Get a life!

Maal arutasime läbi, mis huvitavat, olulist, kurba ja muud tõi meile kõigile aasta 2007.

Kati vahetas kooli ja Martin lihtsalt läks kooli.

Surid Mäepealse Memm ja Tädi Maila. Vastukaaluks ootavad Kai ja Ivo oma esimest beebit, kes, tõsi küll, sünnib alles 2008. aasta mais. Kairi saab siis lõpuks ometi tädiks :) Sellele tulevasele sündmusele viitasid ilmselt need kaks toonekurge, kes tänavu suvel pikalt meie õuel elektripostide otsas asetusid. Kairi tegi siis ka ettenägelikult pilti.

Suri kass Musti (just enne aastavahetust - tema hauale maal viisid lapsed nüüd küünla) ja meie mongoolia liivahiir. Vastukaaluks võtsime endale Rotu, Kail ja Ivol on varjupaigast võetud kass Tannu ja Leivol Kassiabi-kass Nirr. Meie Kisti sai endale blogi (eriti agar kirjutaja ta küll pole...) Kistiga käisime tema 5-aastases elus esimest korda loomaarsti juures (sest tal olid kirbud).

Karin ja Toomas ostsid korteri. Seal elavad nüüd Mummi ja Vanaisa, kelle suurim tegevus 2007. aastal oligi korteri remont. Karinil ja Toomasel ka, aga neil jätkub see veel ka käesolevasse aastassegi.

Jüri hakkas tegelema lennumudelismiga ja Ode trumme õppima. Kati jätkab hispaania keele õpingute ja aeroobikatrenniga, uus asi on Foorumteater. Taas kis ta malevas.

Mina ja Leivo plaanisime sel aastal kokku kolida, kuid see ebaõnnestus meie eelmiste elude sekkumise tõttu.

Mina ja Kati käisime esimest korda koos rattavõistlusel, Kõrvemaa Rattasõidul. Nagu ikka, käisime mitmekesi Sügisjooksul ja Rabajooksul. Mina jooksin oma elu esimese maratoni. Leivo sai kaasatud Mountain Loghome tiimi, kellega saavutasid Poola MM-il teise koha (olulisem on siiski katse läbida Bergson Winter Challenge, mida pea keegi esimesel katsel läbinud pole - nii et ka nemad lähevad tänavu kogemuse võrra rikkamana uuesti proovima). Koos Leivo ja Alariga osalesime kõigil XDreamidel, "Sikukal", rogainil ja elu pikimal 36h võistlusel (olimegi rajal 36h).

Kati ja Odega käisime palju rulluisutamas. Minu elu esimene rulluisuaasta, tõsi, eriliste tulemusteta. Isegi ühtegi kilo ei kaotanud, erinevalt Evelin Ilvesest :)

Reisid: käisime kõik koos (mina, Leivo ja kõik lapsed) Jaltas - pikad soojad õhtud ja soe sinine meri... Lisatud pildil ongi Ode ja Kreete Jalta kaldapealsel ööelu nautimas. Karin ja Toomas koos lastega käisid Egiptuses, mina ja Leivo Marokos, Kai ja Ivo Horvaatias. Kairi koos oma laste ning Kati ja Odega käis Soomes Linnanmäkil ja Sealife´is (mis oli üks vahva reis, nagu ütles Ode). Kati käis koos Estriga niisama Soomes hängimas - Helsingi kui lähim suurlinn ikkagi (mina pidin temavanusena käima samal eesmärgil Leningradis :)

Püüdsime võtta teist kassi. Kuna Ode sai tinavalamisel endale kassikuju, siis ehk võtame ta nüüd tänavu.

Mina ja Kati vahetasime karva ja oleme nüüd blondi asemel pruunid. Ode lõikas juuksed lühikeseks (poisipea!) ja Jüri kasvatas pikaks (no siiski mitte väga, ta lihtsalt ei fänna sageli juuksuris käia :)

Mammul avastati vähk ja tal oli operatsioon ning jätkub pikk ravi.

Jüri kasvas minust pikemaks. Õigemini meist kõigist pikemaks - ka oma isast ja vanaisast. Vist on ta nüüd 185 cm - kui sirgelt seisab. Jalanumber on tal 47.

Kairi vahetas töökohta, õigemini ametit - töötab ikka edasi Linettes.

Pronkisööl meist keegi ei osalenud. Kati ütleb, et see on hea tulemus :)

Pärast ehk täiendan, praegu ei tule enam meelde :)

Selle eest, et ka minul on nüüd maraton joostud (kõrvaloleval Spordiportaali fotol on minu õnnelik finish ajaga 4:37), pean aitäh ütlema sellele, et Urmo Raiendi polnud tänavu ühelegi maratonile jõudnud. Aga kuna tal on aastaid olnud traditsioon igal aastal mõni joosta, ei jäänud tal nüüd muud muud üle kui vahetult enne aastalõppu ise üks selline korraldada. Ja kuna teada sai maratonist kõigest paar nädalat enne selle toimumist, polnud mul võimalust ka liiga pikalt muretseda oma treenimatuse pärast - seni oli mind maratonidest eemal hoidnud just see, et teadaolevalt tuleks nende jaoks mitu kuud varem trenni tegema hakata, aga sellega on mul millegipärast laisad lood.

