Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Suitsune

“No sul seda silma ikka on, kus möllata,” naeris meikar mulle fotomeiki tehes. Tööl oli pildistamine kodulehe fotode jaoks – et kõigi asjameeste näopildid oleksid veebis ühes stiilis, tuleb aegajalt ühine masspildistamine ette võtta. Ja et pildid ikka ilusad saaksid, oli fotograaf Jarekil kaasas ka inimeste ilusaks tegija. Peangi plaani Jarekilt küsida, kes ta oli, sest mulle väga meeldis, mil viisil ta minuga tegeles.

Muu hulgas kuulsin näiteks, et mulle peaksid sobima suitsused värvitoonid, sest mu enda naha- ja silmatoonid on sellised natuke varjutatud. Eks sellepärast vist ongi mulle meeldinud sellised natuke ebamäärased, mitte puhtalt kirkad värvid.

Aga suurte silmadega seoses on nüüd aeg ära rääkida põhjus, miks ma varajases lapsepõlves kõikidel piltidel silmad punni ajasin. Nimelt kiideti ka väikese minu puhul just ilusaid suuri silmi – ja eks minukene tahtis piltidel veel ilusam olla ning silmi veel eriti suureks teha… Tulemus, tuleb tunnistada, oli muidugi soovitust kaugel.

Nüüd pean siis ilmselt proovima, et suitsuste toonide sobitamisega üle ei pingutaks…

Rööpapõrgu

Sulailmad on toonud tänavusel lumerohkel talvel uue häda. Kuna vähemalt Kristiines majade vahelt ja väikestelt tänavatelt lund praktiliselt ära ei veetud, sõitsid autod ja tallasid jalakäijad selle tihkeks kilbiks. Sula ajal nühkisid aga autorattad kilbi sisse kaks asfaldini ulatuvat rööbast - ja kuna muu kilp sugugi samas tempos ei sulanud, on nüüd mitmel pool autoga sõitmiseks paras põrgu. Madalama põhjaga autod kraabivad meiegi maja juures põhjaga jääd.

Mul on suhteliselt kõrge auto, nii et rööbastes saaks veel sõita, aga kuidas üle nende rööbaste parkida? Kui kord seal sees oled, siis nii naljalt enam välja ei saa: ratas lihtsalt ei vea autot üles ning sõiduk viskleb heitunult edasitagasi. Kuna ümberringi pargivad teised autod, pole ka erilist julgust suurema hooga proovida.

Minupoolses majaotsas on olnud küllalt hoolsad inimesed ning jääkilpi suhteliselt madalaks lihvinud. Aga ikkagi kipub üle rööbaste keerates pamperinurk vastu jääd mürtsatama, kui esiratas rööpasse vajub. Kui õnnestub rööpad enamvähem diagonaalis läbida, pole hullu, aga alati pole ruumi ja parkimiseks tuleb keerata rööbastega risti.

Täna õhtul veetsin tund aega oma Fiskarsi labidaga jääd lõhkudes - täna oli ta soojast ilmast pehme ning oma viis sentimeetrit sai jää kahe autokoha juurest madalamaks. Selg ja õlad on igatahes  sama väsinud kui venttist :) Seda enam, et vahelduseks sai aidatud välja lükata majanaabri autot, mis rööbastega risti keeranuna vedavate ratastega sügavale rööpasse vajununa sinna lootusetult kinni jäi.

Ma olen peaaegu juba nii kaugele viidud, et hakkan linnavalitsusse pöördumist kirjutama. Kurat, valimised on ukse ees - miks pole veel kangidega poliitikuid linnamaal  majade vahel jääd lõhkumas? Või olgu, kui lõhkuda ei jaksa, andku vähemalt kangidki!

Paljassaarel

Naljakas, aga kogu oma pika Tallinna-staaži jooksul pole ma eriti sattunud Paljassaarele. Või noh, Katariina kaile muidugi olen ja Pikakari randa... aga muu poolsaare osa on suhteliselt avastamata.

