Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Sügisball, assotsiatsioonidega

Kunagi, minu hilisteismelise ja varasel ülikooliajal, oli Undi "Sügisball" kultusraamat neile, kes vihkasid Tallinna. Noh, oli kombeks vihata - et selline rutlik, inimeste üksindust, ahistust ja stressi soosiv linn. Paneelmajad, hall elu ja puha. Eriti oli see muidugi kombeks tartlaste või hingelt Tartu-inimeste seas.

Mulle "Sügisball" meeldis ja ei meeldinud ka. Meeldis kui kümnesse tabav teos, ei meeldinud aga... ma ei teagi kuidas. Mulle kui inimesele vist. Oli kuidagi ahistav ja lootusetu. Kunstiline sotsiaalporno.

Õunpuu filmi vaadates olid samad segased tunded.

"Imelik on olla," võttis Kati teema kokku.

Järelikult oli hea film. Mõjus.

Meie filmivaatamist püüdis küll iga hinna esst rikkuda - või just eriti meeldejäävaks teha? - üks vanem ... ei teagi, mis öelda. Daam just mitte, mutt kah mitte. Ütleme lihtsalt naine. Kes meie ees naeris kõõksudes iga võimaliku koha peal (sageli ainsana saalis) ning püüdis omalt poolt kommentaare anda.

Mammu haiglast väljas, autotsi

Reedel sai Mammu haiglast välja. Istuda ta endiselt ei tohi, niisiis sõitsime Mustamäe haiglast koju niimoodi, et ta oli tagaistmel pikali, jalad krõnksus.Sõitsin ülimalt tasakesi ja ettevaatlikult, et ta liigselt loksutada ja raputada ei saaks. Või, hoidku selle eest, ootamatu pidurdamise korral kitsalt istmelt lausa maha ei põrutuks.

Esmaspäeval on tal aga vaja minna Tartusse oma onkoloogi juurde. Kuna minek on muidugi enda korraldada ja see tagaistmel-pikali-projekt on pikemaks sõiduks siiski kõike muud kui mugav, käisime täna Jüriga maal ning tõime sealt ära automadratsi-porolooni.

Nimelt saab minu autos lasta tagumiste istmete seljatoed alla, nii et moodustub sile põrand. Ning eelmisel suvel, enne Alpidesse minekut, ostsime Univerist tüki paksu porolooni ja Leivo lõikas selle autokuju järgi parajaks (rattakoopad jm - auto pole ju seest üheselt neljakandiline). Selline täispikkuses väljasirutamist võimaldav autovoodi - pildil demonstreerin seal pikutamist mina) võimaldab kahekesi sõites kiiresti kohale jõuda, sest üks saab ennast autos korralikult välja magada (jah, muidugi pole see liikluseeskirjade ja turvalisusega kooskõlas). Lisaks hoiab see kokku aega kämpingu otsimisel, võimaldades magada kasvõi keset linna (mida olemegi nii Slovakkias kui Prantsusmaal teinud, kui oleme öösel kohale jõudnud).

Nüüd siis saab see asendamatuks abimeheks Mammu Tartusse toimetamisel. Muidugi pole ka see liikluseeskirjadega kooskõlas - aga siiski ilmselt optimaalne viis seljavigastusega haige vedamiseks.

Töine: inside-juttu reklaamimüüjatele

Ma ei pea tööl palju tegelema reklaamipindade müüjatega (meie reklaamijumalanna on Sigre ning planeeringutega tegeleb meediaagentuur), aga aegajalt pöördutakse siiski ka minu poole. No näiteks kui müüakse paketti "ajakirjanduslik neutraalne lugu firma poolt + reklaam järgmisel lehel". Nii et olen selle valdkonnaga siiski pidevalt kokkupuutes.

Võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga on reklaamimüüjate professionaalsus mäekõrguselt tõusunud, aga mõned asjad panevad siiski jätkuvalt imestama.

