Xdream 2009 viimane etapp, nimepoolest sprint, kestuse põhjal pikem kui eelmine täispikk osavõistlus Elvas, andis taas kinnitust Minni elutargale hinnangule: “Eesti seiklussport – ronimine prügimäel ja kümblemine kloaagis.” Olgu kohe öeldud, et oma tarkuse tõestuseks Minn Tabasalus rajale ei tulnudki, ainult jalutas valgetes sokkides raja ääres. Küllap aimas ta ette, et Tallinna lähiümbruse parkmetsad, nagu Leivo selle maastiku võistluse lõppedes poeetiliselt ristis, suudavad üllatusi pakkuda.
Nojah. Saime nii prügimäel ronida kui kirjeldamatu koostisega vees ujuda. Aga äge etapp oli, emotsionaalne, ja igav ei hakanud kordagi. Ära ka ei väsinud, sest võtsime rahuliku tempo, nii et ei jooksus ega rattas ei pidanud end täpiks ajama.
Aga alustame algusest.
Juhendis oli kirjas, et A-rajal tuleb liikuda mööda tähistatud stardikoridori, rulluisud kaasas, kuni kohtunik lubab need jalga panna. Tegelikkuses tähendas tähistatud stardikoridor takistusrada, mis vonkles (tehis?)küngastel ülesalla. Kui kõik see mass stardist minema pani – muidugi kohe alguses mäest üles - , sarnanes see vanade sõjafilmide kaadritele, kus võidukas Nõukogude armee rünnakule tõuseb. Ei olnud ma ainus, kellel see paralleel meelde tuli, nii et sadadest kõridest vallandus spontaanne “Hurr-raaa!!!”
Ootuspärane, et rulluisud tuli alla panna Tabasalu-Muraste kergliiklustee ääres ja sõita nendega kuni Murasteni välja ja tagasi – oli ju korraldajate poolt lubatud maasikat ka rulluisutajatele ja mis see muud ikka olla sai kui tavapäraselt pikem rullietapp, kus terad sõkaldest eraldada.
Leivol oli algul vist ambitsioon rulluiskudel etapivaheaegade võit võtta – igatahes pani ta, mina taga vedamiskummist kinni hoidmas, juhtgrupi tempos ajama. Mis minul muud üle jäi kui kaasas lohiseda.
Kõik sujus hästi kuni esimese ohutussaarekesega teeületuskohani. Aeglases tempos olen ma sellest saarekesest üle sõitnud küll ja oskasin temast ka kaarega mööda autoteed mööduda. Sellise hooga panime muidugi otse, aga püüdes ohutussaarekesele üles astuda ma kas koperdasin selle kividel või jäi tagumine uisk mul lihtsalt serva taha kinni. Nii et ühel hetkel olin ma ootamatult õhus ja järgmisel kõhuli asfaldil. Õnneks, õnneks olime sel hetkel nii oskajate sõitjate grupis, et kõik said kas minust mööda või pidama ja keegi mulle otsa ei kukkunud. Ja kuna ma maandusin, käed ees, võtsid peamise laksu vastu mu head tugevad peopesakaitsmed…
… ja vasaku käe küünarnukk ja õlg. Esimene oli päris sügavalt katki ja teine põrutusest valus. Nii palju on minus ilmselt seda va vasakukäelise geeni, et maandudes panen esimesena maha vasaku käe…
Aga nende kahjustuste tuvastamisega oli aega tegelda hiljem. Tol hetkel oli peamine mure kähku püsti saada ja edasi sõita. Kas ehmatus või võistlusadrenaliin, aga valu ei tundnud. Boonus oli see, et edasi sõitsime rahulikumas tempos ja lõpuks loobusime vedamiskummistki.
Enne tagasipöördele saamist tuli täita lisaülesanne: tunda kontuuride järgi ära Eesti maakonnad. Seda nähes ma ei imestanud, et Kadarbiku Kanged meile juba kaugel vastu tulid – ilmselget kuritarvitas Heiti oma kartograafialaseid teadmisi ja tundis maakonnad kohe ära. Meie ikka nuputasime – eks ole, Saaremaa ja Hiiumaa on selged, Harjumaa ja Lääne-Virumaa oma tuttava rannajoonega ka, aga edasi? Lõpuks tuli Leivol õnnelik mõte hakata tükkidest puslet kokku panema. Saare- ja Hiiumaast oli selles küll vähe abi, aga muude juba väljamõeldud tükkide abil edenes sellest hetkest edasi juba kiiresti. Ja saime minema esimesel katsel – kuuldavasti oli rekord olnud 14 katsetust, sest enne tiimi minema ei lastud, kui “tunne oma kodumaad” mäng sajaprotsendiliselt skooritud.
