Get a life!

Kuidagi ootamatult tuli meelde, et minu ajaveeb on saanud viieaastaseks: 27.detsembril 2004 tegin esimese sissekande.

Viis aastat on igavene suur tükk elu. Huvitav on seda nüüd tagantjärele lugeda ja meenutada.

Viis astat tagasi olid lapsedki väikesed: 13, 11 ja 10. Täiesti naljakas mõeldagi. Minu tollane abielu oli viimase paari kuu lõpusirgel ja küllap olin ka mina ise mõnevõrra teistsugune inimene kui praegu.

Aga mis mulle heameelt teeb - minu olulised inimesed ja väärtused olid minu ümber nii siis kui praegu.

Ja isegi ilm ja lumerohkus oli viis aastat tagasi sarnane kui praegu :)

Kuidagi - lapsed kahtlustavad, et sellepärast, et mina ei kärsi õhtuni või veel hullem, järgmise hommikuni oodata - on meil tekkinud komme, et kingid on juba 24.detsembri hommikul kuuse all. Nii oli ka tänavu, kuigi pool ööd pidin seetõttu peletama Tiffut, kes on ilmselt sama kannatamatu kui mina - igatahes püüdis ta pidevalt kõiki pakke küünte-hammastega avada. Minu kingitus, hoolega pakitud YSL ripsmetušš, oli minupoolsete pingutuste tõttu õnneks hommikuks kassivigastamata.

Siis käisime Laurat sünnipäevaõnnitlemas. Nagu Beata Kanad - minnes Laura sünnipäevale, unustasime, et tegu on ka jõuluga, ja võtsime kaasa ainult Laura kingituse, unustades maha jõulukingid :) Egas midagi, tuli uuesti kodust läbi minna.

Ramses oli päkapikk ja jagas laiali ka Leivo elutoas kuuse alla pandud kingid. Minule oli - ohh, VoMax test :) Super, ma olin juba alates pulsikella saamisest selle peale mõelnud!

Jõululaupäeval on näha, et kahe kodu omamine on nende omanikele raske. Nii minu kui Leivo lapsed tahtsid jõululaupäeval olla OMA kodus, ja see on ilus. Aga mulle ja Leivole tähendas see, et me ei saanud olla koos. Kuna aga lapsed on Idamaade filosoofia kohaselt külalised oma vanemate elus ning vanemate kui võõrustajate ülesanne on teha see külasviibimine võimalikult suurepäraseks... siis seda me teeme. Samas olles siiski ka piisavalt egoistlikud, et teinekord siiski endale aega võtta.

Õhtul külastasime Mummit ja Vanaisa. Märksõnadeks isa tehtud suurepärane söök ja vanad videod aastast 2002. Laste pealt on näha, kuidas aeg lendab - täiskasvanud näevad ikka umbes ühesugused välja...

Öö saabus kodus unistuste saatel - uni jõuluomaselt liiga täis kõhu tõttu lihtsalt ei tulnud.

Eilse õhtu veetsin Kruvikeeraja seltsis. Ei, tegu pole mitte tuntud alkokokteili, vaid Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi näitestuudioga, mida juhib Andres "Ande" Jakovlev.

Tänavu sügisel renoveerituna taasavatud Lilleküla Gümnaasium esitles end kooliteatri sõpradele täies ilus ning eks olid teatristuudiolasedki tublisti vaeva näinud - aula oli kujundatud hubaste "ümarlaudadega" teatrisaaliks, laudadel mandariinid ja iseküpsetatud piparkoogid. Hõivasime koos Kati pikaajalise sõbranna estri emaga mugavad kohad ning asusime teatriõhtut nautima.