Pühapäeval tegime aga  seal Leivoga kümnekilomeetrise jalgsitiiru, eesmärgiga otsida põnevaid punktikohti potentsiaalse Kalamaja Kapi (Leivo ütles küll Kalamaja Cup´i) raja jaoks. Kohatud inimesteks olid koertetreenijad ja valgesse kombinesooni riietunud loodusfotograaf, päike paistis sõbralikult ja pajudel olid suured tibud. Isegi kõndimisrajad olid hästi tähistatud.

Aga hoolimata kõigest ilusast oli see kant kuidagi... ma ei oskagi öelda, mis. Mitte hirmutav, mitte kole, mitte kõhe, aga isegi väga ilusate vaadete juures polnud tunnet, et tahaks siin pikemalt seisatuda või et toetaks selja kuhugi vastu ja lihtsalt oleks. Ehkki, pean veel kord ütlema, mõnigi koht ja vaade oli vägagi ilus.

Aga seiklemiseks ja läbijooksmiseks on see küll äge koht.

Fika

Kaks päeva Rootsis õpetasid selgeks toreda rootsikeelse sõna: Fika, mis tähendab sotsialiseerumist kohvipausil. "Very swedish", nagu kommentaarideks öeldi :)

Tegelikult oli kaks väga asjalikku päeva. Mulle meeldib, kui selgelt öeldakse, mida minult oodatakse.

Aga üllatus oli Tallinna lennujaamas, kus turvakontrollist pidin lippama R-Kioskisse, et oma hambapastale ja lõhnaõlitestrile kilekott hankida. Ma ausalt öeldes olin selle kilekotijama juba unustanud, sest ammu polnud keegi selle vastu huvi tundnud. Eks nüüd Domodedovo sündmused on jälle reeglite kontrollimist meelde tuletanud.

Mitte muidugi, et ma aru saaks, kuidas mind kui potentsiaalset terroristi muudab vähem ohtlikuks see, kui ma ostan R-Kioskist nõutud kilekoti ning selle siis näpu vahel turvakontrollist läbi viin ja oma asjade juures tasku pistan. Või isegi siis, kui ma pärast turvakontrolli oma hambapasta ja lõhnatestri korralikult sinna koti sisse paneksin... Aga lennujaam on selline koht, kus pole mõtet reeglite otstarbekuse üle diskuteerida :)

Sumbates lund

Ema 64.sünnipäev 2011 102Laupäeva õhtul hakkasime Leivoga vaatama suviste spordiürituste ajakava ja kalendritesse sai laotud 24 (jaa, tervelt kakskümmend neli) võistlust, millel kõigil võiks osaleda. Õnneks siiski võiks, mitte tingimata peaks Naeratus

 

Ja kuna mina, eriti usin, olin end hoolimata kõhklustest siiski  Xdreami esimesele etapile kirja pannud (võimalust startida Tallinnas Vabaduse platsilt lihtsalt ei tohi kasutamata jätta, ja ehk saab nais- või segatiimgi võistluse ajaks komplekteeritud…) oli muidugi kohe vaja hakata trenni tegema. Sõitsime Tallinna prügila juurde ja tegime tunniajase tiiru paksus lumes, Leivo ees jälge lükkamas ja mina taga neisse jälgedesse astumas.

Preemiaks selle tunni ja kolme kilomeetri eest oli rahulolu, väike mõnus väsimus ja imeilus päikeseloojang.

Ema 64.sünnipäev 2011 107Ema 64.sünnipäev 2011 109

Ema sünnipäev

Lapsepõlvest mäletan ema sünnipäevi olevat alati kirgaskülma päikeselise ilmaga. Kuidas külalised pakasest punetavate nägudega uksest sisse astusid, kuidas väikest Kairit tema musta jänesenahkse kasuka seest välja kooriti, kuidas paksudesse paberkihtidesse varjatud alpikannipotte lahti krabistati ja kuidas Väljaotsa Memm oma igavese beežikaspruuni käekoti sahtlist lastele külmast kõvaks tõmbunud Nurri-tahvlid pihku pistis…

Paar viimast aastat on ema sünnipäeval taas olnud lapsepõlvetalv: palju lund ja jaanuarilõpune jõudu koguv päike. Aga muidugi on sünnipäevadetähistamised nüüd teistmoodi.

