Get a life!

Ilmselt sõidan ma hommikuti tööle kinnisilmi. Kuidas muidu pole ma kunagi märganud 30km/h õueala märki, mis Uuslinna tänavale Klondaiki lähistele püstitatud.

Igatahes peatas mind päeval liikluspolitsei ja teavitas kiiruse ületamisest 20km/h võrra. Kuna olin just hetk varem juhtumisi spidokat vaadanud ja "lamav politseinik" oli kah just äsja ületatud, nii et kiirus ei saanud ka kogemata liiga suureks kasvanud olla, hakkasin vastu. Et pole võimalik. Mees näitas selle peale mulle kiirusemõõtjat.

"Näete! Viiskümmend!" ütlesime korraga ja ühtmoodi võidukal häälel.

Noh, pärast veel mõningast jagelemist tuli muidugi välja, et temal on põhjus võidukas olla ja minul mitte. Hakkas kulgema tavapärane diskussioon: nimi, töökoht... Politseinik kergitas kulmu. Nojah, töökoht oli ju siinsamas käeulatuses.

"Iga päev sõidate siin?"

"Jah. Tulen siitkaudu tööle."

"Kas seniseid rikkumisi on?"

"Jah. Igal hommikul ja õhtul ja mõnikord ka paar korda päevas olen ületanud siin kahekümne võrra kiirust. Ilmselt aastaid."

Oli huumorimeelega mees. Hakkas naerma ja pääsesin hoiatusega.

Pärast vaatasin märgid kah järgi. Tõesti, terve Uuslinna tänav on mõlemas suunas õueala. Aga mis ajal need märgid sinna tekkisid - pole aimugi.

Võibolla ongi kogu aeg olnud.

Täna hommikul märkis Kati, et ta on veel ainult kuu aega 16-aastane. Jajah, täiesti õige tähelepanek.

Igatahes: kui nii edasi läheb, siis varsti ei julge ma enam öeldagi, kui vanad mu lapsed on :) Sest inimesed, kes lastest ei tea, peavad mind nooremaks kui ma olen, kuid laste vanust kuuldes pakutakse mu vanuseks vähemalt viis aastat suuremat numbrit. Iseküsimus muidugi, mida meeldivamaks pidada: kas seda, kui (minu vanust kuuldes) üllatutakse "oi, sa oled palju vanem kui ma arvasin" või imestatakse (laste vanust kuuldes) "oi, ei osanud arvatagi, et sa juba nii vana oled, et nii suured lapsed on" :)

Aga see on tegelikult kõrvaline teema. Oluline on see, et mu vanim laps on juba nii suur, et talle näiteks sõbrapäeval kulleriga punaseid roose saadetakse. Mu emasüda ei tea sellistel hetkedel, kas liigutusest kokku tõmbuda või plahvatada. Minu suur tütar...

Täna tegin ma oma esimese tehingu Mobiil-IDga. Tähendab, esitlustel ja tutvustustel olin seda testkeskkondades korduvalt kasutanud, kuid isiklikke reaalseid tehinguid polnud seni teinud. Sest harjumuse jõud on suur ja mina olin juba harjunud kasutama ID-kaarti.

Ent u-netis on sellega mingi jama. Kord sai, kord ei saanud vajalikku PIN2 sisestada. Kirjutasin SEB klienditoele, kus öeldi esimesel korral, et vahetagu ma seadetes Java välja ActiveX vastu: mu internetilehitseja kasutavat Java mooduleid, mis ei toeta täielikult Eesti ID-kaardi allkirjastamise rakendusi.

Jäin küll veidi kahtlema, sest mujal oli see va lehitseja küll oma moodulite ja allkirjastamise rakenduste sümbioosiga hakkama saanud. Aga ma pole suurem asi IT-inimene, nii et lootsin parimat ja vahetasin.

Probleem säilis ja kirjutasin uuesti. Nüüd vastati, et vahetagu ma seadetes... ActiveX välja Java vastu.