Kavas oli lausa  kaks etendust. Esiteks Betti Alveri luulepäevadeks lavale toodud luuletus "Naaber", mille lavastuse pealkiri oli, nagu Ande lubas, "lühike ja lööv" ning ei jäänud mulle sellepärast paraku meelde - selle teine pool kõlas "... ehk lilla vihmaussi teekond läbi aja" vms. Teiseks näidati samasuguse lühikese ja lööva pealkirjaga "Kui teil tekib mõni mõte, sügage ennast ja see läheb üle" (autoriks Kruvikeeraja näitleja ja Lilleküla Gümnaasiumi abiturient Martin Junna). Lisaks vahele kaks sketši telesaate "Reisile Sinuga" ja mälumängu aintele. Sketšidesse, muide, võeti osalejad saalist! Ja see ei olnu kokkumäng, ehkki kui kui esimesena meelitati lavale samast näitestuudiost välja kasvanud Viljar, ma niimoodi kahtlustasin :) Kati pärast küll ütles, et Viljari lavaleviijad teda ei tundnudki, sest olid liitunud Kruvikeerajaga oluliselt hiljem kui Viljar seal mängis...

Väga vahvad ja sõna otseses mõttes andekad etendused olid. Eriti paistis minu jaoks silma Martin, kellele juhul, kui ta otsustab näitlejakutse valida, julgeksin küll edukat karjääri ennustada. Aga mis harrastusteatrite puhul peamine: piinlikukstegevat külateatri-kohmetut etlemist ei kohanud etenduste käigus kordagi. Ning Viljari kiituseks tuleb öelda, et tema lavalesattumine andis mälumängu-sketšile täiesti uue hingamise, sest ta tõesti julges ja oskas seal ootamatus rollis esineda. Ja Ande oma vahetu vaba suhtlemisega, kui ta etenduste vaheajal ja sissejuhatuses saali poole pöördus, võlus mind muidugi täielikult. Mõni inimene kohe on selline, et tavaelus ei pane teda võibolla tähelegi, aga rambivalgusse sattudes ta haarab või pimestab...

Tänavustel Betti Alveri luulepäevadel Jõgeval sai Kruvikeeraja muide eripreemia teatraalse vormi julguse ning üllatava kujundiloome eest. Kujundiloomeks oligi luulekava vältel lava ees vonklev lilla vihmauss (loe: lillasse magamiskotti roninud noornäitleja), mis sümboliseeris seda videotest tuttavat riba, mis märgib klipi edenemist ja lõpuni jäävat aega :)

Suurim Kruvikeeraja tänavune saavutus on aga Saaremaa Miniteatripäevade laureaaditiitel  etenduse eest, mida meiegi eilsel teatriõhtul vaatasime: "Kui teil tekib mõni mõte, sügage ennast ja see läheb üle". Ühtlasi oli see etendus noppinud suurimad ovatsioonid ja eripreemiad Laulasmaal toimunud Teenifestil. Ning ei saa ka mainimata jätta, et üks Kruvikeeraja endistest näitlejatest tegi kaasa "Brigaad 3-s".

Ning kui Ande lõpetuseks ütles, et selles koosseisus mängib Kruvikeeraja viimast aastat, sest enamik vedajaid on abituriendid, oli minulgi kahju. Lõpetab ju kooliteatriga ka Kati, kes niikuinii on viimased kaks ja pool aastat olnud Kruvikeeraja jaoks "külalisesineja" Reaalkoolist. Praegustes etendustes oli tema roll olla ühes ingel ja teises satanist ning öelda ka paar kandvat fraasi stiilis "kassipalsam!" ja "ära õienda!" :) Aga nagu kõiki lavalilijaid, oli tedagi selge rõõm vaadata.

Viiendal nädalal ületasin treeningumahud nii ajaliselt kui kulutatud kalorite poolest, kuid karikast jäin siiski ilma: kell teatas, et pean treeningul kinni pidama õigetest tsoonidest. Täpsustuseks lisas, et ärgu ma treenigu nii palju kolmandas tsoonis.

Eks ta ole: esimene tsoon oli mul täidetud 16%, kolmas 380%. Patt oli tingitud sellest, et käisin Perakülas jooksmas koos Leivoga. Muidugi oli siis pulss pidevalt 150-160 peal, kuigi tegelikult oli tegem,ist tempoga, mida ma enesetunde järgi olen varem "keskmise kiirusega jooksuks" nimetanud. Võistlustel oleme igatahes liikunud palju kiiremini, nii et ma ei hakka parem oletamagi, kui kõrge võis mu pulss olla Leivo ja Alari sabas lipates :) Ja ka varem võistluste eel trenni tehes olen igatahes jooksnud oluliselt kiiremini...

