Get a life!

Xdream 2008 sprindietapp toimus Paide ümbruses. Ja kui me enne võistlust vihmasajus Paide poole sõites arutasime, et sprindis meie tiim ei ruuli (konkurendid ei jõua lühikesel etapil ära väsida ja vigu teha :), siis ette rutates võib öelda, et läks vastupidi ning reaalses tihedas lõpuheitluses saavutatud A-raja segavõistkondade teine koht tegi kindlasti rohkemgi õnnelikuks kui eelmise etapi Exceli-arvutustes võidetud esimene.

Ma hakkan iga korraga üha rohkem uskuma, et lisaks Hansapangale on Xdreami korraldajatel sponsorleping ka ilmataadiga. Kuidas muidu juhtuks nii, et alati on täpselt selleks etapiks optimaalne ilmavalik? Pean silmas seda, et Paide ümbruse kraavides haisev "ravi"muda ei andnuks pooltki seda emotsiooni mis nüüd, kus sellega liitus ka pika vihmasaju tõttu saviplögastelt ja virtsastelt teedelt rataste alt ülespaiskuv samasugune ollus... Nii mudane pole ma oma elus kindlasti veel kunagi olnud, isegi lapsepõlves mitte!

A-rada algas taas tiimiliikmete hajutusega, seekord jooksuetapil, kus iga tiimiliige pidi võtma erineva punkti. Olles õppinu eelmise etapi rattahajutusest, kus mulle (mulle!!!) sattus kogemata kõige pikem etapp, ütlesin kaardile pilku heites kohe, et nüüd, mehed, vaatame esimese asjana välja kõige lihtsama ja lühema etapi ja selle saan mina. Nii saigi ja seetõttu oli mul au olla oma tiimiliikmetest esimesena tagasi rattaalas. Aitäh siinkohal kaasvõistlejatele, kes tuletasid meelde, et igaks juhuks ei tasu punkti kohe võtta! Ehkki meie saabumiste vahed jäid 5 minuti sisse, ei teadnud seda ju ette ja oleks võinud koita 15-minutine trahv punkti märkimise liiga suure ajavahe eest. (Jään siinkohal jätkuvalt ka eriarvamusele, et kohustus punkt 5-minutilise ajapiiri sees märkida pole oluline ega anna võistlusele midagi juurde. Aga olgu, tühja temaga - las ta siis olla ja arvestame sellega.)

Rattarallil läks kohe meeleolukaks. Märgmudastelt-savistelt-sõnnikustelt teedelt lendas soppa ja virtsa ratta alt igas suunas, valdavalt muidugi üles. Püüdsin hoida silmi vidukil ja loota, et mul lihtsalt on nii pikad ja tihedad ripsmed, et kõik selle sodi kinni peavad. Ilmselt ikka ei olnud, sest igasugust värki tuli silmadest veel järgmisel hommikulgi. Rääkimata sellest, et kontaktläätsed nägid pärast välja nagu silmaarsti õudusunenägu - tihedalt peeni liivaterakesi täis kleepunud. Imelikul kombel harjusid aga silmad selle mudaliivase olekuga ära ja väga hull ei olnudki.

Rattas juhtus meie tiimil ka õnnetus: mõni rattapikkus pärast kurvi otsustas üks eessõitev kaasvõistleja peatuma jääda ja Leivo põrutas talle joonelt otsa. Hirmus laks, Leivo lendas kõrges kaares üle ratta, vandumine ja verd voolav küünarvars. Ja sõidu jätkamine. "Ma arvasin, et kumm läks," kommenteeris kergendatult üks kaasvõistleja. "Aga oli ainult otsasõit!" Oh, need seiklussportlaste naljad...

Tee oli pidevalt väga libe ning sellist hetke, kus tagaratas poleks risti teele tõmmanud, naljalt ei mäletagi. Leivo oli ettenägelikult mu kummidest osa õhku välja lasknud, mis libedas savis ja mudas sõitu märgatavalt hõlbustas, aga pidevalt käis võitlus püstijäämise nimel. Ja ma vist juba mainisin, et seda olukorras, kus silmi tuli vidukil hoida või leppida neisse lärtsatavate mudaloikudega?

Väga lahe oli rabaetapp, kus tuli vabatahtlikult silmini mülkasse karata - ja seda korduvalt ja korduvalt. Raba, muide, oli täis imeilusaid jõhvikaid - mine või pärast tagasi marjule. Ja Leivo katkine käsi sai puhtas (olgu, siiski mudases kuid põhimõtteliselt puhtas) rabavees kruusasodist ilusti puhtaks loputatud. Alari tehtud pildil stiilinäide laukast väljaronimisest.

Rulluisku olin ma kartnud vihmast libeda tee tõttu. Ei julgenudki ma seal eriti sõita(oma rolli mängis muidugi ka see, et polnud pea kuu aega uiske alla saanud), nii et tegime etapi taas vanaviisi: Leivo mind lükkamas. Meie rulluisustiil on A-rajal vist juba peaaegu samasugune kaubamärk nagu Vahuri Inglid B-rajal - igatahes teeb see kõigile pealtnägijatele palju rõõmu.

