Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Sarved ja sadul testitud

Lisaks rattalaadalt soetatud uutele sarvedele keeras Leivo mu rattale külge ka senisest oluliselt kitsama (aga õnneks pehme) sadula. Ja muidugi tuli siis proovisõitu teha.

Me polnud Leivoga nii ammu ühiseid rattasõite teinud, et olime mõlemad palju unustanud. Mina selle, mida tähendab “rattasõit Leivoga” (ülihuvitavate, kuid raskete radadega kihutamist, kuhu pole mõistlik korralikult söömata ja geeli kaasa võtmata minna) ja Leivo selle, mida tähendab “rattasõit Kajaga” (noh, lühidalt, et ma pole Pilvi, Elo või Viivi). Seepärast olin ma 40km pärast täiesti kustunud ja viimased jõuvarud röövis sõitmine pooleldi ülesvõetud raudteel. Nii et kui me selt huvitavalt kattelt asfaldile jõudsime (mis oli imesile rattatee kuskil pronkssõduri pargi juures), jaksasin ma seal vändata nii 10-14km/h. Leivo pidi ilmselt korduvalt rattaga küljeli kukkuma niisuguse olematu kiiruse juures :)

Praegu, puhanuna ja palju söönuna, on igatahes juba hea. Tagantjärele vaadates võib olla Leivol isegi õigus, kui ta arvas, et “sa ei olnud väsinud, vaid lihtsalt ei tahtnud rattaga sõita”. Ei tahtnud jah, aga nüüd juba oleksin valmis uuesti minema :)

Rattandusest uue nurga alt

Rattaga, tuleb välja,  võib olla seotud muidki toredaid tegevusi peale sõitmise – laadal müügileti taga seismisest ööklubis Red Bull & viin kokteili manustamiseni.

Leivo vaatas Veloclubbersi foorumis rattalaada bännerit, kus eraisikuid kutsuti tasuta müügikohale oma rattavarustust müüma. Selle peale vaatas ta oma kappi, kapi otsa ja kapi alla ja leidis hunnikute viisi asju, mida ära visata on olnud kahju, kuid millega midagi peale hakata kah pole. Vaatas veel kord bännerit ja panigi end kirja.

Ja sai kohe meediastaariks kah :) 15.oktoobri Terevisioonis said promo nii rattalaat, tandem kui Microsoft (viimane küll passiivses rollis särgikirjana, aga siiski). Ja rattalaada päeval jätkus meediasari intervjuuga Kuku raadios.

Rattalaadale sõitsime nii, et Leivo viis kohale tandemi (mis oli ette nähtud pigem reklaamatribuudiks kui müügiobjektiks) ja mina autoga muud asjad. Mida, tuleb öelda, oli kaks maailmatut kotitäit, lisaks tandemi katusetala ja 3x6m PVC-plakat, mille valget poolt plaanisime kasutada lauakatte-esitlusalusena.

Laada turvakorralduse kiituseks tuleb mainida, et kõik sisseviidud rattad registreeriti ning väljapääsemiseks pidi registreerimispaberi ette näitama. Mina oma väiksed asjad võisin õnneks registreerimata sisse viia, muidu ilmselt registreeriksin neid seal siiamaani – vidinaid ja pudinaid, millest enamikule ei osanud ma nimegi anda ja mille hinnaks sai määratud 5 krooni tükk, oli tõesti palju.

Oli muidugi ka kallimaid asju – vähekasutatud rattakett, klipid, jooksud, pealamp jms. Et kogum oleks täielik, said minu rattalt maha keeratud kõigile (v.a mina ise) ette ja hambusse jäävad hiigelsuured sarved, et needki laadal maha müüa.

