Get a life!

Tänavune Roheliste Rattaretk tiirutas ringi Matsalus. Mõned märksõnad:

Osalustasu tõstmine (525 krooni eelregistreerimisega) oli vist paljud eemale peletanud. Tuttavaid oli vähem kui tavaliselt. Minul on eriti kahju muidugi sellest, et Leivo tulla ei saanud (küll eeskätt töistel, reedest päeva tööle pühendavatel põhjustel)... aga rattaretk ilma temata ja tema priimusepannkookideta pole ikka päris see.

Vist Pronksiöö järelmõjuna oli Eesti lippe väljas rohkem kui tavaliselt. Või märkas minu Pronksiööst rikutud silm neid tänavu paremini? Igatahes oli kohati tunne nagu 80ndate lõpu rahvusromantilisel ajastul.

Aastaajad on kuidagi edasi nihkunud.Mitte ainult talve algus ei jõua kätte hiljem, hilineb ka kevad. Nii jahedat ilma kui reedesel päeval (keskmiselt 6-10 kraadi) varasematest rattaretkedest ei mäletagi. Kusjuures iga aastaga tundub nagu külmemaks minevat.

Vedas sellega, et ei sadanud. Ehkki reede hommikul tuli rattad läbi paduvihma autole viia ja teel sadas vahetpidamata, jäi vihm järgi just meie Lihulasse jõudmise hetkeks.

Esimest korda rattaretkede ajaloos ei olnud teesaba :) Kuidagi oli teejagamine suudetud niimoodi ära korraldada, et teed jätkus kõigile vabalt. Topse jagus ka, mis on eriti märkimisväärne.

Puulusikad olid asendunud plastist toodetutega. Hoop loodussäästlikkusele, pluss söömismugavusele. Need puulusikad vajusid nimelt pärast supi sisse pistmist labidakujuliseks. Nüüd siis oli roheliste meelekindluse kants varisenud :)

Ursula kontserdi ajal ütles kaks korda üles elektrigeneraator. Esimesel korral oli katkestus üle, teisel korralpisut alla poole tunni. Trummar - ainus, kes elektrist ei sõltunud - üritas olukorda sooloesinemisega päästa ning laulja ärgitas rahvast laulma.. aga no mis sa nii pikka aega järjest ikka suudad pingutada. Aiai, korraldajad :) Lahe oli aga väike "tantsupoiss" Marko - üks rattaretke kaasa sõitev 6-7 aastane linalakk poiss, kes koos bändiga lihtsalt laval oli. Selline kihvt tegelane.

Lühike rada. Kui tavaliselt on teine päev olnud plaanitud 90-100 km, siis seekord ainult 60. Nii et kui me laagrisse jõudsime, oli veel nii vara, et vabalt võis sõita ära ka viimase päeva 30 km, tulla autoga tagasi, võtta pakiautolt oma asjad ning sõita koju juba laupäeva õhtul.

Lapsed olid toredad kaaslased. Esimesel päeval tüdines Jüri umbes 20. kilomeetril hirmsasti ära ja vahepealsed 10km möödusid tal aegluubis ja minu kirumise tähe all, aga pärast seda ja eriti teiseks päevaks oli temagi saatusega leppinud ning pigem sõitis kiiremini, et see tüütu tegevus rutem läbi saaks :)

Katil õnnestus ka kukkuda: ta sõitis Odele vastu tagaratast ning käis küljeli. Ode jäi püsti, Katil on põlv, külg ja eriti küünarnukk asfaldi poolt kooritud. Küünarnukk sai eriti kannatada sellepärast, et just enne avariid keeras Kati varrukad üles, et käsivarred päikest saaksid :) Meie tänud kahele möödasõitvale naisele, kel oli kaasas haavapuhastusvahend ning kes Katile lahkelt esmaabi andsid!

Ode oli esimest korda väljas oma uue rattaga. Erinevalt meist teistest, kel on maastikurattad, on temal nüüd hübriid. Hawaii Expressist soovitati, ja tundub, et õigusega. Hullu offroadi Ode ju ei tee ning rattaretke taoliste sõitude jaoks on Scott Sportster just sobiv.

Üldiselt oli tore retk. Nagu ikka.

Täna sattusin ühes grupis vaidlema noorte internetikasutuse üle. Või kas just vaidlema, ütleme, et arvamusi vahetama.

