Get a life!

Käisime Leivoga 11. PÖFFi põhiprogrammi pidulikul avaüritusel Vene Teatris.

Avatseremoonia, mis muidu olnuks tavapäraselt pidulikigav, muutus ootamatult inimlikuks ja armsaks, kui suurel ekraanil näidatav esitlus kuidagi omasoodu käima hakkas. No stiilis, et kui räägiti Jaak Kilmist, hüppas ekraanile jaapanlasest zhüriiliikme pilt. Ja nii kordi ja kordi. Nii saal kui lavalolijad naersid ja kuidagi hästi vahva oli.

The Michael Nyman Bandi muusika koos ekraanil jooksva filmiga oli ... pulseeriv. Ei oska paremini öelda. Ning kui ütlesin filmi kohta jooksva, siis jooksva sõna otseses mõttes: näidati jooksvaid inimesi, joontest ja valgusosakestest põimusid-moodustusid jooksvad siluetid jne.

Peole Olympic Casinosse pärast ei läinud.

Lugesin Kroonika Reisi-Eri, kus Washingtonis elav eestlaset kinnisvaraärimees Tanel Beeren räägib oma sukeldumis- ja alpinismielamustest. Heameelega lingiks sellele artiklile, aga Kroonika koduleht on kahjuks kinni jääänud kuskile üheksakümnendate keskpaika nii oma vormilt kui lugude lisamise operatiivsuselt, nii et seda lugu lihtsalt pole üles pandud.

Ühesõnaga - Tanel Beeren käis Aconcagual ning koges seal mägihaiguse HAPE (High Altitude Pulmonary Edema), eesti kõnekeeles "vesi kopsus" ägedat vormi.

Nagu mina kaks aastat tagasi.

Kõik tuli meelde ja valgus minust üle.

Kui inimesel oleks sarnaselt kassile üheksa elu, jätnuks mina Aconcagua nõlvale ilmselt oma neljanda. Esimene läks lapsepõlves paadist vette kukkudes, teine lõhkenud pimesoolega, kolmas Tallinn-Tartu maanteel autoga teelt välja sõites. Neljas siis Lõuna-Ameerika kõrgeimal mäel. Ja kui poleks olnud Leivot, võinuks see ühtlasi olla ka minu jaoks viimane.

Jaan Künnap armastab öelda, et mäed vigu ei armasta. Tagantjärele tean, et minu viga oli tookord mäesse liiga kergelt suhtumine. Ma olin ülbeks muutunud, sest sinnamaani oli mul kõik läinud liiga hästi, liiga kergelt. Ma aklimatiseerusin kiiresti, mul polnud kunagi olnud tõsisemaid terviseprobleeme, ma armastasin mägesid ja olin kindel, et mäed armastavad ka mind. Küllap see viimane nii oligi, aga ma olin unustanud, et armastust tuleb osata hoida ning et looduse armastust väärida, tuleb igal hetkel tunnetada ennast selle osana. Mitte kuningana.

Mina lihtsalt trotsisin oma enesetunde hoiatusi ja ohumärke. Erinevalt Tanelist polnud mul küll muid väliseid häireid - peavalu, südamepööritust ja muid klassikalisi mägihaiguse sümptomeid -, aga ma olin mitmeid päevi kohutavalt nõrk. Ja varjasin seda, nii teiste kui ka iseenda eest. Ma ei pidanud end isegi veenma, et minuga on tegelikult kõik korras ja see nõrkus läheb mööda - mul lihtsalt ei tulnud pähegi võimalus, et mul võib jääda tippu minemata. Ma olin liiga keskendunud eesmärgile ja kõiges liiga kindel. Nii palju ja pikalt tehtud ettevalmistusi lihtsalt ei saa ju tühja joosta! Seda lihtsalt peab kroonima vääriline tasu!

Nii ei tohi mõelda. Mitte kuskil, mitte üheski eluvaldkonnas. Aga sellele arusaamisele jõudmiseks tuleb see ilmselt endast läbi lasta, teiste kogemused ei loe. Nojah, tark on see, kes õpib teiste vigadest. Mina mitte.

Tegelikult tahaksin ma Aconcaguale tagasi. Teistmoodi - ambitsioonideta ja alandlikuna. Aga ta on nii neetult kaugel, ja nii palju on kohti, mis on veel täiesti käimata ja kuhu tahaks kunagi minna. Piiratud ressursi - nii aja kui raha - tingimustes jäävad tagasiminekud ilmselt tegemata.