1. Kui pöördutakse suure firma poole ning ainus ja peamine argument on: "Meil on teile us-ku-ma-tult soodne pakkumine." Muidugi, soodne on hea, aga suured firmad omavad piisavalt suurt turunduseelarvet, et mitte minna leili ja hakata rapsima ainult soodsamalt saamise nimel. (Paralleel isikliku eluga oleks ilmselt see, kui teile pakutaks soodsa hinnaga kaupa, mida te soodsast hinnast hoolimata üldse ei vaja). Pealegi on suurematel firmadel (meediaagentuuride kaudu) reeglina sõlmitud allahindlusprotsentidega mahulepingud kõigi suuremate meediaväljaannetega, nii et näiteks mingi väljaande ilu, tervise, reisi, investeerimise või mille iganes lisa otsepakkumine on heal juhul konkurentsivõimeline, kuid reeglina mitte supersoodne. Huvitav, kas eriprojektide reklaamimüüjatele korporatsiooni suurimaid reklaamikliente ning nende tingimusi ei tutvustata?

2. Kui argumendiks on "See on täiesti viimase hetke pakkumine." Tore, aga MIKS te siis pakute oma pinda või eetriaega meile nii viimasel hetkel? Firmadel on oma turundusplaanid ning ajastused, millal mingit sõnumit välja tuua. Teie kanal võib oma sihtgrupi ja teemade poolest muul ajal igati sobida, aga kui sel viimasel hetkel on aktuaalsed hoopis teised jutud, siis paraku mitte. Või kui reklaami selle teema kohta või selle sihtgrupi jaoks lihtsalt olemas ei ole ja piiratud aja jooksul ei jõuaks agentuur seda ka teha. Jutt, et "aga meil on siin oma kujundaja" kindlasti ei päde, sest suured firmad järgivad reklaamides kindlat stiili, kvaliteeti ja kontseptsiooni ning ei lase oma reklaame kujundada suvalisel kodanikul, kes firma reklaamipoliitikast ja brandbookist halligi ei tea.

3. Kui äraütleva vastuse saamise järel saadetakse sama pakkumine selle firma teisele, kolmandale, neljandale jne töötajale. Heihei, uskuge: keegi ei ütle teile ära isiklikult, vaid siiski firma nimel, ja reeglina on pakkumised enne vastuse saamist kooskõlastusringi läbinud. Ja enamasti on ka nii, et teine, kolmas jne inimene saadab pakkumise edasi ikkagi sellele esimesele, kes selle valdkonna eest vastutab. Minu rekord on saada viie kolleegi kaudu üks ja sama sponsortaotlus, Sigrele on laekunud reklaamipakkumisi vähemalt sama paljudest, vist isegi rohkematest kanalitest. Ja sorry, aga kohvinurgas siis naerdakse ja teritatakse keelt selliste omast arust kavalpeade üle.

Aga nagu ma ütlesin, reklaamimüügi tase on mõne aasta tagusega võrreldes siiski mäekõrguselt tõusnud. Ja kindlasti püüan ma reklaamimüüjate vastu alati viisakas ja kena olla - pakkumisi teha on ju nende töö. Enamasti tehakse seda ka väga meeldivalt, ainult et jah - neid kolme punkti võiks arvesse võtta :)

Mammu paraneb

Mammu on oma seljavigastuse tõttu jätkuvalt haiglas. Käime teda seal vaatamas, aga ega need väga rõõmsad emotsioonid pole olnud. Haiglavärk pole juba iseenesest kunagi rõõmus.

Täna aga oli Mammu juba voodist püsti ning kõndis tugiraamiga ettevaatlikult ringi. Istuda ei tohi ta veel kaks kuud, aga püsti tõusta ja liikuda juba võib.

Mul on hästi hea meel.

Selle üle kah, et ta sõnaselgelt ütles: enne 13.novembrit (mil tal on seal arstiaeg) ta Tartusse ei tüki. Õige otsus, sest Mammust pole praegu Veera aitajat. Tal on vaja endal terveks saada, mitte jõudu (ja eelkõige energiat) ära anda.

10.9. 8 - Karini ja Toomase kaheksas pulma-aastapäev

Täna, 10.septembril kaheksa aastat tagasi olid Karini ja Toomase pulmad. Ja nagu igal aastal, käisime ka tänavu sel puhul nende pool torti söömas.

Imelikul kombel ma eelmise aasta külaskäigust polegi midagi kirjutanud. Ehkki me kindlasti käisime ning sellest on Karinil grupipiltki, kus nii mina, lapsed kui Leivo peal oleme. Üle-eelmisel aastal tähistasime aga nende 6. pulma-aastapäeva hoopis maal.