Tänavust sünnipäeva tähistas ema Siili pubis. Üks asi, mis iialgi ei muutu, on muidugi ema ise oma askeldavas rõõmsameelsuses ja energias - teine aga see, et ta kipub alati fotodel silmad kinni panema Naeratus

Ema 64.sünnipäev 2011 022Ema 64.sünnipäev 2011 024

Pärast sööki sai löödud mõnigi lahing lauajalgpallis ning kõik nunnutasid üksteise võidu suguvõsa pesamuna Kadrit. Muidugi oli viimases esirinnas just ema, keda tõmbab nagu magnetiga kõigi tillukeste poole.

Ema 64.sünnipäev 2011 070Ema 64.sünnipäev 2011 066

Ning kui ringiga alguse juurde tagasi jõuda, siis millisena võiks küll Mummi sünnipäev kunagi meeles olla näiteks Helenil – ja miks mitte juba ka Merlil?

Ema 64.sünnipäev 2011 044Ema 64.sünnipäev 2011 054

Taaskohtumine krokodillidega

Kui Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et mu esimene auto – üheteistkümneaastane Honda Civic –oli minu omanduses oleku esimesel talvel ilmselt veel sama akuga, millega ta 1985.aastal tehasest välja lasti. Igatahes kuulus 1996.aasta talve argihommikutesse alatine stseen, kus mina, autokauplusest ostetud “krokodillid” näpus, õues venelasest trepikojanaabrit ootasin, et autot käima saada. Protseduur oli lihtne: mõlemal autol kapotid üles, krokud akude külge, tema auto käima ja siis minu auto käivitamine. Ma isegi harjusin sellega ära ega pabistanud enam üldse, kui auto käima ei läinud.  Lõpuks aga väsisin naabri heatahtlikkuse kasutamisest siiski ära ning kord Tallinnas käies ostsin isa abiga autole uue aku. Ja krokud kinkisin hulk aastaid hiljem onutütrele Kaile, kes tegi onu Ennu Žiguliga (mis oli umbes sama vana kui Kai ise) oma esimesi sõite.

Nüüd aga ei käivitunud ühel õhtul Kati Nunnu. Sessiaegne nädalane seismine, millele eelnenud lühikesed linnaotsad polnud akut piisavalt täita jõudnud…

Pean tunnistama, et muutusin väga murelikuks: kunagi nii lihtne tundunud abikäivitamine oli vahepealse viieteistkümne aasta jooksul end mu peas keeruliseks protseduuriks kasvatanud. Ei olnud ka krokusid ja enda arvates ei tundnud ma kedagi, kes tunneks kedagi, kel krokud olemas oleksid. Karin arvas, et neid pole ilmselt enam isegi isal! Leivo ütles, et kui ta Lätist tagasi on, saab asi korda… aga muidugi pidin ma ikka hea mitu ööd muretsema, et kuidas küll ikka. Et krokusid pole ju temalgi. Ja muidugi oli mul hädasti vaja foorumitest lugeda igasuguseid hirmulugusid räägitakse, et tänapäeva uute autodega üldse ei tohigi krokusid kasutada, sest pingekõikumine võivat auto “aju” sassi lüüa…

Aga et vähemalt midagigi teha, panin Facebooki krokude laenamise kuulutuse. Ja osutus, et pole need mingid väljasurnud loomad midagi – ja et mu Facebooki-sõbrad on ikka väga abivalmid.

Meigo soovitas auto hoopis käima tõmmata. Korraks olin sellele isegi mõelnud, sest köis on olemas – aga Nunnu seisis sellises kohas, kus vedaja saanuks olla temaga ainult 90-kraadise nurga all ja liikuma hakates tulnuks kõigepealt välja pöörata kahe naaberauto vahelt. Sellistes oludes ei-ei-ei.

