Get a life!

Nädalavahetusel tähistasime maal Ode sünnipäeva. Ilm oli laupäeval imeilus - peaaegu alati on Ode sünnipäeva tähistamise ajal meil ilmaga vedanud.

Ja üle hulga aja sai õues koos lastega õhinal mängitud uka-ukat. Nii vahva oli, nagu oleks veel ise laps...

Iseseisvusaja algul küpsetasin ma alati kõik sünnipäevakringlid ise. Mingil ajal muutus aga tellimise hind nii soodsaks ja oma laiskus nii suureks, et loobusin kodusest kringeldamisest.

Nüüd aga on ring jälle täis saanud: Ode sünnipäevaks tuli tahtmine jälle ise küpsetama hakata. Sest tellitud kringlid - Pagaripoisid, Narva Kohvik jm - on juba nii palju ära proovitud maitsetega. Head küll, aga ei mingit üllatust.

Noh, mu esimene kringlikatsetus üle mitme aasta oli küll üllatus - tegemise oskus oli ikka käest ära läinud ja kringli asemel tuli pigem keskmine magus sai. Teine läks juba paremini, küllap oskused taastusid.

Nüüd ootan pikisilmi järgmist põhjust kringliga kätt proovida :)

Üle hulga aja on mind tabanud vaimustus tehnoloogiaimest. Kartsin juba, et sarnaselt kogu ühiskonna innovatsioonisuhtumise leigumisele on ka minu õhin uusi asju proovida raugenud, aga õnneks siiski ei.

Eile aga vormistasin end internetitelefoni - põhimõtteliselt samalaadne asi kui kuulus Skype, aga mõningate erisustega.- kasutajaks ja nüüd muudkui mässan selle erinevate variatsioonidega. Sorry, helistajad, kui mu hääl kaugelt kõlab, ma kohe ei vasta või muud seesugust - olen siis kõne arvutist vastu võttes ilmselt unustanud mikrofoni sisse rääkida või kõrvaklapid pähe panna vms :) 

Viimati olin ma nii suures õhinas vist siis, kui paar aastat tagasi Mobiil-ID testkasutajaks hakkasin. Aga kui vahepeal mingit uut vaimustust ei tulnud ning kui isegi iPhone mind suhteliselt külmaks jättis, hakkasin juba mõtlema vajadusest siirduda mõnda stabiilsesse ja igipüsivate väärtustega majandusharusse, näiteks kullaärisse :) Nüüd aga on taas rõõmu ja õhinat endises sektoris jätkata. 

Täna neliteist aastat tagasi ärkas 24-aastane mina öösel kella kolme paiku terava valusähvatusega kõhus: minu kolmas laps Ode Liis andis oma peatsest tulekust märku. Ärkasin, tunnetasin ja uimerdasin tunnikese ja siis kutsusime kiirabi: oma autot, millega Toomemäele sõita, meie peres 1994.aastal veel polnud. Muidugi ei olnud meie väljakutse prioriteet number üks, kuna valud olid alanud alles tund aega tagasi. Kuigi hood aja jooksul tihenesid ja tugevnesid, ei hakanud me kordusväljakutset tegema.

Lõpuks haiglasse jõudnud, kulus valvelauas kulus hulk aega dokumentide täitmisele. Unine registraator oli mõnevõrra pahur ja küsis iga asja vähemalt kaks korda ning kurjustas, kui ma kohe vastata ei saanud, vaid pidin vastamise hetkel tugevasti hinge tõmbama ja valu maha hingama. Lõpuks oli siiski kõik korras ning sünnitusosakonna õde tuli mind üles palatisse saatma. Liftis tabas mind eriti tugev valuhoog.

"Kohe lauale!" kamandas kogenud õde seda vaadates ning tundus, et heameelega oleks ta lifti käiku kiirendanud. Ei jõutud mulle teha varasematest kordadest kohustuslikena meelde jäänud raseerimis- ja kõhulahtistusprotseduure ning sünnituse ettevalmistuse toas ei saanud ma endale isegi oma voodit ega öökappi, asjad seisid kilekotiga kusagil nurgas ja toodi mulle alles hiljem palatisse järgi.