Ette rutates võib öelda, et meie leti kõige menukamaks osaks sai see viiekrooniste vidinate sektsioon. Praktiliselt kõik sai müüdud ja kogunenud 650 kroonist investeerus 250 minu ratta uutesse edevatesse sarvedesse, mis kaaluvad ainult 28 grammi tükk. Rattasport, siit ma tulen – nüüd on viimane takistus minu edu teelt kõrvaldatud! :)

Laat oli väga vahva – ja keda kõike seal ei näinud! Alates keskkooliaegsest sõbrannast Riinust, kellega polnud vist kümmekond aastat kohtunud, ja lõpetades otse spordirindelt saabunud Heiti-Maarega. Kõik muud kuskil seal vahepeal :)

Rattalaadal osalenud olid oodatud ka aftekale ööklubis Venus. Dresscode´iks oli rattasärk, baarmeniametit pidasid tuntud ratturid ning dekoratsioonideks olid üles vinnatud kaugeltki mitte odavad rattad. Privaatruumis voolas jutt ja algul nimetatud Red Bull viinaga (või vastupidi) ja oli igapidi tore.

Nii et, jah, rattandusega seoses sai avastatud uusi üllatavaid külgi :)

Sügis maal ja surnuaias

Pühapäeval tegime emaga reisi maale, et korrastada talveks hauad, paigutada talvekorterisse viimased õunad ja kanda külmaks kippuvast “kassilaudast” sooja keldrisse seened-moosid.

Suurim üllatus oli LUMI. Kuusalust edasi oli maa korralikult valge, metsast haudadele kuuseoksi korjates oli peaaegu jõulutunne, õuel rohu sees päris paks lumekord ja törniku peal sentimeetrine jääkiht.

IMGP0184 IMGP0174

Loksal oli – küllap mere läheduse tõttu – soojem. Surnuaia puudel olid osaliselt lehedki küljes, kuid suurem osa oli siiski maas ning saime haudade pealt päris suured hunnikud kokku kraapida.

IMGP0183 IMGP0180

Ja siis olidki kuuseoksad paigas ja küünlad süüdatud.

 IMGP0178  IMGP0182

Komandeeringud võivad meeldimagi hakata

Seekordne grupi kommunikatsioonitiimi seminar rõõmustas nii huvitava sisu kui superkohaga. Paraku küll oli päeva- ja õhtukava nii tihe, et Jaapani spaa mõnudeks eriti aega ei jäänud - ainult hommikul jõudsime näpistada poolteist tundi ujumiseks ja väli- soojaveebasseiniks. Rootsi värviline sügis on eriti imeilus, kui seda imetleda maakiviistmetega basseinist kaelani kuumas vees. Ja kui siis veel Silja Line Tallink laev praktiliselt pihlakaoksi riivates sama kalju kõrvalt mööda sõidab... siis on tõesti tunne, et komandeeringud võivad täiesti meeldima hakata.

Eriti kui mõelda, et grupp ulatub ju Norrast Nepaalini, nii et järgmise suurema seminari võiks ju Euraasia kolleegide meeleheaks mõnel nende maal teha :) Ma isegi ei nuriseks kümne lennutunni üle, mis lõunapoolsetel kolleegidel olevat saabumiseks kulunud.

Haanjameestega BikeXdreamil

Et kõik ausalt ära rääkida, polnud mul üldse plaanis BikeXdreamile minna. Kui viimane rattasõit on olnud… ee, augusti alguses öisel Xdreamil, siis pole nagu mõtet plaani pidada.

Öeldakse, et vanajumal naerab, kui inimene plaani peab. Ma võin nüüd öelda, et ta naerab ka siis, kui inimene plaane ei pea, sest BikeXdreamile ma siiski sattusin: Heigo vahendas minuni “haanjameeste” tiimi, kes väidetavalt rahulikuks rattajalutuskäiguks kaaslast otsisid.

Ma mõtlesin, et “haanjamehed” viitab meeste Lõuna-Eesti elukohale – mis oli ka õige, aga mitte ainult. Sest kui Aare mulle helistas, oli tema esimene asi vabandavalt öelda, et ega nad Ingemariga ole viimasel ajal palju trenni teinud – noh, Haanja 100 sai viimati sõidetud… Minul oli vastu panna kaks kuud kontorilaua taga jalakõlgutamist ja  teisipäeval olnud spinningutrenn, aga Aare vaigistas häirekellad mu peas sellesama rahuliku rattajalutuskäigu jutuga - ja nii me siis kaubale saimegi. Tiimi nimeks sai “Tule eile meile”, mis meie kiirformeerumist väga hästi iseloomustas. Tiimis siis Aare Huik, Ingemar Saks ja mina.

bikexdream2010 Ja nii ma siis olingi sel ilusal pühapäeval Võsul BikeXdreami stardis. Urmo küll hirmutas, et pärastlõunaks on neil tellitud ka traditsiooniline lumi, aga ma südamest lootsin, et ehk jääb see siiski kuhugi Euroopa Liidu tolli kinni või nii. Ja õnneks enamvähem nii läkski – vihmakraanid avanesid alles kell 16, kui juba tagasi võistluskeskuses olime.