Karinil ja Toomasel on aastatega üha enam väärtust koguv komme teha igal pulma-aastapäeval vähemalt kolm pilti: üks neist kahekesi, teine koos lastega (nii palju kui neid hetkel on) ja kolmas koos külalistega.

Need tänavused pildid on Kati tehtud ja tal jäi fotokal mingi imelik välk või punasilmsuse vastane rezhiim peale. Nii et Karini kaelarätik ülemisel pildil helendab ja muud pildid on ka -  kuidagi nii ja naa. Aga noh, vähemalt olemas.

Karini ja Toomase kaheksandasse abieluaastasse jäid kaks olulist sündmust: Martini kooliminek ning Mummi ja Vanaisa ärakolimine. Viimase kohta võib siis öelda: lõpuks ometi on noored oma elu peal :)

Kuna aga selle lahkukolimise tõttu valitseb Karini ja Toomase pool veel paras segadus (nad ootavad akende vahetust ega saa enne seda asjade paikaseadmist alustada), oli elutoas veel kitsam kui varem. Niisugune kaosehõnguline olukord, mille tõttu seekordne aastapäev ilmselt kõigist teistest eristuvana meelde jääb :) Karin oli veel natuke haige ka.

Liiga palju tegevusi

Ma ikka tahan ära proovida, mis head saab uue blog.tr.ee registreeritud kasutaja.

Niisiiis: LbkuNnrbXr (sellise tähekombinatsiooniga postituse pean mina registreerumiseks tegema).

Registreerimata kasutaja jaoks on uus värk igatahes ebamugav (ja mitte ainult sellepärast, et uus ja harjumatu). Mis mulle kohe üldse ei meeldi on näiteks see, et blogi lingile klikates registreerimata kasutaja sellesse blogisse otse ei pääse, vaid peab kolistama mööda vahelehte (vaatama seal tasulise sõnumi reklaami) ja tegema lisakliki "Loe edasi" vms lingil - alles siis oled blogis kohal.

Muidugi mõistan, et ebamugavus on taotluslik ehk siis sunnivahend enda registreerimiseks. Blog.tr.ee-st on saamas äri (ja miks ei peakski?). Aga esmamulje on, et blogipidajatel (kelle paljususel see äri ju põhinema hakkab) on vabatahtlik sisenemine ärimudelisse liiga tülikaks tehtud. Ma jõudsin juba korra kaaluda, kas mitte pooleli jätta :)

Täiendatud paar minutit hiljem: Einohjah, jääbki ilmselt pooleli. Vajutades nuppu Kinnitan, sain vastuse:

Service Temporarily Unavailable

The server is temporarily unable to service your request due to maintenance downtime or capacity problems. Please try again later.

NII uudishimulik ma uue blog.tr.ee võmaluste vastu ka ei ole, et uuesti otsast peale alata :)

Tallinna Sügisjooks 2007: 2,5 minutit stardijooneni

Kui on õnnestunud saada endale rinnanumber 7808 (neid anti ilmselt registreerimise järjekorras ning registreerimine läks lahti just siis, kui olin kuuks ajaks puhkusele läinud), tähendab see Eesti suurimal rahvaspordiüritusel piiiikkkkaaa aega, enne kui oma stardikoridorist stardijooneni jõuad. Minul konkreetselt läks 0:2:29 ehk peaaegu kaks ja pool minutit. Noh, aga ega me võistlusele tulnud :)

Sügisjooks toimus tänavu esimest korda südalinnas, mitte tavapärases Rocca al Mares. Ma ei teagi, meeldib see mulle või mitte. Vist ikka meeldib, sest jooksuruumi oli rohkem. Narva maantee alguses sai juba suuremast trüginast välja ja normaalselt jooksma hakata.

