Get a life!

Jaanipäevaste puhkepäevade käigus võtsime Leivoga ette ka väikese treeningmatka: tegime rattaga tiiru ümber polügoni, alustades Läsna juurest ja lõpetades Soosillal.

Oli liiva, muda, militaarehitisi ja hoiatussilte. Vahvaim koht oli õppeharjutuste maja, kus aknaavad liivakottidega blokeeritud, ja ilmselt veetõkke ületamise harjutamiseks ehitatud toestatud kallastega tiik, kust mõlemalt viis vette tankilaiune tee.

Küll aga tüdinesin ma ära pikast kanarbikunõmmest ja lõputuliivastest teedest. Vastutulelikult organiseeris Leivo mulle siis hea sileda raja – keerasime ratastega Kõnnu Suursoo peale, kust viib üle matkarada-laudtee. No seal polnud tüdimusest jälgegi, kogu organism pühendus kartmisele, et ratas kahe pikilaua vahele kinni ei jääks ja adrenaliin oli tohutu.

Kuskil liivateede pärapõrgus aga helistas Maare küsimusega, mis hetkel võtta leivataignast järgmise teo jaoks juuretis. Tema jutt kõlas kui kõne paradiisist, kus ollakse rõõmsad ja puhanud ja sahver on täis sööki ja tuba leivalõhna :)

Õnneks aga jõudsimegi varsti peale seda koju tagasi ning saime grillima asuda ning rõõmsaks ja puhanuks hakata.

Mulle väga meeldib Tallinna algatus investeerida siltidesse, mis teavitavad mitte ainult linnaosade, vaid ka väiksemate asumite piiridest.

Nüüd ma tean, kust algab näiteks Kassisaba või Kadaka ning mööda Lasnamäe kanalit sõites vaatan lausa huviga siinseid asuminimesid, millest enne kuulnudki polnud - oli üks Lasnamäe puha.

Selline armas ja natuke kodune tunne - umbes nagu maal, kus igal maalapil on oma nimi ning rahva topograafiline mälu neid läbi sajandite kannab.

Vahepealses saginas on jäänud kirjutamata see, mis kindlasti kirja panna tuleb, sest muidu enam aastate pärast ei usugi:

AASTAL 2009 EI SADANUD JAANIPÄEVAL TILKAGI VIHMA.

Peab tunnistama, et me kohe pikalt arutasime selle üle, millal enne seda niisugune ime kordus. Tuletasime siis lõpuks välja, et see oli vist Martini beebieas ehk siis üheksa aastat tagasi.

Nii et sai tuld tehtud, grillitud, üle lõkke hüpatud, metsast jaaniusse otsitud ja leitud. Tüdrukud korjasid padja alla ka seitset sorti lilli, aga olid pärast vist nii väsinud, et magasid maha selle unenäo, kus tulevane ennast ilmutama pidi.

Ja kui seltskonnakroonikates esitlevad prominendid oma poiss- või tüdruksõpru, siis meil esitles Kati sugulastele oma Viljarit. Lähem ring oli teda muidugi juba ammu näinud, nüüd siis ka teised. Kiideti heaks küll.
___
Veel jaanipäevailmadest. Aastal 2008 oli täiuslikult vihmane jaanipäev. Aastal 2007 oli iseenesest ilus jaanipäev - korra veidi sabistas, muidu aga normaalne. Aastal 2006 käisime Ruhnus karu otsimas ja seal ei sadanud tegelikult ka (saarte värk!), aga maal oli siiski vihma tulnud. Samuti aastal 2005, mil meie käisime Leedus ja jäime kuivaks, aga Eestist (meie maakohast vähemalt) oli siiski tavapärane õhtusabin üle käinud. Kaugemale aastatesse mu blogiajalugu ei ulatu :)

Täna oli meil Odega meeleolukas kokkupuude meditsiinisüsteemiga. Meeleolukas tähendab siinkohal tüdimust pikast passimisest ja pärast väikest naeruturtsatust asja jaburuse üle.

Kokkupuude algas eelmise nädala alguses, kui Odel oli malevasse minekuks vaja perearsti tervisetõendit. Meie oma perearst lahendab sellised asjad meeldivalt ratsionaalsel moel: küsib telefonis, et kas tervislik olukord on jätkuvalt muutusteta, ja kirjutab vajaliku tõendi välja. Kätte saab selle siis registratuurist, ilma mingi aja- ja närvikuluta. Laps ju terve, allergiaid ega kroonilisi tõbesid ei ole.