Ja kui ma olin rulluisutamise järel rõõmustanud tossu sisse pistetavate kuivade sokkide üle (rulluiskude säästmiseks on meil alati puhtad sokid kaasas ning muidugi jäävad need ka pärast rullitamist jalga), siis rajameister arvas teisiti ning rullitamise järel tuli siirduda... ujuma. Muidugi ei hakanud me aega viitma lahtiriietumisega, vaid sumatasime kõigi niikuinii-märgade-ja-mudaste-riietega (ja kuivade sokkidega) otse järve.

Ujumine päästevestis pole just minu lemmikala, kuid endalegi üllatuseks olin ma selles konnatehnikat kasutades ootamatult osav ning möödusin nii mõnestki vees ulpivast ja kroolistiili katsetavast konkurendist. Ilma päästevestita olnuks olukord ilmselgelt vastupidine.

Pärast ülejärveujumist tuli siirduda lühematele ujumisetappidele kraavides. Tähendab, millegipärast nimetati seda küll jalgsietapiks, kuid pidevalt ilmestasid seda ettejäävad kraavid. Vesi seal oli tavapäraselt sügav ja palju külmem kui järves ning mingi pideva regulaarsusega sai taas ja taas üleni märjaks. Ja mudaseks. Ühel hetkel oli Leivol ja Alaril suurepärane võimalus aidata sügavast kraavist välja B-raja Ingleid - isegi nende muidu vist imeväel läbi etappide puhtasvalgetena püsivad tiivad olid seekord juba poole peal saviselt sorgus...

Kanuuetapp oli seekord - üllatus-üllatus!- valikorienteerumisega: võis valida punktide läbimise järjekorda. Kõigepealt võtsime meie ära stardist allavoolu asunud üksiku punkti, siis sõitsime ülesvoolu tagasi (vahepeal aretades ühe kaasvõistkonnaga paarisaerulise kanuu taktikat - olime olude sunnil tihedalt külgepidi koos ja kumbki sai tõmmata ainult ühelt poolt). Ja siis tegime strateegilise lükke, mis meile lõppkokkuvõttes palju edu tõi ja meid vähemalt kolmest tiimist hoobilt mööda viis: kandsime kanuu üle käänaku, aga mitte tagasi jõkke (või kanalisse, mis iganes voolav veekogu see oli), nagu tegid konkurendid, vaid otse Paide paisjärve. Sest kui punkt oli ümber järve looklevas jões otse järve taga, ei näinud me mingit põhjust raiuda vastuvoolu mööda looklevat kitsast jõge, kui sai tõmmata otse üle täiesti mittevoolava avara järve.

Teine edukoht kanuus oli mõni aeg pärast järvetagust punkti, kus kanuu taas välja tõstsime ja vastuvoolu sõitmise asemel temaga läbi mudapõhjalise lodumetsa rassisime. Jalad olid pidevalt sügavas mudas, kanuu puujuurte ja pokude vahel kinni...Omaette elamus oli kraav, kust olime jalgsietapil kord juba läbi tulnud - pärast B-raja masside samasuunalist invasiooni oli see muutunud pehmelt öeldes põhjatuks. Jalgsietapil olime sealt läbi saanud pehmel põhjal kõndides ja rinnuni vees, nüüd ulpisime kanuu küljes või sumatasime kaugelt üle pea mudasesse vette. Tuleb ka märkida, et lõhn, mida eritab oja, kus kõik roiskuvad veetaimed on põhjast pinnale trambitud, on... ütleme, et kirjeldamatu. Ja need rajad, mis kanuuvedamisest võssa jäid, põhjustavad edaspidi sinnakanti sattunutele ilmselt lõputut peamurdmist, et mis ja milleks. Rassisime võsas koos ühe meestetiimiga ja kui nemad kui kolme mehe jõul tugevamad kanuutassijad meist korra mööda rügasid, siis ainult selleks, et mõne oma rajakäänaku pärast taas meie taha stoppama jääda.

Metsast püsimudastena välja jõudes kohtusime kaldal oma vahva püsikonkurendiga Ruuben ja Nele, kes olid otsustanud metsalõike teistpidi teha: nad olid tulnud allavoolu tagumisest punktist, kuhu meie praegu teel olime, ning siirdusid nüüd mööda jõelooget sõitmise asemel otse metsa. Mis aga ilmselt oli vale otsus, sest mööda jõge alla sai kiiremini ning kokkuvõttes kaotasidki nad ilmselt sinna võsarägastikku ja pokude vahele oma segavõistkondade teise koha: varem olid nad olnud meist ees, kanuuetapi järel kohad vahetusid.

No ja siis oligi enamvähem kõik. Veel veidi asfaldilt savilögale suunduvat ratast (et lõpetades ikka korralikult mudane oleks) ning tõkete-takistustega rada staadionil. Kuna me olime oma raja teinud rahulikult, rõõmsalt ja pingutamata, ei osanud me oma sooritusest eriti midagi loota ning siirdusime rahulikult pesema ja sööma. Pärast lonkisime stardialasse rulluiskude järele ning just õigeks ajaks, et teada saada, et oleme teisel kohal :) Ilmselt umbes samasugustes rahulolevates, kuid mittemidagiarvavates emotsioonides Ruuben ja Nele oli veel rahulikult sööklas, kui öeldi, et just nemad on saavutanud kolmanda koha. Finishis mahtus meie vahele (kõik kümne- kuni mõnekümnesekundiliste vahedega!) veel Xadventure, kuid nemad olid kuskil saanud 15-minutilise trahvi (ilmselt just mingi tähelepanematuse eest) ja langesid neljandaks.