Lisatud pilt ei ole minust Aconcagual, vaid Aconcaguaks valmistumise treeningul. Marssisime kogu grupiga Vanakal ülesalla ning Postimehe fotograaf pildistas. Konkreetne foto on avaldatud SLÕhtulehes ja näpatud nende veebiväljaandest. Aconcagua pilte ei ole mul käepäraselt arvutis, võibolla õhtul otsin ja lisan midagi.

Viimasel ajal on hakatud rääkima krooni devalveerimisohust. Mis seal salata, vaatasin minagi selle kartuses oma pikaajalised finantsid üle ja tuvastasin, et suurim oht ähvardaks minu kõige olulisemat: laste kogumiskindlustust. Uurin pisitasa võimalusi, kas ja kuidas saaks seda devalvatsiooniriski eest kaitsta.

Aga eelmine nädalavahetus tõestas taas, et Eestis on kaks täiesti eraldatud kogukonda: eestlased ja venelased. Vähemalt minu jaoks. Mul polnud õrna aimugi vene kogukonnas möllavast rahavahetuspaanikast, kus inimesed tormasid 26.-27.novembri vahel väidetavalt toimuva devalvatsiooni hirmus kroone eurodeks või mistahes valuutaks vahetama. D-paanika saanud alguse Öise Vahtkonna kodulehelt.

Nojah, poes käies nägin pikka saba Tavidi luugi ees, kui järele mõelda. Mõtlesin seda vaadates aga, et küllap on päikesereiside hooaeg tormiliselt lahti läinud. Ja kui vastaskorteri-venelanna liftis krooni hävimisest ohkis, olin teemapüstitusest küll mõnevõrra üllatunud, aga arvasin selle ajalehtede mõjuks (äsja oli Äripäevas ju suur D-päeva esikülg, küllap kirjutati sellest siis ka vene lehtedes)...

Aga näe, mis välja tuli. Kolmandik Tallinna elanikkonnast mõtleb millestki, millest mina halligi ei tea. Nende info tuleb kuskilt mujalt, millest mina midagi ei tea.

Eesti Ekspress tõstatas eelmisel nädalal teema, et koolide (konkreetselt Tallinna Inglise Kolledzhi) juures kogutakse lapsevanematelt vabatahtlik-sunniviisiliselt raha. Ma ei ole veel Karinilt küsinud, kas ja kui palju on temalt TIK-i esimeses klassis õppiva Matu keeletundide eest raha küsitud, kuid analoogne annetuste kogumse süsteem on vist igas koolis, kus püütakse kooli järje peal hoida. Paraku. Ja ma ei süüdistaks siin koole.

Nagu ma olen aru saanud, lõpetas riik kümmekond aastat tagasi süvaõppe rahastamise. Nii et koolid, kes tahtsid riiklikust õppekavast enamat pakkuda, pidid lisatundide eest mujalt raha leidma või õpetajad palgata jätma. Ja ega see mujalt raha leidmine kerge pole, sest koolide eelarved on rangelt reglementeeritud, mäletan oma aastasest kogemusest Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi hoolekogus. Seal algatasime näiteks turvakaamerate raha kogumise, saatsime lapsevanematele selle kohta meeldetuletuskirju (küll mitte vormis "teil on veel annetamata", vaid "palume võimalusel annetada") ja palju muud. Isegi vetsupaberi rulle on lapsed kooli viinud. Süvaõppe annetusi Lilleküla Gümnaasiumis ei olnud, sest tegu on nn.tavakooliga, ehkki igati tubli ja kõvasti üle keskmise ulatuvaga (kurikuulsas koolide edetabelis viimati 62.koht).

Nüüd, gümnaasiumis, õpib Kati Tallinna Reaalkoolis ja sealgi tutvustati esimesel koosolekul, et soovituslik annetus on 600 krooni ühe ja 850 kahe seal koolis õppiva ühest perest lapse kohta. Summad ja eelmise aasta kulutuste aruanne on ka kooli kodulehel väljas, nii et ma ei tee siin mingit kohutavat paljastust. Ja selle summa maksin ka ära. Perioodi polnud märgitud ja vist ei öeldud ka koosolekul, kuid igatahes eeldasin automaatselt, et jutt käib aastast.