Nii et nüüd siis eksprompt-maraton. Võtsin eesmärgiks jõuda finishisse 6 tunniga, oletades, et viimased kümmekond kilomeetrit enam joosta ei jaksa ja tuleb end lihtsalt tahtejõu varal finishisse jalutada. Tahtest mul kunagi puudust ei tule, seda ma ei kartnudki, kuid muretsesin oma liikuvate osade - põlvede ja lihaste - füüsilise suutlikkuse pärast.

Aga - minu elu üks suurimaid üllatusi! - maratoni tervikpikkuse läbijooksmine oli ootamatult hõlbus ning ainsad sammud, mis ma kõndisin, olid joogipunkti järel. Sest siis oli ühes käes joogitops ning teises hapukurk või banaan ning neid oli kergem manustada kõnnitempos.

Ja minu elu üks suurimaid aitähhe kuulub nüüd kolleeg Henrile, kel oli kahtlemata väga suur osa minu õnnestunud maratonijooksus. Nimelt oli muidu väga välejalgsel Henril plaan teha seekordne maraton ca 5 tunniga (lõpptulemuseks sai 4:30), et läbida üks pikk rahulik kestvustreening edasiste võistluste huvides. Nii õnnestus mul peaaegu kogu rada Henri sabas joosta ning tema abil ühtlast tempot hoida - endal olnuks mul sellega kindlasti probleeme.

Nojah, algul nägi mu strateegia ette liikumisviisi, mille peale tõelised maratoonarid ilmselt pead vangutavad: joosta algul pigem kiiremini ja koguda ajavaru, mille arvel hiljem rahulikult lonkida. Otse öeldes oli strateegia selline: joosta Henri tempos nii kaua kui jaksan ja siis vaadata mis edasi saab. Allolev Spordiportaali pilt demonstreeribki seda stiilinäidet (Henri Jõesalu nr 4 all).

Vana-aasta maraton kulges 10 ringil, neist esimene lühike ja teised ca 4,5km pikkused. Alustasime neljakesi koos: Henri, Raimond, Alar ja mina. Eespool oli Leivo (lõppaeg 3:47) ja eraldi Riho, kes jooksis koos abikaasa Kaiaga. Ka Kaiale oli see elu esimene maraton ning kui tema oli algselt plaaninud joosta ainult pool, oli temagi visa mägimatkajana see, kes maratoni endale ootamatult lõpuni tegi (4:54). Meid oli rajal nii palju sellepärast, et kui mina (vist Leivo õhutusel) olin otsustanud maratoni läbi teha, püüdsin endale rajale kaaslasi hankida, kes samuti aeglasemalt jookseksid kui muud hullud. Sest oli ju selge, et talvemaratonile tulevad kokku ainult hullud. Või siis väledad põdrad, kel üks maraton ees või taga.

Igatahes, kui olime laupäeva varahommikul, mil kõik normaalsed inimesed magasid, kambakesi stardikoridoris, ümber oli kottpime ja uitsetas vihma, lubasid kolleegid mulle Aasta Ässitaja tiitli anda :) Aga küllap olid lõpuks äärmiselt rahul nemadki, nii et ehk jääb see tiitel mul siiski saamata.

Algus oli ootuspäraselt kerge. Üks ring, see lühike - küll mul oli hea meel, et lisaringike oli kõige esimene, mitte ei jäänud viimaseks "sabaks"! -, teine, kolmas, neljas... Sõime ja jõime igal ringil korralikult ning kuna olime neljakesi, siis esimesed viis ringi me minu meelest ka vahetpidamata lobisesime. Väga lõbus oli.

Alates neljandast ringist hakkasid säärelihased ennast tunda andma. Jooksin nüüdsest igaks juhuks mitte asfaldil, vaid tänava kõrval murul, kus see vähegi võimalik oli. Sellest oli kindlasti palju abi ning kergendust.

Ringide jooksmisel oli  veel see tore omadus, et üks sirge oli mõlemas suunas ühine. Seega nägi mõlemas suunas vastutulijaid ning see seltskondlik lõik oli mulle iga ringi oodatuim osa. Sai võrrelda oma tempot teistega (Leivo tuli meile iga ringiga aina varem vastu), lehvitada vastutulijaile ja hetkeksi ei tekkinud tunne, et oled rajal kuidagi üksildaseks jäänud.