Nüüd aga oli meie perearst puhkusel. Registratuuris telefoni vastu võtnu kinnitas, et asendusarst ei kirjuta mingil juhul paberit niisama välja: laps tuleb ka kohale tuua ja arstile ette näidata, kusjuures kaasa peab olema ka lapsevanem. Analüüse ei tehtavat, arst vaatavat üldist tervislikku olukorda.

Nojah, olin teatud mõttes isegi nõus, et arst ei saa tundmatule patsiendile tolle tervist kinnitavat tõendit lambist välja kirjutada. Ent väike rahulolematuseuss ikka näris, et mida see arst siis Odele peale vaadates tema tervisest pakatamise või mittepakatamise kohta öelda oskab… Teatud mõttes sain aru ka sellest, et lapsevanem peab kaasas olema – tegu ju ikka alaealisega, kes ise enda eest ei vastuta. Ent muidugi oli ka siin rahulolematuseussike: tule taevas appi, tegu pole ju mudilase, vaid 14-aastase igati täiskasvanu mõõtu tütarlapsega… Aga olgu, kui peab, siis peab.

Esimene vaba aeg oli järgmise nädala neljapäeval, see tähendab täna. Ja seegi oli tegelikult niinimetatud lisaaeg, sest numbrid olid kõik juba välja antud. Pidime kahest kuueni ajavahemikus kohale tulema, registratuurist kaardi saama ja ukse taga ootama, kuni arst meid sisse kutsub. Kõlas juba ette päris ajamahuka projektina.

Pool kolm oli siis kenasti kohal, registratuurist viidi arstile meie kaart ja istutasime end ootajate pikka rivvi maha. Paistab, et lahti on mingi suvine haigusepideemia: kes köhis, kes nuuskas, kes kurtis palavikku. Meie muudkui istusime ja ootasime.

Lõpuks saabus ka meie tipphetk, kui arst kabinetist väljudes küsis, mis meil mureks. Kuuldes, et vaja maleva jaoks tervisetõendit, sai ta pehmelt öeldes kurjaks ja tuiskas registratuuriprouaga pahandama. Et temal siin puruhaigetest järjekord ees ja taga ja saadetakse tervisetõendiga. Et saage aru, tervisetõend valmistatakse ette registratuuris! Registratuuris! Mitte ei sunnita inimesi ukse taga järjekorras istuma! Ja mis jutt see veel on, et ema olgu kah kaasas?

Niisiis saimegi oma tõendi kätte sealtsamast registratuurist. Koos minu mineku- ja tulekuajaga ei võtnud see ei rohkem ega vähem kui tund ja kolmveerand.

Nii see haigekassa siis aina vähem raha saab. Selle tunni ja kolmveerandiga oleksin ma kindlasti suutnud midagi asjalikumat teha ja sellega kaudselt makse ning ka haigekassa sissetulekuid tõsta. Ja ilmselt pole ma kaugeltki mitte ainuke.

Jüri ja mina trimmerdasime tanumaäärtest kahe peale maha teeäärse rohu, mis jaanipäevaselt kõrgeks kasvanuna varjutas kõik ümberoleva. Kuna mulle meeldivad kivid, püüdsin välja niita ka võimalikult palju säilinud kiviaia juppe mõlemal pool teed.

Eks nende kiviaedadega ole muidugi ka tüli – talvel tuiskab kiviaedade vaheline tee kuhjaga täis ning kevadel-sügisel süvenevad rööpad, sest rööbaste kõrval ju sõita ei saa – kivid on ees. Aga ometi on neis sammaldunud põllukividest kiviaedades mingi müstiline võlu, vähemalt minu jaoks.

Hakka või tõesti taotlusi kirjutama, et saada toetust kiviaia kordategemiseks. Noh, nagu maal muidu vähe teha oleks…

Loksa surnuaia kõrgeks kasvanud puude all on kolm platsi, mida kalliks pidada. Ühel neist puhkab mu vanatädi Juuli oma mehe ja sugulastega, teisel mu armas Väljaotsa Memm koos minu vanaisaga, kes suri juba enne mu sündimist, kolmandal Mäepealse Memm ja tema kaudu lähedased. Ülimalt suure tõenäosusega jõuan ükskord ühele neist platsidest ka mina.