Jah, ma olen nõus aegajalt oma laste koolidele (ja tulevikus ülikoolidele) annetustena raha maksma. Aga mulle meeldiks, kui selgelt oleksid lahku löödud tõepoolest vabatahtlikud annetused ja kohustuslikud süvaõppe, kooli turvalisuse või mille iganes eest tehtavad maksed. Ka viimaseid oleksin valmis maksma, kuid need peaksid olema lapsevanematele selged juba enne, kui lähevad last sinna kooli panema. Reaalkooli puhul ei tulnud see vähemalt minule üllatusena, sest eelmiste aastate üldkoosolekute materjalid olid kooli kodulehel olemas ja ma lugesin neid, aga nagu pärast koridoris mõningatest repliikidest aru sain, siis mitmed olid küll ebameeldivalt üllatunud. Mitte summa suurusest, vaid asjast iseeneses.

Ilmselt oleks ka TIKi puhul lihtsam, kui ema-isa last koolikatsetele viies kohe kuuleks, et siin koolis tuleb süvaõppe eest maksta 5000 krooni aastas. Ja et kui pere majanduslik olukord ei võimalda, saab esitada taotluse sellest maksust vabastuse saamiseks. Nii, nagu vanasti oli toidurahaga.

Aga seda vist praegused seadused ei võimalda. Kooliharidus peab ju olema tasuta. Ilmselt tuleks Haridusministeeriumil (või kes iganes veel kooliharidust korraldab) teha üks reaalne kohtumine eluga. Eluga, kus juba lasteaias maksab "Kehalise kasvatuse lisatreening" või "inglise keele tund" paarsada krooni kuus. Siis võiksid ka koolid lõpetada pea liiva alla peitmise ning avalkult süvaõppe lisatundide raha koguda. Kui just riik ei taha seda taas finantseerima hakata.

AD 2007 käib Eestis äge diskussioon Vabadussõja võidusamba üle, mida plaanitakse püstitada Eesti Vabariigi 90.aastapäevaks. Välja kuulutati konkurss, mille võitis töö "Libertas": dolomiidist rist Eesti kontuuriga. Ja kohe kerkis tuline vaidlus: monument on arhailine, inetu, rist seostub enamikule inimestest ju kiriku ja surnuaiaga... Hiljem asendati dolomiidi idee klaasiga, rist sai sihvakust juurde ja Eesti kontuur kaotati, kuid vaidlused jätkuvad. Et kas Eesti "vabadussammas", mis püstitatakse ju eeldatavalt üks ja ainus,  peaks ikka nimelt niisugune olema.

Mina küsiksin aga, kas üldse on meil seda vabadussammast vaja. Selleks, et võimalikult pidulikult EV 90. aastapäeva tähistada? Minevikku mäletada?

Võibolla ei oska ma piisavalt väärtustada sümboleid ja muid niisuguseid asju, aga minu meelest saaks praegune Eesti suurepäraselt hakkama ka ilma Vabadussõja sambata. Hoopis suurepärasemalt kui koos selle või mis iganes muu minevikusambaga. Sest eestlased on oma minevikus kinni nagu kanad takus, nii et iga kuju või kuldvasikas, mida kummardada, rohkendab ja taaselustab minevikust pärit probleeme.

Kui saaks kuidagi selle minevikus siblimise ja siplemise lõpetada, siis juba võiks ka sümboleid looma ja sambaid püstitama hakata.

Reede õhtul kaalusin käes mõtlikult oma retuuse ja kaalutlesin, kas nendega joostes hakkab külm või mitte. Ja siis äkki tuli hämmastav äratundmine, et mina ju seekord ise ei võistlegi, vaid olen hoopis korraldajate poole peal :)

Hiiu meistrivõistluste korraldamise põhiraskust kandsid muidugi Jaanus ja Evelin ning tegelikult ka nende lapsed, kes olid tõsiselt vaeva näinud hoovi riputatud suure plakatiga ("Mul on jalas edaev toss, mina olen jooksuboss") ning puust medalite maalimisega. Ette rutates tuleb küll öelda, et medalid jäid kohapeal jagamata, sest neid kattev puidulakk polnud jõudnud veel kuivada (või vähemalt haises hirmsasti). Ning eelarve ja toitlustuse eest hoolitses lisaks Evelinile Kaire, kes oma hiljutise jalavigastuse tõttu ei saanud ise rajale minna ja oli seepärast valmis kogu kambale kasvõi kartulisalatit hakkima. Nii hulluks asi õnneks siiski ei läinud, sest vana hea Selver ulatas selles osas abikäe.