Kõige raskem oli mulle kuues ring, sest siis hakkas kardetult valutama mu probleemne põlv. Etenägelikult olin pistnud tasku Ibumaxi valuvaigisti ning kugistasin selle ringi esimese kilomeetri järel kuidagi alla. Aga mõjumahakkamiseni läks aega, nii et kolmandal kilomeetril tekkis juba tunne, et jään oma grupikesest maha. Aga vist aeglustasid nemad minu ponnistusi nähes ka pisut tempot ja kui tablett toimima hakkas, suutsin taas ka mina kiiremini liikuda. Vist seitsmendal ringil jäi korraks maha ka Raimond, aga temagi tuli oma august välja ja oli peatselt taas jälle koos minu ja Henriga. Alar otsustas pärast kuuendat ringi lõpetada.

Kaheksandal ringil seltsis meiega ka Riho, kes jättis Kaia viimasteks ringideks oma tempot tegema. Temal ja Henril oli energiareservi veel nii palju, et nad jätkasid ka ring enne lõppu samas tempos kui alguses ning eemaldusid minust ja Raimondist püsivalt ja kindlalt.

Kaheksanda ringi metsavahetee-lõigul lamas raja kõrval kaasvõistleja, kelle jalga rebis hirmus kramp. Ma ei saanud tema heaks palju teha, kuid aitasin jalalaba ülespoole sikutada (lihtne äraproovitud abi karmbi leevendamiseks) ning püüdsin krampis lihast pisut masseerida. Ja kuna paarsada meetrit eespool, kus metsarada taas tänavaga ristus, oli korraldajast liiklusreguleerija, siis tollele krambi käes kannatajast teada anda.

Tõttöelda oli pärast seda paariminutilist peatust endalgi tunne, et kramp pole enam kaugel. Tempo aeglasemaks, sügav hingamine... kuidagi sai need kaks ja pool kilomeetrit joogipunktini vastu peetud. Seal jõin neili topsi spordijooki, paar tükki hapukurki peale - ja säärelihased olid nagu uuesti sündinud. Viimasele ringile läksin juba naerusuiselt ja muretult: nüüd ma küll kindlasti ei katkesta!!!

Muidugi ei katkestanud. Tulemused on siin.

Ja mida tegi Leivo? Olles "sörkinud" maratoni 3:47ga, läbis ta järgmisel päeval (ja pöörases tempos!) Tartu Maratoni 63km raja...

Aga kas mina veel kunagi maratoni jooksen? Ei oskagi öelda. Sest nüüd ma tean, et jaksan ta läbi joosta küll, ja edaspidiseks peaks juba hakkama trenni tegema, endale kõrgemaid eesmärke seadma jne... Päris maratoonari hinge mul vist siiski pole, nii pikka maad joosta on ikka pingutav ja tüütu. Kui seda teha üksi. Aga kui jälle tuleks kokku selline hea punt nagu meil rajal oli - siis oleksin jälle raudselt käsi!

Sel jõululaupäeval olid siis kõik meie pool - ema-isa; Leivo, Kreete, Laura, Ramses. Mina, Kati, Jüri ja Ode niikuinii. Pidasime ühe põhjaliku jõululõuna, muidugi jagasime kingitusi.

Söögiks oli tänavu küpsetatud hani, hapukapsad, kartulid, verivorsti, pohlamoos ja kõrvitsasalat. Magusaks shokolaadikook fondant vaniljejäätise ja vaarikatega ning kohvi-shokolaaditort. Viimaseni küll enamik lõunalisi ei jõudnudki, kõht sai enne täis.

Õhtul, kui kõik koju läinud, pugesime varakult voodisse. Kuid üllatuslikult magasime järgmisel hommikul poole üheteistkümneni välja. Tänane päev on möödunud mõnusa mittemidagitegemise tähe all.

Ainult ilm, jah... Ma vist tõesti ei mäleta jõuluaega, kus nädalate kaupa on olnud +1-+4 kraadi ja jõulu esimesel pühal sajab pehmet ja pidevat uduvihma.

Olengi otsustanud proovida joosta eksprompt-maratoni 29.detsembril. Aga enne seda korraldas Mountain Loghome tiim Poola talvise Bergsoni eel treeninglaagri Arulas, Pilvi ja Minni pool. Mina olin siis niiöelda vabaliikmena kaasas ja valmis omal käel trenni tegema.

