Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Tõmmud kaunitarid

Eile varises meie pere viimane blond kants ehk siis Ode Liis värvis oma juuksed pruuniks. Loomupäraselt on ta linalakk, minu meelest väga kaunis loomulik blond. Selline, kus all on tumeblond (mitte kollasemad või pruunimad, vaid tõepoolest lihtsalt tumedam blond) ja pealt pleekivad päikesega läikivalt heledaks. Nii et mul oli tema otsusest algul jumala kahju ja kurb.

Aga pruun sobib talle ka hästi. Õnneks. Ja Ode ise arvas, et las see olla ta "talvekarv", võibolla suveks tahab ta heledaks tagasi saada.

Täiendavalt märkimisväärne on see, et  nüüd oleme siis kõik kolm tumeda peaga: mina, Kati ja Ode.

Tumedaks transformeerumise otsa tegi lahti Kati, kelle pehmed ja kohevad juuksed olid blondeerimislaksust kahjustada saanud ja vajasid kaitsva värvi all väljakasvamist ja puhkust. Sest Kati oli 14, kui blondeeris oma loomulikult poolheledad juuksed päris heledaks. See sobis talle väga hästi (valged juuksed ja suured pruunid silmad!), aga jah, juustele polnud mitte hea. Aga ka pruun pea ja sama värvi silmad andisd ootamatu efekti ja pigem täiendavad teineteist oma tumeda säraga.

Siis tüdinesin mina oma pikka aega kantud heledatriibulisest tukaga soengust. Õigemini oli selle värv küll heleda-tumedatriibuline, sest blondeerimisele mittekuuluvaid salke lasksin üle värvida tumehalliga. (Hmm - ehk oleks juuste puhul viisakam öelda "poolmust"? Hall seostub ju vanadusega, ehkki ma ei oska ka oma lapsepõlvest pärit loomuliku tooni kohta öelda muud kui tumehall. Või siis kartulikarva - selline tuhmkülm toon, ilma pruunile omase sooja varjundita.) Triibutamisest väsinuna värvisin end algul konjakitooniliseks, sealt edasi juba päris pruuniks. Kates-eksituse meetodil oleme nüüd leidnud ka sellise pruuni, millest ei kuma läbi punast või kuldset - talvetüüpi inimesena sobivad mulle siiski pigem jahedad toonid.

Minu juustevärvi muutusega kaasnes küll see, et mind ei tunta enam ära. Mis pole väga tore, aga loodan, et inimesed harjuvad :) Ülimalt oositiivne on aga see, et ehkki standardmõtlemine ütleb, et heledad juuksed peaksid noorendama ja seega ilusamaks tegema, kuulen ma üle hulga aja kohatud inimestelt (kui ma olen end neile uuesti tuvustanud :) aina komplimente oma uue imago osas. Ise ma, tõttöelda, oma tumedusega veel küll päris harjunud ei ole :)

Ja nüüd siis Ode - kardinaalne karvavahetus 15.sünnipäevaks. Nagu juba öeldud, sobib pruun pea temalegi hästi.

Maatööd ja muud

Kuna Ode plaanis reedel endale sõbrannad ööseks külla kutsuda, mõtlesin neile natuke rohkem ruumi ja vabadust jätta ning sõitsin maale - ema ja isa on seal praegu sügispuhkust lõpetamas. Ja Leivo oli Lätis, nii et ühisõhtu temaga langes nagunii ära.

Võtsin kaasa sügisesed lillesibulad, mida praegu õige aeg mulda pista - krookused, nartsissid, tulbid. Kaevasime nende jaoks juurde jupi peenart - aia kõrval olevad kolm floksi- ja muude püsikute klumpi on nüüd pikliku peenraga ühendatud ning loodetavasti pistavad kevadel sealt nina välja varased õrnad õied.

Kuna igasuguseid röövikloomi, küll mutte, küll vesirotte, müttab maa sees hordide kaupa, tegime osade sibulatega eksperimenti. Lõikasime augud sisse plastmasstist einekarpidesse (neisse, kuhu kauplustes näiteks salatit kaalutakse) ning istutasime sibulad maasse koos kaitsva karbiga. Võrdluseks said teised kõrvale ka karbita.