Äge etapp oli, tuleb lõpetuseks öelda. Ehkki ma muidugi jätkuvalt kaalun ametliku protesti sisseandmist. Juhendis oli Urmo nimelt öelnud, et on võimalus kaenlaalusteni märjaks saada, kuid mina igatahes sain korduvalt ja pidevalt märjaks üle pea. Noh, aga võibolla pidas Urmo silmas oma kaenlaaluseid - sel juhul asi enamvähem klapib.
____
Tulemused.

Teiste muljed. Leivo kokkuvõte meie tiimi sooritusest. Alari fotod (kahjuks sai aku kiiresti tühjaks). Eveli Saue B-rajalt, kuidas seekord küll esikoht kaotati, aga ikka vahva oli. Vahuri Inglid oma tuntud headuses. Kaur Virunurm multisportlase märjast ja mudasest unenäost (ja pildid kah). 

iPhone´i müük Eestis algas kombekohaselt südaööl, kohe kui kell oli 22.augusti esimese sekundi tiksunud. Selle juures hakkasime siis kolleegidega arutama, kui kaua on iPhone´i teema meil enne seda hetke üleval olnud.

Umbes aasta tuli ära, muidugi erineva tegutsemisintensiivsusega erinevatel ajajärkudel.

Suurem tormamine käis viimasel kolmel nädalal, siis kui mina ilusti ära olin. Pean ütlema, et selline variant võib mulle lausa meeldima hakata: paned üldkontseptsiooni kokku, lähed minema ja kui tagasi tuled, on kogu tegelik töö teiste poolt ära tehtud :) Üritus, meediateadete ettevalmistus ja puha. Sinu roll on ainult öelda, mida võinuks paremini teha :)

Mulle oli see projekt tegelikult üldse esimene kokkupuude rahvusvahelise, maailmamastaabilise turundusega. Päris harjumatu oli algul saada kuskilt mingeid juhiseid ja kooskõlastusi, et mida võib teha ja öelda ja millal ja kuidas - siiani olime kõiges ikka väga iseseisvalt otsustanud nii kanalite, sõnumistrateegia kui meetodite üle. No ja näiteks kasvõi see minu jaoks üllatav pisiasi, et rahvusvahelise teate kohalikku keelde tõlkimise järel tuleb see kontrollimiseks tagasi saata - tehakse tagasitõlge inglise keelde, et veenduda, et kohalikud mingit jama kokku ei keeranud...

Väga imeväärne on muidugi kogu selle hiigelsuure masinavärgi juhtimine, mõtlesin mõnigi kord.

Ja Apple oskab tõesti imetlusväärselt luua oma tootele ihaldusväärsust ning sünnitada selle ümber kuuldusi ja kuulujutte. Hoida infot just piisaval määral kinni, et põnevus ülal püsiks. Öelda just nii palju või vähe kui vaja, et kõik ise midagi arvama, oletama ja spekuleerima hakkaksid. Siit on minul küll väga palju õppida, sest minul on pigem kalduvus kõik võimalikult kähku välja öelda - et kaelast ära saada ja saladusloori hoidmisega mitte vaeva näha :) Aga ka vaikimine on kunst.

Samas peab ütlema, et ise sellise protsessi mutrikeseks olemine on küllaltki koormav. Tegutsemine nii ulatusliku määramatuse tingimustes, kus sisuliselt mitte midagi ei tea ja asjad selguvad alles viimsel hetkel, kuid kõik tuleb sellest hoolimata ette valmistada, on lihtsalt kurnav. Alles tagantjärele tore.

Ma ei ole sage lendaja - keskmiselt ehk üks-kaks lennureisi aastas. Ja seepärast on iga lend mulle siiamaani erutav ja eriline.

Eriti see hetk, mil lennuk end stardirajalt lahti rebib ja maailm on korraks täiesti uskumatu, ebareelase ja hullumeelse nurga all. Vaated lennukiaknast, Tallinna kohal püüd heita viimast pilku kodumajale, tunda ära maapealsest vaatest tuttavaid paiku ja hooneid. Võõrastes maades suurlinnade tulede sära, mägede lumised tipud, teise mandri tundmatu rannajoon ja sootuks teistsugused värvid kui koduses Euroopas...

USAsse ja tagasi sõit tähendas kokku kuut lennukit. Tallinn-Helsingi-New York-Seattle ning San Francisco-New York-Helsingi-Tallinn. Lennukompaniidest olid esindatud Finnair, Delta ja American Airlaines.

Üksinda reisimine. Esimese asjana avastasin, et ma polegi kunagi üksi lennanud. Tegelikult siiski üks kord olen- Rootsis komandeeringus käies, aga Rootsi on selline väike ja tuttavlik sõit. Pikematel, kaugematel ja võõramatel reisidel olin alati olnud kellegagi koos - pole lihtsalt üksi reisija tüüp. Nüüd aga olin üksinda teel USA-sse, sest Leivo oli oma Microsofti konverentsi tõttu seal juba nädal varem kohal. Päris üllatav tunne oli tabada end niimoodi üksinda teel.