Tegelikult kujunes aga nii, et Pilvi loobus tõsisemast trennitegemisest ning pühendus hoopis minu treenimisele. Laupäeval jooksime kolmekesi (mina, Pilvi ja Kadi-Liis) ca 19-20km Otepää mägisel maastikul ning pühapäeval vedas Pilvi mind ca 30 km rattaringile. Mehed tegid samal ajal siis oma tempot ja jõudsid peaaegu juba saunastki välja, kui meie saabusime, nii et kõik sujus :)

Jooksupäev möödus minu jaoks kergelt ja muretult, kuid ratas seevastu oli ikka tõsine katsumus. Öö jooksul oli maha sadanud kerge lumekirme (Tallinna plusskraadide asemel oli Otepää kandis jõulude eel kraad lausa nullis või ehk isegi paar pügalat allapoole), kuid siiski ei olnud libe, mida olin kõige rohkem kartnud. See-eest oli aga palju raskem, kui oletasin - kui ikka pole septembrist saadik rattale istunud, ei jaksa kohe üldse. Ja ega see ratas mul niigi liiga tugev külg ei ole.

Peaasi, et nüüd maratoniks üle ei treeni :)

Viimaseid jõuluoste tehes astusime Odega sisse raamatupoodi ja otsime äsjailmunud eestikeelse Koraani (Haljand Udami tõlge). Nii läkski, et jõulute ajal lugesin viisipärase Piibli asemel hoopis seda teist.

Araabia kultuuris ja üldse usundiloos olen pehmelt öeldes võhik ning ka Koraani lugemine käis seepärast nii, et näpp oli pidevalt seletuste lehtede vahel. Kolm esimest suurat said enne jõulu sel moel läbi võetud.

Mis esimene mulje on? Kõigepealt üllatus Piibliga sarnanemise üle. Olin seda muidugi teadnud, kuid ikka hämmastas. Et kõik samad tegelased ja samad lood, ainult veidi erinev vaatenurk. Ning kuidagi kergem ja rõõmsam Piibli pigem raskemeelsuse kõrval. Koraan näiteks ei pane inimkonna peale pärispattu, vaid andestab Aadamale ja Eevale nende pattulangemise. Tõesti, Jumal on halastaja ja armuline - nii korrataksegi Koraanis pidevalt. Ja Jeesus oli lihtsalt viimane suur prohvet enne Muhamedi (Muhammadi) ning loomulikult ei lasknud Jumal temaga midagi nii hirmsat sündida nagu ristilöömine. Ning lapsi ohverdada ei tohi, ka see käis juba läbi. Aga pühad sõjad tuleb ära pidada ning uskmatud (õigemini mitme jumala uskujad) ei tohi armu leida.

Mis veel? Millegipärast hakkas tekkima hämar arusaamine, miks islam on väidetavalt kõige kiiremini kasvav usk maailmas. Ma ei oska seda tunnet veel sõnastada, ehk edasi lugedes saab see selgemaks ja väljendatavamaks.

17.detsembril sai Helen 6-aastaseks ning sünnipäeva tähistati mõni päev hiljem Nõmmel Vantsu mängutoas.

Helen on lõpmata nunnu tüdrukuke, üks kõige naiselikumaid olendeid, keda minu silmad näinud. Selline väike preili, ja üldse mitte pepsis või peenutsevas mõttes. Lihtsalt armas.

Aga miks teda Jänkupreiliks sai kutsuma hakatud, seda ma enam ei mäletagi. Küllap sellepärast, et see lihtsalt sobib talle.

Meie kodus minu lapsepõlves tegelikult jõule ei peetud. Mu vanematest kumbki pole ristitud, nii et tõeline vajadus jõule tähistada neil puudus, ning nõukogude argipäevas oli lihtsam ja turvalisem korraldada kingijagamine aastavahetusel. Nii olidki meil näärid, näärikuusk ja näärivana.

Küll aga tähistasid jõule mu vanaemad. Mäletan, kuidas ma kord koolieelsel ajal (koolis käies olin sel ajal linnas tundides) olin maal ning sõitsime jõululaupäeval koos Väljaotsa Memmega Loksale. Ümara ninaga kolhoosibuss, mida külarahvas kutsus Kekkoneniks (võibolla oli see kunagi Soomest saadud?) kolistas mööda külasid ja peatus pea iga tanuma otsal. Uksed volditi lahti, sisse paiskus pahvak külma õhku ning trepist hiivasid end üles kirevatesse rättidesse ja karvakraega talvemantlitesse pakitud valjuhäälsed naised, sekka mõned vaiksed või siis vastupidi, kergelt juba viinalõbusad mehed. Kõik juba pinsieas, mõnel kaasas ka väiksed lapsed: muu töö- ja kooliealine elanikkond oli sel - nõukogude ajal ju tavalisel argipäeval - oma tegemistega hõivatud. Ent buss sai puupüsti täis, mind ja sõbranna Marjet (kes kah oma vanaemaga kaasas oli) suruti kuhugi vahekäigu lõppu. Mitmehäälne vada ja vali naer lehvis nagu lipp ilmselt pikalt bussi taga, kui Kekkonen läbi pakaselise ennelõuna käänulistel metsavaheteedel Loksa poole veeres.

