Leivo sünnipäeva-seiklusvõistlust hakkasime plaanima juba varakult. Algselt oli idee teha traditsiooni ehk tähistada samal moel ära ka Heiti sünnipäev, aga kuna too tegelane oli täiesti vastutustundetult (või siis vastupidi) võtnud ette hoopis suurema seikluse Tansaanias, siis jäi traditsioon sel aastal sündimata.
Laupäev ja pühapäevahommik möödus viimaste ettevalmistuste tähe all. Laupäeval tegime tiiru varempaigutatud punktide allesoleku kontrolliks ja viimaste punktide paigaldamiseks (Lembitu juures jäime oma tegevusega “vahele” Tõnule, kes ilmselt perekondliku jalutuskäigu taha maskeerununa rajaluuret tegi).
Pühapäevahommikul meisterdasime küpsisetordi, seadsime ahjuroad valmis (olgu kiidetud programmeeritav ahi, mis end õigel ajal ise sisse ja välja lülitab!) ja… juba hakkasid võistlejad saabuma. Päris naljakas oli näha hommikukarges kiilasjäises Kalamajas sellist ratturite kampa!
Mittekogenud korraldajatena oli meil natuke kohmerdamist tiimide loosimisega ja mittekogenud ilmastikuvaatlejatena tegime instruktaaži hoovis vilus, samas kui teisel pool maja siras soojendav päike… aga igatahes said lõpuks kõik tiimid õnnelikult teele saadetud. Või õigemini said teele saadetud ratturid: Jaanus ja Evelin, kes arvasid, et äsja Kariibi merelt saabununa on talvine jalgrattasõit liiga järsk üleminek, jäid ootama Taneli-Editi tandemit, kes samuti ei tahtnud veel rattaid talvekorterist välja ajada. Nemad pidid siis üheskoos siirduma kombineeritud rajale, mis nägi ette liikumisviisi autotsi ja jalgsi.
Siinkohal peab muidugi ütlema, et Kalamaja Cup toimus suures osas Paljassaarel ning rattad olid ette nähtud pigem juurdepääsuvahendiks – suhteliselt nüri oleks lihtsalt 6km jooksu sinna, kus tegelikult huvitavaks läheb. Aga Leivo paadunud ratturina püüdis muidugi rada plaanida nii, et autoga Paljassaarele sõit liiga suurt eelist ei annaks ja ilmataatki oli sama meelt, hoides temperatuuri ja sademeid sellisena, et isegi Paljassaarele tallutud jalutusrajad olid mööndustega võttes rattaga sõidetavad – Leivo jagas kõigile infot, et piisab suvekummidest. No ja nagu näha, piisaski. Ainult see mitmele poole laotatud kiilasjää oli kohati olnud liiast, nagu pärast kuulda oli…
Koos ratturitega startis autoga ka korraldustiim ehk Leivo, Reigo ja mina, et panna viimane punkt Katariina kaile (see on nii rahvarohke koht, et kartsime punkti “rändamaminekut”, kui ta pikemat aega seal on) ning valmistada ette köieronimisülesanne. Olime Paljassaarel rahulikult oma seljakottidega teel “tünni” poole(ma ei tea, kuidas seda objekti oleks õigem nimetada) , kui … näe, lumel on rattajäljed… oops, rattad! oi, Viivi ja Sven jooksevad juba võsast välja! Siis läks meilgi kiireks, et jõuaks ikka ülesande valmis panna – ja kuna võistlejad (kelle kiiruse pant oli olnud üle merejää tulek) veel vahepeal teiseski punktis käisid, said ka köied õigeks ajaks üles.
Meie ülejäänud aeg mööduski torni juures ning võistlejapoolseid muljeid saab lugeda näiteks Tiidu blogist. Mina kirjutan oma emotsioone seoses kahe minu jaoks ootamatumatesse punktide paigaldamisega.
Valge torn. Kui me Leivoga oma esimesel retkel kaardil tähistatud muinsuskaitseobjekti Valge Tornini jõudsime, ronisime esimese hooga tema kõrvale püstitatud valgetest tellistest linnuvaatlustorni. Alles hiljem vaatasime, et oot, selle kõrval on mingi lume alla mattunud küngas – ja oo, selle tagaküljel avanevad põnevad koopad. Punkt saigi koopasse (pildil ronib Tõnu sealt välja). Olime kindlad, et kõik võistlejad järgivad sama eksitust, aga enamik oli nii keskendunud, et said kohe aru, et tellistest asi pole mingi muinsusvärk.
Maa-alune “elamu”. Väikesest, kellegi hoolitseva käe poolt noolega tähistatud avast pääses maa alla ruumi, mis on suur nagu saun. Talvel on seal mõnusalt soe, nii et kui me esimesel korral sinna kottpimedusse laskusime (lambid muidugi kaasas), olin ma täiesti kindel, et kohtume seal mõne asotsiaaliga. Õnneks ei – aga keegi oli seda paika küll “kodustanud”, sest põrand oli risust hoolikalt puhtaks tehtud ja rämps ühte kohta kokku kuhjatud.
Punktideks olid tähed, millest Caesari koodi (tähed tähestikus teatud sammu võrra nihkes) abil pidi kokku saama sõna “sünnipäevatort”. Pusisid võistlejad viimases punktis ehk Kalma saunas mis pusisid, aga õiget sõna kellelgi kokku ei tulnud – lõpuks oli Viivi see, kes õige sõna ära arvas.
Muidugi oli meil olemas ka auhind Kalamaja CUP´i võitjale – keraamiline kapp vastava sildiga. Kuna võistlus toimus valimispäeval, otsustasime kapa võitja välja selgitada valimiste teel. Iga kandidaat võis tutvustada oma platvormi, miks just tema oleks väärt kappa endale saama, ja seejärel kirjutasid kõik oma valitu nime valimissedelile. Ülekaalukalt võitis valimised Viivi, kelle poolt rääkis see, et ta arvas, et sellised üritused peaks ikka traditsiooniks tegema, ja ka see, et tema oli siiski õige sõna ära arvanud.
Pärast mängisime Kinecti. Sündis nii mõnigi maailmarekord erinevates sportmängudes ja loomulikult sai palju nalja.
Aitäh meie poolt Elole, Tiidule, Viivile, Raivole, Svenile, Tomile, Erkile, Tõnule, Evelinile, Jaanusele, Editile ja Tanelile selle päeva toredaks tegemise eest!