Lahkusu-kiriku juurde jõudes olin juba jõudnud sulanduda seltskonda, kes kandis valdavalt rinnanumbreid kuue ja isegi viie tuhandega. Kuna mul on raskusi ühtlase tempo hoidmisega, võtsin sappa kahele mehele, kellest eriti ühe puhul oli näha oskuslikku kerget ja mittepingutavat jooksusammu. Umbes kilommeter-poolteist möödus nende tuules, kuid siis tõmbas teine (see mitte-nii-oskusliku jooksusammuga) endal hinge kinni ning esimene pani, kui sõber tema ärgitustele kaasa tulla absoluutselt ei reageerinud, kiirema käigu sisse. Pool kilomeetrit suutsin tal kannul püsida, siis läks ta käest. Aga olin jõudnud seltskonda, kus enamikul olid juba nelja tuhandega rinnanumbrid.

Mingil hetkel paistis ees selg Äripäeva Maratoniklubi särgiga, kellest võis samuti eeldada, et ta teab, mis teeb. Ehk siis jookseb ühtlaselt ja hästi. Algul paistis küll, et ta läheb lootusetult eest ära, kuid viimase joogipunkti juures olin tal enda üllatuseks kannul (vist olin ma vahepeal ikka spurtinud, ehkki püüdsin seda mitte teha). Joogipunktis läks ta küll jälle eest, sest ma lihtsalt ei oska liikumise peal juua ning pean oma topsi tühjendamiseks seisma jääma (sama tegin ka esimeses joogipunktis). Nüüd spurtisin juba meelega, et teda taas kätte saada. Ja kuna lõpuni oli jäänud juba nii vähe - alla kolme kilomeetri - ja hingamine ikka veel täiesti korras, jätkasin ka edasi oma spurditempos ja läksin oma äripäevlasest "jänesest" mööda.

Koht lõpuks (esialgsete tulemuste andmetel) 1697 brutoajaga 0:54:46. Olen rahul, sest nagu üldse ei pingutanud. Jah, tõesti on iva sees selles ühtlases tempos jooksmise ning spurtide-aeglustuste vältimise õpetuses :) Eelmisel aastal proovisin samuti rahulikult võtta, siis oli aeg 0:52:22 (netoaeg 51:17, stardinumber aga oluliselt parem ehk 3828). Üle-eelmisel aga oli mu aeg 1:02:41 (olin siis kergelt haige).

Sama distantsi jooksid ka Kati ja Ode. Kati brutoaeg oli 1:20:55 (eelmisel aastal 1:18:49, neto 1:17:33 - ka Katil oli eelmisel aastal stardinumber kolme tuhande koridoris; üle-eelmisel aastal bruto 1:28:51). Ode aeg oli 1:32:11 (eelmisel aastal jooksis ta ka, aga millegipärast ei olnud tema nime lõpuprotokollis). Nad startisid minuga samast koridorist, kuid trügisid alguses vähem, nii et neil tuleb stardijooneni jõudmise hetkeks kindlasti oma 3 minutit lisaaega.

Leivo saavutas aga 21,1 km rajal 168. koha ajaga 1:33:48. Super!

Ah jaa: nagu Tallinna Autovabale Päevale kohane, läksime sügisjooksule ilma autota. Tegelik põhjus, mis seal salata, polnud aga muidugi autovaba päev, vaid see, et ühistranspordiga on meie juurest kesklinna mugavam.

Kartulimullahõngune

Täna võtsime maal kartuleid. Terve päeva, hommikul nii umbes üheteistkümnest õhtul kella seitsmeni. Kõigepealt kolmekesi: isa, mina ja Jüri. Vanamoeliselt, kougu ja ämbriga ja kinniseid vagusid. Hiljem seltsis meiega Enn (väga osav kartulivõtja hoolimata oma ainult poolkasutatavatest kätest. Ta on nii tubli!). Ja siis õhtu eel saabusid veel karin-Toomas ja Kairi lastega. Nii et kui algul olime plaaninud, et ennelõunal võtame kolmekesi 5 vagu ja pärastlõunal neljakesi 4, siis tegelikult sai kogu põld üles. Jüri põhiroll oli olla kärumees, vedades järjest täituvad kartuliämbrid keldri eesruumi. Ehk kassilauta, nagu ütleme selle kohta meie.

Või tegelikult: üles sai peaaegu kogu põld. Sest isa ütles, et üks vagu peab ikka homseks kah jääma :)

Kultuurierisustest Rootsi pilgu läbi

Kaks päeva olin Rootsis emafirma kommunikatsioonitiimi kick-off üritusel. Kaunis kohas nimega Runö Kursgard. Teemaks esimesel päeval kultuurilised erinevused paljurahvuselises organisatsioonis (kohal oli 97 inimest 13 riigist) ning nende ületamine. Koolitajaks hispaania juurtega rootslane Eugenio Molini.