Nii minust Mobiil-ID kasutaja saigi :)

Ning esimene Mobiil-ID-ga makstud arve oli kah vahva: Jaan Künnapi Alpinismiklubi aastamaks.

Meeldiv üllatus oli see, et reaaltoimingus jookseb Mobiil-ID sõnumitevahetus kiiremini kui testkeskkondades harjunud olin. Ja ei olnud ka mingeid arusaamatusi internetilehitseja moodulite ja allkirjastamise rakenduste vahel.

Nüüd saan kõigile täiesti puhta südametunnistusega Mobiil-IDd soovitada: ise kasutan ka.

Minu meelest on lahe, et e-maailma ehk arvutikaitse õpetus on nüüd vana aja meediasse ehk raamatusse raiutud: täna esitles Aare Kirna oma raamatukest "Arvutikaitse ABC", välja antud sihtasutuse Vaata Maailma poolt.

Lugesin juba läbi ka. Täiesti inimsõbralikus keeles on kirjutatud, mis asi on DoS, klahvinuhk, troojalased, pahavara ja kõik muu. Elu lõpuni jään küll kõigi kujundajatega eriarvamusele mustal taustal oleva valge kirja osas, aga noh, vähemalt näeb raamat sellisel moel efektne välja :)

Raamatuesitlusel kõlanud kuumim uudis oli aga ilmselt hoopis see, et alates 2.maist tõmbavad pangad korduvkasutusega paroolikaartide päevalimiidid senise 10 000 krooni asemel 5000 krooni peale. See on juba päris piirav summa, kui vaja vähegi suuremaid tehinguid teha. Ja kui internetipangas on ülekanded tasulised, toob suurema makse jupitamine kokkuvõttes ka päris arvestatava kulu. Rääkimata tüütutest erikokkulepetest teise osapoolega stiilis "maksan broneeritud lennupiletite eest kolmel järjestikusel päeval".

Omakasupüüdlikult on mul selle üle küll ainult hea meel, sest see paneb inimesed ehk eriti aktiivselt tugevamate autentimisvahendite järgi ringi vaatama ja minu soovitusel Mobiil-ID lepinguid sõlmima :)

Seoses...

-           turvalise internetikasutuse nädalaga (11.-17.veebruar),

-          peatse Sõbrapäevaga (14.veebruar)

-          läheneva kevadega jne … 

 …on Sul võimalus teha heategu nii endale kui mulle.

Endale teed heateo sel moel, et sõlmid Mobiil-ID lepingu ning kasutad edaspidi internetis leiduvaid teenuseid mugavalt ja turvaliselt.

-          Sul pole enam vaja koodikaarte ja PIN-kalkulaatoreid. Ka siis, kui Sul on konto mitmes pangas, ei vaja Sa erinevatesse internetipankadesse sisenemiseks mitut koodikaarti või PIN-kalkulaatorit, piisab ühest Mobiil-ID-st.

-          Sa ei vaja ID-kaardi lugejat, selle toimimiseks vajalikku tarkvara ja installeerimist –Mobiil-ID toimib kõikides arvutites. Ilma installeerimata. Ka välismaal.

-          Sind ei ahista pankade koodikaartide kahanevad päevatehingute limiidid - Mobiil-ID-ga saad teha ka suuremaid päevatehinguid, sest Mobiil-ID on turvaline kanal.

Mulle teed heateo sel moel, kui nimetad mind enda soovitajaks. Nimelt on minu tööandja juures käimas töötajate müügivõistlus: kes soovitab kõige rohkem Mobiil-ID lepinguid, võidab 15 000 krooni ulatuses reisitshekke. Ja mina väga tahaksin seda reisi saada  J Nii väga, et panin isegi oma blogi selle postituse puhuks taas blog.tr.ee esilehele ilmuma J

Mind enda soovitajaks lugeda on lihtne: sõlmi Mobiil-ID- leping ja anna sellest lihtsalt mulle e-mailitsi teada aadressile kaja.pino@eesti.ee. Mobiil-ID lepingut sõlmides mingit soovitajakaarti täitma, esinduses oma soovitatava nime ütlema vms ei pea. Lihtsalt annad mulle teada, et oled nüüd sellele telefoninumbrile Mobiil-ID lepingu sõlminud.