Kui ma mainisin, et vaatan aegajalt oma laste rate.ee kontosid, et olla kursis seal toimuvaga, sain ühelt teiselt emalt tungiva soovituse, et sellised asjad tuleks kodus üldse ära keelata, kui lapsel endal nii palju mõistust peas pole, et reiti ei roniks. Noh, tema enda laps olevat muidugi nii mõistlik, et rate polevat nende kodus kunagi rääkimist väärt teemakski tõusnud.

Ma ei tea, mis saatan mulle kõrva sosistas, et ma soovitaksin sel emal ikka järgi vaadata, kas ta lapsuke ikka tõesti nii reitipuhas on. Ema võttis tuld, arvuti oli kah käeulatuses ning mina veel õpetasin teda vastutulelikult, kuidas imelihtsalt, ees- ja perekonnanime kaudu kontot otsida saab.

Kohe esimese laksuga tuligi konto välja. Minu meelest täiesti tavaline teismelise konto.15-aastasel piigal oli märgitud VV (väljavalitu) ning ühele pildile, kus tüdruk huuli prunditas, oli alla kirjutatud "mmm...tahaksin sind suudelda..." Sellest aga piisas, et ema enamvähem karjatas ja koju tormas. Küllap lapse üle kohut mõistma ja reiti keelustama.

Mjah.

Ma ei ütle, et end liiga hästi tundsin.

Ühest küljest olin küll ühe naiivse lapsevanema "silmad avanud" ning ehk hakkavad ka teised stseeni tunnistajaks olnud rohkem selle peale mõtlema, mida nende lapsed internetis teevad. Ja selle vastu samamoodi huvi tundma kui nende tegemiste vastu päriselus.

Teisest küljest - oli see väärt ühe teismelise rikutud päeva ja talle kaela langevaid võimalikke karistusi? E-elu, olgu rate.ee-s või Orkutis või kus iganes, on ju loomulik osa tänapäeva noore maailmast. Oleks ainult vanematel jõudu ja oskust sellega delikaatselt kaasa minna, mitte uut ja tundmatut paaniliselt karta. Või lihtsameelselt arvata, et minu suurepärane laps sellise jamaga küll ei tegele.

Käisin täna maal, eesmärgiga tuua linna Jüri jalgratas. Aga kuna ka isa oli maal, jäin kauemaks.

Tegime valmis peenrad (st kaevasime paika peenrate muldkehad ja vedasime sinna lauda sõnnikujäänused) ning istutasime ümber kündmise käigus välja tulnud piparmündijuured.

Maal õitsevad praegu õuemuru sees väikesed kannikesed: valge-kollasekirjud. Eriti palju on neid lipumasti ümber. Ning terve kimp kirjuid liblikaid soojendas end kunagise liivakasti äärekivil.

Ning uudisena on isa paigaldanud maale satelliidiantenni ning vaatas kogu peenrategemise välise aja Discoveryt. Ma juba peaaegu hakkan uskuma, et mu vanematel on tõepoolest soov tulevases ühises pensionipõlves maale elama minna. Vähemalt suviti.

Täna Leivoga Viimsi rulluisurajal käies tundsin esimest korda, et rullitamine võib olla ka tore ja seda liikumist saab nautida. Nimelt õppisin täna ära lihtsa kunsti: tuleb püüda võimalikult kaua ühel jalal veereda, mitte pidevalt rapsida teise jalaga lühidalt hoogu lükata. Tohutu arenguhüpe :) sai teoks tänu sellele, et Viimsi pikkade rahulikkude languste peal ütles Leivo, et püüaksin sõita võimalikult kaua ühel jalal. Ise näitas ette ka, sõites "pääsukest" nii pikka aega, et kaasjalutajad, -rullitajad ja -ratturid jahmunult päid pöörasid.

Aga ka minul hakkas üllatuslikult minema. Ja ehkki ühel jalal, ei pidanud ma täna esimest korda võitlema pideva kukkumishirmuga, vaid keskendusin lükkamisele ja libisemisele. Ja need rullid kandsidki mind!

Muidugi on mul rulluisutamiseni minna veel pikk-pikk tee, aga täna on esimest korda tunne, et esimene samm on astutud.