Loksal pudenes suurem seltskond, meie selahulgas, välja surnuaia väravas. Mina ja Marje, kes me silgud-pütis-bussisõidust ülemäära elevil olime, kamandati vanaemade poolt vaikseks ja viisakaks, saime endale ka mingi kergema kompsu kätte ning astusime väärikalt surnuaia väravakaare alt läbi.

Seal oli igav. Minu ülesanne oli käia Memme kannul ja anda talle kotist pikki valgeid küünlaid, mille Memm hauapäitsisse lumme pistis. Memm tõmbas peo varjus tikku ja süütas küünla, seisatasime mõne hetke ja läksime edasi. Minu meelest lõputu arv kordi, vahepeal teiste haudade juures kohatud inimestega juttu ajades. See tähendab, juttu ajas Memm. Mina kõõlusin niisama, külmetasin varbaid ja tahtsin sealt minema.

Lõpuks läksimegi. Ostsime teelejäävast Oldi poest naelu (see pood, muide, lohises rahvasuus oma eestiagse omaniku nime all läbi kogu nõukaaja, kuni uues Eesti Vabariigis "Rauakaupade kaupluse" asemele taas ka ametlikult "Oldi poe" silt kinnitati) ja asusime korvisappa bussijaama vastas olevas toidukaupade kaupluses.

Korvil muidugi oli maainimeste jaoks ainult sümboolne ning sissepääsuõigust lunastav tähendus. Riiulite vahele jõudes kraamis Memm oma mahukast märsist kaks takust kartulikotti. Ühte kühveldasime kümmekond leiba (eeskätt lammastele mõeldes) ja mõned saiad (inimestele). Teise kotti räntsatasid jõupaberist kruubikotid (kanadele) ja veel midagi. Siis tuli eraldi sabatada lihaletis ja lõpuks võttis Memm kolm pakki iiriseid, minu lapsepõlve põhikomme.

Ma ei mäleta, kuidas kõik see tavaar kassast läbi käis - ilmselt lihtsalt öeldi, mida ja kui palju neis takustes kottides on. Sel moel sooritasid oma oste ju kõik maainimesed, ja kassiirid ilmselt lihtsalt usaldasid. Teada inimesed ju.

Meie kotid said tõstetud poes akna alla, teiste samasuguste kõrvale. Jälle järgnes Memme lõputu jutuajamine teiste külade eitedega. Lepiti kokku, kes jääb mis ajaks kotte valvama ("Ei neid Loksa venelasi uskuda ole!" oli külainimeste üldlevinud suhtumine) ning meie Memmega läksime Lahemaa Kaubamajja.

Kaubamajas oli alati tohutult põnev. Enamasti me midagi ei ostnudki, kuid kõik asjad tuli põhjalikult läbi näppida ning nende juures arutleda. Põhiline arutlusteema külamemmedel oli, et küll ikka need vene asjad on viletsad ja kuidas ikka enne oli. Neid vana aja jutte meeldis mulle hirmsasti kuulata, samuti meeldis mulle hirmsasti kaubamajas olla. Minu meelest olid kõik müügilolevad asjad hirmus põnevad.

Ma ei mäleta, kas me seekord Memmega midagi ostsime või mitte, kuid pärast kaubamaja läksime raamatupoodi. See oli üsna kaubamaja lähedal, aga teisel pool teed. Sealt ostis Memm mulle karbi värvipliiatseid ja "valge vihu" ehk joonteta vihiku, seda mäletan ülihästi.

Hakkas juba kergelt pimedaks kiskuma ja minu meelehärmiks läksime tagasi surnuaia ja kiriku juurde. Käisime uuesti läbi hauaringi ja memm süütas uuesti mõned vahepeal kustunud küünlad. Kiriku uksed olid lahti tehtud, nii et astusime ka sinna sisse. Memm tegi annetuse kirku korjanduskasti ja pahandas koos teiste omasugustega, et Kekkonen läheb välja enne jumalateenistuse algust. Minul oli ainult hea meel, sest mõnel korral olin koos Tädi Juuliga kirikus teenistustel ja armulaualgi kaasas olnud - ja oli ikka igav küll. Ehkki Tädi võttis mulle pisut ristiusu, Uue Testamendi ja palvetamise olemust selgitada, oli üldiselt kogu see kirikuvärk väikesele minule ikka üks ülimalt tüütu ja üsna hoomamatu kohustus.

Lõpuks läksime toidupoe juurde tagasi. Kuulsime, et "Põhjarannikusse" oli torte toodud, läksime kohe sinna ja ostsime ühe. Lohistasime oma leiva- ja tangukotid üle tee bussijaama ning naiste ühisel jõul ubiti need Kekkoneni peale. Buss sai nüüd veel rohkem täis kui hommikul ning Pohla tanuma otsas oma kottidega lõpuks maha saades oli mul üsna räsitud ja väga väsinud tunne.