Mina omalt poolt olen valmis aitama igasuguse nõu ja abiga, näiteks teenuse aktiveerimisel või kui soovid, siis ka ID-kaardi sertifikaatide uuendamisel vms e-toimingute juures, millesse seni takerdunud oled.

____
Ja kui tahad Mobiil-ID kohta pikemalt lugeda, siis palun:

Tänavu on juba kolm Estoloppeti sraja kuuluvat maratoni edasi lükatud, sest lund lihtsalt ei ole. Seda uskumatum tundus võimalus, et Tartu Maratoni avatud raja sõit toimub - tõsi, mitte Tartu Maratoni rajal, vaid Haanjas.

Igatahes pakkis Leivo laupäeva ennelõunal minu, Ode, Kreete, neli paari suuski, kolmed uisud, ühe ratta ning loendamatu arvu kotte autosse/autole ning võtsime selle lastiga üksmeelselt suuna Lõuna- Eesti poole.

Esialgu küll Otepääle, et taas kord Minni ja Pilvi külalislahkust kasutada. Noh, Leivo plaanis koos nendega muidugi ka trenni teha - selleks siis ratas. Mina, Kreete ja Ode pidime sel ajal uisutama - selleks siis uisud.

Teel külastasime kõigepealt Lõunakeskust, et osta kaasa kotitäis sööki ning toituda lõunaks selasetest pannkookidest. Peab taas kord ütlema, et Lõunakeskus on liiga populaarne koht - mõlema tegevuse peale kulus inimrohkuse ja järjekordade tõttu ikka paras hulk aega.

Järgmine peatus oli teel Otepääle ühe järve ääres. Et proovida, kas jää ikka kannab. "Kalamehed igatahes on peal," oli telefonitsi andnud jääolude kohta eelinfot Haanjas juba suusatav Heiti. Einohjah, need jääkalastajad on jää ohutuse garandina ju alati arvesse läinud :) Pigem andis telefonikõne kinnitust usule, et Haanjas siiski veel suusatada saab. Teeäärsed lagedad põllud, taevast tibav vihm ja saviliivasel järveääreteel lögasse kinni jäänud auto olid sellesisulist kahtluseussi igatahes jõudsalt kasvatanud...

Jää oli siiski paks. Nii et Pühajärve ääres (sinna sai kinnijäämishirmuta ka ligi sõita) võtsime uisud ja proovisime.

Liiga hea just polnud. Saapaga polnud tunda, kuid jää oli siiski nii pehme, et uisuterad sügavalt sisse lõikusid. Istusime taas autosse ja jõudsime lõpuks ka sihtpunkti kohale.

Kuna me oli nii kaua viibinud, olid teised juba trenni tegemas. Ainult Minn oli ootel, et saaks koos Leivoga rattale hüpata. Minema nad kohe kimasidki. Ode ja Kreete otsustasid siiski jäärõõmudega jätkata - seda siinsamas majaäärsel tiigil, mis kah väikese järvekese mõõdu välja andis. Ja mina läksin jooksma, et kah ikka pisut trenni teha - just äsja olime saanud ju rõõmustava teate, et minu ja Leivo ühistiim on rogaini ootelehelt võistlejate kirja tõstetud. Ja kuna tegu on lausa maailmameistrivõistlusega, sunnib see mindki pisut liigutama :)

Õhtu möödus seltskondlikus olemises. Külaliste hulgas oli Eesti noororienteerujate paremik (neil oli Põlvas kandis klubikokkutulek) ning muid toredaid inimesi (nagu meie). Märkimist väärib Elo, kelle sõidust Tartust Otepääle - tühjakummilise jalgrattaga, endal hiigelsuur seljakott seljas - sünnib ilmselt legend, mis väärib märkimist veel kaua :)

Ja oligi pühapäev, et võtta ette selle talve esimene pikem suusasõit. Olime plaaninud nii, et mina ja Ode, kes me tänavu praktiliselt suusatanud ei ole, sõidame jalutustempos ühe ringi (14, 5 km), trennitüdruk Kreete teeb kaks ning Leivo kolm.