Algul plaanisin tagasi tulla kohe laupäeval, aga siis saabusid bussiga maale ka Kati ja Ode, ilm oli imeilus,  isa hakkas sauna kütma ja nii jäime pühapäevani.

Isa tegi mutitõrjet, puistates käikudesse purustatud küüslauku. Mõjus küll - mutid olid sunnitud eelmiste käikude asemel uued käigud ajama, nii et muru sai veelgi rohkem küntud :)

Korjasime õunu ja Mäepealse kuusehekki peitunud puudelt ka ploome - ma ei mäletanudki, et need puud varem kandnud oleksid.

Vahepealse puhkuse ajal oli isa maha võtnud tervet keldrimäge katnud saksamaa pihlakate võsa, lumepallimarja tihniku kaevu juurest ning muud võsa. Nüüd said lääpas taimevartest puhtaks ka köögiakna alune lillepeenar ja juriinide/jorjenite rivi rohuaia veerel.

Ja muidugi olid ema ja isa üles võtnud ka kartulid ja porgandid, mille mõlema saak on tänavu hea.

Täna sajab akna taga jämedat vihma. Kas olidki viimased suvesoojad ilmad?
_____
Täiendatud nädal hiljem. Õnneks siiski ei olnud viimased suvesoojad ilmad - soe oli ka nädalavahetusel 26.-27.september. Ja paistab, et sügisene loodus soosib tänavu tööinimesi - tööpäevadel sajab (sel esmaspäeval jälle), aga nädalavahetuseks on ilusaks läinud.

Sügisjooks

Sügisjooksu eel oskasid Kati ja Ode saada endale selle sügise esimese nohu. Ja mitte ainult: ka palaviku ja kurguvalu. Seepärast oli suure küsimärgi all, kas nad üldse saavadki sügisjooksma tulla.

Pühapäeval oli aga ilm nii ilus ja päike nii soe, et mõlemad otsustasid siiski jooksurajale tulla. Kaasas ohtralt pabertaskurätte ja kaelas rõõmsavärvilised siidsallid. Kuna aga ilm oli tõesti soe, võttis Ode poole raja peal enda salli kaelast ja andis minu kätte. Nii et sain selle suure ja roosaga kõigile rajaäärstele lehvitada :)

Jooksime kõik koos haiguse tempos ehk siis rahulikult ja võimalikult ühtlaselt. Aga supersaavutus on minu meelest see, et nii Ode kui Kati, kes kumbki pole tänavu jooksutrenni teinud, jaksasid 10km järjest ära joosta. Kõndisime ainult 5km joogipunkti järel, aga seda põhiliselt sellepärast, et keegi meist, ka mitte mina, ei oska jooksu pealt juua :)

Ja üldse: mulle meeldivad rahvaspordi-massiüritused. Meeldib küll ka üksi või sõprade seltskonnas metsajooksu teha, aga massiüritustel on oma ja väga tore fiiling. Nii et inimesed, kes te põlastate "jooksen parem kodu lähedal need 10km ära, ilma trügimiseta ja puha", tulge ja proovige mõnikord siiski ka suurüritustel osaleda!

Ka sina, Brutus!

Valimisreklaamid on juba ammu jõudnud sellele banaalsuse tasemele, et minu närvisüsteem keeldub nende üle isegi ärritumast ja püüab neid lihtsalt mitte märgata.

Sellest hoolimata või just selle tõttu tabas mind hüsteeriline naeruhoog, kui autoga valgusfoori taga seistes lugesin ühelt posti küljes olevalt prügikastilt:

"Reformierakond võtab lasteaedadelt raha ära.
Kes siis veel!
Keskerakond."

Kuna plakatid on Keskerakonna omad, siis polegi muud öelda: vähemalt on nad valija suhtes ausad ja ütlevad kohe ära, kuidas asi on. Katsugu valijad pärast nuriseda, kui lasteaedadelt raha ära võetakse, pensione vähendatakse ja kõike muud, mida prügikastide peal on selgelt välja lubatud.

Tagasi ID-kaardile

Lubasin olla käendajaks sõbra õppelaenule ning üritasin käenduslepingut allkirjastada Swedbanki internetipangas. Sinna, nagu ka igale poole mujale, keskkondadesse sisselogimiseks kasutan Mobiil-ID-d.