Veerand tundi enne starti võis võtta kaardid ning planeerida rada. Aare sai meie kaardimeistriks ning joonistas kiiresti väga loogilise ringi, kus minu salarõõmuks lõpuosas ka kärpevõimalused sees.

Asfaldil Käsmu poole kimades polnud nagu vigagi, aga liiva peale jõudes sai kohe aru, et läheb raskeks. Ja metsa vahel sai ainult kinnitust, et ainult baasvastupidavuse peal, ilma jõu ja kiiruseta, ei tasuks ikka Haanja 100 meestega rajale minna… Aga mu kaaslaste kiituseks olgu öeldud, et nad ei nurisenud minu üle kordagi ning toetasid nii moraalselt kui füüsiliselt: tõusudel tundsin mitmel korral Ingemari toetavat kätt oma sadula taga.

Paradoksaalsel kombel läks teisel tunnil enesetunne paremaks. Vist hakkas rattasõit vähehaaval meelde tulema? Või ei olnud pehmemaid teid ega puujuurikaid? Igatahes oli vahepeal sõitmine lausa lust. Muidugi väsisin vahepeal jälle ära ka, aga tiimikaaslaste toetav “Sõida omas tempos!” aitas hinge tõmmata ja taas järje peale saada.

Kuna ma olin tiimis ratturitega, oli mul väga hea meel, et Leivo oli mulle kord ära seletanud ratturite grupisõidu märguanded – kuidas näidatakse näiteks maas olevat takistust, kuidas viibatakse, kui soovitatakse hoida ja kõike muud. Nii sain ma Aare käeviibetest aru ja oskasin õigesti reageerida.

Ma olen väga rõõmus oma toredate tiimikaaslastele ja hea meelega oleksin valmis nendega teinegi kord rajale minema – tõsi, siis küll ikka vähemalt pisutki harjutanuna. Noh, igatahes said nad seekord tänu minule kenasti kätte oma rahuliku neljatunnise rattajalutuskäigu :)

Õhtu lõppes Alari pool saunas, kus leil jalgadesse tekkinud tuimus minema küpsetas.

Ma olen väga, väga, väga rahul selle ekspromt-minekuga. Vanajumalal võiks minuga teinegi kord mingi selline plaan olla.

Meie rada: 32-34-31-33-35-38-39-40-53-54-47-48-55-58-56-57-52-50-49-45-43-37-36.

Andmed minu kellalt: Teepikkus 68,7 km. Keskmine kiirus 17,3 km/h, maksimaalne 40,2 km/h. Kulutatud 2440 kcal. Keskmine pulss 165 (maksimaalne 177). esimeses pulsitsoonis viibitud 3 minutit 37 sekundit (ilmselt olid need minutid enne starti, kui kella juba käima panin, ja pärast finišit, kui polnud meeles kohe kella kinni panna), teises tsoonis 22 sekundit ja kõik ülejäänud 3 tundi 54 minutit kolmandas tsoonis.

Täiendatud järgmisel päeval: Ooh, kui valus mu kann on :) Rattasadul oli ikka täiesti harjumatu iste :)

Kaduvad kunstid

Minu mõlemad vanaemad, eriti Väljaotsa Memm, pidasid au sees kuuseise ja jälgisid märke asjade tegemiseks. Muidugi jagasid nad neid teadmisi ka meile - küll õpetavas, aga kui seda kuulda ei võetud, siis etteheitvas kõneviisis. "Jälle noore kuu ajal lõigatud lepad, ainult visisevad pliidi all - no ei ole inimestel hoolimist!" oli üks tüüpiline torin. Nii sagedane, et mullegi on meelde jäänud, et lehtpuud tuleb lõigata vanal ja okaspuud noorel kuul.