Suurte kottidega läbi lume kojusaamine oli muidugi omaette ooper. Kotid said tõstetud Salvo plastmasskelgu peale ja jämeda nööriga kinni seotud, et koorem koduteel ümber ei kukuks. Nööri kinnitamiseks oli Memmel salvoka külgedesse isegi augud põletatud, kust siis nöör ristidena üle kotikoorma käis. Käekotist ilmus suur metallist taskulamp, kuhu sisse käis otsakuti kaks ümmargust patareid, mina sain enda kätte tordikarbi ja algas kodutee.

Tee tähistamiseks oli Memmel pistetud lumme oksad. Siis ei kadunud teepõhi jalge alt ka suure tuisu korral, kus kogu väli oli ühtlaselt valge ja lage. Sest lund oli talviti maas ikka nii palju, et kõvaks tallatud teelt kõrvale astudes vajusid ikka sügavale-sügavale sisse. Nüüd aga astusin kindlalt kelgu taga, mööda paljudest käimistest ja kelgupõhjast kinnivajutatud teed. Kevadel, muide, ei sulanud see kinnitallatud osa niipea, pikk jäävall lookles üle põllu veel pikka aega pärast seda, kui muu lumi ammu sulanud oli...

Kodus tervitas meid haukudes ja ketti kõlistades õuekoer Murka, kojatrepil ootas külmast kohevil karvaga kass Kiti. Memm pani kiiresti tule ahju, vahetas riideid ja läks loomi talitama. Tavaliselt käisin ma temaga kaasas, kuid seekord olin nii väsinud, et jäin tuppa.

Edasisest õhtus ei mäleta enam midagi. Küllap me sõime ja heitsime varakult magama, nagu maal talviti ikka. Isegi see pole meeles, kas tort sai samal õhtul lahti tehtud või jäi sahvrisse järgmisi päevi ja teiste saabumist ootama.

Aga kuusk? Kuusk oli Memmel ilmselt juba varem toodud, tema toomist ja ehtimist mäletan pigem teistest kordadest. Minu lapsepõlves seisis jõulukuusk - alati maast laeni ulatuv - Ennu kambris (nüüdses Kairi toas) selles nurgas, kus suvel troonis postamendi peal suur asparaagus. Memmel olid ka ilusad jõuluehted, minu meelest palju ilusamad kui meil linnas - välismaakeelsete kirjadega karbis ja puha. Oli linnukesi, mida vedrujala peal oksale kinnitada, oli rippuvaid pasunaid ja peenest sädelevast torust tähekesi. Ja alati olid kuuse küljes pärisküünlad küünlajala sees, mis siis õhtuti põlema pandi. Isegi kuusekard oli kuidagi teistsugune kui linnas. Eks nad vist olidki pärit sellest minu jaoks olematust ajajärgust ja neid hoiti ikka erilise hoolega. Praegusenigi on mõned veel alles.

Loen selle kirjutatud jutu uuesti üle. Midagi erilist nagu polegi - aga ometi on see kõik mulle kuidagi erilisena meelde jäänud...

Eesti Päevaleht kirjutas täna, et soolise võrdõiguslikkuse volinik taunib Tartu Mänguasjamuuseumis "Poiste päevana" välja reklaamitud üritust ja Eesti Rahva Muuseumi poiste tööõpetuse tuba. Sest need tõrjuvad tüdrukuid ja kinnistavad arhetüüpseid soorolle.

Mjah.

Mulle üldse ei meeldi, kui inimeste kaasasündinud omadusi alla surutakse ja tasalülitatakse. Väljendugu need siis humanitaar- või reaalinimese mõtlemisomadustes, käelises või mõttetöölises andekuses, mehe või naisena sündimises. Nii et esimene reaktsioon oli ka minul: "Appi, kui nõme."

Ent kui lugesin seda lugu läbi ajakirjanduslikku võimendust vähendava filtri (st jättes välja ajakirjaniku võetud positsiooni "loll volinik, süütult kannatavad asutused" toetavad rõhuasetused), olen natuke teist meelt.

Ma ei ütle, et mänguasjamuuseum ei tohiks teha poiste mänguasjade päeva või tüdrukute mänguasjade päeva. Võib, isegi peab, sest meheks ja naiseks olemine ning vastavate mänguasjade eelistamine on sügavalt olemas meis kõigis. Aga ei pea olema soolise võrdõiguslikkuse volinik, et poistemänguasjade päeva pressiteatesse lisada üks lause: "Oodatud on ka kõik suured ja väikesed tüdrukud, kes poiste mänguasjade vastu huvi tunnevad."