Sain veel kord kinnitust, et ma pole üksinda reisija tüüp. Igav oli, eriti lennujaamades ootamise ajal. Ja seda lennuki õhkutõusmise rõõmu polnud kellegagi jagada.

Küll aga tekib üksi reisijal rohkesti pealiskaudseid kontakte teiste samasugustega. Kust tuled-kuhu lähed tüüpi vestlused lennukites ja ootesaalides, mis avatud meele ja seiklustele aldis oleku korral võivad viia ka uute tutvuste ja ettevõtmisteni. Aga jah, kui mulle meeldiks üksi reisida, oleksin selle tegevusega ilmselt juba ammu alustanud. Aga ei meeldi.

Ehmatav maandumine. Seekordsesse lendu mahub ka minu jaoks esimene õõvastav maandumiskogemus New Yorgis. Nojah, kui käisime Leivoga Marokos, tuli ka Ryanairi lennuk Londonis alla peaaegu püstloodis, aga see oli pigem naljakas kui tõeliselt hirmutegev ning tuletas meelde vana anekdoodi piloodi meelest kõige kuradima lühemast maandumisrajast, mis küljeaknast välja vaadates ka kõige kuradima laiemaks osutus... Nii et ma pole kunagi maandumist kartnud, nagu kardavad väga paljud inimesed, keda ma tunnen.

Nüüd aga siis maandumine New Yorgis. Kus laskumine oli tegelikult sujuv kuni üsna viimase hetkeni, mil lennuk äkki väga järsult kõrgust kaotas, siis korraks taas nina üles rebis ja siis väga järsult rattad maha sai. Ja vist kohe ka pidurdas - igatahes olin ma oma turvavööst hoolimata näoga esiistmes kinni, mis lisaks ehmatusele oli ka  päris valus. Sai kohe selgeks, miks hädamaandumisel tuleb võtta pealtnäha veider poos pea põlvedel ja käed kukla taga - praegusest laubaga vastu seljatuge põrkumisest oli nimelt just kael valus veel paar päeva hiljemgi. Küllap kogesid sama teisedki: minu kõrval istuv New Yorgi venelanna kriiskas hüsteeriliselt, veel mingid inimesed kaugemal karjusid, lapsed kogu lennukis nutsid täiest kõrist... Neid asju märkasin muidugi alles siis, kui lennuki veeremine maandumisrajal oli juba sujuvaks ja ohutuks muutunud. Nagu ka seda, et mu enda käed värisesid konrollimatult ning südame all oli täiesti külm ja tühi õõnsus.

Ilmselt polnud see maandumine siiski midagi eriliselt hullu. Teisel pool vahekäiku istuv mees ütles lohutavalt, et suurtes lennujaamades tuleb selliseid äkkmaandumisi sageli ette - lennugraafik on lihtsalt nii tihe, et piloodil pole võimalik mõelda inimeste tunnete ja kütuse säästmisele, vaid ta peab loetud sekundite jooksul oma eluka taevast alla tooma. Aga mina polnud seda varem kogenud... ja hirmus oli. Sellepärast olin järgmise maandumise eel ja tagasilennulgi hirmsasti pinges, aga õnneks läksid kõik edasised maandumised väga sujuvalt. Igatahes olen nüüdsest ka mina üks nendest, kes piloodile hea maandumise järel südamest aplodeerib.

Hamburgeri-inimesed. Esimest korda elus nägin ka inimest, kes oli nii suur, et võttis lennukis enda alla kaks kohta. Kõigepealt nägin teda vahekäigus - ka pikkuselt oma 190cm mees ja nii paks, et vahekäikugi vaevu mahtus. Sihvakas stjuuardess tema taga tundus nagu lihamäe varjus. Kõige hirmsam oli, et see lihamägi surus end nagu vääramatu jõud aina minu istmerea poole - kartsin juba, et nüüd tuleb ja istub minu kõrvale ja kuidas me küll ära mahume. Õnneks peatus ta aga üks istmerida varem, stjuuardess tegi istmete juures midagi - tundus, et võttis ära kahe istme vahelise käetoe - ning mees pressis end vaevaliselt istuma. Tõepoolest pressis, sest eelmise istmerea seljatugede ja oma toolirea vahele mahutumisega oli tal tõsiseid raskusi. Nagu ka turvavöö kinnisaamisega, mis stjuuardessi abil lõpuks siiski õnnestus... Mõtlesin jälgida, kas kahe koha eest talle ka kaks toiduportsu tuuakse, aga läks meelest.

Lendamise lihtrahvastumine. Iseenesest tervitatav nähtus, et lennupiletid on viimase kümne aasta jooksul odavnenud ning lendamine pole enam luksusreisimise liik. Aga ometi nutab miski hinges taga neid aegu, kus ka turistiklassis sai valida mitme erineva roa vahel, tasuta alkoholi oli piiramatult ja igasuguses valikus ning üleookeanilennul oli lennukis iga istme seljatoe sees ekraan, kus sai valida mitme erineva filmi vahel. Siis oli lendamine nagu sündmus omaette, praegu ainult kohalejõudmise protsess väikese maitsetu makaronikarbi ja salongiekraanilt tuleva sundkomöödia saatel.

Nojah, ega ma tegelikult siiski neid vanu aegu ei igatse. Sest siis ma ilmselt lendaks veelgi harvemini, kordades harvemini kui ma seda praegu teen...