Minu otsatuks kergenduseks ei pidanud tagasiteel selle saarekesega teeni sõitma, vaid tuli rullid juba varem alt võtta ja jalgsi merre punkte võtma siirduda – enne ka järsust kaldast alla ukerdades. Kuna mu õlg andis selle aja peale end juba tunda, polnud laskumine kõige mugavam: kartsin taas selle käe peale kukkuda või vasaku käega kukkumist pidurdades kogemata puust haarata. Lisaks ilmestas nõlva terve hulk klaasikilde ja pudelist “roose”, mille otsa kuidagi ei tahtnud isegi istuli potsatada…
Igatahes õnnelikult alla me saime.
Terve pikk rida võistlejaid kahlas juba vees – ja kui ühe libeda salakivi peal karmauhti üle pea vette sahmasin, tuli kohe ka katkine küünarnukk meelde. Noh, sai see vähemalt soolases vees ära desinfitseeritud. Leivo ja Alar tudeerisid sumamise ajal ka rattalegendi kaarti, mina lihtsalt sumasin. Vesi oli väga mõnusalt soe ja kui ka kellelgi külm hakkas, sai pärast Tabasalu panga treppidest üles ronides kindlasti sooja naha vahele tagasi.
Rattaetapi alguses oli Leivo-Alari eelnenud kaardilugemisest igatahes kasu, sest minu meelest kimasime rattaga kordagi kaarti vaatamata. Mina, olgu veel kord kinnituseks öeldud, ei vaata rattaetappidel muidugi kaarti nii ehk naa, sest ma lihtsalt ei oska seda sõidu ajal teha – aga et ka Leivo ja Alar seda ei tee, see oli midagi uut :)
Kanuu – ma ei teagi, oli seda nüüd vähe või palju, kuid minu jaoks oli ta seekord kindlasti kõige raskem etapp. Ma olin endale lubanud, et püüan vähemalt ühe etapi – sprindi siis – kurtmiseta läbi teha ja püüdsin seda joont hoida, ehkki põrutada saanud õlg tegi tüürimise raskeks. Tänasin õnne, et tegu polnud mõne käänulise ja puurohke jõe, vaid sileda ja avara järvega, kus tuli ainult otse hoida. Kuna mehed taha ei vaadanud, siis sõudmises ma seekord küll eriti kaasa ei löönud, vaid olin tüürija sõna otseses mõttes.
Kanuust välja ronides rattaralli jätkus. Esimesse punkti sõites saime osa maad lõigata mööda asfalti, samal ajal kui teised kuskil vasakul kruusa- ja savilögas auringe tegid. Nii olime oma rahulikust tempost hoolimata esimeses punktis taas koos nende tiimidega, kes meist vahepeal mööda rühkisid.
Järgmises punktis tuli mängida Kalevipoega ehk teha tühja tööd, vedades paekivilahmakat mööda lindiringi alguspunkti tagasi. Aga lisavahendeid võis kasutada ja eks ratas olnud kah abivahend. Seda nähes tormas mõnigi teine tiim ratta järgi, et tassimisvaeva vähendada.
Jalgsietapi alguses oli mul taas kord hea meel, et mina pole meie tiimi kaardilugeja – me ilmselt jäänuks sel juhul kuni kontrollaja lõpuni (kell 17:30) aerofotolt neid punkte otsima… Noh, vähemalt Astangu tunnelisse osanuks ma minna kaarditagi, sest Künnapi klubiga on seal kaljuseinal ju pidevalt ronimas käidud :) Lugemist ja nuputamist nõudsid vahepealsed lõigud aga Leivol ja Alarilgi.
Tunnelis pidin ma kahjuks murdma oma pikalt peetud lubadust virisemata-kurtmata hakkama saada. Olin seal tunnelis kunagi käinud (ikka Künnapi klubiga) ja mäletasin põrandas olevaid ootamatuid auke. Mul oli küll lamp, aga ikka valdas mind paaniline hirm auku kukkumise ees ja nii suutsin liikuda ainult igat sammu astumise eel varbaga üle kontrollides.
Üllatavalt paljud tiimid tulid punkti võtmise järel tuldud teed tagasi. Olgu, meie teadsime, et välja saab ka teiset otsast – aga nimi “tunnel” võinuks ju vihjata, et veel paari sammu järel on käänak ja tunneli lõpus paistab valgus?
Siis pidi üks tiimiliige (meil Leivo) tõusma haaratsiga Astangu kaljule, samal ajal kui teised kaks läksid üles kõrvalt mööda jalgsirada. Asja huvitavamaks tegemiseks oli punkt sügaval kaevu põhjas.