Koduekstreemiks nimetatud võistluse põhimõte oli tavalisest erinev. Nimelt polnud meil punkte maha pandud, vaid kaardile märgitud punktides käimist tuli tõendada vastamisega küsimusele, millele vastuse leidis ainult kohapeal (või siis väga heade kohalike teadmiste abil, ka see varaiant oli tegelikult lubatud). No näiteks: nimeta neli kehaosa, mis on õunatuumafüüsiku kujul, millised tähed on hoone illuminaatorikujulistes akendes, mitu astet on suusahüppemaäe metalltrepil, mis on kirjutatud Glehni botaanikaaia seinaorva peidetud pudelis olevale paberile jne. Ning Vanakal oli lisaülesanne: vastata õigesti ära viis olümpiateemalist küsimust. Kuna küsimused olid koostatud koolilaste poolt, olid need täiskasvanutele (hoolimata valikvastustest) ikka tõeliselt rasked - ilma trahviringita (muidugi Vanakast alla ja taas üles) ei pääsenud keegi. Kuna seda oli küsimuste raskust arvestades ka ette näha, oli reegel aga see, et sõltumata valesti vastatud küsimuste arvust tuli teha ainult üks trahviring (võistlejad said selle teada muidugi alles pärast vastuste äraandmist).

Kuna täna oli kadrilaupäev, oli meil algul ka naljaga pooleks plaan saata võistlejad Kruuda juurde kadrisandiks (komme peaks seal majas ju ilmselt olema), aga jätsime selle igaks juhuks siiski ära. Noh, et võibolla Kruudal siiski enam kommi pole ja meediaportaali katridele pakkuda pole ju kombeks...

Pärast vaatasime igasuguseid reisi- ja spordipilte ning oli muidu tore olemine. Toimus auhindade loosimine, mille suurim naerupahvak oli ilmselt hetk, kui Maare sai loosi tahtel Pelgulinna Sünnitusmaja T-särgi. Kahjuks aga pidime meie Leivoga lapsevanemakohustuste tõttu vara lahkuma, mis oli ka ainus pisipuudujääk selles ülitoredas laupäevaõhtus.

Ja kuna Hiiu meistri tiitli napsasid pingelises heitluses Maare ja Heiti, sai võistluse järel sujuvalt kokku lepitud, et järgmine võistlus toimub siis nende korraldatuna Kalamaja kandis :)
____
Lisatud Leivo parimad palad ja Heiti-Maare juhend, kuidas saada (või vähemalt kuidas nemad said) Hiiu meistriks.

Igal sügisel on meil turundusdivisjonis niiöelda rebaste ristimine, kus vahepealse aasta jooksul liitunud kolleegid ametivande annavad ja mis ka muidu on lahe. Eriti selle tõttu, et korraldajate initsiatiivgrupp teeb peo teiste jaoks üllatuspeona - alles ürituste käigus saad teada, mis sind ees ootab.

Tänavu olid Reimo ja Paavo tellinud alustuseks kohale meikari, kes tööpäevast väsinud näod jälle särama lõi. Mina näiteks sain külge kunstripsmed (mis muide on ootamatult rasked, aga kahtlemata teatraalselt võluvad). Ning siis oli ukse ees limusiinbuss (jajah, nahksohvade ja lauakestega linnaliinibuss) ning esimene üllatus - bussis meid baarmanina vastu võttev ekskolleeg Jüri, kuldne kiki kaelas.

Pärast mõningaid bussiseiklusi (minule ja Klairele veeres ootamatus kurvis sülle avatud kokteilipudel jms) jõudsime Teletorni ning pärast mõningaid seiklusi Teletorni liftides (mõned tahtsid ikka hüppamist proovida, et näha, kas lift jääb seisma jms) võttis meid vastu teine ekskolleg Tambet, litritega kübar peas. Uued kolleegid lugesid ette ametivande ning Tambeti seljal sai see ka alla kirjutatud. ja jälle bussi.