Minuga ühes grupikeses olid päeva esimeses pooles belglane, soomlane, leedukas ja kolm rootslast. Esimese hooga mõtlesin, et no mis erisustest meie ikka rääkida saame - erisused paistavad silma ikka neis gruppides, kus sees ka türklased või muud eksootilisemad korporatiivkollegid. Aga tuli küll ka meil!

Näiteks toetasime mina ja Darius (leedukas) ühele küsimusele vastates seisukohta, et organisatsiooni sees tuleb enne otsuste langetamist asja laiemas ringis arutada ja püüda konsensusele jõuda, aga peab olema ka keegi, kes vajalikul hetkel otsuse langetab. Sest muidu võib ju jäädagi konsensust otsima (et mitte öelda lõputult jahuma).

Seevastu soomlane, rootslased ja belglane olid väga tugevalt selles parteis, et parima tulemuse saab ikka alles siis, kui küsimuses on konsensusele jõutud. Sest siis on kõik ka õnnelikud ning vastuvõetud otsuse poolt ja ei hakka sellele vastu töötama. Noh, selles osas on neil ilmselt ka õigus.

Lõpuks leppisime kokku (jõudsime konsensusele, eks :), et mina ja Darius esindame kiirete muutuste ühiskonda, kus kõik on pidanud toimuma nii jooksu pealt, et konsensusepüüded pole suutnud sellega kaasas käia. Ja et me ei saa kunagi teada, kui edukad oleksid meie riigid ja firmad siis, kui me ikka oleksime püüdnud saatuslikul 1991. aastal konsensuse poole püüdlema hakata ja kõigi inimeste ootustega arvestada... Ning et meil on heaoluühiskondadelt õppida just seda arvestamise oskust ja tasakaalukust, teistel lauakaaslastel meilt aga kiirete otsuste tegemise riski võtmist.

Juurdlesin selle üle pärast ise edasi. Tegelikult pole ju ühelegi mõtlevale eestlasele avastus, et praegusel ajahetkel püüame kokku traageldada kunagise kiire arenguga ühiskonda rebitud haavu. Sest majandus läks iseseisva Eesti Vabariigi alguses ülesmäge põhiliselt tänu sellele, et mingit regulatsiooni ja juhtimist ei olnud (sorry, Mart Laar - see pole halvustavalt öeldud, lihtsat minu konstateering) ja et suurest osast inimestest lihtsalt teerulliga üle sõideti.

Tegelikult ma isegi arvan, et see kiire ja jõuline rebimine alguses oli õige. Minusuguste toimetulijate ja tol hetkel nooruse tõttu kergestikohanevate inimeste jaoks. Ja ma ei usu, et leebem tee olnuks kokkuvõttes kergem - probleemid olnuks küll väiksemad, kuid kestnuks kõigi jaoks lõputult kaua. Kui on valida õudne lõpp või lõputu õudus, valiksin mina iga kell esimese :) Üllatav oli aga just see, et niisugune mõtlemisviiside erinevus oragnisatsioonikultuuri- ja juhtimisülesannete lahendamise tüüpi küsimustikus nii selgesti välja tuli.

Teine erisuse koht oli küsimuses, kus tuli hinnata, kas tiimi õnnestumise puhul võib pärjata ning ebaõnnestumise puhul hukata ainult üht inimest. Mina arvan siin nagu üks väepealik (ei mäleta kahjuks, kes nimelt), et lahingu võidab sõjavägi, kuid kaotab kindral. Ehk siis ebaõnnestumise eest peab juht võtma vastutuse, kuid õnnestumise puhul tuleb jagada au laiali. Selle peale ütles meie belglane, et ühe inimese karistamisest on tal õudne isegi mõelda, rääkimata sellise olukorra ettekujutamisest :) Lõpuks leppisime siin kokku, et eks see sõltub situatsioonist (neil ju ka astuvad näiteks ministrid tagasi, kui nende valdusalas leiab aset mingi skandaal).