Aga üllatus-üllatus: õppelaenu käenduste puhul aktsepteerib Swedbank AINULT ID-kaardiga antud digiallkirja.

Aru ma ei saa, miks -  eriti selles valguses, et märksa suuremad ja pikaajalisemad krediidikohustused olen saanud sealsamas keskkonnas digiallkirjastada Mobiil-ID-ga. Aga eks tuleb siis ammu kasutamata kaardilugeja tolmust puhtaks lüüa ning ID-kaardi PIN-koodid taas üles otsida.

Või siis pangakontorist läbi minna. Loodetavasti pole vähemalt seal vahet, et allkirja andmiseks kasutatava pastaka korpus peab olema kindlasti sinine ja teistsuguste kirjutusvahenditega allkirja anda ei saa.

Seitse aastat Kistiga

Täna seitse aastat tagasi läksin ma töölt lõuna ajal Külli poole, et valida tema kassipesakonnast välja üks säravate silmadega karvakera, keda kahe nädala pärast Odele sünnipäevakingiks viia.

Esimesena jooksis meile vastu Kisti - ja sellest hetkest ei suutnud ma temast enam lahkuda. Muidugi võtsin ta kohe kaasa, kaks nädalat ootamist ei tulnud kõne allagi. Nii saigi Ode oma seekordse sünnipäevakingi varem kätte, ja tema kassiks Kisti igas mõttes saigi ja jäigi. Magab Ode voodis ning kõnnib tal kannul, ehkki muidu on pigem isekas kass-kes-kõnnib-omapead-ja-kelle-jaooks-on-kõik-kohad-ühesuhgused tüüpi kiisu. Tõeline kass oma iseloomult, ühesõnaga.

Seitsme aasta jooksul on Kistil olnud miljoneid hüüd- ja hellitusnimesid. Kippon, Nollos, Mejos, Meow, Kasutu, Nipis, Miug ja nii edasi. Tema kõige esimene nimi oli aga, muide, hoopis Carmen. Selle sai ta pooleks päevaks, mille veetis minu juures tööl. Sest siis oli mu toa uks kinni ja sellel silt: "Ettevaatust, kass!" Kolleeg kirjutas sinna juurde Carmen ja nii seda kiisukest siis pool päeva Kass Karmeni ehkl Carmen Kassina nunnutatigi.

Kõige kurvemad hetked Kistiga on aga pärit eelmisest aastast, kus ta poolteist kuud kadunud oli. Mul hakkan siiani nutma, kui loen Ode kirjutist 9.septembrist 2008:

"Täna, 6 aastat tagasi, 9, septembril, tõi Emme koju väikse 4-kuuse halli kassipoja. See väike kassipojake oli Kisti. Sellel päeval olin ma üliõnnelik, sest ma nii väga tahtsin endale kassi. Iga aasta on 9. september olnud õnnelik päev ja me oleme seda tähistanud, aga see aasta pole see rõõmus, vaid väga kurb minu jaoks, sest Kisti on kadunud. Kisti on juba kadunud olnud 1 kuu ja 6 päeva. Iga päev olen ma lootnud ja palunud, et Kisti tuleb tagasi. Kuid pole veel tulnud. Nii, et jätkan ootamist ja lootmist."

Ja Kisti tuligi tagasi! Eks ta sai aru, et me ilma temata lihtsalt ei saa :)

Ma loodan, et Kisti kordab vähemalt Kai kassi Musti saavutust, kes rõõmustas oma inimperekonda tervelt 19 aastat. Ehkki minul temaga ilmselt nii pikka koosolemisrõõmu ei ole, sest Ode on lubanud kunagi oma elu peale minnes Kisti kindlasti kaasa võtta.

Märgid emast

Olin ühe nädalavahetuse päeva kodust ära ja kui ka Jüri ja Ode väljas olid, mängis Kati perenaist.

"Kas emme on koju jõudnud?" vaatas väljast tulnud Jüri uurivalt ringi.

"Ei," teadis Kati.

"Kindlasti pole või?"

"Ei!"

"No aga paistab, nagu oleks ta kodus."

"Millest see paistab?"

"Noh... Nõud on pestud ja diivanil kate peal. Ja arbuusikoored on välja viidud."

