkt Katariina kaile (see on nii rahvarohke koht, et kartsime punkti “rändamaminekut”, kui ta pikemat aega seal on) ning valmistada ette köieronimisülesanne. Olime Paljassaarel rahulikult oma seljakottidega teel “tünni” poole(ma ei tea, kuidas seda objekti oleks õigem nimetada) , kui … näe, lumel on rattajäljed… oops, rattad! oi, Viivi ja Sven jooksevad juba võsast välja! Siis läks meilgi kiireks, et jõuaks ikka ülesande valmis panna – ja kuna võistlejad (kelle kiiruse pant oli olnud üle merejää tulek) veel vahepeal teiseski punktis käisid, said ka köied õigeks ajaks üles.

Meie ülejäänud aeg mööduski torni juures ning võistlejapoolseid muljeid saab lugeda näiteks Tiidu blogist. Mina kirjutan oma emotsioone seoses kahe minu jaoks ootamatumatesse punktide paigaldamisega.

Valge torn. Kui me Leivoga oma esimesel retkel kaardil tähistatud muinsuskaitseobjekti Valge Tornini jõudsime, ronisime esimese hooga tema kõrvale püstitatud valgetest tellistest linnuvaatlustorni. Alles hiljem vaatasime, et oot, selle kõrval on mingi lume alla mattunud küngas – ja oo, selle tagaküljel avanevad põnevad koopad. Punkt saigi koopasse (pildil ronib Tõnu sealt välja). Olime kindlad, et kõik võistlejad järgivad sama eksitust, aga enamik oli nii keskendunud, et said kohe aru, et tellistest asi pole mingi muinsusvärk.

Maa-alune “elamu”. Väikesest, kellegi hoolitseva käe poolt noolega tähistatud avast pääses maa alla ruumi, mis on suur nagu saun. Talvel on seal mõnusalt soe, nii et kui me esimesel korral sinna kottpimedusse laskusime (lambid muidugi kaasas), olin ma täiesti kindel, et kohtume seal mõne asotsiaaliga. Õnneks ei – aga keegi oli seda paika küll “kodustanud”, sest põrand oli risust hoolikalt puhtaks tehtud ja rämps ühte kohta kokku kuhjatud.

Punktideks olid tähed, millest Caesari koodi (tähed tähestikus teatud sammu võrra nihkes) abil pidi kokku saama sõna “sünnipäevatort”. Pusisid võistlejad viimases punktis ehk Kalma saunas mis pusisid, aga õiget sõna kellelgi kokku ei tulnud – lõpuks oli Viivi see, kes õige sõna ära arvas.

Muidugi oli meil olemas ka auhind Kalamaja CUP´i võitjale – keraamiline kapp vastava sildiga. Kuna võistlus toimus valimispäeval, otsustasime kapa võitja välja selgitada valimiste teel. Iga kandidaat võis tutvustada oma platvormi, miks just tema oleks väärt kappa endale saama, ja seejärel kirjutasid kõik oma valitu nime valimissedelile. Ülekaalukalt võitis valimised Viivi, kelle poolt rääkis see, et ta arvas, et sellised üritused peaks ikka traditsiooniks tegema, ja ka see, et tema oli siiski õige sõna ära arvanud.

Pärast mängisime Kinecti. Sündis nii mõnigi maailmarekord erinevates sportmängudes ja loomulikult sai palju nalja.

Aitäh meie poolt Elole, Tiidule, Viivile, Raivole, Svenile, Tomile, Erkile, Tõnule, Evelinile, Jaanusele, Editile ja Tanelile selle päeva toredaks tegemise eest!

Valisin valimisviisi

Vaadates oma ringkonnas Riigikokku-kandideerijaid, pidin taas kord tõdema, et tuleb valida valimisviis. Tahtsin kindlasti Mobiil-ID-ga oma hääle anda (ikkagi maailma esimesed mobiiliga valimised ja osalejastatistika on riigi e-maine jaoks tõenäoliselt oluline), aga positiivseid isikuid, keda valida, ei leidnud. Eelistatud parteis olid minu jaoks mittemeeldivad või tundmatud inimesed, minu isiklik lemmik nii inimese kui poliitikuna kuulub aga sotside ridadesse ja no ma tõesti ei taha astmelist tulumaksu...

Nii ma siis "tegin Tarandit" ehk andsin oma häääle üksikkandidaadile. Ja paistab, et ma pole ainus ja on veel terve hulk "protestivalijad", kes valivad üksikkandidaate erakondades pettumise, tüdimuse või muu taolise emotsiooni tulemusel.