Kell kuus oli Ode Liis sündinud.

Suur õnn oli see, et Ode Liisi ei viidud minu juurest ära lastetuppa, vaid tema voodi oli palatis otse minu oma kõrval. Seda voodit, tõsi küll, me ei kasutanud: Ode lebas kogu aja minu kõrval, minu käe kõveruses. Ta lihtsalt oli nii armas, et võimatu oli teda endast eemale panna... Läbi udu mäletan, et palatis oli veel teinegi ema oma lapsega ja ta isegi püüdis minuga juttu teha, aga see ei läinud mulle korda: oluline oli ainult Ode Liis.

Nii kergelt ja valutult nagu Ode Liis ilmale tuli, on ta ka mulle olnud kõik need 14 aastat. Ta on hea tüdruk, temaga pole olnud mingeid puberteediea muresid ega probleeme. Elav ja rõõmus ja nii mõneski mõttes kõige rohkem minu moodi mu lastest.

Ode Liisi sünnipäev on erilisel päeval: mõnel aastal on ta sündinud suvel, siis jälle sügisel. Tänavu oli taas sügise kord, sügis algas eelmisel päeval kell 18:44.

Palju õnne, mu kallis sügistüdruk!

Nädalavahetusel tulid Veneveres kokku Künnapi klubilased, et lõppenud hooajale punkt panna. Näidati pilte ja räägiti reiside muljeid. Ka meie esinesime oma kaljuronimisreisiga, mis muidugi eristus üldisest külmade ja kõrgete mägede kontekstist ja kõrgusrekorditest. Aga tõesti tundub, et köietäite lugemine kuumadel kaljudel on see, mis meid Leivoga vähemalt mõneks ajaks põhjalikumalt enda külge köidab.

Jah, siinkohal tuleb mõte, et peaksingi oma Nuptse kõrgmäestikusaapad uue hooaja alguses maha müüma... Praegu seisavad kapis ja aegajalt proovin neid endale Tunde tekitamiseks jalga. Aga saapad ihkavad kõrgele külma kätte ning igatsevad kasside, liustiku ja igilume järele - ja mina, tundub, neid lähiajal sinna ei vii. Olen kõrgalpinismiga mõneks ajaks lõpetanud. Ütlen "mõneks ajaks", sest midagi hinges on ikka kiskumas sinnapoole ja mine tea, millal ta jälle võidule pääseb...

Kokkutulekul kuulutati välja ka eelnenud fotokonkursi võitjad. Leivo pilt minust väsinuna kalju küljes sai 4.koha, auhinnast lahutamas rootslasest zhüriiliikme hinnang, et pildil on esindatud liiga palju varustust, nii et see näeb välja nagu reklaam. Aga no andke andeks, isegi puhta kunsti nimel polnuks ma nõus seal nukil varustuseta seisma, pole edaspidigi  :)

Ja pikalt mõtlesin ma ja küllap mõtlen edaspidigi tänavuse suurima väljakutse, Pobedale tõusu ajal toimunu üle. Alpinism.ee nime taha on koondunud kindlasti tugevaim tuumik Eesti uue põlvkonna kõrgalpinismis. Või saavutusalpinismis, kui soovite. Nüüd on nad jõudnud sinnani, kus hobi hakkab ohvreid nõudma - ja ma ei pea silmas mitte ainult sõrmi-varbaid-tervist, vaid ka otsuseid oma elu ja aja kasutamise üle üldisemalt. Kõik see, mis nad on kirjutanud ja rääkinud või siis läbikumavalt rääkimata ja kirjutamata jätnud... tundub kuidagi tuttav. Jah, ma kindlasti ei saa sellele mõtlemisest lahti.

Kõigi nende juttude ja tegevuste taustal suutsin ma aga ära juua nii palju alkoholi, et järgmine päev oli pehmelt öeldes piinarikas. Või mis piinarikas - ma olin ikka täiesti surnud või siis vähemalt arvasin, et ma suren kohe ära. Peaks vist sagedamini jooma hakkama, et keha selliste katsumustega ära harjuks...? :) Tegelikkuses küll ei taha nüüd mõnda aega isegi mõelda millegi alkohoolse peale.