Kõige suurem  - küll kah üldse mitte üllatav - erinevus skandinaavialiku ja niiöelda postsotsilistliku ühiskonnakultuuri vahel ilmnes aga hoopis kohvipausivestluses. Rääkisime korporatsiooni brändingupealiku Kariniga lastest. Kuuldes, et minu lapsed on 12, 14 ja 16, ütles ta hämmastunult, et ma ei näe üldse niimoodi välja, et mul võiksid olla nii suured lapsed (oh mis kena kuulda :) Ja küsis, kui vana ma siis olen. Poliitilise korrektsuse huvides luiskasin end tegelikkusest (37) natuke vanemaks ja ütlesin, et peaaegu 40. Selle peale hämmastus tema aga veel enam ja ütles, et tema on 44, aga tal on alles viieaastane poeg...

Seda, et tema on selle eest 44-aastaselt ka üks rahvusvahelise organisatsiooni tippjuhte, ma siiski ütlema ei hakanud :) Ega ka mitte seda, et tegelikult tüürime meiegi jõudsalt just skandinaavialiku hilisema sünnitamise mudeli poole. Mis jällegi pole üldse halb - vaid lihtsalt teistsugune lähenemine.

Kultuurilistest erinevustest tuli lõpuks üle saada sel moel, et (taas kord ümber jagatud, ma ei mäletagi, mitmesse tiimi ma jõudsin nende päevade jooksul kuuluda) 9-10liikmelised grupid pidid laudadele pandud toormest (verine liha, koorimata juurviljad, maitse- ja salatitaimed, puuviljad jms) ise endale oma gaasipliidil õhtusöögi valmistama ning etteantud vahenditest (taldrikud, salvrätid jms) nägusa õhtulaua kombineerima. Tundus päris keeruline ettevõtmine (kuidas see tarkusetera paljude kokkade ja leeme kohta nüüd käiski?), aga lõpuks tuli söök üllatavalt hea. Ehkki eestimaisest köögist harjumatult vürtsikam - minu seekordsesse tiimi kuulus ka türklanna :)

Kõige õnnelikum olen aga siiski selle üle, et kui kick-off lõppes eeldatust varem, võlus meie büroojuht Kati mulle välja lennupiletite vahetuse. Võlgnen talle nüüd varasema kojujõudmise ja mitu tundi oma elust, mis muidu möödunuks mõttetult lennujaamas passides.

Teletorni beibe

Hiljuti tegi üks meesterahvas mulle, minu enda meelest iginoorele ja nägusale tütarlapsele, kaheldava väärtusega komplimendi. Ta nimelt ütles, et ma hakkan jõudma vanusesse, kus naisterahvaid hakatakse juba tõsiselt võtma.

Täna aga olin ma - enda meelest nii asjalik ja tõsiseltvõetavas eas daam - teistpidi kaheldava väärtusega rollis. Ma nimelt kehastusin Teletorni treppidel beib-ekstreemsportlaseks.

Asi algas sellest, et SLÕhtulehe Raineril tuli mõte kõndida ajakirjandusliku eksperimendi korras üles maailma kõrgeimast Eesti trepist ehk siis tõusta jalgsi Tallinna Teletorni. Raineri algne kontseptsioon nägi ette, et koos temaga - treenimata ja vormist väljas meesterahvaga, nagu ta väljendus -, marsib treppidest üles sportlik naisinimene. Aga kuna ma töölt tulles olin seelikus ja 8-sentimeetristes kontsades (dressid ja tossud kotis), vaimustusid Rainer ja fotograaf, et jäägugi nii. Nii et kontseptsioonis asendus sportlik naine alpinistist beibe või beibest ekstreemsportlasega.

Nii et kui millalgi SLÕhtulehte loete (see siin on eelreklaam :), siis ei maksa seda rolli liiga tõsiselt võtta.

Ja kui Rainer peaks kirjeldama, kui läbi ta ikka oli, siis ei maksa ka seda liiga tõsiselt võtta. Polnud ta vormist väljas midagi - see jutt lihtsalt kuulub siis samamoodi kontseptsiooni juurde.

Tegelikult polnud see minek pooltki nii raske, kui algul arvasime. Ning kõige kõvem tegija oli õbluke fotograaf, kes tassis üles ka oma hiigelsuure fotoaparaadi :)