Tegelikult ma üldse ei tahaks olla tüdinud ja pettunud ja sisimas mõelda, et vahet pole. Ma tahaksin olla hea kodanik ja hingega asja juures... aga midagi on ikka väga valesti, kui ma olen innustunud tehnoloogiast, mitte sisust, mida see tehnoloogia teha võimaldab...

Oleks blondiin, oleks mingigi vabandus :)

Nädalane mittesõitmine pakases tühjendas taas Kati Nunnu aku.

Leivo on ära USA-s, aga noh, mis nüüd ikka viga – krokud olemas ja kasutaminegi taasõpitud – umbes nii ma mõtlesin ja saimegi Nunnu minu auto aku toel kenasti tööle. Aga siis torkas mulle pähe tore mõte teha enne auto Katile üleandmist üks niiöelda soojendussõit Bauhofi, et osta kassidele puidugraanuleid. Et hea pikk ots ju.

Aga polnud ta midagi piisavalt pikk. Kaheminutilise ostuprotseduuri (graanulid on täpselt kassa juures ja parkida õnnestus ukse alla) järel auto juurde naastes Nunnu käima ei läinud.

Ja krokud olin saatnud Katiga tuppa – et juhtmed on muidu külmast nii hangunud, et raske korralikult kotti tagasi kerida. Auto ju käib, mis neist ikka kaasa võtta.

Ja minu auto võti ja dokumendid olid kenasti käekotis minuga kaasas – nii et Kati ei saanud minu auto ja krokudega appi tulla.

Ja üldse – miks ma kedagi kaasa ei võtnud, et oleks saanud mootori Bauhofi ees tööle jätta?

Ja miks ma arvasin, et kui eelmise käivituse järel nullkraadi lähistel piisas laadimiseks 5-kilomeetrisest otsast, siis täna, kui on kõigest 16 kraadi külmem, on küllalt kümnekonnast kilomeetrist?

Oli mul hädasti vaja neid kuradi graanuleid tooma minna?

Oi, ma olin enda peale kuri!

Õnneks oli Toomas abivalmis päästeaktsiooni ette võtma, haarates möödaminnes Kati käest kaasa ka krokud. Kirsiks maasikatordil (tsitaat raamatust “Till pikalt ees!”) sai muidugi see, et abivägi põrutas Bauhofi asemel kõigepealt hoopis Bauhausi ette…

Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Ajaplaanid lendasid muidugi vastu taevast, aga õnneks mitte parandamatult. Ode ja Jüri jõudsid isegi oma suusatundi.

Põhjatalv

Küll külm on küünlakuu, veel valjem vastlakuu, armastas ohata Väljaotsa Memm, kui veebruaris pakane aiateivastes paukus ning jäine tuul õueskäijate põskedele valged laigud näpistas. Tänavu, aastal 2011, on vastlad küll alles märtsikuus, aga veebruar on sellest hoolimata vali. Pea nädalapäevad on püsinud kõva külm ja aina hullemaks läheb - eelolevaks ööks ennustatakse juba 35 külmakraadi. Ja pühapäeval toimuva Tartu Maratoni starti plaanitakse külma tõttu tunni võrra hilisemaks lükata.

Täiesti normaalne põhjatalv - täitsa nii nagu lapsepõlves!

Hea sõbra jaoks on valla…

Mulle siiralt meeldivad igasugused pühad, mille puhul saab teistele rõõmu valmistada või lasta endale rõõmu valmistada. Olgu nad siis kommertslikel alustel loodud, nagu sõbrapäevale ette heidetakse, või mitte.

Sõbrapäeva ettevalmistusi võinuks Scherlock Holmes aimata juba siis, kui tema oleks minu asemel õhtul seitsme ajal koju jõudnud. Kodus levis imehea magus lõhn, aga mina lasksin end ära petta seletusega, et lõhnasid apelsinid või tuleb see naabrite juurest.

Scherlock oleks ilmselt ühtteist välja lugenud ka kapi peale tõstetud koogivormidest. Mina tõstsin nad lihtsalt kappi, arvates, et tagumisi potte välja võttes on need ununenud tagasi panna.

Ja loomulikult poleks Scherlock lasknud end ära petta Ode seletusest koju ilmunud Torusiili kohta: “Me tõime, kui poes käisime… ee… eile!”

Aga mul ongi hea meel, et ma pole Scherlock, sest kõiketeadval Scherlockil oleks väga igav elu – ei mingeid üllatusi. Ja et mind hommikune sõbrapäevatort rõõmsalt üllatada suutis…

Eks olid minulgi oma armsatele väikesed üllatused varuks, nii et kokkuvõttes oli üks imetore 14.veebruar.