Väljaotsa Memme haud, mis tekkis eelmise aasta lõpus, sai tänavu kevadel mu ema ja isa eestvõttel nägusa kivi koos mõlema selle all puhkaja nimega. Ema plaanib veel, et kui haud ja kivialus on korralikult ära vajunud, saab haud paekividest laotud ümbrise. Seniks tähistab lamajate jalutsit väike kadakas – visa hingega puu nagu vana aja inimesedki.

Seni vanaisa hauda tähistanud väike metallrist kolis aga järgmisse paika – tema õe Juuli hauale, vahetades välja enam kui kahekümne aasta jooksul (90-aastaseks elanud Juuli suri 1985) kõdunema hakanud puuristi.

Tädi haual meenutasime tema poolt räägitud lugu Esimese maailmasõja ajast.  Nende perre oli jõudnud tüüfus (kuuldavasti ühe sõjast tagasi tulnud pojaga koos) ning ühel hetkel olnud voodites siruli terve suur ma-ei-tea-kui-mitmelapseline pere. Puutumata olnud tädi Juuli ja noorim laps Martin, mu tulevane vanaisa, ning ilmselt ka tiisikusega viimast võitlust pidanud 16-aastane Meeta. Ühel õhtul olnud majas kolm surnut: kaks pereliiget kutsus üksteise järel ära tüüfus ning samal ajal kustus ka Meeta – kes teab, kas tiisikusse või tabas tedagi siiski tüüfus. Tädi – tollal küll mitte tädi, vaid noor tütarlaps - olnud neist järjestikustest surmadest nii hirmul, et võtnud Martini sülle ja roninud koos temaga köögilauale, kus nad istunud terve öö, tahtmata näha, kus nurgas keegi järgmisena sureb… Siinpoolses elus selliseid hetki koos läbi elanutele on teispoolsuses risti jagamine ehk kuidagi tähenduslikki – ehkki me muidugi niimoodi ei mõelnud, vaid rist sai ümber paigutatud täiesti maistel ja praktilistel kaalutlustel.

Mäepealse Memme haual on kivi juba varasemast ajast. Ehkki kivil olev nimi mälestab ka Memme isa, minu vanavanaisa Johannes Pärki, siis teda tegelikult seal ei ole – nagu kirigi ütleb, kadus ta Esimeses maailmasõjas. Samuti pole siin minu vanaisa Evaldit, kes Teise maailmasõja ajal Rootsi põgenes ning pikki aastaid hiljem sinna ka maetud sai. Valge puurist Memme päitsis on aga tehtud Memme teise abikaasa Jakobi, meie jaoks Taadi, poolt juba ammu enne Memme surma. Puutöökätega Taat tegi nimelt valmis ristid nii endale kui Memmele, ja nii need nende haudadel nüüd siis ka on. Taat, kellega Memm jõudis ühist elu jagada kümme hilist aastat, puhkab juba varasemast omaenda suguvõsa platsil, vist Kuusalu surnuaial (väga piinlik, aga ma tõesti ei mäleta enam, kuhu ta maeti).

Karin aga märkis haudu korrastades, et naljakas, kuidas suguvõsa nimed hinges edasi elavad. Ta ei mõelnud, et paneb oma pojale tolle vanavanaisa nime või nimetab tütre tema vanavanavanaema nime päraselt – aga need nimed lihtsalt meeldisid ja nii on meil suguvõsas taas Martin ja Helen…

Minu suureks rõõmuks potsatas eelmisel nädalal mu postkasti kiri, mis oli nii hea, et ma lihtsalt pean ta tulevaseks lugemiseks siia ümber kopeerima:
____
Lugupeetud Kongressil osaleja,

Mul on rõõm Sulle meelde tuletada, et Jüri 35. Aastakonverents toimub juba 19. juunil. Antud konverents on teie edasiste otsuste tegemiseks vältimatu ja vajalik. Lubage mõne sõnaga tutvustada konverentsi arenguid. Seoses majandussurutisega oleme loobunud konverentsi pidamisest Moskvas ja toonud selle üle Tallinnasse, Vabaduse väljakul asuvasse Kultuse Kohvikusse. Loodetavasti hoiab see kokku teie lähetuskulusid ning osalete rõõmsama meelega. Täpsustunud on ka konverentsi programm, mille leiate järgnevalt:

20.00     Osalejate registreerimine
20.05     Pidulik õhtusöök ja tutvumine
20.45     Ettekanne 1: Kui vaatad kaugele, siis vaata kaugemale! 
              Kaarel, Tallinna Ülikooli dotsent
21.00     Ettekanne 2: Kas Jüri võib tõusta Vasaloppeti võitjaks?
              Raul, Vasaloppeti võitja
21.15     Ettekanne 3:Jüri kui Eesti Nokia – eile, täna, homme.
             Jüri, Nokia Eesti
21.30    Mõttetalgud:  Kuidas teha Jüri paremaks? (ootame ettepanekuid esinejate kohta)
22.00     Vaheaeg ja sütel kõndimine
22.30     Kokkuvõtted ja pidu

Registreerimine ülaloleval meiliaadressil. Korraldaja jätab endale õiguse teha programmis muudatusi ilma nendest eraldi ette teatamata.

Käesolev kiri on saadetud teile usus, et see info on teile kasulik. Kui see aga nii ei ole, siis palun ärge saatke tagasi kirja, kus käsite mind end Vabaduse väljakul põlema panna või küsite, millise paragrahvi alusel soovin, et mind spämmimise eest kohtusse kaevatakse. Palun saatke meil vastuskiri, mille Subject lahtrisse on kirjutatud „Unsubscribe“ ja me eemaldame teid listist.

Lugupidamisega
Peakorraldaja
____
Ühesõnaga, endine kolleeg, kellele kuulub ka meie kunagist turundustiimi iseloomustav väljend “hullult haige kamp”, vajas tuge vananemise raskel teel. Mida me talle siis muidugi heal meelel pakkusime. Pildil ongi juubilar koos “hullult haige kamba” naisesindajatega.

Juubilari väljanägemine tõendas küll elu võimalikkust ka tema kõrges eas: ta nägi välja nagu unelmate poiss mu kaheksanda klassi koolipildilt – pealt lühikeseks näksitud ja kuklast pikemateks salkudeks jäetud juustega. Ja oli sama silmapaistvalt heas füüsilises vormis nagu ikka. Soengu kohta, muide, tunnistas temagi, et samasugune soeng oli tal viimati umbes seitsmeteistkümneaastaselt.

Ettekannetest selgus, et Jüri ei pea seitlit kandma ning et Vasaloppeti võitjat temast ei saa (sest lihtsalt ei saa), kuid Eesti Nokiaks pürgida on lootust (muidugi oma brändi sihikindlalt edasi arendades). Ja loomulikult oli peo lisaväärtuseks taaskohtumine inimestega, keda vahepeal polnud pikemat või lühemat aega näinud.

                                                                 Ma olen Su kõrval käinud
nii kaua, kui mäletan.
Ja läbi Su silmade näinud
nii mõndagi – mäletan.

Üksi raske on edasi jõuda
ja puudu jääks nõust ja väest.
Võin alati abi Sult nõuda
ja kinni hoida Su käest.

21.juunil 1969 kell 14:00 sõlmiti Tallinna Perekonnaseisuaktide Büroos, praegu nimetatud ka kui Õnnepalee, Ene Rausalu ja Ants Kadaste abielu. Hiljem said neist minu ja minu õe ema ja isa.

Tol päikeseärasel hommikul tegi tädi Malle tuttav juuksur emale rullisoengu. Kleit – kuuekümnendatele kohane jacquelinekennedylik mini – oli juba varem valmis õmmeldud Rootsist saadetud riidest ning selle kleidi sisse pidin tegelikult salaja mahtuma ka mina. Abiellumise plaan oli emal-isal juba rohkem kui aasta tagasi sõlmitud, nii et tegu polnud mingite niinimetatud hädapulmadega: lihtsalt läks nii, et kauaoodatud päeva kätte jõudes astusime altari ette kolmekesi.

Pärast tseremooniat seadis pulmarahvas end bussidega teele Vanaküla poole ning noorpaari sõidutas onu Ahto oma ZIMiga vanalinna fotograafi juurde. Sealt edasi liituti pulmarongiga.

Auväravad, mida tollal oli kombeks rohkesti teha, olid peale hakanud juba Loksa teeotsast – ema kui kunagist kohaliku kaupluse müüjat tundsid kõik ning ega isalgi vähe sõpru polnud. Nii oligi Vanakülla viimase auvärava ette jõudes jagamiseks mõeldud viinad otsas olnud ning isa andnud auväravalistele klõmmu piiritust. Viimane auvärav, muide, olnud Luksu juures: pulmarong ei saanud sisse sõita Pohla tanumat pidi, sest eelmise öö tugeva tormituulega oli risti üle tee murdunud üks Pohla põlispuudest ja kellelgi polnud pulmaettevalmistuste käigus olnud mahti seda tükeldama hakata.