Kuud tuli silmas pidada ka alla või peale kasvatavate köögiviljade mahapanekul, kõigi suuremate tööde algatamisel ja loomadega tegelemisel. Ja muidugi ravimtaimede korjamisel, millega seoses memmde tarkused mulle nüüd meelde tulidki.

Meie lapsepõlves oli iga haiguse jaoks oma tee. Kummeli, raudrohu, kassikäpa, põdrasambla, pärnaõie, naistepuna, üheksavägise... Igasuguseid. Algul riidest kotikestes, hiljem klaaspurkides. Kõik enda korjatud, Memme poolt ka õigesti valitud kuuseisu ja õigest kandist paistva või mittepaistva päikesega. Küll ta seletas, milliseid taimi millal korjata, mida hommikul, mida õhtul, mida päiksepaistelise ja mida varjus ilmaga - ei mäleta ma sellest midagi. Minu ema on õnneks ikka rohkem meelde jätnud, aga täit teadmist Memme tarkusevaramutest pole temalgi - nagu ma juba kirjutanud olen, tuli ise linnas elades ja memmedel maal abiks käies teha asju siis, kui ajaliselt võimalik, mitte siis, kui selleks parim aeg...

Ja nüüd olen mina juba niikaugele jõudnud, et pole mitu aastat ravimtaimi korjanud. Tänavu tuli see kunst aga poolkogemata meelde, kui Leivole oli vaja pohlavarreteed. Kuskilt sügavusest meenus teadmine, et praegu ongi pohlavarte kogumiseks õige aeg - ning tee viis joonelt metsa. Pärast Karin küll imestas, et miks mitte apteeki - ja ma ise imestasin mõnevõrra ka, sest tegelikult olen küll juba harjunud ka ravimtaimi apteegist ostma. Mis on küll mugav, aga peamised asjad võiks siiski ka endal olemas olla - kasvõi selleks, et korjamise kunsti mitte lõplikult kaduma lasta minna.

Igatahes lubasin endale, et tuletan Memme tarkused ema abiga taas meelde. Suvel võtan siis tüdrukud kaasa ja käime koos vähemalt pärnaõisi korjamas, sest see (ja kassikäppade kogumine) olid kunagi vähemalt minu lemmikud ravimtaimede korjamise seast. See lõhn, see mesilaste sumin - seda lihtsalt peab ise kogema. Ja muide, siis on talvel raviteelgi hoopis imelisem maitse.

Breketiteta!

Täna sai Ode Liis lahti breketitest, mida oli kandnud 2008.aasta sügisest. Ja visiidid ortodondi juurde algasid veelgi varem, juba juunikuus.

Nüüd on tal ilus, ühtlane ja särav hambarida ja minul on selle üle väga suur rõõm. Kõik breketitele selle aja jooksul kulunud 34 195 krooni on läinud asja eest.

Praegu peab Ode kandma veel hammaste seisu fikseerivat kaitset, aga see on breketitega võrreldes juba tühiasi :)

Sajase kadentsiga

Spordiorganisaator Maare korraldas taas spinningu ühistreeningud ja minagi mõtlesin proovida, kuidas oleks kord nädalas süsteemselt trenni teha.

Ma ei ole just eriline spinningukunn, aga eelmise aasta nädalasest Fittest-klubi külastusest ilmselt emotsionaalsete treeneritega ära hellitatud. Ma vist arvasin, et kõik spinningutreenerid karjuvad raskemate lõikude lõpus "Grrrr!", korrigeerivad valjuhäälselt treenitavate sõiduasendit ja tempot ("Põlved varbaga paralleelselt!" "Keha paigal!" "Ei jää maha!") ning raskuste juurde- ja mahakeeramine käib nagu sõjaväes ("Keera nüüd!", "Ei viili!") ja kõike muud sellist.

Selle kõigega võrreldes oli Sparta treener vana rahu ise. Ma ei ütle, et see on halb, aga oli teistmoodi - vähemalt teistmoodi, kui minu tohutute kogemuste baasil ette kujutatud :) Võibolla pidas ta meid nii kogenud sõitjateks, kes utsitamist ja ergutamist ei vaja?