Kolm nädalat USAs läks nagu lennates. Meie Ameerika oli valdavalt kaljumägede, kanjonite ja kiirteede Ameerika. Kustumatu mulje jätsid ka kõrb, geisrid ja sekvoiad. Ja muidugi ka inimesed. Ja autod. Ja hamburgerid :)

Kindlasti kirjutan kõigest ka pikemalt, praegu statistiline lühikokkuvõte:

Läbitud 4010 miili, läbimisvahendiks Jeep Patriot ning külastatud 6 osariiki (Washington, Montana, Wiyoming, Utah, Arizona, California) ja 6 rahvusparki (Devils Tower, Yellowstone, Grand Canyon, Bruce Canyon, Zion ja Yosemite). Meie lemmikuks sai ja jäi Yosemite, kus veetsime kokku terve nädala - päevadesse mahtus ohtralt nii matkamist kui kaljuronimist. Ja öödesse karusid - neid on sealkandis tõesti palju.

Imeline reis oli ning praegu on hea tagasi olla. Kallistan ikka veel aegajalt kõiki kolme, kes minu äraolekul ilusti hakkama said. Mõni kurb uudis mahtus kolme eemaloldud nädalasse muidugi ka - aga nendele mõtlen ma homme.

Augustist algab Katil autojuhikoolitus. Ta pani end kirja Testudo autokooli, käis ära arstil vajaliku tervisetõendi saamiseks (200 krooni) ja maksime ära ka esimese osamaksu (4000 krooni).

Protsess oli meeldivalt lihtne, ka tervisetõendi saamine - omast ajast mäletan pikka sahmimist erinevate eriarstide vahel, vist ainult günekoloogi juurde ei pidanud minema :) Kati aga kurvastas, et talle ei tehtud isegi värvipimeduse testi.

Nii et varsti saab mul olema omast käest võtta kaine autojuht :) Ja support-tiimi saateauto juht pikematel võistlustel :) Ja ... :)

Tänavu suvel on olnud praktilise autosõidu huviline ka Ode: maal tiirutasime tema algatusel mitmel korral mööda Peterburi maanteelt külla pöörduvat looget. Odel tuleb sõitmine juba ka päris hästi välja - ta saab juba isegi hakkama teel auto ringipööramisega, ehkki Jüri alati Martinit tsiteerib: "Ära sõida, me saame kõik surma!" (Viimast ütles Martin mõni aasta tagasi, kui Karin kord nende pereauto rooli istus. Väiksele Martinile oli see ilmselt elu shokk issi asemel emmet rooli taga näha...)

Odel on ka plaan minna autokooli niipea, kui ta 16 saab. Ja et siis võiks ta endale saada ka mingi vana auto, millega ringi sõita ja millega poleks kahju nurki kriipida ja muid väikekõkse saada...

Aga kuna meie elamispiirkonda on hakatud kinnisvarakuulutustes juba märkima kui "kesklinna lähedal" või "kesklinna vahetus naabruses", siis ilmselgelt Ode siin elades autot siiski ei vaja. Usun, et selle mõtte sai ta Kati sõbrannalt Lauralt, kes Sakust Tallinnas koolis käimiseks oma auto sai...

Aga juhiload ja sõiduoskus on igal juhul vajalikud asjad ning ükskord saavad nad oma autod niikuinii.

Kui mina lähen kolmeks nädalaks USAsse, jäävad lapsed kolmekesi koju. Isemajandamisele ja iseseisvaks. See on meie peres uus etapp: varem on minu äraolekutel alati keegi sugulastäiskasvanu nendega koos elanud ning neid niiöelda valvanud. Nüüd aga on nad piisavalt suured, et ise hakkama saada. Võtsin neile majandamiseks välja portsu sularaha, igaks juhuks jätan koju ka deebetkaardi, rääkisin majapidamise keskmistest kulutustest...

Nojah. Eks ma ikka natuke muretsen. Mitte majandamise ja hakkamasaamise pärast, selles ma ei kahtle - aga üldiselt. Et äkki on neil õhtuti mõnikord kurb või tunnevad nad end kolmekesi omapäi üksildasena... Veenan ennast, et kõik on tegelikult hästi ja nad on tublid, toetavad vastastikku üksteist ja puha...

Aga ikkagi...

Tiffany on kasvanud suureks ja ilusaks kassiks. Vahepealne kahenädalane maalolek, kus Helen teda paelaga meelitades ohjeldamatult ringi jooksutas, on toonud kaasa ka tagajalgade parenemise, nii et voodilt maha hüpates kass kahel juhul kolmest enam külili ei käntsata. Nii hea trenn oli see jooksmine!

Kahjuks aga on Tiffany kombed täiesti käest ära läinud. Vähe sellest, et ta kipub kastil käies end oma ekskrementidega kokku mäkerdama, talle on hakanud meeldima teha oma häda voodisse. Ta on teinud hunniku nii minu kui Kati sängi, Mammu omasse lausa kahel korral. Ja eile ronis ta - praktiliselt meie kõigi silme all - Ode voodisse ning pissis saba väristades, endal silmad õndsusest poolkinni, pika kuuma loigu otse keset tekki.

Nojah, eilse puhul sai muidugi ta vana hea kombe kohaselt sinna ninapidi sisse torgatud ja nuheldud...