Pidu ise, kus osalejaid oli sada inimest, peeti Väljaotsa suures heinaküünis. Selleks ajaks sai see endale alla korraliku puupõranda, mis küüni tagumises, vähemkasutatavas ja masinatega mittesõidetavas osas veel praegugi alles on. Samuti on alles selleks puhuks valmistatud pukklauad ja pingid – üks laudadest leidis kasutust näiteks ka 40 aastat hiljem jaanitule ääres…

Kuna 40 aastat hiljem torisesid ema ja isa, et mis selle tähistamisega ikka tembutada, tegime neile väikese üllatuse. Õhtul seadsime uude kööki Memme poolt tikitud liniku peale lilled ja väikese temaatilise kingituse, lapsed Heleni ja Odega eesotsas joonistasid pilte. Lisatud pilt on joonistatud Heleni poolt, kujutades Mummit ja Vanaisa kiisudena.

Uudised Sloveeniast laupäeval, kell 10:50: Kui tundide kaupa on sadanud paduvihma, löönud välku ja müristanud, võtsid korraldajad võistlejad rajalt maha. Team Vaude oli selleks ajaks jõudnud ratastega rulluisuetapi algusse. Võistluse sundlõpetamise ajaks olid nad 6.kohal. Ei jõudnud veel tõusma hakata :)

SMS Leivolt lisainfoga: "Me nüüd puhkame veidi. Homme (pühapäeval) kell 14 on tseremoonia, pärast seda hakkame sõitma. Mingi segadus on tulemustega - me oleme 6.kohal, aga mingite segaste asjaolue tõttu võivat see võibolla muutuda. Vihma sajab juba 8 tundi järjest - ja ikka korralikult, mitte mingi seenekas."

Laupäeval, kell 06:30. Praeguseks on neli tundi sadanud külma vihma. Vaude on selga pannud kõik riided, mis neil on. Nii et kui nad võistluseelsetes intervjuudes olid öelnud, et eestlased armastavad halba ilma, siis nüüd oligi see halb ilm täiega kohale jõudnud. Ja mis juhtus: kui Vaude oli jõudnud ratastega rajaskeemil sellesse kohta, kuhu on joonistatud väike "paun" jooksuringiga ja jooksma siirdunud, helistasid mõni punkt hiljem korraldajad ja käskisid tagasi pöörduda: halva ilma tõttu on otsustatud see etapp vahele jätta ja mingu kõik, kes seal praegu on, rataste juurde tagasi.

Reedel, 23:30. Tehtud on hulgim etappe - jooksu, kanuutamist, jälle jooksu, ratast. Öösel läks kottpimedaks juba kell 10. Team Vaude sai ratastel ilmselt elu kiirusrekordid, tuhisedes maanteel ratastega mäest alla ligi 80km/h. Tee oli õnneks asfalt (üldse on võistlusel 80% rattast asfaldi peal, see oli juhendiski kirjas).

Raport SMSi teel: "Kui Eestis on jaanimardikad ehk sõnajalaõied maas, siis Sloveenias samad mutukad lendavad – ehk siis neil on lendavad sõnajalaõied. Ent võistluskeskuse kõige sagedasem hääl on täiesti ebaromantiline teibi käristamise hääl: viimanu kui üks asi varustusest saab viimase lihvi teibiga.

Täna hommikul kell 6 (eesti aja järgi kell 7) oli äratus ning siis sai rahulikult veel kohvi juua, et pool tundi hiljem Ljubljanasse viiva bussi peale jõuda: start ei alga võistluskeskusest.

Peale pikemat pusimist saime ka GPSi tööle – see nimelt algul ei teadnud, kus on põhi. Siis sai pandud häälestuseks magnetiline kompass ja ära kalibreeritud, siis hakkas ka korralikult tööle.

Stardi hetkeks lubatakse 30 kraadi sooja, kuid järgmisel päeval peaks saabuma normaalne Eesti seiklusspordi ilm: temperatuur langeb mägedes 16 kraadi peale päeval ja öösel 7, sajab vihma. Vähemalt ei aja higistama."

Start oli täna kell 10. Hetkel rajalt veel uudiseid pole.

Võistluse koduleht: http://live.adventurerace.si/