Kui Kaja laupäeva lõunal kella ühe paiku poodi jõudis, oli Eesti Päevalehe raamatuna ilmunud "Hõbevalge" juba lootusetult otsa lõppenud. Kõigis kolmes mu koduümbruse poes, kaasa arvatud Säästumarketis, kust seni olen alati kõik selle sarja mujal otsa lõppenud raamatud saanud. Otsas oli raamat ka Põltsamaalt, kus Leivoga selle nimel lausa kahte kauplust külastasime.

No ma ikka kirusin küll. Kõigepealt ennast, et ei märganud kohe kell 8 Prismasse tormata, ja siis muidugi ka Eesti Päevalehte, kes niikuinii-menuka-raamatu tasuta jagamiseks panid. Järgmisel nädalalavahetusel oleks enamik seda ka seda 74 krooni eest ostnud, kuid ilmselt oleks seda siiski paremini saada olnud. Ja tasuta raamatut oleks võetud õhinal kindalsti ka midagi muud, mis raha eest vähem menukas olnuks...

Kuna Päevalehe raamatuid ka raamatukauplustest osta ei saa, siis jääb üle jõuda poodi ajaks, kui müügile tuleb konkureeriva kirjastuse välja antud "Hõbevalge" ja "Hõbevalgema" kontsentratsioon.

Miks ma seda raamatut nii hirmsasti tahan? Sest lugesin teda viimati 19-aastaselt ja siiamaani on meeles võimas tunne, mis lugedes haaras. Kirjeldus, kuidas ürginimene jõuab mere äärde, on saatnud mu kujutlusi ja võibolla kujundanud ka unistusi. Pärast pole see raamat mulle enam kätte sattunud ("Hõbevalgem" küll, aga see pole nii võimas) ja ma tahaksin tunda, kuidas mõjub "Hõbevalge" praegusele minule nüüd, kõik need pikad aastad hiljem. Tõenäoliselt saan sellest paremini aru, kuid elan vähem kaasa...

Aga võibolla olekski targem uuesti lugemata jätta ja lasta kunagisel muljel püsida? Et seda Päevalehe raamatust ilmajäämine mulle öelda tahtiski...?

Ma võin nüüd elu lõpuni uhke olla, et olen osalenud maailmameistrivõistlustel: 13.-14.septembril toimus Eestis World Rogaining Championship ning ka meie Leivoga saime pärast pikemat aega ootelehel istumist siiski võistlejate nimekirja. Osalejaid oli kokku 23 riigist, kaugeimad neist Austraalia ja Jaapan, nii et lippude esindatud stardialas oli äärmiselt muljetavaldav.

Nojah, maailmameistriks saamisest jäi siiski pisut puudu :) Segavõistkondade seas saavutasime 19. koha 111 võistkonna hulgast ning üldarvestuses olime 66. kohal, seda 336 lõpetanud võistkonna hulgast. Tulemused on siin.

Ajaliselt olime liikumises 23h 17min. Selle aja jooksul läbisime 91,6km ja kogusime 211 punkti.

Varustus.
 Selga panime stardihetkel ekstreem.ee lühikeste varrukatega särgi, minul oli selle all veel minust lahutamatu Nike´i top. Peale tõmbasime ISC õhukesed tuult pidavad jakid. Jalga läksid Brynje pikad pesupüksid, nende peale õhukesed liibukad. No ja aluspesu oli muidugi ka. :) Jala otsas siis Lorpeni spordisokid ja Salomoni multisporditossud. Muide, tosse jalga pannes avastas Leivo, et on koju unustanud nende sisetallad: pärast Xdreami oli ta need kuivama pannud... ja sinna kuivama nad siis jäidki. Hädavariandina läksid käiku Salomoni vabaaja-jalatsite üpriski äratrööbatud tallad. Ette rutates tuleb öelda, et see vägagi muret tekitav kooslus võistluse ajal tunda ei andnud.