"Diilitsapolkovnik" Ivari ütles, et Diilitsa Mosses peaksid krokud olema ja ehk isegi töötavad. Nojah, Diilitsa autol on neid ilmselgelt ka vaja, kui ta taas patrullreidile tahab minna Naeratus

Olin juba täiesti valmis Diilitsatelt krokusid laenama, kui Paavo pakkus kergemini kättesaadavaid krokusid ja vajadusel ka abikätt. Aga eriti kasuliku nõuande sain Edvardilt: krokud on odavad, nii et laenamise asemel võib need endalegi osta. Ma polnud ostmisvõimaluse peale mõelnudki, sest 1996.aasta mälestustes olid krokud ikka oigamajav investeering – aga eks tollal oli rahal ka teistsugune väärtus …Tormasin esimesel võimalusel Fixuse poodi – ja seal nad olidki! Ostsin kohe ära – pärast Leivo muidugi naeris, et olin ostnud nii võimsad krokud, et nendega saavat ilmselt lennukitki käivitada – aga igatahes olid nad olemas Naeratus

Ja käivitamine oli jätkuvalt lihtne: kõige keerulisemaks operatsiooniks tundus Leivol olevat akut varjava plastmasskatte kättesaamine. Auto käivitus, ja minu mitmepäevane stressamine selle keerulise operatsiooni pärast oli hetkega olematuks muutunud.

Carpool

Kolm aastat tagasi Leivoga USA-s olles nägime ühissõidukiradadel silte, kus lisaks bussidele oli ühissõidukirajale lubatud ka Carpool. Algul ei saanud me aru, mis asi see on, aga kuna carpooli märgil toodi välja ka (osriigiti erinev) arv inimkujusid autos, siis oletasime, et carpool on ühissõidukina kasutatav auto, kus lisaks juhile on ka kaasreisijad. Kaasreisijate arv kõikus ühest kolmeni, nii et mitmel pool saime meiegi kahekesi oma rendiautos istudes carpooli hüvesid nautida.

Carpooli- mõte tuleb mul aga meelde pea igal hommikul, kui lapsi kooli viies enne Solarise keskuse ette pööramist kuskil Reaalkooli kandis ühissõidukite rajale rivistun. Muidugi ei ole Eestis carpooli reeglit, aga pea igal hommikul liikluseeskirja rikkudes soovin, et oleks ja mul olekski õigus seal rajal olla.

Miks ma aga praegu sinna lähen? Sest laste mahapanemiseks keeran ma korraks Solarise ette ja teen seal väikese peatuse. Keerata saab aga parempoolselt ühissõidukirajalt - ja liikluseeskirja täpselt järgides võiksin sinna põigata alles pöörangu eel. Kui aga seal rajal seisab foori taga juba paar bussi või trolli, siis peaksin ma kõrvalrajal nende liikumahakkamist oodates asjata troppama ja otse sõita soovijaid pidurdama - pööramiskoht on ju üsna varsti foori järel. Nii ma siis otsustasingi, et kõigi jaoks sujuvam liiklus on parem variant kui minu tähttäheline eeskirjajälgimine, ja rivistun ühissõidukirajale juba enne foori.

Aga miks ma üldse oma suuri lapsi kooli viin? Ikka sellesama carpooli-idee pärast: kui ise sõidan igal hommikul autoga laste koolist mööda, on ju mõistlik minekuaegu ühildades ka lapsed autoga kooli viia, mitte sõita ise üksinda autos ja lasta lastel täita niigi hommikuses tippkoormuses ühistransporti.