Puude istutamisega olen tõeliselt hoogu läinud: tänase päeva skoor on kolleeg Piretiga kahe peale ca 400 puud, minu osak siis 200. Kusjuures eile õhtul veel mõtlesin, et täna lähen hoopis Kõrvemaa Kevadjooksule, aitab neist puudest küll. Aga sinna oleksin pidanud minema üksi, nii et otsustasin hommikul ümber seltskondlikuma puudeistutuse kasuks.

Kui eile istutasime kuuski, siis täna vaheldumisi kuuski ja mände. Kuusetaimed olid 4-aastased ning neid tuli paigutada paarimeetriste vahedega, väikeseid kaheaastaseid männikesi aga iga meetri järel. Kusjuures männivao täisistutamine läks üllatuslikult kiiremini, ehkki auke tuli kaevata poole rohkem. Aga juured olid väiksemad ja vähem haralised, nii et istiku mahapnek läks rutem.

Ilm oli ilus, päike paistis. Korraldasin oma pikast T-särgist minikleidi (võtsin pikad püksid alt ära) ning oletasin, et päevitan jalgu. Rohkem küll kraapisin, sest lank oli täis vaarikavarsi ja mingeid teravate okastega põõsakesi. Aga musta värvi pükstega oli jälleliiga palav.

Koju jõudes olin päris väsinud.Käisin vannis, kreemitasin kirvendavad sääred sisse ja tegin tunnikese õhtuuinakut.

Kati tegi ühe oma minikirjandi arvutis valmis. Siis võttis vihiku ja kirjutas teksti sinna käsitsi ümber. Sest tööd tuli esitada nimelt vihikus.

Muidugi mõistan, et see on õpetajate lootus: kui õpilane ka on oma teksti internetiavarustest kopeerinud või naaberkoolis õppivalt sõbralt meilitsi saanud, on ta selle nüüd vähemalt iseseisavalt vihikusse ümber kirjutanud. Muidu ehk poleks läbigi lugenud, nüüd on läbi kirjutanud.

Aga ikka on veider.

Käisin tänametsa istutamas. Jah, selle suure metsaistutuskampaania raames, mille tulemusel peaks lõpuks lankidele mulda saama 1 000 000 väikest puutaime.

Kuna täna oli tegu niiöelda prominentse talgupäevaga, olin langil paaris oma bossiga. Tema tegi labidaga augu, kuhu mina väikese kuusetaime paigutasin ja mulla ümbert kõvasti kinni vajutasin. Produktiivse koostöö tulemusel panime maha umbes 200 kuusekest.

Kõrvalvaol müttas Ene Ergma oma nõunikuga. Ning rääkis vahepeal igasuguseid jutte - küll universumist, elu võimalikkusest kosmoses, küll kaugetest tähesüsteemidest. Nii lihtsalt ja kaasakiskuvalt rääkis, et aegajalt unustasin ennast niisama seisma ja kuulama, kuusetaim käes. Proua Ergma oli mulle televiisori vahendusel ka varem meeldinud, nüüd olin lausa... võiks öelda, et vaimustuses.

Metsaistutamine on tänavu pühendatud Euroopa Liidu 50. aastapäevale (oh, ei saa ma üle, kui nõukogulikult selline aastapäevatamine kõlab!) ja nii oli kohal ka suur osa diplomaatilisest korpusest. Hmm, neile polnud vist paraku selgitatud, et tegu pole mitte ilusti ettevalmistatud üksiku puukese paigutamisega kuhugi pargimurusse - igatahes olid mõnedki riided kaugel sobivast ja mugavast. Mis, nagu alati rõhutab etiketiguru Tiina Tshatsua, pole mitte külaliste, vaid kutsujatepoolne möödalaskmine... Ent ka roosades kontsakingades ja roosas A-lõikelise mantlis proua suursaadik töötas langil teistega võrdselt, ehkki kingad tuli pärast ilmselgelt minema visata...

Loodan igatahes, et Minu Puud lähevad seal Rapla-lähedasel langil kasvama. Kui vaja, võin neid järgmistel suvedel ka rohimas käia :)

Kati paralleelklassi tüdruk tappis end ära. Lihtsalt. Hüppas neljanda korruse aknast alla.

Ma ei hakka arutlema, mis teda selleni viis - hetkeline depressioon või aegade jooksul kogunenud äng. Ma ei tea seda. Tüdrukut ennastki teadsin vaid nägu- ja nimepidi. Ilus tüdruk oli. Muidu nagu iga teine tavaline teismeline, niipalju kui mina teda üldse kohanud olin.