Jah, esimeses pulsitsoonis töötamisega on mul jätkuvalt raskusi. Avastasin, et kella õnnestub ära petta sel moel, kui panna pulsivöö peale poodi kõndides või kodus süüa tehes.... aga see pole vist ikka õige. Kas tuleks veel kord tsoonide piirväärtusi tõsta...?

Ehk siiski mitte - kella juhendamisel treenimisest on äärmiselt positiivne tendents see, et väheneb kaal ja kadumas on kõhupealne talvine pehmus, mida tüdrukutega hellitavalt "volduks" kutsume. Varasemal moel trennimine on mul alati hoopis kaalu kasvatanud - söögiisu tõuseb ja eks kaaluvad ka tekkivad lihased rohkem kui rasv... Aga nüüd ei ole viienädalasest trennist hoolimata täheldada sääremarjade jämedamaks muutumist, mis varem oli jookse tehes kiire tulema (nagu ka jalgratast uhades suurenes alati reieümbermõõt). Nii et oma kogemustest lähtudes ei suutnud ma uskuda, et spordiga saab kaalu maha võtta - selleks oli ikkagi dieet või siis stressirohked ajad. Nüüd aga - paistab, et see on siiski võimalik :)

Nüüd on küll kõik minu ilmasoovid täitunud: alates eile õhtupoolikust sadas ka Põhja-Eestis paksu laia lund.

Muidugi olid kõik autojuhid unustanud, et Baltikum ja sealhulgas Eesti on siiski lähemal Põhjamaadele kui pehmete talvedega Kesk-Euroopale, nii et Tallinna autojuhtide enamik oli minetanud igasuguse lumes ja libedal sõitmise kogemuse. Tundus, et igaks juhuks sõideti liiklusvoos esimese käiguga (autode rattad aina kaapisid ringi) ning kui oli vaja pidurdada, ehmatas vist jala all pidurit väristav ABS, nii et pidurdamine toimus pideva jõnksutamisega. Kulgesin koju kolmveerand tundi tavalise ca 20 minuti asemel :)

Õhtul läksin jalgsi Kristiine Keskusse - läbi langeva lume oli ilus jalutada. Pealegi, 20+20 minuti esimeses pulsitsoonis "treeningut" nagu maast leitud :)

Ja praegu on akna taga roosade servadega pildved. Talv nagu päris...

Helistati mu 10-aastase õepoja mobiilile ning ilma et oleks ennast tutvustatud, hakati küsima, on ta üksi kodus ja millal vanemad koju tulevad.

Kõlas nagu klassikaline sissemurdmis-ettevalmistuse juhtum, nii et Martin, kes on tark poiss ja ka selliste kõnevõimaluste puhuks instrueeritud, ütles ainult seda, et praegu neid ei ole, aga varsti tulevad.

Ja siis helistas murega emale-isale - kuna aga neil parasjagu telefonid kinni, siis järgmisena minule.

Tegu ei olnud salastatud numbriga, nii et esimese asjana helistasin ärevaks tegeva kõne teinud numbrile tagasi ja küsisin, kellega tegu.

Oli TEA Kirjastuse müügiagent, kel soov müüa soodsa hinnaga raamatupaketti!!!!

Väidetavalt olid nad läbihelistatavate telefoninumbrite andmebaasi saanud mobiilioperaatori käest ja selleks, et nad enam lapse numbrile ei helistaks, tulevat pöörduda operaatori poole ja number reklaamipakkujatele edastatavatest numbribaasidest välja võtta. Suhtun sellesse jutusse mõningase pessimismiga: EMT kindlasti telefonimüügiks numbreid ei väljasta, nii et vaevalt et ka Tele2, kuhu Martini number kuulub. Tõenäoliselt oli tegu konkreetse töötaja oletusega numbrite päritolu kohta ja nad kasutavad siiski lihtsalt avalikke telefoninumbreid.

