Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kroksid ja kodune moepolitsei

"Emme, me peame sinuga tõsiselt rääkime sinu jalanõuvalikust."

Umbes niisuguse teatraalselt dramaatilise  pöördumisega esines Kati hiljuti minu suunas. Kui oskasin ainult hämmastunult silmi pööritada, muutus tema ilme veel dramaatilisemaks:

"Sa olevat oma kroksidega kodunt välja läinud ja Leivo pool käinud!"

Nojah. Pean tõesti omaks võtma, et suve keskel ostsin ma endale kroksid. Või õigemini mitte kroksid, vaid nende odavad analoogid, mida ei tohikski nimetada kroksideks (Crocs on ju kaubamärk), vaid pigem lahtise kannaga augulisteks kalossideks vms. Olid teised tagasihoidlikult valged (mu emal on Kati ja Ode täielikuks õuduseks helerohelised) ja maksid 99 krooni. Ost sai teoks hoolimata Ode häälekast protestist, et niiii koledaid asju ei tohi meie majapidamisse soetada.

Ei olegi ju mitte keegi mitte kuskil väitnud, et need jalavarjud on ilusad. Aga on neetult mugavad - maal käisin ma igal võimalusel ema helerohelistega ja tahtsin endale omi.

Algul plaanisingi oma libakroksid maale viia, aga siis mõtlesin ümber. Et hea linnaski prügi välja viimas käia, postkastist lehte tuua või muid koridoripealseid pisitegevusi teha, mida päris paljajalu ei tee. Toasusse kui selliseid mul ei ole, kodus käin nimelt paljajalu või - külmematel aegadel - sokkis. Krokse (nimetame neid pealegi nii) on aga hea jala otsa lükata ja saab nad kummardamata jalast ära ka. Tõelised laisiku jalanõud.

Olgu. Kati (kes kodus kohe Ode kroksivaenulikku parteisse lisandus) ja Ode lubasid mul neid ka sellistel eesmärkidel kanda.

Nüüd aga olin ma kroksidega käidavat areaali omavoliliselt laiendanud ja tõepoolest läinud nendega Leivo juurde - õhtul, mil võtsime ette lammutamisele kuuluvate köögikappide tühjendamise ja tühjendatava köögi remondiks ettevalmistamise. Kah töö, kus tuli kogu aeg jalanõusid jalga pista ja ära võtta, küll prahi väljatassimiseks, küll muuks. Kroks tundus õige valik.

"Aga kuidas sa üldse tead, et ma kroksidega käisin?" esitasin ma pärast väikest järelemõtlemist täiesti loogilise küsimuse, sest ei Katit ega Odet olnud mu mineku ja tuleku hetkel kodus.

"Jüri ütles. Sest  need sinu kroksid on ka tema meelest maailma inetuimad asjad."

Einohjah. Nüüd pean ma ilmselt rõõmus olema, et vähemalt Leivo mind tol korral koju jalanõusid vahetama ei saatnud.

Reaali poiss ja TIKi tüdruk, üks abiturient ja kõik muud pealekauba

Kõigepealt pean ma ütlema, et mul on äärmiselt kahju, et 1.september ei ole kõigil kooliõpilaste vanematel töövaba päev. Mulle nii meeldiks sel päeval kodus askeldada, lapsi kooli saata ja pärast raamatutele paberied panna. Olgugi lapsed ammu nii suured, et saavad kõigega ise hakkama... Lihtsalt 1.september on selline eriline päev, laste suurusest hoolimata. Kuna see aga töövaba ei ole (ja puhkuse arvelt vaba päeva ei saanud ka võtta, sest puhkus on juba kulutatud), siis piirdusin varahommikuse kringli küpsetamisega.

Tänavune kooliaasta algab mu oma ja mulle lähedaste laste seast eriti eriliselt kolmele nende hulgast.

Helen alustab tänavu kooliteed Tallinna Inglise Kolledži esimeses klassis. Ilusat kooliteed ja hoolivaid õpetajaid Sulle, meie armas Jänkupreili!

Jüri, kes kevadel lõpetas Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis põhikooli, jätkab õpinguid Reaalkooli kümnendas klassis. Sa oled õiges kohas, mu armas suur poeg, nii et mingu Sul kõik väga-väga hästi!