Köögiremont

Pärast reisilt tagasi tulemist võtsime Leivo juures ette köögiremondi ning praeguseks oleme sellest realiseerinud järgmised etapid:

- Köögikappide tühjakskolimine. Vana tõde, et kui on kapp, on kohe ka asju, mida seal hoida. Väga põnev töö üllatavate asjade avastamisega.

- Mööbli kolimine. Laud, toolid jm elavad nüüd elutoas, mis õnneks on nende mahutamiseks piisavalt suur.

- Gaasitoru ümberühendamine (või kuidas seda täpselt nimetataksegi - igatahes see töö, mis tuli teha selleks, et panna edaspidi gaasipliidi asemele elektripliit). Selle töö tegi muidugi gaasifirma mees.

- Köögikappide lammutamine. Selle tegi Leivo üksi, mina aitasin veidi ainult postide ja tugitalade mahavõtmisel, mille külge kapid olid ehitatud. Abi seisnes eeskätt seltskonnaks olemisel.

- Uue külmkapi ostmine. Töötab ka juba, ikka elutoas. Laura poolt reisil ostetud külmkapimagnetid said enda eksponeerimiseks ilusa ukse, mis muide ei olegi tavapäraselt valge.

- Lae mahavõtmine. Ka köök saab endale taas ehitusjärgselt ette nähtud kõrge lae (3.20 vist?), vahepealsetel aastatel ehitatud ruumi kõrgust vähendav vahelagi on maha võetud.

- Põranda lammutamine. See on pooleli. Põrandaks on linoleum- või reliinkatte (mina neil kahel vahet ei tee) all olevad suhteliselt pehkinud, osaliselt juba millalgi uute juppidega asendatud lauad.

- Puitmaterjali saagimis- ja tassimistööd. Kui kunagi peaks elutuppa kamin tulema, siis puid tema jaoks keldris jagub :) Suur virn seisab ka toanurgas, oodates ahjukütmist vääriva külmusega ilmasid.

Minu roll, nagu juba öeldud, on suuresti olnud seltskonna pakkumises. No saetud puid tassisin ikka ka, aga muidu olen pigem köögikaunistus olnud. Aga eks sellisenagi ole minust kasu :)

 

Xdream Tabasalus: Tallinna parkmetsad üllatavad

Xdream 2009  viimane etapp, nimepoolest sprint, kestuse põhjal pikem kui eelmine täispikk osavõistlus Elvas, andis taas kinnitust Minni elutargale hinnangule: “Eesti seiklussport – ronimine prügimäel ja kümblemine kloaagis.” Olgu kohe öeldud, et oma tarkuse tõestuseks Minn Tabasalus rajale ei tulnudki, ainult jalutas valgetes sokkides raja ääres. Küllap aimas ta ette, et Tallinna lähiümbruse parkmetsad, nagu Leivo selle maastiku võistluse lõppedes poeetiliselt ristis, suudavad üllatusi pakkuda.

Nojah. Saime nii prügimäel ronida kui kirjeldamatu koostisega vees ujuda. Aga äge etapp oli, emotsionaalne, ja igav ei hakanud kordagi. Ära ka ei väsinud, sest võtsime rahuliku tempo, nii et ei jooksus ega rattas ei pidanud end täpiks ajama.

Aga alustame algusest.

Juhendis oli kirjas, et A-rajal tuleb liikuda mööda tähistatud stardikoridori, rulluisud kaasas, kuni kohtunik lubab need jalga panna. Tegelikkuses tähendas tähistatud stardikoridor takistusrada, mis vonkles (tehis?)küngastel ülesalla. Kui kõik see mass stardist minema pani – muidugi kohe alguses mäest üles - , sarnanes see vanade sõjafilmide kaadritele, kus võidukas Nõukogude armee rünnakule tõuseb. Ei olnud ma ainus, kellel see paralleel meelde tuli, nii et sadadest kõridest vallandus spontaanne “Hurr-raaa!!!”

xdreamtabasalualgus

Ootuspärane, et rulluisud tuli alla panna Tabasalu-Muraste kergliiklustee ääres ja sõita nendega kuni Murasteni välja ja tagasi – oli ju korraldajate poolt lubatud maasikat ka rulluisutajatele ja mis see muud ikka olla sai kui tavapäraselt pikem rullietapp, kus terad sõkaldest eraldada.

