Juhtus meil vastu nädalavahetust selline lugu, et keset lasanjetegemist kadus elektripliidist vool. Mõnikord on pliit ennegi kaitsmed välja löönud, kui ahi, grill ja plaadid korraga töös - aga seekord oli ilmselgelt midagi enamat: kaitsmete klõpsimine ja koormuse vähendamine ei aidanud.
Esimese asjana tuli muidugi aru saada, kas esmaspäeval tuleb kutsuda elektrit või kodumasinate remondimees. Ehk siis: kas viga on pliidis või juhtmetes.
Sikutasime pliidi tema köögimööbli-vahelisest pesast välja. Kuna ma kogu selles korteris elamise aastate jooksul polnud seda varem teinud, võib igaüks arvata, milline mustuse- ja kultuurikiht sealt avanes! Järgnes põhjalik koristamine - eks ole, igati naiselik asendustegevus tegeliku probleemiga tegelemise edasilükkamiseks - kuid lõpuks tuli ikka elektrivõrgu karmi maailma sukelduda.
Pealamp peas, askeldasime koos Jüriga tähtsate, kuid asjatundmatute nägudega küll koridori elektrikilpi, küll pliiditagust neljafaasilist pistikupesa uurides. Eks ole: kui tegu on poiss-tüüpi lapsega, peab tema ju automaatselt aitama emal selliseid probleeme lahendada - samal ajal kui Kati ja Ode rahulikult toas arvutis said istuda...
Lõpuks halastas meile kuldsete kätega pensionärist korrusenaaber, kes lisaks kuldsetele kätele osutus omavat ka elektrimõõteriistu. (Eks ole - pensionärist naabrid tunduvad mõnigi tüütud, uudishimulikud ja mida kõike veel - luban, et korrigeerin edaspidi oma suhtumist!!) Mõningase lae all turnimise järel saigi selgeks, et elektrikilbist väljuvas juhtmes on vool, kuid kuskil see kaob ja meie korteri seinast väljuvasse juhtmeossa ei jõua.
Noh, vähemalt selge, et tuli elektrik kutsuda. Ja meie korteriühistu elektriku number on õnneks ka teadetetahvli seinal. Paar päeva saab ju ka pliidita hakkama!
Muidugi ei uskunud elektrik, keskealine vene mees, esmaspäeval minu juttu, et elektrikilbis vool on, aga korteris mitte. Sest eks ole - kust üks naine seda ikka teab, olgugi et väidab, et naaber juba mõõtis ja uuris... Nii et elektriku esimese päeva käik möödus probleemi ülekontrollimise tähe all.
Noh, iseenesest on ju mõistlik asi oma spetsialistipilguga asi üle vaadata ja veenduda, aga millegipärast olin ma siiski eeldanud, et ta pärast probleemis selgusele jõudmist kohe ka midagi ette võtab. Ei võtnud, aga lubas teisipäeval tagasi tulla. Seniks sain ma mõtlemisülesande: kas võtan köögiseinalt maha kapid ja keraamilised plaadid ning otsin üles seinas peituvad jaotuspesad - või lasen korterisse uue kaabli vedada.
Taas olin ma millegipärast eeldanud, et meie korteriühistu elektrik teab, kus korteriplaani järgi juhtmed jooksevad ja jaotuspesad asuvad, mitte ei soovita mul poolt seina neid otsides maha lõhkuda. Aga see selleks. Igatahes polnud mul mingit ettekujutust, kuidas seinal olevat köögimööblit maha võtta ja tagasi panna - ega ka mingit tahtmist seda ette kujutama hakata. Nii et otsustasin sealsamas uue kaabli kasuks.
Kaabli paigaldamine sujus tõrgeteta, kui mitte arvestada seda, et köök ja esik said tsemenditolmu täis. Ning et kaabel läheb nüüd köögikapis pottide tagant, sest nagu öeldud - ma ei hakanud isegi ette kujutama, kuidas sisse ehitatud köögimööblit maha võtta. Ja et hiljem osutus üks keraamiline pliidiplaat mittetöötavat - küllap põles ka pliidis midagi läbi, nii et tuleb mõne aja pärast ka pliidiparandaja kutsuda.
Lisaks kuulsin, et kõik seitse aastat oli meie pliit olnud valesti seina ühendatud - maandus faasis või midagi sellist, ma ei saanud venekeelsest elektrikust päris täpselt aru. Kui aus olla, poleks vist küll ka eesti keeles seda mõistnud - sai küll omal ajal füüsikatunnis ka elektrit õpitud, aga kardan, et sinnasamasse füüsikatundi need teadmised jäidki...
Pliidiga lõpule jõudnud, keeras elektrik aga omal algatusel kinni kõik logisevad pistikupesad ning asendas seal ka mõned juba narmendavad juhtmed. Tasuta. "Poiss veel ei oska, aga küll õpib," seletas selle juures enesestmõistetavalt. Andsin talle kui heale inimesele kohe andeks kõik jaotuskarpide mitteteadmised ning mitu korda kohalkäimised.
Ja last, but not least: lobisesin oma enamvähem õnnelikult lõppenud elektriremondi-saagast ka Leivole.
"Ega sul muidugi ühtegi elektrit õppinud tuttavat meest ei ole?" küsis tema etteheitvalt. "Sellist, kellelt ka nädalavahetusel abi paluda saaks?"
Ee... jah. Kuna mu eksabikaasa meestetöödes just käpp ei olnud, pigem veel saamatum kui mina (see pole etteheide - ma ei abiellunud aastaid tagasi ju mitte tema kui remondimehe, vaid tema kui toreda inimesega), on mu ajust ilmselt täielikult välja lülitunud mõte lähedaselt meesterahvalt abi otsida. Sest eks ole - mees, kes tööl juhib, lips ees, suurfirmade ülebaltikumilisi projekte, ei saa ju mingil juhul mu köögis juhtmeid pidi roomata...
Nüüd olen siis jälle jupikese targem. Nii elektris kui inimestes.