Katil on ees ... viimane aasta gümnaasiumis ehk Reaalkooli 12.klass. Selget pead ja sooja südant oma tuleviku üle otsustamisel, mu kallis tütar!

Kooliteed jätkavad loomulikult ka kõik teised.

Ode Liis lõpetab tänavu põhikooli Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis. Ees seisab gümnaasiumi valik ja sisseastumiskatsed, millele kulub kevadine koolivaheaeg. Meil teistel on ees pöidlahoidmine Ode pingutustele.

Anna ja Mart jätkavad Tallinna Saksa Gümnaasiumis, vastavalt 7. ja 6. klassis. Number suuremate klassinumbritega - 8. ja 7. - esinevad Kreete ja Laura, ja seda Jakob Westholmi Gümnaasiumis.

Martin läheb Tallinna Inglise Kolledži kolmandasse klassi ja saab olla Helenile, oma väikesele õele, Suur Tark Vend ka koolielus.

Ramses on neljandas ehk algkooli viimases klassis 21.Koolis.

Head kooliaastat teile kõigile ja kõikidele muudele koolilastele!

Üleskutse loodusssäästliku ja innovaatilise mõtlemisega inimestele: telli endale e-valijakaart!

Siseministeerium on algatanud suurepärase üleskutse: telli paberkirjaga saadava valijakaardi asemel endale e-valijakaart! Hea võimalus riigil raha kokku hoida ja teate saajal pole ju kah selle paberist valijakaardiga muud teha kui läbi lugeda ja teadmiseks võtta - valijakaart teavitab valijat sellest, kus ja millal on võimalik hääletada. Seda teadmisejksvõttu saab suurepäraselt teha e-kirjast loetud info baasil, sest valijakaarti füüsilisel kujul kuhugi kaasa võtta pole vaja.

Iga valimise eel saadetakse neid valijakaarte inimestele üle 880 000. Nende trükkimiseks kulutatakse ca 3 miljonit krooni ning ca 2,5 tonni paberit.

Selleks, et  saada e-valijakaarti 18. oktoobril 2009 toimuvateks kohalike omavalituste volikogude valimiseks, tuleks tellida e-valijakaart riigiportaalis enne 18. septembrit.  Mul endal on see tellitud, aga tunnen siirast kohustust seda infot ja üleskutset levitada.

Otseviit e-valijakaardi tellimiseks https://www.eesti.ee/portaal/valimised.eabi .

 

Keila rulluisurada ja muud laupäevased tegemised

Laupäeval käisime Leivo, Evelini ja Jaanusega proovimas Keila vastavatud rullusiurada. Ehkki proovimine piirdus vihmast märja raja tõttu ühe ringiga, võivad raja kohta häid sõnu öelda nii oskajamad (Leivo ja Jaanus) kui kartlikumad (mina ja Evelin) tüüpi sõitjad.

Ring on 2,5 km pikk. Asfalt on suurepärane, rada mõnusalt lai. Plusspunktid selle eest, et teekattele on märgitud eesootavaid kurve tähistavad nooled ning ühe kruviga laskumise ees on ka hoiatus "Oht!" (Mis tegi küll võibolla isegi liiga ettevaatlikuks, aga eks teinekord ole siis teada, et niipalju pidurdada ehk polegi vaja).

Nagu eelnevast juba aru saada, on Keila ring keerukam kui Lillepi oma. On mitmeid kurve ja käänakuid (kus ülejala sõitmise oskus oleks nende kiiremal läbimisel abiks), on kaks keskmist tõusu ja laskumist ning lõpu eel maasikana üks suur tõus järsu ja kiire laskumisega. ja mis peamine: nende jaoks, kes end sellise mäe jaoks piisavalt profina ei tunne, on tehtud võimalus mäest ka ümber sõita. Nii et mäe pärast ei pea algajamad sellele rajale tulemata jääma.

Lisaboonusena saime kaasa elada Eesti Ironmani võistluse viimase ala, maratoni, läbijatele. Hommikuses ujumise stardis olime käinud kolleegi Rihot teele saatmas (kui inimene midagi nii vägevat nagu täispikk triatlon ette võtab, tuleb teda ju toetada) ning nüüd oli suur heameel näha teda nii reipal sammul jooksurajal. Lõuni jäi tal selleks hetkeks vaid pisut üle 30 kilomeetri :)

Pärast uisuproovi läksime jooksurajale ka meie neljakesi. Maratoni ette ei võtnud, kuid isegi 8km tegi minu jalad korralikult väsinuks ja isegi haigeks. Millele sai leevendust Jaanuse ja Evelini sõbraliku kodu saunas.