Veel 2km enne Haanjat ei uskunud ma, et seal suusatada saab. Lund oli küll rohkem kui Otepääl, kuid igatahes mitte suusatatavas koguses. Ent vaata imet - Haanja suusakeskuses oli siiski lumi maas! Tõsi, lörtsi- ja veesegune (asja ei teinud põrmugi paremaks taevast pihustuv uduvihm), aga siiski lumi! Ja tõepoolest kogu ringil!

Start oli emotsioonikas. Odel ja Kreetel oli see ju esimene suusa-rahvaspordivõistlus, nii et väike ärevuski oli sees. Kõlas stardipauk ning ligi 500 inimest asus ühtlase voona liikuma.

Nagu Haanjale omane, olid varsti ees mäed. Ja veidi enne esimest tagasipöördumiskohta, kus oli üks järsem ja veidi katkise jäljega laskumine, õnnestus Odel kukkuda. Ehh, ma olin talle jalga soovitanud ikka täitsa valed püksid - need Adidase dressid, temperatuuri mõttes küll parajalt õhukesed, olid veeseguses lumes veerlemise järel kaltsmärjad. Loperdasid ja plagisesid ümber jala... Lubasin endale kindlalt, et saavad ka Odele korralikud suusapüksid ostetud.

Teine pool rajast oli veel märjem. Madalamates kohtades oli klassikajäljest saanud kraav: mäest alla tuhisedes lendas vesi kahele poole ja jalad olid pahkluuni märjad. Ode taga sõites sain ühel korral sel moel lausa korraliku dushi. Rajal kohatud Maare muljetas, et eile oli rada tõesti olnud kordades parem - nii lumisem kui kuivem.

Nii et minulgi oli heameel, kui see vesine ring (ehkki supermõnusal maastikul!) läbi sai ja me Odega uhkelt finishikaare alt läbi sõitsime. Enne seda nägime veel Leivot, kes just oma teist ringi lõpetas ja viimasele siirdus.

Läksime autosse - ja üllatuslikult ilmus kohe sinna ka Kreete. Ta oli meie ees alustanud teist ringi, kuid mäeküljel nii õnnetult tasakaalu kaotanud, et lohises külje peal pikalt mööda mäekülge alla. Ja lumi oli nüüd veelgi vesisem, kui hommikupoolel, mil kukkus Ode... Igatahes oli vaene Kreete nagu kraavi kukkunud ja oli väga õige, et ta teise ringi tegemisest selles olekus loobus.

Autos sai soojendus põhja keeratud, Ode ja Kreete ajasid eesistmel külma kehast välja ka istmesoojendusega. Tõin meile toitlustuspunktist suppi ja kukleid ja muidugi oli väga hea minek EMT poolt kõigile stardipaketti pistetud Estoloppeti shokolaadil (Leitti ja Sven, see oli tõesti hea mõte!)

Kui saabus Leivo, nägi temagi välja peaaegu nagu kraavi kukkunu - küll sellepärast, et vihmasadu oli meie autos redutamise ajal oluliselt tihedamaks läinud ja pikamaasõitjaid kõvasti kastnud.  Igatahes oli meie rakuke nüüd kõigest hoolimata jälle kenasti koos ning sõitsime - nüüd juba Ode ja Kreete unenohina saatel - tagasi Ruusale. Aitäh veelkord pererahvale suurepärase sauna ja veel suurepärasema hoolitsuse eest...!