Aga kas tõesti oleks palju palutud koolitada reklaamimüüjaid puhuks, kui telefonile vastab laps? Küsimus "millal vanemad koju tulevad" ei ole ilmselgelt hea lahendus :)

Ehkki Minn pärast korduvalt väljendas, et tal ajab s***a keema mõte, et tema pidi 150 tundi rügama Portugalis seiklusspordi MMil ja pärast seda nägema veel vaeva teistele muljeterääkimise õhtu korrladamisega, allus ta ühiskondliku ootuse survele ja kutsus selle nõudliku seltskonna laupäevaks Peraküla randa. Jah, randa. Aeg, juhin tähelepanu, polnud mitte 19.juuli, vaid 19.detsember ja külma oli ürituse päeval kah 19 kraadi - vähemalt Tartus, kust meie oma teekonda alustasime.

Ja igatahes panid Minn, Pilvi ja muu korraldustoimkond sellega taas uue märgi maha, mismoodi asju korraldada. Peraküla rannametsas telkimisplatsil laiusid mesikärje-kujulised sõjaväetelgid, sees hõõgumas sõbralikku soojust ajavad ahjud. Eletrigeneraator, suur gaasipõleti (või kuidas nimetadagi seda asja, mille peal pärast suure metallvaagnaga kartulivormi soojendada). Ja kõige krooniks kiletelk, mille kasutamine ei vaibunud hiliste õhtutundideni.

Algselt pidi sellest vist küll kujunema sportlik laupäev - vähemalt niimoodi käis jutt meiliringides. Et kes võtab kaasa suusad, kes uisud. Kes läheb jooksma, kes muud tegema. Mina olin igatahes nii tõsiusklik, et panin kohe varahommikul endale pulsivöö peale - et kui trenniks läheb, poleks pikemat ajaviitmist ja pusimist.

Aga kui mina, Leivo ja Elo Tartust kohale jõudsime, tuli meile vastu lõbus seltskond, kes raporteeris, et osad mehed jooksevad, osad uisutavad ja naised kõnnivad. Ja et meie sõitku edasi nii kaua, kuni näeme purjus Minni ringi õiendamas, siis oleme kohal :)

Kohalejõudmisel pilt muidugi nii paljulubav ei olnud kui kirjeldus - Minn ja Maku istusid täiesti viisakalt välikamina ääres ja elavnesid alles siis, kui Leivo tõstis autost välja Maku palvel Keila Rõõmu Kaubamajast ostetud ämber-tualetipoti, mis oli täidetud liitriste õllepurkide ja Värska vee pudelitega. Kristalselt aus olles - Maku palus küll endale osta kuni 200 krooni maksva istepingi või tooli, kuid alternatiivide puudumisel (ja niipea kui seda plastmassist iste-imet nägime) otsustasime ümber kaanega tualettpange kasuks... Igatahes kandis see oma istealuse-kohustuse õhtu jooksul auga välja, ja seda nii kinnise kui lahtise kaanega kasutatuna. Rääkimata kõigest sellest kaubamaja nime täielikult õigustavast rõõmust, mida selle asjanduse nägemine kõigile põhjustas.

Tassisime siis meiegi oma asjad kottidetelki ning kaasavõetud söögid-joogid toidutelki. Jõime paar topsi glögi ning arutasime, et peaks siiski natuke ka sporti tegema. Mina ja Leivo läksime jooksma, Elo järvekestele uisutama. Merel, nagu ütles Minn, oli külmadest hoolimata pehme kukkumine. Ehk siis vesi oli Peraküla kandis täiesti lahti - ehkki mitte väga kaugel Saunja lahel oli jää juba nii paks, et nädalavahetuseks oli 360 klubi uisumatk välja kuulutatud.

Pärast 4-5km jooksutiiru maitses glögi juba eriti hea. Oli ilmselt maitsnud mõnelegi veel, sest esimene langenu pimedat ei näinudki, vaid oli juba suures valges end autosse magama keeranud. Mootor töötas, bensiini jätkus ja iga pooltunni järel käidi teda vaatamas ja üles ajada püüdmas - kuni ta lõpuks täiesti ise ja taasvärskena seltskonda tagasi ilmus. Suprekompensatsioon! lubas selle peale superspordikommentaator Tiit.