Sest kui kõik muud erisused ja omadused on pigem tõlgendamise küsimus (kui kunstikäpardist mina ikka pean end andekaks, pean ma endale suunatuks ka kutset"Andekaid kunstnikke oodatakse maalilaagrisse"), siis sugu on ikka midagi muud. Poiste päevana väljakuulutatud üritusele minek eeldab tüdrukult ning tüdrukutepäevale registreerumine poisilt ikka mõningast eneseületust. Või ma ei tea, võibolla on praegused lapsed paindlikumad - poistepäeval osalenuist olid pooled olnud tüdrukud. Nii et võibolla näeme nii mina kui soolise võrdõiguslikkuse volinik tonti seal, kus teda pole. Aga mina igatahes ei tunneks enda kutsutuna üritusele, mille puhul on öeldud "oodatud on mehed" :) Nii et pigem usun ma võimalust, et tüdrukud olid seal lihtsalt sellepärast, et ei nemad ega nende vanemad ei teadnud, et parasjagu toimub seal üritus, kuhu on kutsutud poisid.

Muide. Kui meenutan oma koolipõlve, siis näiteks tööõpetuses ei meeldinud mulle sugugi, et oli poiste tööõpetus ja tüdrukute tööõpetus. Ma nimelt oskasin kõiki neid köögi-, tikkimis- ja kudumistöid, mida me tüdrukutetunnis väsitava aeglusega pusisime. Oma elu esimesed kirikindadki olin vanaema juhendamisel kudunud juba seitsmeaastaselt, nii et kaks tundi pühendumist soonikkoe saladustesse oli viis aastat hiljem lihtsalt tapvalt igav. Ainult heegeldamises oli midagi uut, seda ma varem eriti ei osanud. Ent kuna käsitöö mind eriti ei paelunud, olid need tunnid mulle tüütud.

Ja ma oleksin selle nn tüdrukute tööõpetuse asemel hirmsasti tahtnud teha hoopis küünlajalga ja linnumaja, millega tegelesid meie poisid. Mitte et ma sügavalt puutööhuviline oleksin, kaugel sellest, aga see oli lihtsalt midagi uut. Ning isa kõrvalt õppinuna oskasin ka saagi ja haamrit ilmselt paremini käes hoida kui mõnedki poisid, kes neid asju alles tööõpetuse tunnis nägid.

Ent loomulikult ei iitsatanud ma seda mõtet ühelegi õpetajale. Sest oli ju selge: poiste tööõpetuses käisid poisid ja tüdrukute omas tüdrukud, vastupidine võimalus ei kuulunud arutamiselegi.

Sellepärast mulle praegu meeldibki, et nende võimaluste üle arutletakse. Ja mõeldakse standardmõtlemisest (tüdrukute mänguasjade päevale on oodatud tüdrukud, poiste mänguasjade päevale poisid) samm edasi (poiste mänguasjade päevale on oodatud ka tüdrukud, ja vastupidi).

Iseasi muidugi, kas seda peab just soolise võrdõiguslikkuse volinik tegema. Millegipärast mõjub juba see ametinimetus ka mulle mingeid imelikke eelarvamusi tekitavalt.

Jõulukuuse tõime maalt oma metsast. Käisime Jüriga natuke kolamas, ja seal ta oligi - ilus kahar kuuseke, minust veidi pikem. Mahtus ka autosse ära.

Ikka veel harjumatu (ehkki võiks lumevaeste detsembrite tõttu juba harjuda) oli tuua jõulukuuske oludes, kus lund pole maas kübetki ning jalad kobisevad pooleldi külmunud maal. Jah, ainult pooleldi - ja ka kraav oli kaetud vaid nõrga jääkirmega ja soisematel aladel varitses mätaste vahel vesi.
***
Kolisime minu voodi elutoast tüdrukute tuppa, et saada elutuppa ruumi ja avarust. Tüdrukute toast sai omakorda elutuppa viidud väiksem diivan - et ikka istekohti jaguks. Ja muidugi on seal kuusk, mille Ode ilusti ära ehtis.
***
Külastasin Abakhani ja ostsin kokku uusi diivani- ja lauakatted. Et jõulud ikka meeldejäävalt välja paistaksid. Eriliseks lemmikuks sai vanaroosa siid, millest sündis laudlina.
***
Laua laename tänavu ema ja isa käest. Isa on meisterdanud diivanilaua peale käiva hingedel plaadi, mille taha ehk 10 inimest jõululõunal istuma mahutab. Plaadi tõin juba ära, lauaga saab tegelda hiljem.
***
Kingid on veel pakkimata, aga küll jõuab :) Mõned on isegi veel ostmata, aga ma vähemalt tean, mida tahan.
***
Leivo juures on remont jõudnud niikaugele, et saime kardinad uuesti ette riputada. Uute akende ette.
***
Vähehaaval otsin ja ostan kokku jõulusööke, selliseid, mis muidugi seista kannatavad. Praekapsad, küpsetusshokolaad, maalt toodud pohlamoos ja külmutatud vaarikad. Ode idee oli, et küpsetame tänavu hane - see ootab nüüd Karini sügavkülmikus (minu enda sügavkülmik on üpris väike, sinna ei mahuks). Muidugi oleks oluliselt parem saada mittekülmutatud hane, aga kartsin ostu liiga viimase hetke peale jätta. Parem külmutatud hani kapis kui jahutatu kesk jõulueelset trügimist turul :)
***
Aga mis on jõulustress? Minu ainus jõulustressi tekitav faktor on liiga palju inimesi neil hetkedel, kui ka mina suvatsen poodi minna :)