Leivol oli algul vist ambitsioon rulluiskudel etapivaheaegade võit võtta – igatahes pani ta, mina taga vedamiskummist kinni hoidmas, juhtgrupi tempos ajama. Mis minul muud üle jäi kui kaasas lohiseda.

Kõik sujus hästi kuni esimese ohutussaarekesega teeületuskohani. Aeglases tempos olen ma sellest saarekesest üle sõitnud küll ja oskasin temast ka kaarega mööda autoteed mööduda. Sellise hooga panime muidugi otse, aga püüdes ohutussaarekesele üles astuda ma kas koperdasin selle kividel või jäi tagumine uisk mul lihtsalt serva taha kinni. Nii et ühel hetkel olin ma ootamatult õhus ja järgmisel kõhuli asfaldil. Õnneks, õnneks olime sel hetkel nii oskajate sõitjate grupis, et kõik said kas minust mööda või pidama ja keegi mulle otsa ei kukkunud. Ja kuna ma maandusin, käed ees, võtsid peamise laksu vastu mu head tugevad peopesakaitsmed…

… ja vasaku käe küünarnukk ja õlg. Esimene oli päris sügavalt katki ja teine põrutusest valus. Nii palju on minus ilmselt seda va vasakukäelise geeni, et maandudes panen esimesena maha vasaku käe…

Aga nende kahjustuste tuvastamisega oli aega tegelda hiljem. Tol hetkel oli peamine mure kähku püsti saada ja edasi sõita. Kas ehmatus või võistlusadrenaliin, aga valu ei tundnud. Boonus oli see, et edasi sõitsime rahulikumas tempos ja lõpuks loobusime vedamiskummistki.

Enne tagasipöördele saamist tuli täita lisaülesanne: tunda kontuuride järgi ära Eesti maakonnad. Seda nähes ma ei imestanud, et Kadarbiku Kanged meile juba kaugel vastu tulid – ilmselget kuritarvitas Heiti oma kartograafialaseid teadmisi ja tundis maakonnad kohe ära. Meie ikka nuputasime – eks ole, Saaremaa ja Hiiumaa on selged, Harjumaa ja Lääne-Virumaa oma tuttava rannajoonega ka, aga edasi? Lõpuks tuli Leivol õnnelik mõte hakata tükkidest puslet kokku panema. Saare- ja Hiiumaast oli selles küll vähe abi, aga muude juba väljamõeldud tükkide abil edenes sellest hetkest edasi juba kiiresti. Ja saime minema esimesel katsel – kuuldavasti oli rekord olnud 14 katsetust, sest enne tiimi minema ei lastud, kui “tunne oma kodumaad” mäng sajaprotsendiliselt skooritud.

xdreamtabasalurannikMinu otsatuks kergenduseks ei pidanud tagasiteel selle saarekesega teeni sõitma, vaid tuli rullid juba varem alt võtta ja jalgsi merre punkte võtma siirduda – enne ka järsust kaldast alla ukerdades. Kuna mu õlg andis selle aja peale end juba tunda, polnud laskumine kõige mugavam: kartsin taas selle käe peale kukkuda või vasaku käega kukkumist pidurdades kogemata puust haarata. Lisaks ilmestas nõlva terve hulk klaasikilde ja pudelist “roose”, mille otsa kuidagi ei tahtnud isegi istuli potsatada…

Igatahes õnnelikult alla me saime.

Terve pikk rida võistlejaid kahlas juba vees – ja kui ühe libeda salakivi peal karmauhti üle pea vette sahmasin, tuli kohe ka katkine küünarnukk meelde. Noh, sai see vähemalt soolases vees ära desinfitseeritud. Leivo ja Alar tudeerisid sumamise ajal ka rattalegendi kaarti, mina lihtsalt sumasin. Vesi oli väga mõnusalt soe ja kui ka kellelgi külm hakkas, sai pärast Tabasalu panga treppidest üles ronides kindlasti sooja naha vahele tagasi.