Kuna ilmataat varustas rogaini eesti tavalise sita suusailmaga - jäine tuul, päikest pole ja lund kah mitte -, said stardis pähe ka mütsid ja kätte kindad. Seljakotis oli mõlemal varuks Brynje Sprint pikkade varrukatega särk, minul ka väike fliissall (seda ei läinudki vaja) ja ISC kerge sisejope (panin selga paariks tunniks vastu hommikut).

Söögist oli kummalgi kaasas kaks "multispordivõileiba" (koorikleib kotleti ja juustuga), 4 shokolaadi, 1 banaan ja kolmveerand liitrit spordijooki. Leivo varustust täiendasid meile mõlemale mõeldud Shlehad ja seiklusspordigeelid.

Kuna kavatsesime öö läbi liikvel olla, oli lisaks pealampidele kaasas ka orienteerumislamp, mis annab lühiajalist võimsamat valgust. Kasutasime seda eelkõige punktide piirkonnas, mujal sai hakkama pealampide ja täiskuu kooslusega. Usun, et see imekaunis helendav kuu rehabiliteeris ka väliskülaliste jaoks Eestimaa ilmastikuolud.

1.-2 tund. Kõik on veel kaunis.
Massispordi asjatundjad hindasid, et WRC start on nagu Vasaloppetil: esimesed poolteist tundi tuleb elu eest uhada, et suurtest "rongidest" välja saada. Noh, WRC-l leevendab olukorda muidugi see, et iga tiim teeb oma rajavaliku ise, ent mõistlikke algusi on siiski enamvähem piiratud hulk. Igatahes, kui meie valitud rajal oli üsna alguses labürindilaadse läbipääsusüsteemia kopliaed, võttis selles labürindis rongiga vonklemine küll päris hulga aja...

Austraallaste jaoks oli olnud elu üllatus kuulda, et võistlusel saavad jalad märjaks. Et nagu mis mõttes - vesi vedeleb niisama maapinnal...? Esimesed poolteist tundi tunduski, et on maastik nagu Austraalias: jalad püsisid uskumatult kaua kuivad. Siis aga tuli esimene lodu ja asjad asetusid harjunud rööbastesse: sokid ja tossud pahkluuni mudased ja märjad.

3.-4. tund. Ujumiseta ikka ei saa.
Külm ilm polnud loomulikult põhjus, et valida ümber suure soo ringiminek. Ikka otse üle! Ja kui algul juba paistiski, et saab mööda kõrgemaid alasid kuivalt üle (see, kui jalad põlvini märjad on, kuulub veel kuiva alla) - aga siis laius ees ebameeldivalt suur vesi. Pikk jalai, selline, kust üksikud vettinud puutüved poolest saati välja turritasid.

Kõndisime tema kitseneva osa poole ning kui ühes kohas ilmusid lisaks puudele veest välja ka põõsad, tundus vesi olema ületamiseks piisavalt madal. Uhhh - sügisene vesi on ikka rämedalt külm, eriti kui ta kaenlaaukudeni tõuseb... Eks pärast tuli siis mõnda aega kiiremini joosta, et jälle sooja sisse saada.

5.-6. tund. Esimene väsimus
Siin on hetk, kus jalad hakkavad juba tunda andma. Ja siis mõtled, et alles veerand on läbi saanud... Sööme oma banaani ja ühe shokolaadi.

Ühel hetkel hakkab leivo kiruma, et aluspükste õmblus hõõrub. Püksid, muide, olid Nike´i edevad tuttuued spordikad. Ja kuna Kati oli hiljuti saanud endale Nike´i edeva spordipluusi ja kurtis pärast esimest kandmist, et õmblused lausa kõrvetasid pikema jooksu ajal, olen ma nüüd nõutu. Kas Nike kasutab mingit erilist niiti või on uus kangas immutatud mingi ainega...? Katsudes on õmblused mõnusad ja pehmed ning ei oska kartagi, et need võiksid kõrvetavalt hõõruda...

7.-8. tund. Ikka edasi.
Polegi nagu eriti midagi mäletada. Esimene väss on üle läinud, kannatused pole veel alanud. Mäest alla jooksme, üles kõnnime. Teeme esimese istumispausi, puhates kõrgel teepervel umbes viis minutit.