Pärast istusime ja muljetasime oma sellesuvistest perereisidest. Jaanus ja Evelin käisid lastega Šveitsis ja Itaalias, meie läbi Euroopa ja suurlinnade Šotimaal.

Tõus, mõõn ja hülged Findhorni lahel Šotimaal

Alustan reisikirja kirjutamist minus enam emotsiooni tekitanud asjadest.

Findhorni lahte Šotimaa põhjaosas uhavad Põhjamere veed. Laht ise on küllaltki kitsas, nii et ühelt kaldalt näeb kenasti teisele poole üle. Siin sõidavad purjekad ja kaluripaadid, tuulepealsemas otsas on ka surfarite paradiis. Lahe kaldal tukub vana kaluriküla – valgeks lubjatud/värvitud või rannakividega harmoneeruvat tooni kivimajad tumedate viilkatuste ja kõrgete korstnatega. Kivine rand teokarpide ja lainete poolt ümaraks lihvitud kivikestega, mõnes kohas kitsas liivariba ja taamal terava rannarohuga kaetud kaldaluited. Tugevates tuultes üle kõige selle tuhisemas soola, adru ja igatsuste lõhn nagu rannas ikka.

image

Findhorni karmides tuultes ja meremühas on püüdnud oma Šotimaa-unistust realiseerida näiteks üks California miljonär, rajades endale kodu valge, imeliselt harmooniliste proportsioonidega majas siin Põhjamere kivisel rannal. Muidugi tüdines ta mõne aja pärast siin ära ja põgenes California päikese, seltskonna ja lasuursinise Vaikse ookeani juurde tagasi. Kohalikud aga jäävad ning lisaks ajaloost tulnud kalurikülale asub Findhornis juba mitukümmend aastat ka tuntud ökokommuun.

Vaatamisväärsus on aga tõus ja mõõn Findhorni lahel. Loetud aja – umbes kolme tunni jooksul – kohiseb määratu veemass tohutu võimsusega kitsast lahesuust avamerele ja mõne tunni pärast tagasi. Vahepealsel ajal on laht kuiv – nii kuiv, et tekib kiusatus sealt jalgsi üle minna. Muidugi on seda ka tehtud – enamikul juhtudel  õnnelikult, aga ka rohkete õnnetusjuhtumitega, kus üle lahe matkata soovijad pole arvestanud tõusu algusega ning võimsate tulvavete kätte jäänud. Muidugi ei oska asjatundmatud sellega arvestada, sest mõõna tipphetkedel on laht veetühi ning laevad istuvad põhja peal või külitavad rahulikult liival. Täiesti uskumatu tundub, et päevaste tõusude ajal kihab samas paigas vilgas vee-elu ning liiva, kivide ja teokarpide asemel laiub kuni vastaskaldani ulatuslik ja sügav veeväli.

image

 

Findhorni lahte armastavad ka hülged. Tõusu ajal paistab taamal silmapiiril napp maariba lainete sees, kaetud rohkete tumedate täppidega. Kivid? Ei, seal maaribal kõhutavad hülged. Mõõna ajal saab hüljeste lesilale mööda põhja üsna lähedale jalutada – kui teha seda ettevaatlikult ja aeglaselt, piirduvad need karvakalad või maskeerunud merineitsid uuriva peatõstmise ja tulijate uudistamisega ega põgene maariba taga laiuvasse vabasse vette, mida mõõna ulatus enam ei mõjuta.

image

Läbi tuulemüha kuulsime sel hilisõhtul ka hüljeste laulu. Seda ei oskagi kirjeldada –ei olnud see vilistamine, ei huikamine, ei undamine. Oli ühetooniline, kuid siiski meloodiline uu-uu-uu, esimesel hetkel isegi kergelt kõhedakstegev. Et mis see siis nüüd oli? Enne, sadamaala juures, oli tuul kiljunud purjekate vantides ja lagistanud trosse vastu maste, nüüd aga keset lagedat tuult selline ürgne viis…?