Kokkuvõttes oli üks suurepärane nädalavahetus. Siin ka Leivo muljed avatud raja sõidust. Ja loomulikult käis avatud raja veesuusatamise võlusid nautimas ka Andres. Viimasele kommentaariks määrimise osas: kõige paremini libises siis, kui üldse määritud ei olnud! :)

Temperatuur, muide, oli püsivalt plus kaks kuni pluss neli ja nagu juba öeldud, sadas vihma. Kui nii jätkub, kaob varsti ka Haanjast see viimanegi lumi...

Olematu lumega vastlapäev. Lund Põhja-Eesti sei ole ega tule, vastlapäeval sajab vihma. Vastlaliugu tegema küll ei kutsu. Ainus nutikas meie perest oli Kati, kes läks vastlaliugu tegema reede hilisõhtul. Sest reede õhtupoolikul hakkas ootamatult sadama lund ning muudkui sadas ja sadas. Noh, mitte kauaks. Kuskil kell üheksa muutus lumesadu taas vihmaks... Aga Kati & Co igatahes said Vanaka piirkonnas oma vastlaliud tehtud. Lisatud pilt on kah sellest üritusest, Katit pildistas tema sõbratar Triinu.

Jaan Künnapi fotonäitus. Avatakse küll alles 7.veebruaril, aga käisin pühapäeval abiks seda Kiek in de Kökis üles panemas. Jaan ju va naistelemmik, muidugi oli terve hulk klubi naiskäsi teda aitamas :) Näituse kolmest korrusest on minu eelistus kõrgeim, see mägedepiltide oma. Ja üldse - Jaanil tuleb koos näituse avamisega ka juubel, mistõttu ta nimetab seda näitust ka oma elutöönäituseks. Ma pole siiani aru saanud, kas tõsimeeli või naljaga pooleks. Igatahes võiks mõni ajakirjanik temaga sellel puhul juubeliintervjuu teha :)

Harjutused köiel. Mina küll assisteerivas vormis, Lasnamäe kergejõustikuhallis ronis Mountain Loghome in corpore - ikka Bergsoniks valmistudes.

Laste suusatunnid. Oeh, nagu eelmistel talvedel on see ka tänavu üks eluprojekt ka mulle, sest mu õrn emasüda lubab laste ja suuskade kooslust ebamugavatesse bussiseiklustesse ainult viimases hädas. No tegelikult pole mu emasüda liiga nõrk midagi, lihtsalt sinna Trummi suusaradadele jõuda ON raske, eriti kui koolipäevad pikad nagu vanemates klassides ju olema kipub ja lastel ka muid kohustusi-harrastusi. Katil on tänavu suusatamise asemel uisutunnid, tema asemel on autos koha leidnud Kreete, kel tänavu esimest aastat see koolisuusatamine algas.

Karini perega Harku metsas. Käisime pühapäeval Harku metsas jalutuskäigul. Karin, Toomas, Helen, Martin, mina. Toomasel oli pudel õlut kaasas, aga laste tempos kulgedes - arvestades ka kõiki kännuseeni, mida vahtida, ja ojasid, kuhu käbisid visata jne - ei tekkinud vist hetkekski nii suurt sooja naha vahele, et oleks tahtnud seda jooma hakata :) Aga muidu oli tore. Matu juhtimisel keerasime suurelt teelt ära rajale, mida enne meid oli valinud ainult kaks ekstreemratturit - kuna lumekirme oli maas, olid jäljed hästi näha. Muudkui aga läksime siis mööda seda hullude ratturite rada, natuke läbi soise ala ja siis pöörasime esialgse suunaga risti, et kulgeda mööda kõrgemat perve. Pärast kaardilt vaatasime, et olime liikunud mööda Mustsoo esimest kõrgusjoont. Tee kõrval lodus kasvasid isegi hundinuiad!

Meie Suur Reis. Leivo käis Peep Vainu koolitusel, nii et kui ta nüüd mõne teema käsile võtab, on mul kohe hea norida stiilis "ahhaa, elluviimise ja saavutamise õppetunnid on mõju avaldanud". Muidugi norisin ma niimoodi ka siis, kui võtsime taas käsile meie tulevase ümbermaailmareisi plaanimise. Lisatud pilt on meenutus eelmise talve Maroko-rännust, pildistatud kuskil Marrakeshi katusel. Selliseid emotsioone tahaks koguda muudkui veel ja veel ja veel..