Riided on ära kuivanud. Algul saab sellest aru nii, et keha vastas pole enam külm, ehkki väljaspoolt katsudes on veel märg. Retuuside peal on nagu tillukesed hõbedased kastepiisad - niiskus vist aurab keha soojusest. Varsti on need kadunud ja siis ongi riided kuivad. Hakkab lausa ebainimlikult hea.

9.-10.tund. Öö.
Pimeduse saabumine on alati murdepunkt. Kõik muutub ümberringi palju ebasõbralikumaks, temperatuur langeb... Jälle tunnen, et jalad on väsinud. Muretsen pisut oma põlve pärast, mis justkui hakkaks tunda andma... õnneks siiski mitte. Sööme esimese võileiva.

11.-12.tund Pool läbi!
Taldade alla on ilmunud midagi valusat - ilmselt rakud. Täiendame kaevust joogivarusid, lisades kotti umbes pool liitrit vett. Puhkame taas umbes viis minutit, istudes puhkeala palgivirna nurgal.

Tegelikult mulle vist meeldiks rogain siinkohal lõpetada. 12 tundi on minu jaoks just paras piir, milleni jätkub veel lusti ja rõõmu. Edasi tuleb enesesund.

13.-14.tund. Läheb kuidagi.
Ai, kui valus on... aga siis harjuvad tallad selle valuga ära. Või lähevad rakud katki? Pärast, muide, tuleb välja, et rakke taldade all ei olnudki - nii et ju siis ikka harjusid.

Taas istume viis minutit ühes bussipeatuses. Paneme selga Brynje pikkade varrukatega särgi. See on veest läbi minekul natuke niiskeks saanud... aga kui soe sellest hoolimata! Ja Brynje tõeliselt hea omadus on kiire kuivamine: varsti on särk kehasoojusest täiesti kuiv.

15.-16.tund Raske on.
Jooks on muutunud valdavalt marssimiseks. Vahelduseks ületame palkide ja kopratammide peal paar jõge. Viimane, pigem küll lai kraav, saab ületatud mööda nappi puud, mis jalgade all sügavale vette vajub. Jalad on üle põlve vees, tasakaalu hoidmiseks on kummaski käes suur puuroigas. Ja pärast järgneb sügava veega üle ujutatud mättarohke ala, kus mul jälle õnnestub peaaegu nabani vette vajuda. Õhhh...

Kummalisel kombel on külmas vees solberdamine jalgadele hea. Eks ole see ju algeline variant vanast heast äraproovitud rahvatarkusest, mis käsib väsinud jalad külma vette pista...

Orienteerumislambi aku saab tühjaks ning edasi saame loota ainult pealampidele.

17.-18.tund Kuhu jääb hommik?
Ootan pikisilmi, millal valgeks läheb, ent kell 5 on veel täiesti pime. Jalad on väga-väga väsinud, täiesti tuimad.

Joome kumbki ühe Shleha, kui liikumine liiga uimaseks muutub ja uni vägisi kallale tahab tulla. Sellest hoolimata näen paari viirastust: valge kass jookseb üle tee (tegelikult tõmban kaardiga pealambi valgusvihu eest läbi) ning keset teed on suur auk (tegelikult kuuvalgusest tekitatud vari).

19.-20.tund Lootus uus.
Korraks sähvatab energia. Lobiseme rõõmsalt, kiirendame sammu. Või on see Shleha mõju?

Siis järgneb minul kiire allakäik. Jalad on äkki täiesti väsinud - tõepoolest äkki. Liikumiskiirus kukub drastiliselt, eriti metsas: teel suudan veel täitsa reipalt sammuda.

Söön teise võileiva, õigemini poole sellest: teine pool lihtsalt ei lähe sisse. Ja jälle on käes geeliaeg, et ennast pisut reipamalt liikuma saada.

21.-22. tund. Ma liigun siiski.
Jalad ei kuuletu enam, kui tuleb neid tõsta näiteks üle mahalangenud palkide. Nad lihtsalt ei tõuse! Leivo arvab, et ma teen nalja, kui püksisäärest hoides jalatõstele kaasa aitan, aga kahjuks on see siiski karm paratamatus. Õnneks, õnneks, õnneks pole põlved valusad, kuid üllatuslikult hakkavad tunda andma pahkluud.