Tänavu lahkusin ma firma hüpersuperesinduslikult ja igati lahedalt jõulupeolt nii vara, et isegi Tuhkatriinu oleks võinud veel tükiks ajaks muretult pidutsema jääda. Lihtsalt ei olnud seda õiget peotunnet või sisemist sädet, mis seespoolt hõõgudes oleks õhtu minu jaoks särama pannud.

Sest ma olen hakanud nautima ainult neid pidusid, kuhu saab minna kahekesi. Üksi, heade sõprade või kolleegidega on küll kah tore, aga mitte nagu päris see. Ja kaua ei viitsi seal siis olla.

Ja asi ei ole selles, et ma olen viimaste aastatega vanemaks saanud. Muidugi olen ma ka seda, aga põhjuseks pole vanusega kaasnev rahunemine.

Sama tunne oli kooliajal, kui ma klassiõhtutel ei võtnud itsitada-edvistada teiste tüdrukute seltskonnas, et klassivendi enda poole vaatama panna. Sest mul oli oma Suur Armastus ja polnud mingit huvi testida oma võluvõimeid kooliseinte sunnil lähedusesse sattunud meesisikute peal. Või abielu esimesel kolmveerandil, kui üksi väljaskäimine oli mulle pigem tüütu kohustus kui ergastav võimalus. Ning mehed, kes tollal mulle oma autode võimsust demonstreerisid, või näitasid, kuidas suudavad jalaga oma peast kõrgemale lüüa, või üle Atlandi purjetamise kaasahaaravaid plaane ehitasid, või mulle tõestasid, et oskavad peast kolmekohalisi arve korrutada, olid... noh, lihtsalt ägedad. Aegajalt märkisid sõbrannad, et see või too tunneb minu vastu huvi, aga ma ise seda ei märganud. Tõttöelda arvan praegugi, et meheliku tähelepanu asemel domineeris neil minu osas mingi hingesugulus. Meil oli tore ninapidi koos olla, aga enamik neist isegi ei üritanud midagi enamat.

Samamoodi on nüüd. Peo toredaim hetk oli lobiseda ja tantsida kolleegiga, kelle hobid ja ellusuhtumine mulle alati meeldinud on. Ilmselt minu omad talle kah, ning just samamoodi, lihtsalt niisama. Aga siis ongi nii, et tantsid paar tantsu ära, jutustad veel mõne kaaslasega ja mõtled, et võikski hakata koju minema.

Eks vahepeal on olnud ka teistsuguseid aegu. Ülikooli algus, kus ma lausa pidin püüdma võimalikult palju päid segi ajada ning iga üritus pakkus selleks teretulnud ja ammendamatuid võimalusi. Abielu lagunemisosa, kus ma jälle hakkasin märkama ja nautima mulle suunatud tähelepanu ning ka ise seda aktiivselt provotseerisin. Ühesõnaga - ajad, mil ma ei olnud õnnelikus suhtes.

Ilmselt on inimestel neil mitteõnnelikel aegadel mingeid vabu radikaale, mis sidumist ootavad ja teisi endasuguseid tõmbavad. Sest neil aegadel on mu ümber pinget ja sädemeid, õhk särtsub ja säriseb. Õnnelikel aegadel olen ma aga vastassugupoole jaoks ... lihtsalt igav. Nojah, ma küll lobisen ja naljatan ja löön klaase kokku, aga ei unusta end silma vaatama ning kui kaasvestleja käsi minu oma kogemata riivab, ei pane ma seda õieti tähelegi. Ja tõesti - ega neid pilgupüüdmisi ja käeriivamisi siis praktiliselt polegi. Sest pole neid vabu radikaale, mis seda tegema ahvatleksid.

Ma ei mäleta, kes on öelnud, et õnnelik ollakse ühtemoodi, kuid õnnetu on igaüks oma ainukordsel moel. Mina olen praegu taas nendes ühetaolistes ridades, kuid mingis mõttes olen saatusele tänulik, et on olnud vajadus olla ka seal teisel pool. Sest ei saa salata, ka see oli omamoodi põnev. Ja kust neid õnnelikke suhteidki muidu hankida :)