Aga see oli juba hiljem. Tollel hetkel oli kilesaun  ärevaks aetud ning kuna ka teistest spotlastest esimesed tagasi jõudma hakkasid, siirdusime sauna. Ühtlasi sai selgeks, miks kohustusliku varustuse nimekirjas olid ka plätud - riietustelgist sauna viis lumetee ning mis seal salata, ega saunalgi põrandat all polnud :)

Uhh, see saun... Nii kuuma leili pole ma küll vist kuskil saanud! Sest tavaliselt tulen ma kuumuse kasvades lavalt alla, aga seal männiokaste vahel polnud just mõnus seista, nii et parem oli jääda lavale. Igatahes - kui Minn esimest korda lisaks kerisele ka lavalistujad külma veega üle kallas, oli see veel kiljumaajavalt hirmus, järgmisel korral aga juba oi-kui-mõnus. Vapramad käisid ka meres, aga nii jäistest ekstreemsustest ei oska mina siiski lugu pidada.

Lavalt eluga all, jätkus õhtu, õigemini küll veel päev, omasoodu. Sauna läksid järgmised satsid, toidupealik Maare võlus välja rammusa hapukapsasupi ja veel hiljem kartuliroa. Urmos lõi välja sõjaväelane ja ta tegi kõigile sundruivistuse (nagu tõelises sõjaväes, pidid osad kargama rivvi otse saunalavalt ehk siis esinema käterätis ja plätudes, õnneks anti aega jakk selga ja müts pähe panna). Rivistusel pidid kõik kordama kooris seiklusspordi vannet - ja siin lõi Urmos välja seiklusvõistluste korraldaja, sest vandes oli punkt järgida eksimatult kõiki kohtunike kehtestatud reegleid - ning MM-tiim eesotsas Minniga pidid selle lausa allkirjastama.

Kõigi kutsutute poolt andsime MMile osalenutele üle seiklusspordi 2010.aasta kalendri, kus sees olulisemad eeloleva aasta võistlused kodu- ja välismaal ning mainekamata seiklussportlaste :) pildid. Smaili tähendab siinkohal seda, et ka minu pilt oli kenasti esindatud.

Kalendriga läks muidugi selles mõttes nihu, et kui ideed arutasime, oli Elo kuidagi listist eemaldamata jäänud ning pakkus ennast seda kalendrit kokku panema. Muidugi polnud kellelgi kindlameelsust sellele abivalmidusele "ei" öelda ja kohustus enda kanda võtta ning nii läkski, et lõpuks sai Elo kingiks asja, mille kallal ise vaeva nägi :) Aga selles osas läks tegijavalik küll täkkesse, et nii ägeda kalendriga poleks teised (vähemalt mina küll mitte) mingil juhul maha saanud...

Pärast rivistust kogunesime telki, kus slaidshow saatel MM-i muljeid kuulata ja ise kaasa kommenteerida (Minn: "Te olete kõik äärmiselt vaimukad, aga olge nüüd vahepeal vait ka"), vahepeal veel süüa... ja siis asusime mina ja Leivo läbi öö tagasiteele. Pehmekesed ja nõrgad olime - ei jäänudki väliööbima.

Minn&Co-le aga kniks ja kummardus. Loomulikult, nagu Maaregi ütles - ega me seda niikuinii hinnata ei oska, aga tore oli ikka :)

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et umbes pool aastat tagasi mängiti Tallinnas Vanemuise külalisetenduste raames ka Kafka "Lossi", aga kõik piletid olid välja müüdud. Ja kuna Leivo tahtis seda kindlasti ja tingimata näha, tuli võimaluse avanedes võtta see aeg ja sõita Tartusse teatrisse.

Aga ega Kafkat vaatama minek mingi naljaasi pole. Sürrealistlikud seigad algasid sellega, et tööpäeva lõuna ajal keerutus üles üks ootamatu probleem, mille tõttu vahepeal juba tundus, et ma ei saagi õigel ajal töölt minema.