Vinkuta

Heleni rott Vinku, kelle ta sai aasta ja kaks kuud tagasi, suri ära. Martin helistas ja kirjeldas, et Vinku oli äkki toolil hingeldama hakanud ja siis surnult maha kukkunud…

Kahju loomakesest, ehkki rotid muidugi ongi küllalt lühikese elueaga. Küsisin Karinilt, kas nüüd, pärast kahte umbes aastaseks elanud närilist võtavad nad mõne suurema ja kestvama looma, kuid Karin arvas, et vähemalt seekord veel jäävad siiski rottide juurde.

Ja Vinku on nüüd rottide kohvikus . Kindlasti on tal seal sama hea olla kui oli oma maises kodus, kus ta oli üks ütlemata õnnelik ja armastatud loom.

Mina ja seiklussport 2011– quo vadis?

minatornis

Sädet ei ole, armastas minu kunagine ülikoolikursus öelda olukordades, kus aeti võibolla küll tublit, kuid tasatuima asja.

Sädet ei ole – see arusaamine tabas mind seiklusspordis tegelikult juba eelmisel aastal, kui ma öise võistluse eel tundsin, et ah, ei viitsikski nagu minna. Arvasin, et see on lihtsalt pikale eelseisvale ööle mõeldes tekkiv tunne, sest vähemalt üks mu tiimikaaslane märkis sama.

Too öine võistlus läks küll toredalt, aga tunne jäi. Nii et ma polnud üldse kurb, kui hooaja viimase võistluse eel Leivo haige oli ja mina teda tohterdama jäin ja metsa ei läinud. Ainult peost, pagan, oli kahju. Ja seltskonnast.

Ja talvisele Xdreamile ei pannud end isegi kirja. Isegi seda mõtet polnud, et otsiks kaaslased ja läheks. Mis on veider, eriti arvestades seda, et ma pole vastu talve vist kunagi oma füüsilise vormiga nii palju tegelnud kui tänavu – vähemalt kord, võibolla isegi kaks korda nädalas trennis.

Ma ei tea, mis minuga lahti on!

Igal aastal olen võistlushooaja algust särades oodanud. Nüüd… ei taha nagu.

Või tegelikult, ikka tahaks midagi küll. Aga midagi teistsugust, teisiti, teistmoodi… ainult tont seda teab, mismoodi nimelt.

1. Meelitan Leivo endaga X-T sarja. Temaga ühes võistkonnas oleksin jätkuvalt rõõmuga, seda just võistlustel, kus metsas oled loetud arv tunde ja kanuutamist ei ole. See pole uus, aga hästi järele proovitud vana ja see mulle jätkuvalt meeldib. Kui just Leivot mõnda “panna on vaja” tüüpi tiimi ära ei meelitata Naeratus

2. Teen veel tublimini trenni ja munsterdan end tiimi, mis läheb 48-tunni võistlusele. Sest see “miski”, mis hinges ikka pakitseb, tundub kiskuvat ka senistest kogemustest pikema katsumuse poole. Ja eelmise suve 48-tunnikast oli mul tagantjärele täitsa kahju, et sinna ei läinud.

3. Teen veel eriti tublisti trenni ja munsterdan end tiimi, mis läheb välismaale võistlema. Seda tahaksin ma tegelikult kõige rohkem, aga see, vaatame tõele näkku, on siiski ebarealistlik. Kasvõi juba rulluisutamise pärast Naeratus

4. Olen Xdreami tiimides vabakutseline asendusliige – lähen siis, kui keegi kutsub ja tuju on.

5. Jätkan nagu seni, osaledes mõne toreda tiimiga suvisel Xdreamil ja Leivoga XT-l. Et võibolla läheb see imelik tunne üle ning võistlustele mõeldes tuleb sära silmadesse tagasi...

6. Jään täiesti kõrvale – eks ole kümme aastat juba võisteldud ka. Samas – seda nagu ei raatsiks…

7. Lähen korraldajate juurde vabatahtlikuks-punktikohtunikuks. See võiks tegelikult olla päris tore asendusvariant – eriti olukorras, kui Leivo kuskil võistleb.

8. …?

No öelge nüüd, kuidas teha ja mida endaga peale hakata?