Hülged olevat ka ise lauluhuvilised ja üldse uudishimulikud loomad. Kui istuda tühjal rannal kaldakivil ja laulda, ujuvat hülged ise lähedale lauljat uudistama. Meie seda küll ei proovinud, vaid piirdusime häirimispiiri rikkumata lähedale jalutamisega.

Ma ei olnud enne kunagi hülgeid vabas looduses näinud. Ja millegipärast ei mäletanud ma ka seda, mis värvi on loomaaias eksponeeritavad elukad. Või oli tuntud laulurida “kui on meri hülgehall” istutanud pähe kujutluse hüljestest kui ürghallidest loomadest – aga suur oli mu imestus, kui hülged osutusid hallideks ainult kaugelt vaadates. Tegelikult on nad täpilised-tähnilised, igaüks veidi erinevat tooni turjakarva ja heledamate kõhualustega. Binokliga sai hülge vuntsilise ja säravate nööpsilmadega näo endale nii lähedale manada, et pani lausa võpatama.

image

Findhorni lahe kaldalt korjasin kaasa ka kotitäie ümmargusi valgeid kive. Mida ma nendega peale hakkan – ei oskagi öelda. Praegu silitan neid peos ning nuhutan nende jahedat, soolakat ja ikka veel karget Findhorni-hõngu.

Käsimüügiravimid supermarketitesse

Mõnda aega on meil kütnud kirgi idee lubada käsimüügiravimite müümist supermarketites. Mina olen sellele kahe käega poolt, sest ma olen suhteliselt hooletu koduse ravimikarbi sisu jälgija ning nii juhtub alatihti, et peavalutabletti, goldrex-tüüpi külmetusravimit, aspiriini või isegi tavalist villiplaastrit läheb vaja just siis, kui need on kodust otsa saanud ja apteegid juba kinni.

Ma ei tea - plaastrit saaks ehk siiski kuskilt mujalt ka (mina pole küll osanud leida), aga ravimite jaoks on vaja apteeki või siis sõpru või ema, kelle poole hilisõhtuse hädavajadusega pöörduda. Sest millegipärast kipuvad tõved välja lööma just õhtuti.

Õnneks on hakatud vähemalt apteeke rajama kaubanduskeskustesse, kus nad on õhtul kaheksa-üheksani lahti. Eraldiseisvad apteegid sulgesid oma uksed valdavalt kell kuus või seitse - vähemalt need minu kodulähedased, enne kui nad ümbritsevatesse kaubanduskeskustesse ümber kolisid. Aga ka kaubanduskeskustes on toidupood siiski kauem lahti kui muud poed ja apteek nende hulgas.

Ja siis veel unustamine. Olen korduvalt läinud toidupoodi sellisesse kaubanduskeskusse, kus on olemas ka apteek, et pärast söögi ostmist ka apteegist läbi minna. Ja muidugi olen mitmel korral sealt ilma apteegis käimata koju tulnud - poes tiirutades on apteegikülastus meelest läinud. No ma küll ei tea, kas poeriiulite vahel olev ravimiriiul aitaks mu hajameelsust ravida, aga loodan selle peale :)

Aga kui apteekrid muretsevad selle üle, et toidupoes osteldes ei saa ravimisoovija asjatundlikku konsultatsiooni, siis see on küll pseudomure. Kui ma ei tea, mida mul vaja on, olen alati valmis apteeki minema. Kui mul aga on vaja aspiriini, ei vaja ma konsultatsiooni, vaid konkreetset karbikest. Pealegi, enamik suuri apteeke on ka ise rajatud iseteeninduse põhimõtetele. Jalutad riiulite vahel ja otsid, mida sul vaja, ja apteekrit see liialt ei huvita. "Vaadake ise saalist," sain näiteks konkreetse vastuse Kristiine Keskuse Ülikooli apteegis, kui küsisin nohutilkade kohta. Noh, muidugi sain hakkama.

Suurbritannias igatahes olid lihtravimid supermarketites terve pika riiulivahega esindatud ja ilmselt pole keegi seal selle kätte ära surnud.

 

Aitame Ain-Alar Juhansoni Hawaii Ironmani võistlusele!