Rattaetapi alguses oli Leivo-Alari eelnenud kaardilugemisest igatahes kasu, sest minu meelest kimasime rattaga kordagi kaarti vaatamata. Mina, olgu veel kord kinnituseks öeldud, ei vaata rattaetappidel muidugi kaarti nii ehk naa, sest ma lihtsalt ei oska seda sõidu ajal teha – aga et ka Leivo ja Alar seda ei tee, see oli midagi uut :)

Kanuu – ma ei teagi, oli seda nüüd vähe või palju, kuid minu jaoks oli ta seekord kindlasti kõige raskem etapp. Ma olin endale lubanud, et püüan vähemalt ühe etapi – sprindi siis – kurtmiseta läbi teha ja püüdsin seda joont hoida, ehkki põrutada saanud õlg tegi tüürimise raskeks. Tänasin õnne, et tegu polnud mõne käänulise ja puurohke jõe, vaid sileda ja avara järvega, kus tuli ainult otse hoida. Kuna mehed taha ei vaadanud, siis sõudmises ma seekord küll eriti kaasa ei löönud, vaid olin tüürija sõna otseses mõttes.

Kanuust välja ronides rattaralli jätkus.  Esimesse punkti sõites saime osa maad lõigata mööda asfalti, samal ajal kui teised kuskil vasakul kruusa- ja savilögas auringe tegid. Nii olime oma rahulikust tempost hoolimata esimeses punktis taas koos nende tiimidega, kes meist vahepeal mööda rühkisid.

Järgmises punktis tuli mängida Kalevipoega ehk teha tühja tööd, vedades paekivilahmakat mööda lindiringi alguspunkti tagasi. Aga lisavahendeid võis kasutada ja eks ratas olnud kah abivahend. Seda nähes tormas mõnigi teine tiim ratta järgi, et tassimisvaeva vähendada.

Jalgsietapi alguses oli mul taas kord hea meel, et mina pole meie tiimi kaardilugeja – me ilmselt jäänuks sel juhul kuni kontrollaja lõpuni (kell 17:30) aerofotolt neid punkte otsima… Noh, vähemalt Astangu tunnelisse osanuks ma minna kaarditagi, sest Künnapi klubiga on seal kaljuseinal ju pidevalt ronimas käidud :) Lugemist ja nuputamist nõudsid vahepealsed lõigud aga Leivol ja Alarilgi.

xdreamtabasalukarjaar

Tunnelis pidin ma kahjuks murdma oma pikalt peetud lubadust virisemata-kurtmata hakkama saada. Olin seal tunnelis kunagi käinud (ikka Künnapi klubiga) ja mäletasin põrandas olevaid ootamatuid auke. Mul oli küll lamp, aga ikka valdas mind paaniline hirm auku kukkumise ees ja nii suutsin liikuda ainult igat sammu astumise eel varbaga üle kontrollides.

Üllatavalt paljud tiimid tulid punkti võtmise järel tuldud teed tagasi. Olgu, meie teadsime, et välja saab ka teiset otsast – aga nimi “tunnel” võinuks ju vihjata, et veel paari sammu järel on käänak ja tunneli lõpus paistab valgus?

Siis pidi üks tiimiliige (meil Leivo) tõusma haaratsiga Astangu kaljule, samal ajal kui teised kaks läksid üles kõrvalt mööda jalgsirada. Asja huvitavamaks tegemiseks oli punkt sügaval kaevu põhjas.

Ja siis järgneski see niiöelda kloaagiosa. Mööda teed sõites polnud ma kunagi aimanudki, et siinsamas kõrval on selline … ütleme, et ala. Näiteks kirjeldamatu koostisega veega järveke, milles punkti poole sumades vesi mulle juba rinnuni tõusis. Ütlesin, et varsti võiks juba ujuda, mille peale Alar teatas, et tema selles vees ei uju, sest ta kindlasti ei taha siia nägu vette panna. Aga kuna põhi oli kaetud salakavalate paelahmakatega, siis sulps! ja järgmisel hetkel oli Alar oma mittetegemisest teise poole realiseerinud ehk näo (ja kõik muud kaasnevad kehaosad) vette pannud. Ja siis polnud enam vahet, vaid võis punktini ka ujuda :)

Siis oli veel kraave ja roostikuid ning nende vahel räämas kivikuhjatisi, nii et neil turnides realiseerus ka prügimäe versioon Eesti seiklusspordi lahutamatust koostisest by Minn.