Ja siis järgneski see niiöelda kloaagiosa. Mööda teed sõites polnud ma kunagi aimanudki, et siinsamas kõrval on selline … ütleme, et ala. Näiteks kirjeldamatu koostisega veega järveke, milles punkti poole sumades vesi mulle juba rinnuni tõusis. Ütlesin, et varsti võiks juba ujuda, mille peale Alar teatas, et tema selles vees ei uju, sest ta kindlasti ei taha siia nägu vette panna. Aga kuna põhi oli kaetud salakavalate paelahmakatega, siis sulps! ja järgmisel hetkel oli Alar oma mittetegemisest teise poole realiseerinud ehk näo (ja kõik muud kaasnevad kehaosad) vette pannud. Ja siis polnud enam vahet, vaid võis punktini ka ujuda :)
Siis oli veel kraave ja roostikuid ning nende vahel räämas kivikuhjatisi, nii et neil turnides realiseerus ka prügimäe versioon Eesti seiklusspordi lahutamatust koostisest by Minn.
Viimane rattaetapp lõppes finiši eel muidugi sama takistusrajaga, millelt olime võistlust alustanud. Sedapuhku siis tuli ta läbida rattal (või ratta kõrval, nagu ma kahe järsema laskumise juures enda oma haige õlaga vabandades ka tegin). Siis käis Livo seinaronimas, milleks juhend kohustas isegi vahetusjalatsid kaasa võtma. Teised tiimiliikmed võisid tõusta mööda treppe kolmandale korrusele tema ronimist jälgima, aga nähes, kui madalal oli tema raja märk, mida tuli käega puudutada, ma trepiprojekti ette ei võtnudki. Ja targasti tegin, sest kohe oligi Leivo tagasi.
Viimane jooks finišisse, rattapesu (igaks juhuks tulistas Leivo selle käigus veejoaga üle ka minu katkise küünarnuki – peab ütlema, et see oli kordi valusam kui kukkumine või kümblus merevees), sama küünarnuki tohterdamine sõbraliku Punase Risti telgis (vesinik oli peaaegu sama valus kui survepesu), supp – ja oligi läbi.
Ei, veel mitte. Õhtul oli hooaja lõpetamise pidu ööklubis 360, mille kohta Kati oli öelnud, et täiesti mõttetu klubi, sest seal pole kunagi inimesi ja muidu ka mõttetu. Aga inimeste osas ta igatahes eksis, sest sel õhtul oli klubi seiklussportlasi puupüsti täis, nii et lõppes õhk hingamiseks ja vist ka joogid baarist – igatahes toodi vahepeal kahe Prisma kilekotiga pudeleid juurde, nagu oleks kiiruga poes käidud :) Ja suupisted, eriti kook, olid maitsvad. Eks siis tuligi nendega tegelda, sest akustika oli küll kohutav ja mitte midagi ei kuulnud, mida mikrofoni räägiti. Või noh, kuulis küll, aga aru ei saanud. Ja hammasatleedi ponnistused jäid kaasvõistlejate selgade varju – aga noh, hammastega raskuste tõstmine on ala, mille adrenaliinilaksust pole ma kunagi aru saanud. Idamaise maotantsijanna vaatamiseks taipasime Eveliniga juba toolidele püsti tõusta, nii et see sai igatahes nähtud. Toimus oksjon, kus müüdi tavalist sponsornänni (kahjuks jätsid korraldajad realiseerimata kunagi foorumis visatud nalja, et kui kaotatud-leitud asjadele omanike poolt järgi tulda, saavad need sarja lõppedes maha müüdud – see oksjon olnuks kindlasti palju lõbusam, arvan ma. Isegi oleksin ostnud näiteks 25 krooni eest mingi XXXL mõõdus vasaku käe rattakinda kasvõi :).
Ahjaa, kui Inglid enne etappi oma blogis nurisesid, et jälle on kõigil prioriteedid paigast ja foorumis on käima tõmmatud arutelu kaardihoidjate üle, mitte mida peol selga panna, siis olgu nüüd märgitud vähemalt see, mis minul peol seljas oli: Ode riidekapist näpatud kleit. Jee, ma mahun ikka veel oma 14-aastase tütre riietesse :) Ja muidugi teenis see kleit rohkelt kiitust ja komplimente ja mina ise selle sees siis kaudselt ka. Nii see on, kui kord aastas kleidi selga paned, olgu või tütre oma!
____
Alari pildid on siin ja Leivo lühike, kuid konkreetne kokkuvõte siin.