Aga ikkagi: MIKS ta niimoodi teeb? Võimalused:

1. Ta on meie peale vihane. Sumerite aegadest peale on kassid oma väljaheidetega kasristanud inimesi, kes neile ei meeldi. Antud juhul ma seda siiski ei usu, sest muus osas käitub ta meie kõigiga väga kiindunult ja armastavalt.

2. Ta ei taha käia samal kastil, kus Kisti (meil on kahe kassi peale üks kast). Ei usu hästi. See probleem võib olla pigem Kistil, kes tahab Tiffanyt pigem vältida, mitte Tiffanyl, kes väga meelsasti Kistiga mängiks ja kel pole üldse Kisti vastu midagi. Ja maal oli neil kah kahe peale ainult üks kast, aga seal käitus Tiffu viisakalt ja käis korralikult kastil.

3. Talle ei meeldi kraapimismaterjal linnakempsu kastis (lõigatud ajalehetükid) või on neid tema innustunud kraapimise jaoks liiga vähe. Võibolla. Sest maal, kus kastis oli saepuru ja höövlilaastud ja neid oli palju, ta niimoodi ei teinud.

4. Märgistab oma territooriumi - talle väga meeldib voodites magada. Võibolla.

5. Lihtsalt nooruse lollus ja vallatused. Kah võibolla.

Alustame parendusprojekti sellega, et ostsin litrikujulist kassiliiva ja paneme nüüd prooviks seda kasside kasti.

Nädalavahetusel käisime koos Karini, Toomase, Kairi ja lastega mõlemal päeval rannas. Laupäeval Erus - väike avalik supelrand sooja mere ja rohkete telkijatega, pühapäeval Käsmus - meremuuseumi taga kivide vahel suurte lainetega võitlemas. Sest laupäevast saati vaikselt üles kerinud tuul oli lained tõesti vägevaks ja vahuseks ajanud: põlvini vees seistes lõi laine rinnuni välja.

Kõigepealt läksid vette muidugi lapsed. Meie, suured, passisime varbaid risti hoides kaldal, kuidas seltskond Ode-Anna-Mart-väike Helen suurte kivide vahel ja üle kivide ronides lainetes edasi rühkis. Vahetevahel ikka märkasid suured Helenile kätt anda, teda kivile aidata või lainetes püsti hoida :) Aga Helen oli ka ise väga tubli ja hakkamasaaja, ei lasknud lainel end pikali pühkida ja tilpnes vapralt suurte sabas.

Pärast käisime ka ise ujumas, isegi Mammu, kes veetis Käsmus viimast päeva oma puhkusenädalast siinses kirjanike loomemajas. Vesi oli soe, savisegune ja adrutükke täis. Laineline niikuinii.

Käsmu-külastuse juurde kuulus muidugi kohustuslik jalutuskäik õnnekivikuhila, rannaäärsete suurkivide ja metsavahelise Majakivi juurde. Nagu ikka.

Eelmisel nädalal käisime Leivoga kahel õhtul Laulasmaa rannas. Sel nädalal, kui suvi oli lõpuks kohale jõudnud.

Mõlemal õhtul istusime natuke aega niisama rannal ja ujusime.

Õhtune mererand on ikka ja alati hoopis teistsugune kui päevane. Pole paanilist kehaga päikesepüüdmist, palju inimesi ega laiska või siis, vastupidi, üle pingutatud rannalõbu.

Rauge on. Isegi meri loksub teistmoodi.

Oma elu koertest olen juba kirjutanud. Nüüd, seoses Kisti maadraamaga, mõtlesin ka kõigi meie seniste maakasside peale.

Kõige esimene kass minu mälestustes on Kiti, klassikaline kodutriibik. Kõuts, sest millegipärast võtsime varem endale alati isakassi. Või noh, mis millegipärast: ikka sellepärast, et ei peaks tegelema poegade laialijagamise või, veel hullem, uputamisega.

Kiti tõi meile minu isa, kes on üldse olnud väga paljude meie lemmikloomade "autoriks". Ta oli näinud sügisesel külateel noort usaldavat kassi, kes hakkas tal järel käima. Käis, käis, kuni isa ta põue pistis ja meile tõi. Memm küll pragas, et nüüd tõid kellegi külakassi ära, aga Kiti osutas uue koduga ilmselget rahulolu. Ja teadaolevalt ei otsinud keegi teda ka taga - isa oletas, et võibolla oli kass hoolimatute inimeste poolt autost külavahel teele visatud.

Mulle tundub, et Kitist kasvas väga suur kass. Aga ma olin siis ise veel väike, ei käinud kooliski, nii et see võis ka lihtsalt tunduda. Aga kui Memm varahommikul karjalauta minnes viskas Kiti üle ukse tuppa magavale minule seltsiliseks ja see seltsiline ennast valjusti nurrudes minu jalgadele kerra keeras, ei saanud ma jalgu liigutadagi.

Kitit jätkus meile vist kaheks aastaks. Siis ühel kevadel ta kadus. Kiisutasin oma kiisutasin ja kurvastasin oma kurvastamised juba ära... ja siis leidsime Memmega kuuri tagant kassilaiba. Juba kõduneva, kuid sellest hoolimata näha, et koerte poolt surnuks rapitud Kiti. Küllap tahtis kass põgeneda heinakuuri uste alt sisse, aga ei jõudnud...