Viimane rattaetapp lõppes finiši eel muidugi sama takistusrajaga, millelt olime võistlust alustanud. Sedapuhku siis tuli ta läbida rattal (või ratta kõrval, nagu ma kahe järsema laskumise juures enda oma haige õlaga vabandades ka tegin). Siis käis Livo seinaronimas, milleks juhend kohustas isegi vahetusjalatsid kaasa võtma. Teised tiimiliikmed võisid tõusta mööda treppe kolmandale korrusele tema ronimist jälgima, aga nähes, kui madalal oli tema raja märk, mida tuli käega puudutada, ma trepiprojekti ette ei võtnudki. Ja targasti tegin, sest kohe oligi Leivo tagasi.

Viimane jooks finišisse, rattapesu (igaks juhuks tulistas Leivo selle käigus veejoaga üle ka minu katkise küünarnuki – peab ütlema, et see oli kordi valusam kui kukkumine või kümblus merevees), sama küünarnuki tohterdamine sõbraliku Punase Risti telgis (vesinik oli peaaegu sama valus kui survepesu), supp – ja oligi läbi.

Ei, veel mitte. Õhtul oli hooaja lõpetamise pidu ööklubis 360, mille kohta Kati oli öelnud, et täiesti mõttetu klubi, sest seal pole kunagi inimesi ja muidu ka mõttetu. Aga inimeste osas ta igatahes eksis, sest sel õhtul oli klubi seiklussportlasi puupüsti täis, nii et lõppes õhk hingamiseks ja vist ka joogid baarist – igatahes toodi vahepeal kahe Prisma kilekotiga pudeleid juurde, nagu oleks kiiruga poes käidud :) Ja suupisted, eriti kook, olid maitsvad. Eks siis tuligi nendega tegelda, sest akustika oli küll kohutav ja mitte midagi ei kuulnud, mida mikrofoni räägiti. Või noh, kuulis küll, aga aru ei saanud. Ja hammasatleedi ponnistused jäid kaasvõistlejate selgade varju – aga noh, hammastega raskuste tõstmine on ala, mille adrenaliinilaksust pole ma kunagi aru saanud. Idamaise maotantsijanna vaatamiseks taipasime Eveliniga juba toolidele püsti tõusta, nii et see sai igatahes nähtud. Toimus oksjon, kus müüdi tavalist sponsornänni (kahjuks jätsid korraldajad realiseerimata kunagi foorumis visatud nalja, et kui kaotatud-leitud asjadele omanike poolt järgi tulda, saavad need sarja lõppedes maha müüdud – see oksjon olnuks kindlasti palju lõbusam, arvan ma. Isegi oleksin ostnud näiteks 25 krooni eest mingi XXXL mõõdus vasaku käe rattakinda kasvõi :).

Ahjaa, kui Inglid enne etappi oma blogis nurisesid, et jälle on kõigil prioriteedid paigast ja foorumis on käima tõmmatud arutelu kaardihoidjate üle, mitte mida peol selga panna, siis olgu nüüd märgitud vähemalt see, mis minul peol seljas oli: Ode riidekapist näpatud kleit. Jee, ma mahun ikka veel oma 14-aastase tütre riietesse :) Ja muidugi teenis see kleit rohkelt kiitust ja komplimente ja mina ise selle sees siis kaudselt ka. Nii see on, kui kord aastas kleidi selga paned, olgu või tütre oma!

____
Alari pildid on siin ja Leivo lühike, kuid konkreetne kokkuvõte siin.

Lõpuklassi võlud

Kati pikim koolipäev algab kell 8:00 ja lõpeb 16:25.

See on ainult pool tundi lühem kui minu, tööinimese, tööpäev. Ja ehkki ka minul on aegajalt vaja teha kodus ja hilisõhtutel täiendavat tööd, on temal kodust õppimist alati. Huvitegevustest ja trennist ma ei räägigi, ega ka mitte sellest, et ta plaanib endale hankida ka väikest tööotsa rahateenimiseks.

Hea vähemalt, et autokooliga ühele poole sai. Pärast Šotimaalt tagasitulekut tegi Kati ära autokooli sõidu- ja teooriaeksami ja nüüd ootab ees ainult ARK. Autokoolist saab ta järgmisel nädalal oma dokumendid kätte, nii et ehk õnnestub ARKi eksamitega juba septembrikuu jooksul ühele poole saada.