Algus oleks meie Suurel Reisil siis aastal 2018, kui kõik lapsed enamvähem iseseisvad ja endaga hakkama saavad. Leppisime kokku, et mõlemad listime kohad, kus kindlasti käia tahame, ja siis hakkame vähehaaval plaane koostama. Sest reisi plaanimine on ju vähemalt pool mõnu asja juures :) Lisaks tuleb vähehaaval hakata mõtlema ka finantspoolele, et reisi ajal sellele - ja võibolla ka mahajääjate heaolule - liiga murelikult mõtlema ei peaks. Aastal 2008 loen aga Triinu Logbooki :)

Kati õpib tänavu Tartu Ülikooli juures tegutsevas õpilaste teaduskoolis lingvistikat. Praegu käsitlevad nad seal vana eesti keelt.

"Hea ikka küll, kui ligi saja-aastased memmed on," arvas Kati, kui tuli mõistatada vanaaegse keelekasutuse sõnade tähendust ja see temalt suuremat pingutust ei nõudnud, sest palju sõnu on kuulunud ühe või teise Memme argisõnavarasse.

Minul tuli aga täna hommikul tööle sõites meelde veel üks Väljaotsa Memme vanaaja-sõna.

Valgevaru.

Praegu kell pool kaheksa on väljas juba valgevaru. Selline olek, kus pole enam pime, aga pole veel hakanud ka otseselt valgeks minema. Valgevaru on ka õhtul, kui päevavalgus pole pealetungiva pimeduse survel  veel päriselt kadunud.

Täpsemalt käis see sõna meeldetulek niimoodi, et  tabasin end mõttelt: "Nii hea on tööle sõita, kui valgevaru juba väljas."

Ilmselt on see Kati vana-keele õppimise mõju, sest tavaliselt ma seda sõna ei kasuta. Ka mõttes mitte.

Jutuajamine Martiniga (8).

Martin: "Tead, minu pinginaaber Erik on klassi kõige ulakam õpilane."

Mina: "Noo? Ma mäletan teda sinu sünnipäevalt, paistis küll tore poiss olema."

Martin: "Jajah, seal pidas ta end hästi üleval. Ma ütlesin isegi tema emale, kui ta Erikule järgi tuli, et Erik oli täna palju mõistlikum kui üldiselt."
____
Kujutasin seda väga elavalt ette. Asjalik ja südi Martin sõbra ema ees kõvahäälselt oma hinnangut andmas :) Muidugi küsisin edasi ka seda, et mis Eriku ema selle peale arvas. Õnneks oli tegu huumorimeelega inimesega: ta oli naernud ja öelnud, et rõõm kuulda.

Sel kuul suutsin kuidagi majandada nii, et raha sai pangakontolt kahtlaselt vara otsa. Noh, eks ole arusaadav ka: jõulu- ja uusaastakulutuste järelmõjud...

Tegelikult ikka planeerisin valesti. Unustasin, et jaanuari alguses ehk koolivaheajal  makstud Kati koolitoiduraha on jaanuari enda, mitte maksmisele järgneva kuu eest nagu harilikult. Nii et vajadus samal kuul veel teist korda toiduraha maksta - et Katil ka veebruaris koolisööklasse asja oleks - tabas eile õhtul ootamatu üllatusena.  Seda enam, et viimasest pangakontole jäänud ootamatute kulutuste varurahast olin just välja võtnud viimased 125 krooni Kati klassi-kinoühiskülastuse pileti jaoks.

Aga kuna täna oli toiduraha maksmise viimane päev, tegin oma elu esimese üleöölaenu - laenasin Leivo käest need vajalikud 380 krooni. Üleöölaenu sellepärast, et homme on juba palgapäev :)