Sõit Tartusse sujus viperusteta (ja oli isegi väga meeldiv, sest ma ei ole veel üle saanud Leivo-uue-auto vaimustusest). Jamad algasid parkimisega: jättes auto Ülikooli tänavale tesite vahele, ronisime kärekülma -18 kraadisesse õhku ainult selleks, et tuvastada: tegu on ainult bussidele määratud parkimiskohtadega. Ehkki Tartu numbrimärkidega autod märki üksmeelselt eirasid, ei julgenud me oma Toyotat terveks teatriõhtuks sinna siiski jätta. Õnneks vabanes üks parkimiskoht endise Kaubahalli kõrval, nii et saime auto sinna jäta.

Järgmine teema oli e-piletiga, mis oli ununenud välja printimata. Aga kus häda kõige suurem, seal kaasaegne tehnoloogia kõige lähem: Leivol oli arvuti kaasas ning nii tegi ta arvutiekraanile kuvatud e-piletist mobiiliga pilti. Täitsa loetav pilet oli - ka mobiili väikeselt ekraanilt.

Kuna me pole just kogenud Vanemuises käijad, vupsasime sisse teatrimaja lähimast säravalt valgustatud uksest. Riided garderoobi, siis piletikontrolöriga oma e- või nüüd siis juba m-pileti asja selgitama.

"Ma kutsun administraatori," kõhkles kontrollijast noormees, olles mobiili nii- ja teistpidi keerutanud ning iga nurga alt selle ekraani tunnistanud.

Administraator oli asjaliku moega proua ning ei heitnud mobiiliekraanile pilkugi.

"Kas te oma kohti teate, kuhu istuda?" oli tema ainus küsimus. Muidugi teadsime - need olid telefoniski kenasti näha.

Kuna kõigi nende jamadega oli päris kaua aega kulunud, olime enamvähem viimased, kes sulguvate uste vahelt saali lipsasid. Meiega samaaegselt hakkas lavale saabuma... orkester.

Peatusime kõhklevalt. Muidugi võis Kafka lavastamisest oodata igasuguseid üllatusi ja imevõtteid, aga siiski - orkester?

"Mis teil siin toimub?" küsis Leivo saaliadministraatorilt kandval lavasosinal, mille peale vist terve saali tagumine pool päid pööras, et kahte kultuurimatsi oma silmaga näha.

"Kontsert," sosistas administraator samamoodi vastu ja kuuldes, et otsime etendust, soovitas meil uuesti proovida maja teisest uksest.

Egas midagi. Garderoobist mantlid välja, selga ja üle õue. Mantlid garderoobi, eelmisega samalaadne situatsioon mobiilist pileti näitamisel ja kähku saali...

... mis oli täis lapsi ja laval samaealine tantsu- või võimlemisrühm.

"Aga kus siis Kafka on?" kordas Leivo oma lavasosina-võtet nüüd juba üsna meeleheitliku häälega.

"Väikeses majas!" sosistas administraator vastu.

Nii me siis kihutasime minu kontsade klõbinal mööda külmaudust Vanemuise tänavat üles, mantlihõlmad lehvimas ja salliotsad hingeõhust härmas. Vanemuise väike maja oli muide palju kaugemal kui ma mäletasin.

Mantlid garderoobi, mobiiliekraan piletiga kontrolöri ette. Muidugi ei osanud temagi selle kohta seisukohta võtta, kuid siin täitis administraatori osa riidehoidja kui noorem inimene.

"Kas te oma kohti teate, kuhu istuda?"

Jaa, me teadsime. See tähendab, teadsime rida ja toole - aga ega me poleks olnud üldse üllatunud, kui ka siinne koht saali või maja mõistes oleks valeks osutunud.

Siiski mitte. Etendus käis ja kergendustundega potsatasime jahedas, kergelt jäise õhuga saalis esimestele vabadele kohtadele ühe rea otsas.