"Ja nüüd läheme sajase kadentsiga," mainis ta näiteks - ilmselt kui kui proffidele. Mina igatahes läksin pärast koju ja googeldasin :)

Aga pärast trenni oli mõnus väsimus sees ja ma täitsa ootan ülejärgmist nädalat - järgmine nädal jääb kahjuks vahele, sest olen siis ära Rootsis.

 

edu.ee paroolipüük - "olete kohustatud vastama see sõnum"

Edu.ee (need on haridusasutustega seotud domeenid ja meiliaadressid) kasutajaid peetakse ilmselt päris rumalateks, püüdes neilt paroole välja meelitada järgneva, ilmselt automaattõlke produtseeritud tekstiga.

Minul enda teada edu.ee meiliaadressi pole, aga võibolla on see seotud kuidagui minu lapsevanemastaatusega. Või on siis kiri saadetud täiesti suvalistele, edu-ga üldse mitte seotud meiliaadressidele.

___

Kallis Edu Post Kasutaja,

 

Et lõpetada oma konto aktiveerimist koos meiega, olete kohustatud vastama see sõnum ja sisesta oma parool ruumid ette (********) te on vaja teha seda enne järgmise 48 tunni jooksul pärast kõnealuse e-posti või oma andmebaasi kustutatakse ja desaktiveerida meie andmebaasist see on sest me oleme ümberehitamise meie web-posti teenuse tõttu rämpsposti levitamisele ja see on väga kasulik, kui te annate meile informatsiooni, alljärgnevalt:

 

Täielik nimi:

Kasutaja:

Parool:

Teaduskond:

 

Tänan väga teie mõistmist.

 

Copyright © 2010

EDU.EE

All Rights Reserved.

 

Lugupidamisega,

Liina Polluks

 

Karbisöök

Tarbija24 tegi küsitluse inimeste töölõunate kohta. Valdav enamus 1200st vastanust võttis toidu kodust kaasa.

Meil on tööl söökla olemas, aga ruulib ka karbimajandus. Kuna kohvinurgas on mikrouun, on väga mugav soojendada vormirooga, lasanjet või muud kodusööki, mis eelmisest päevast üle jäänud. Või kasvõi juustuvõileiba.

Kodusöökide otsa tegi kunagi lahti üks meeskolleeg, kes kaalust allavõtmise eesmärgil pidi nädalate kaupa sööma spetsiaalset tomatisuppi. Juhtumisi langes tema tomatisupi-periood aega, mil mina olin jäänud üksi lapsi kasvatama (laste isaga kokkuleppel meil elatise maksmist ei ole) ja otsisin murelikult kõikvõimalikke kokkuhoiukohti. Oma kulusid läbi analüüsides avastasin, et töölõunatele kulub mul kuus üle 400 krooni - aasta oli 2005 ja selle summa väärtus oluliselt suurem kui praegu. Siit terendus kokkuhoid ja nii sai minustki karbipartei liige, kes hakkas kodust süüa kaasa võtma.

Kodusöögi sööjate arv kasvas hüppeliselt paari aasta pärast, kui sööklas vahetus kokk ning toidu maitse hakkas alla- ja hinnad ülespoole kruvima. "Ma kulutan sellele maitsetule toidule üle tuhande krooni kuus!" karjatas kord üks emotsionaalne kolleeg oma palgateatist uurides üle kogu avatud kontori. (Palgateatisel kajastub sööklakulu siis, kui kasutada krediidisüsteemi, mille korral arvestatakse sööklakulu maha järgmise kuu palgast). See pani teisigi oma lõunakulusid üle vaatama ning kodusöögi kaasavõtmine sai uue laine.

Praeguseks olen ma kodust kaasavõetava söögiga nii harjunud, et sööklasse minek ei tule õieti meeldegi. Mõnikord ikka käin ja toidu üle polegi põhjust nuriseda, aga siiski ei ole justkui soovi uuesti oma lõuna eest täiendavalt maksma hakata. Enamikel juhtudel jääb ju kodus ikka midagi üle, mille ärasöömisega muidu probleem oleks, nii et karbisöök on selles mõttes lausa "kaks ühes" lahendus.

Ja kokkuhoitud raha eest võib siis mõnikord tõeliselt heas kohas söömas käia :)