Kuna triatlon on selline ala, mis enamiku (suur)firmade sponsorlusprioriteetidest vähese harrastatavuse, väikese meediakajastuse vms pärast välja jääb, on Eesti parimal traitlonistil Ain-Alar Juhansonil raske leida piisaval hulgal sponsoreid, kes toetaksid tema sõitu maailma mainekaimale ja raskeimale triatlonile, Hawaii Ironmanile 10. oktoobril.

Küll aga on meil kõigil, kellele kestvusalad armsad, võimalus kodanikualgatuse korras toetada Ain-Alari teed sellele võistlusele. Toetussumma algab 100 kroonist, arveldusarve SEB-s on 10220104119010, makse saaja MTÜ Ironman Club. Lähemalt saab lugeda siit. Ahjaa, nime saab oma annetuse eest kah võistlussärgi peale, kui see oluline peaks olema :)

Miks mulle meeldib, et Eesti on Euroopa Liidus

14.september, mil Eesti rahvahääletus kunagi kaugel 2003.aastal otsustas Euroopa Liiduga liitumise kasuks, on küll veel paari nädala kaugusel, aga reisimuljete mõjul on just õige hetk kirjutada, kui hea meel mul on selle üle, et Eesti kuulub Euroopa Liitu.

Ei, ma ei räägi piiriületuste mugavustest, sest see on juba vana jutt. Ma ei räägi ka tööjõu vabast liikumisest jms-st, sest see pole mind veel otseselt puudutanud. Ma räägin soodustustest, mida tehakse Euroopa Liidu riikidest pärit noortele Euroopa suurlinnade kultuuriväärtustega tutvumiseks.

Vaimustavalt paljudes kohtades on EL riikidest pärit noortele kultuuriväärtustega tutvumiseks vaba sissepääs. Ja nooreks ei loeta mitte kuni 18-aastaseid, vaid noor ulatub lausa 26nda eluaastani välja. Triumfikaar, Versailles´ aiad ja Louvre´i kunstimuuseum on kohad, kus näiteks Pariisis seda rõõmustavat soodustust kasutada saab - ja loomulikult veel väga-väga mitmel pool mujal ja väga-väga mitmetes teistes linnades ja riikides.

Nii et mul on meie noorte pärast väga hea meel oma kunagisest poolthäälest EL-iga liitumisele. Ja ma ei solvu, kui euroskeptikud nüüd ehk ütlevad, et olen vahetanud kodumaa iseseisvuse tasuta muuseumipileti vastu.

Sõstrahullus

Eile õhtul käisin maal ning korjasime emaga kahepeale umbes tonni punaseid sõstraid.

OK, tonn on kahtlemata liialdus, aga igal juhul oli neid väga palju :)

Mikroskoopiline osa läks sõstrakoogi tegemiseks.

Veidi suurem osa sai mikserdatud toormoosiks ning läks külmkappi talve ootama.

Umbes pool on aurutatud mahlaks (mille säilitamise osas on mul mure, sest külmkappi ei mahu ja ma ei tea, kui kaua ta toasoojuses seisab).

Pool ootab veel külmkapis oma järge.

Ja nagu punastest sõstrdest veel vähe oleks, korjas ema täna tühjaks ka mustsõstrapõõsad. Nende puhastamine võtrtis terve igaviku, aga nüüdseks on needki moosiks mikserdatud.

Raske ikka see korilase elu...

 

Kuidas eristada Läti ja Leedu riiginimelühendeid

Mitte ainult minul, vaid ka päris paljudel teistel läheb pidevalt sassi, kumb lühenditest - LT või LV- on Läti ja kumb Leedu oma. Eestikeelse mõtlemise korral tahaks ju LT-d omistada nimes T-tähte omavale Lätile ning alati peab eksituse vältimiseks tegema pikemaid ingliskeelse mõtlemisega ringe, et kui täht T esineb nii Latvias kui Lithuanias, siis V ainult Latvias, nii et Läti tähis peab siiski olema hoopis LV.

Reisil seda asja bussis pikkadel sõidutundidel arutades avastasime aga ka lihtsama võimaluse. Kuna iga lapski Eestis teab, et lätlastel on kuus varvast, siis on asi selge: LV = LisaVarvas = Läti.

Lihtne ju :)