Proovime vedamiskummi, aga sellest pole antud olukorras tolku. teel, kus vedada saab, suudan ma liikuda küll, metsas aga veaks kumm mind jalgupidi esimese mätta või puuoksa taha takerdununa ninali.

23.-24 tund. Elu pikimad 3 km.
Finishisse on ainult 3km. Mööda teed. Need ei lõpe ega lõpe.

Siis aga... kuivad soojad sokid, lahtised sandaalid, soojad riided, söök... Aga ma olen vist nii väsinud nägu, et peaaegu keegi ei tunne mind ära enne kui ma rääkima hakkan.

Pärast finishit.

Telgis tundub ebameeldivalt rõske ja külm. Leivo arvab, et pakime asjad ja sõidame edasi nii kaua, kuni ta tunneb, et uni hakkab kallale tulema, siis pargime ja magame.

Nii teemegi. Mina vajun unne samal hetkel, kui auto paigalt võtab. Korraks tõusen pinnale siis, kui kusagil peatume ja uuesti järgneb pikk, unenägudeta uni... Pärast tuleb välja, et oleme kaks tundi maganud Otepää keskväljaku kaubanduskeskuse parklas. Edasi sõidame kordamööda.

Järgmisel päeval on üllatavalt vähevalus olemine. Pahkluud on haiged ja trepist tuleb üles astuda samal käsijalgse meetodil kui metsas üle puude, aga olin valmis olnud hullemaks. Kahel varbal on küünte all vesiillid, üks põlv on sinine (ei teagi kust), paar kriimu säärtel... ja ongi kõik! Eelmise korra pingviinide marsiga ei anna võrreldagi.
___
Leivo kokkuvõte. Tema arvab, et oleks ikka võinud rohkem joosta - no kas pole ootuspärane temast...? Viljari kirjeldus ca 100km läbimisest (oli igati ilus ilm, sest ei sadanud - no kas pole jälle ootuspärane suhtumine :)... Kaur kirjutab kohe mitu lugu, nii rogaini olemusest ja tehnilisest poolest kui oma tiimi liikumisteest (mis osalt mei omaga kohtus). Ruuben ja Nele (ehk Andres ja Katri) seekord tervise tõttu katkestas, nagu ka Risto ja Heiti, kelle hea koha saavutamisele me pöialt pidasime.

Ode ja tema sõbranna Helena käisid poodides endale särke ja kõrvarõngaid ostmas - ning nii Kaubamajas kui Merimetsa Selveris kutsuti nad turvaruumi ja otsiti läbi. Kusjuures, nagu Ode märkis: "Kui midagi ei leitud, siis Kaubamajas vabandati väga siiralt, aga Selveris öeldi ainult, et võite minna."

Neile endale oli see läbiotsimine teinud pigem nalja, eriti teisel korral... aga mind häirib. Saan muidugi aru, et kaks elavaloomulist, poes võibolla pidevalt itsitavat, ühe kauba juurest teise juurde tormavat ja kõike haaravat-uurivat 13-14-aastast tütarlast võivad turvameestele tunduda potentsiaalse ohu allikana, aga ka see ei peaks olema õigustus sellistele igaks-juhuks-läbiotsimistele.

Mulle, ehkki ma ei plaani midagi varastada, ei meeldi näiteks isegi see, kui turvamees mind poes pika pilguga jälgib või veel hullem, järel käib (see juhtub tavaliselt tühjapoolsetes poodides). Tavaliselt ma siis pöördun turvaja poole ja vaatan talle naeratades otse silma, pikalt. Selle peale satub enamik turvameestest-naistest segadusse ja taandub heitunult, parem osa naeratab vastu ja lõpetab samuti mu jälitamise. Kotti ja taskuid pole ma siiani pidanud mitte kuskil ette näitama, kuid see oleks kindlast juba ülimalt häiriv. 