See oli minu jaoks väga kohutav leid ning hoolimata Memme antud suhkruveest nutsin selle üle mitmel ööl. Küllap sellepärast lubaski Memm, kes tegelikult üldse kassiinimene ei olnud, mul karjalaudast uue kassi tuua. Laudakassidel, kes kolhoosi piimakarja manulistena lauda kõrval heinakuuris elutsesid, olid parasjagu pojad. Tingimuseks oli, et pojad peavad enne õppima iseseisvalt alustassilt piima jooma ja väljavalitu peab olema isane.

See ootamine tundus hirmus pikk. Käisin iga päev koos oma laudasõbra, umbes minuga üheealise poisiga kassipoegadele piima pakkumas - et kas juba joovad. No ei joonud, ehkki me neid ninapidi sinna lausa sisse toppisime. Ainult turtsusid ja aevastasid naljakalt, kui piim neile ninna läks.

Kassipoeg oli mul ammu välja valitud. Üks mustavalgekirju, keda kutsusin alguses kirjumirjuks, kuni Mirju ta nimeks saigi.

Ja siis saabus kauaoodatud päev: kassipojad osaksid ise piima juua! Abitult ja aevastades küll, aga nad jõid! Roosad keelekesed käisid usinalt piima ja suu vahet.

Silmapilk, piimatassigi heinavirnale jättes jooksime kahekesi meie koju. Karjalaudast üle väljade on sinna ikka ligi kilomeeter ja mul oli hing lausa rinnus kinni, sest sõber - muide, ma ei mäleta või ei teagi ta nime, sest kõik kutsusid teda lüpsinaisest ema järgi lihtsalt "Tüüne poisiks", niisamuti nagu mina olin "Elmi plika" - oli minust kiirem jooksja. Aga mind kannustas soov võimalikult kiiresti oma kallis kirjumirju koju viia, nii et  püsisin tempos.

Kodus toppisime suure laastudest punutud kahe sangaga pesukorvi poolenisti heinu täis. Aegsasti olin valmis varunud ka suure räti ja kummipaela, millega rätt korvi peale köita. Olin ju kuulnud, et kassi tuleb tuua nii, et ta teed ei näe - siis jäävat uude koju ka pidama ega pöörduvat vanasse tagasi. Noh, kuhu see pisut pealt kuuvanune piiks ikka läinud oleks, aga ega me nii selgelt mõelda osanud.

Korv heintega oli tõttöelda hirmus raske. Ja sellega tuli ju ka tagasi minna, siis veel ka kass sees, keda liiga loksutada ei tahtnud. Olime surmväsinud, kuni lõpuks üle päikesest hõõguvate heinamaade meie varjulisse kööki tagasi jõudsime ja kassipoja korvist põrandale tõstsime. Ukerdas teine sela harkisjalu ringi ja miugus, kuni juba tuttava piimatassiga kohale jõudsime.

Memme käest sain muidugi pahandada, kui temagi ükskord laudast koju jõudis. Et ikkagi liiga väike poeg pesakonnast ära toodud. Aga nutsin ja palusin ja nii Mirju siiski meile jäi.

 Ei tea, kas liiga varase emast eraldamise või mille tõttu, kuid Mirjust sai üsna väike kass. Eriti kõutsi kohta. Aga ta oli väle ja osav ning ka mänguhimuline. Väike Karin näiteks kartis teda, sest Mirjul oli kombeks voodi all kõhutades möödujaid varitseda ja siis neile "mängult" oma teravate küünte-hammastega säärde karata.

Mirju oli meil umbes kolm aastat. Siis ta kadus. Lõplikult.

Ja muidugi oli isa see, kes uue kassi tõi. Seekord Tallinna bussijaamast, kus süsimust kass tuli end tema säärte vastu nühkima. Isa pistis ta põue, tõi bussiga maale ja kandis süles paar kilomeetrit meile koju. Kass, muide, oli ennast väga viisakalt ülal pidanud ja terve aja aina nurrunud.

Nii jõudis meile Musti.

Musti (mitte segi ajada teise, Kai kassist Mustiga hoopis hilisemast ajast) oli süsimust, kurgu all valge kikilipsuga ja erakordselt ilusa okaskarvaga. Talviti nägi ta välja nagu hõberebane, mustade karvade otsad hõbedaselt helklemas ja kogu süsimust kasukas imeliselt küütlemas. Kuna Musti oli ka suur kass - kord kaalusime teda ja saime kaheksa kilo -, oli seda ilu ikka väga palju.

Mu emal oli sel ajal suur ümmargune mustast sooblinahast müts. Kord, kui hakkasime maalt bussi peale minema, sirutas ema käe tugitooli poole, et võtta oma müts - ja haaras hoopis seal rõngakujuliselt põõnutavast Mustist. Oleks peaaegu kassi pähe pannud :) Ehmatus oli muidugi mõlemapoolne ja müts püsis sel ajal kenasti vagusalt hoopis laua peal.

Nelja-aastane Musti kadus ühel talvel ja Memm kahtlustas selles üht kaugemat külameest. Too oli meil käies alati kassi kiitnud ja öelnud, et küll sellest saaks ilusa naha. Ja just kassi kadumise päeval olevat ta taas Memme pool käinud...

Mine tea, kuidas lugu sellega oli, kuid kadunuks Musti jäigi.