Ma ei taha sellele mõelda, aga tema tegu painab mind.

Miks? Miks? Miks?

Veel enam: kas ja kuidas saanuks seda ära hoida? Kuidas teisi sarnaseid lugusid juba alguses ära tunda ja peatada? Kui tõsiselt tuleks näiteks võtta mõnelgi inimesel nii kergesti üle huulte lipsvaid ütlusi "võiksin parem juba surnud olla" ja "ma ei taha enam elada"? Millal muutuvad ohtlikuks paljudele nii omased romantilised mõttemängud surmast õnnetu armastuse nimel või kujutlus "kui ma ära suren, küll nad siis kahetsevad"?

R.I.P.

Aga olukord ei ole kunagi nii sitt, et ei saaks minna veel sitemaks. See tõdemus aitab teistel ehk elada.

Täna hommikul testisin, kuidas jõuda ühistranspordiga Mustamäe tagasopist Akadeemia teelt Lasnamäe Valgele tänavale. Nimelt viisin täna auto Vilojetti tagaklaasi vahetusse ning pidin sealt tööle jõudma.

Kell 8:30 on minu auto aeg, kuid olen kohal juba 8:15. Võtmed üle antud, siirdun lähimasse bussipeatusse, olles eelnevalt eelmisel õhtul internetist tuvastanud, et buss 13 kulgeb sealt otse Lasnamäele. Ostan mobiiliga tunnipileti.

8:28 saabubki buss. Meeldivalt soe, ainult veerandtäis: inimesed istuvad ühekaupa istmetel. Võtan minagi endale ühe vaba kahese pingi ning hakkan mobiililt uudiseid lugema.

Kõik sujub suurepäraselt kuni buss keerab Tammsaare teele. Seal jääb ta lihtsalt seisma. Ummik.

8:42. Liigume vähehaaval ja tigusammul siiski edasi. Uudised on loetud, asun oma meilide kallale.

9:00 Oleme juba Tammsaare tee ja Mustamäe tee ristis. Öösel on kahjuks vähe meile saadetud, nii et tegevus telefoniga hakkab end ammendama. Üritan vaadata mobiilifilmi "Tarbimise iha". Link ei avane. Mõtlen, et vaataks linna liikluskaamerate pilti, aga bussiga ummikus istudes ei tundu see millegipärast liiga lahe.

9:12 Oleme juba Tammsaare tee ja Sõpruse puiestee ristis. Testin mobiilblogi teenust (hetkel avatud ainult testijate grupile): saab ka midagi vajalikku ja kasulikku teha.

9:18 Järvevana tee on meeldivalt tühi. Bussijuht annab gaasi, nii et küllap vist eakas sõiduvahend igalt poolt nagiseb ja väriseb.

9:25 Viadukti alt saame läbi kahe foorikäiguga - hommikused ummikud on siin juba möödas. Panen telefoni kotti: peaksin varsti juba kohale jõudma.

9:28 Buss hakkabki mulle sobivast suunast kõrvale kalduma, nii et astun Majaka tänava nurgal maha. Telefonile saabuv SMS annab teada, et mu tunnipilet on aegunud. Kaalun hetke, kas minna siit edasi jalgsi, kuid näen, et teisel pool teed on käänaku taga bussipeatus mulle sobivas suunas tänavaga. Sõita oleks küll ilmselt vaid paar peatusevahet, kuid korraliku kodanikuna aktiveerin uue tunnipileti.

9:32. Astun bussi 58 ja sõidan kaks peatust. Siis ütleb sisemine GPS, et buss liigub minu soovitud sihtpunktist juba mööda ja liiga kaugele. Astun maha.

Täiesti suvaline koht. Mitte et ma Lasnamäed üldse liiga hästi tunneks, aga siin pole küll kunagi olnud. Võtan ühesuguste hallide majade vahelt enamvähem sobiva suuna.

9:35 Hallide kõrgete majade vahelt vilksatab madal oranzh nurk. Statoil? Neid sõlmpunkte ma tunnen! Lisan reipalt sammu.

Ongi Statoil. Ja bingo! tema tagant paistab ka tuttav silt Klondaik.

9:48 Viimase kilomeetri kiirkõnnist õhetavate põskedega astun rõõmsalt majja. Minu tööpäeva algusest pole möödas kahte tundigi, kui ma juba kohal olen.