Etendus oli super. Müts maha Hendrik Toompere juuniori ees, kes julges nii keerulise raamatu lavastamisele võtta - ja sellega ka hakkama sai.  Müts maha ka näitlejate ees, kes oma sürrealistlike-ekspressionistlike tegelaskujudega toime tulid.

Vaheajal - kohvikuruum oli veel jahedam kui saal - saime põgusalt rääkida Epuga ning edasi jätkus õhtu Urmase hubases elutoas veiniklaasi taga. Minu üle võttis küll väsimus juba südaöö paiku võimust ja pugesin ebaseltskondlikult magama, kuid Leivo saabus tublisti hilsemal ajal. Siis, kui mina täiesti Kafka-vääriliselt nägin unes mingeid võõbatud ülakehadega tegelasi, kes veeresid ringi kaks jalga koos (ilmselt ratastel) ja muudkui kummardusid, käed rinnal risti. Mul oli päris hea meel sellest üles ärgata :)

Praeguse nädala alguses jõudis eestimaale talv: 14. detsembri hommikul oli Tallinnas õhtuste plusskraadide asemel 10 miinust ning õhtul vedelat lörtsi saanud auto oli külmunud jääkindluseks.

Külm püsib juba kolmandat päeva.

Tore on.

Aga soovid ei lõpe: Kui veel ka lund tuleks!

Kui eelmistel nädalatel olen saanud treeningplaani järgimise eest karika, siis nädala 51 kohta märkis kell "Treeni rohkem". Õigusega - üks trennikord jäi tegemata. Ühel õhtul oli halb ilm, nii et lükkasin jooksu pühapäevale paremaid aegu ootama. Aga pühapäeval, kui olin juba jooksuriideid selga panemas, helistas Anneli ja kutsus enda poole pudelit veini lahti tegema. Muidugi siis prioriteedid muutusid :) ja otsustasin trennikorra kompenseerida esmaspäevase pikema jooksuga.

Mis muidugi pole õige - mu treeningplaani mõte tundub olevat "vähe korraga ja sageli". Aga ma pean tunnistama, et see on tüütu...

Enda täiendavaks motiveerimiseks ostsin endale aga uued tossud. Kui mind  ühe aastase vabatahtliku töö eest ootamatult tänati võimalusega endale tuhande krooni eest midagi kinkida, otsustasin sellele ise juurde investeerida ja siirdusin joonelt A&T Sporti. Mõttes mõlkusid oma sobivust tõestanud Salomon XA Pro-d, kuid kohapealse pika proovimise järel otsustasin ümber hoopis XT Wingside kasuks. Tundusid nagu veidi kitsama liistuga ja ka pahkluu juurest tugevamalt ümber jala. Samuti tundus nende võrk pisut tihedam, mis ehk on kasuks läbi mere ja liiva jms minekul (mitte et ma ei teaks, et enamik sodi tuleb sisse ikkagi üle tossu serva).

Ja taaskord pean ütlema, et mulle meeldib käia spordipoodides, eriti A&T Spordis ja Hawaii Expressis. See kogemus, et müüjad on entusiastlikud ja asjatundlikud - ma hirmsasti tahaksin osata seda ka oma töövaldkonda laiendada!!! Ja ma ei ole ka kunagi, mitte kunagi kohanud neis poodides klienti paikapanevat eelarvamuslikkus suhtumist, nagu paraku ehitus- ja autokauplustes. Isegi kui ma lähen spordipoodidesse daamimantlis ja kontoriprillid ees, ei kahtle müüjad kunagi, et ma tõesti tahan osta seiklussporditosse, ega juhata mind edasi näiteks vabaajajalatsite riiuli juurde... Autot valides maadlesin näiteks aga kogu aeg sellega, et müüjad tahtsid mind kui kontsadega naisinimest vägisi vedada mahtuniversaalide juurest väikeautode osakonda ning ehituspoes on mul otsesõnu soovitatud kauba valimiseks koos mehega tagasi tulla :)

Aga need teemad lähevad spordiradadest juba päris kaugele. Otsi kokku võttes luban, et uutest tossudest innustust saanuna püüan käesoleval nädalal taas karikavääriliselt treenida.