Ja kevadsuvel tõi isa ühe oma töökaaslase juurest meile Midi.

Midi oli saabudes umbes kolmekuune ja terve oma elu olnud korterikass. Nii oligi, et kui me ta õuel murule panime, tõusis kassike imelike kõditavate kõrte vahel tagakäppadele ja näugus nördinult. Rohul kõndimist ei tahtnud ta ikka hulk aega ette võtta, enne kui lõpuks õueoludega kohanema hakkas.

Midi oli ülimalt haruldane kass, nagu nüüd tean: kolmevärviline isane, kelle üldiselt valgel kehal oli keset selga musta-kollaseristiline sadul, peas sama karva triibuline müts ning sabagi oli musta-kollasetriibuline. Reeglina on kolmevärvilised kassid emased , isaseid sünnib ainult üks 3000 kolmevärvilise emase kohta ning geneetilise defekti tõttu on ta sigimatu. Isa valis Midi aga muidugi mitte harulduse, vaid selle rahvateadmise tõttu, et kolmevärvilised kassid olevat head hiirepüüdjad.

Rahvatarkus pidas Midi puhul ülimalt paika. Tema meelisharrastus oli kanda murtud hiired trepi ette ja siis nende kõrval uhkelt kiitust oodata. Eriti sügisel, kui hiiri palju liikumas, oli see tõeline nuhtlus: pidevalt vedeles ukse all paar-kolm hiirelaipa.

Midiga samal ajal oli Mäepelasel kass Charlotte - minu meelest kõige elegantsem kass, keda ma näinud olin. Vesihall, pikakarvaline, valge kurgualusega - üsna samasugune kui meie praegune Kisti. Tema jooksuajal tassisime Midi pidevalt Mäepealsele, et nad kolmevärvilisi pikakarvalisi poegi saaksid - aga ei midagi. Nüüd muidugi tean, et Midi ei saanudki poegi.

Ilmselt sellepärast, et Midi jooksuajal omal algatusel küla peale kondama ei läinud, elaski ta maakassi kohta kaua: vähemalt viis, kui mitte kuus aastat.

Siis ta kadus.

Paar aastat olime kassita. Ei teagi, miks. Küllap sellepärast, et Memm, nagu öeldud, ei olnud kassi-inimene, ja isa kah ilmselt kusagilt uut kassi põue ei pistnud.

Siis tuli meile Uustalult üks must emane kass ja seadis end sisse meie keldri eesruumi lakka. See ruum, muide, kannabki praegu nime kassilaut - sest aastaid elasid seal poolmetsikud kodukassid. Seda Uustalu päritolu emast ega tema poegi meil toakassideks kodustada ei õnnestunudki ja nii nad seal kassilaudas ja selle lakas elasidki. Memm toitis neid hästi nagu kõiki oma loomi. Vahepeal saatis pesakondi merekooli, kui need varakult üles leidis, kuid kui kassiemal õnnestus poegi silmade avanemiseni peita, nad jäid: Memm ütles, et süda ei kannata enam selliseid uputada.

Kasside hulgas toimus ka mingi imelik iseregulatsioon: kunagi ei olnud meil korraga üle nelja-viie kassi. Osad läksid ära või murti rebaste poolt maha, kuid kadunuks neid aegajalt jäi ja kasside populatsioon püsis vahetustega, kuid arvuliselt muutumatutes piirides.

Must emakass oli sõber Memme tollase koera Pluutoga. Mammu meenutab aina, kuidas kord tuisusel talvepäeval oli Memm läinud autolahvkasse ning koer ja kass jäid teda läbi tuisu tanuma otsale ootama. Koer keeras istudes turja tuule poole ning kass puges istuma tema esikäppade vahele - tuulevarju...

Enamik selle kassi poegi olid ema kombel mustad, sekka paar triibikut ja üks vesihall. Justus, Välk, Turtsu... üritasime neile aegajalt nimesid panna, kuid nad läksid segi ja nagu öeldud, vahetusid pidevalt.

Sel ajal oli juba ka minu Tartu-kodus kaks kassi, hall siledakarvaline emane Niu ja must mitte just ülitark isane Riu. Kui sellest kooslusest pojad sündisid, andsime Riu ära - millegipärast tekkis meil hirm, et ta võib pojad maha murda. Karin veel soovitas naljaga pooleks, et võiksime Riu lihtsalt maale viia ja seal lahti lasta - niikuinii keegi ei märka, jookseb seal üks süsimust kass rohkem või vähem... Neist tollastest linnakassidest on väga kenasti kirjutanud juba mu eksabikaasa, ma ei hakka maakasside teema juures enam kordama.

Maakassid elasid kassilaudas veel terve aasta pärast seda, kui Memm oli maalt juba linna kolitud. Ema viis neile hunnikute viisi kuivtoitu ja nii nad seal siis omapäi elasid. Ent siis kadus üks, siis teine. Lõpuks jäi ainult must emakass, seesama kunagi ise meile tulnu. Ent siis lahkus temagi. Viimased kuuldused tulid Uustalult, kuhu oli ootamatult üks must kass ilmunud - kas läks ta inimeseta jäänud majast oma kunagisse koju tagasi...?

Praegu meil maal ehtsat maakassi ei olegi. Meie linnadaamid Kisti ja Tiffany ei lähe ju arvesse.