Täna õhtul ma trenni ei jõudnud, sest päeval ei saanud asju valmis, ehkki tööl sahmisin kaheksast seitsmeni, nii et lõunagi vahele jäi. Kusjuures hommik algas äratusega pool kuus, et jõuaks Mammu hommikul Käsmu sõidutada ja ise sealt õigeks ajaks Tallinna tagasi. Õhtul enne kojutulekut end toidupoest läbi vedada tundus juba tõeline kangelastegu. Ja kodus tuli veel õhtul esitluse valmissaamisega maadelda - mis aga paraku saanudki valmis, nii et loodan homme varahommikusele lisatunnile puhanud peaga. Lisaks olmehädad. Rõdul olev pesu pole rõske ilmaga ära kuivanud, elutoas kuhjuvad kõigil käest pudenenud või hooletult pandud asjad, diivanikatted ei kohenda end ise korda ning igal pool jääb jalgade külge rottide puurist pudenenud saepuru. Köögikappide kraamimine jäi laupäeval pooleli, kartulikott ootab kööginurgas sorteerimist. Elektripistikud logisevad ja tulevad iga tugevama tõmbe peale seinast välja, aga pole aega ega ettevõtlikkust elektrikku otsida.

Selle kõige juures üheksa või kümme korda nädalas trenni teha ja ise välja näha nii, et juuksevärv pole juurtest välja kasvanud ning kõigil spordivälistel piltidel on seljas uued ilusti istuvad riided...

Kade olen, noh.

Aga ülehomsest jõuan ehk ka mina jälle tubliks hakata. Jooksmas käia, kodu ära koristada ja tööasjadega korraks joonele saada. Siis on mul jälle ka presidendiproua pärast hea meel.

Epu ja Liisi esitlusel käies omandasin ka endale eksemplari raamatust "Minu Argentina".

Argentina... See on maa, kuhu kindlasti on jäänud maha ka suur tükk minu südant. Mis siis, et mina viibisin seal turistina ja ainult pisut üle kuu ning suurem osa Liisi raamatust - see, mis puudutab Varjatud Linna ja getoelu - on minu jaoks seetõttu  täiesti tundmatu maa.

Minu isiklik Argentina on lõputud tuuled Aconcagual, hotell "Independencia" andinistide (Euroopa mõistes siis alpinistide) ja matkasellide rahvusvaheline melu, Mendoza veinipiirkonnad, Buenos Airese kollased taksod ja räpasevõitu tänavad, Iguazu maalilised vaated ja siinsed BA-ga võrreldes tumedama nahavärviga, justkui teisest rassist inimesed, matetops ööbussi juhi käeulatuses ning ööbimiskohtades leitud tuttavate ringis, San Martin de Los Andes võrratu puhkusepiirkond, grill-liha sellest lahutamatu veini või maailma parima õllega... ja hispaaniakeelne Piibel Uspallata haiglas.

Jah - minu Argentina on maa, kus ma peaaegu oleksin võinud endalegi märkamatult surra. Ma ise ei ole seda teadmist muide tänaseni päris omaks võtnud, lihtsalt ei taha.

Ent pole oluline, mida erinevat me nägime: Liisi raamat tõi ka minu Argentina tunde, lõhna ja maitse väga elavalt tagasi. Jälle astusin ma veidi enne südaööd motellist välja ja jahmusin, kui soe on öö tsikaadide sirinas ja kõikjalt tulvavavs grillilõhnas ning milline melu valitseb pärast siestat taasärganud linnas. Jälle istusin ma jääkülma higistava õllepudeliga turistitänava Florida kohvikus ja silmitsesin inimesi - tangotantsimise, inimkujude tegemise , reklaamijagamise või pudipadi müümisega ennast elatavaid, kõndivaid, vaatavaid, kerjavaid. Jälle...

Tõepoolest raske on arvata midagi raamatust, millega seovad nii tugevad isiklikud emotsioonid! Kogu aeg tahaks rääkida ainult sellest isiklikust osast... Raamatu kohta siis niipalju, et see on nauditavalt hästi, hoogsalt ja elavalt kirjutatud - lugesin seda naerdes ja ka niiskete silmanurkadega. Ja nagu juba öeldud, annab ta suurepäraselt edasi Argentina lõhna, värvi ja maitset - kindlasti ka neile, kes seal käinud pole.