Nüüd selgus ka, miks oli bussiekraanidel nii järjekindlalt kedranud Niki "Sa oled see kes jääb" või selle venekeelne algversioon: selle laulu pidime nüüd kambakesi Downtown stuudios sisse laulma.

Einohjah, tuleb tunnistada, et Niki on ikka jumala hea laulja.

Muud polegi öelda :)

Ja loogilise jätkuna viis buss meid edasi karaokebaari, kus tagasihoidlikumad sõid-jõid, aktiivsemad aga kohta ka sihipäraselt kasutasid ehk lavale läksid. Mina, Leitti ja Anne seadsime end südaöö paiku koduteele, väsimatud lõpetasid aga enamvähem varahommikul Angelis.

Väga vahva pidu oli, korraldajate poolt ka superorgunn. Mul on ikka eluägedad kolleegid!

Aga... kuidas nüüd kunstripsmeid küljest ära saada? Lootus, et nad ise mingil hetkel ära kukuvad, pole veel täiesti kadunud, aga hommikul ei reageerinud nad isegi sikutamisele.

22.novembril oli taas töövarjupäev ning tänavu oli minu töövarjuks gümnaasiumitüdruk Annika, kes on vedamas ka Heateo Sihtasutuse projekti Päike Kuuti (selle kaudu ta minuni jõudiski).

Muidugi on töövarjupäev "varjutatavale" keeruline ja ehk isegi tüütu selles mõttes, et peab ju oma päevategevused nii plaanima, et "varjul" liiga igav ei hakkaks ja et ta kogemata midagi konfidentsiaalset kuulda ei saaks. Mina lahendasin asja nii, et ühe nö keelatud kohtumise ajaks andsin oma töövarju kolleeg Tõnu käe alla, kel ka endal sel päeval vari oli. Nii tegi ta siis kahele varjule ekskursiooni meie Tehnokeskuses, pärast võtsin aga mina tema varju ühele oma koosolekule.

Aga selle mõningase keerulisuse kompenseerib kuhjaga see, et kui on tore töövari, on ka varjutataval endal vahva. Mul oligi.

Mõni aeg tagasi kirjutas IBM Eestit juhtiv Valdo Randpere, et tal on häbi olla IT-firma juht, sest IT on - kõige hea kõrval - viinud inimese moraalse mandumise ja lamestumise teele. No et rate, delfi, kriitikavabalt toodetav sisu, anonüümsed kommentaarid ja kõik muu säärane.

Noh, kui oma äri enam tõsiselt ei võta ja selle pärast häbenema peab, oleks ilmselt aeg sirge seljaga valdkonda vahetada - aga mitte selle üle ei taha ma praegu arutlema hakata. Vaid selle üle, et tõesti-tõesti, internet (ja tegelikult ka televisioon) on mullegi abiks elu... noh, mitte just põhiväärtustega tegelemiseks. Mis aga samas on, vähemalt minu jaoks, ootamatult lõbustav ja leevendav.

Kui mul on juhe täiesti koos, meel must, väsimus tapab ning kõik, mis saab untsu minna, tundub olevat sinnapoole teel, loen internetist näiteks Perekooli foorumit. Vestlusi, kus osalejad lähevad tülli isegi siis, kui keegi küsib, mida tähendab lühend avec - ning üks vastaja ütleb, et loll, avec polegi lühend, vaid prantsuskeelne sõna, teine aga õiendab, et ärgu esimene ülbitsegu siin oma prantsuse keele oskamisega. Järgmine valik on Inno ja Irja päevik - Eesti esimeseks kättemaksublogiks ristitud paik, kus mees, ütleme - meenutab oma endist abikaasat ja tollega seotud isikuid. Või Delfi naisteleht, eriti kommentaarid - koht, kus igaühel on sõna sekka öelda teemadel, kuidas võita meest, kas vaesus teeb haigeks ja kas shoppamine ikka on parem kui seks. Viimasel ajal hakkab pildile rebima ka elu.24.ee oma uudistega, kuidas ujumistrikoo Paris Hiltoni rinnad kenasti esile tõstis.

Pärast seda tundub pärismaailm mu ümber jälle oluliselt parem paik. Ei pea isegi "Meeletu armastuse" taolisi seriaale vaatama.

Olen pidanud oma internetipäevaraamatut varsti juba kolm aastat. Nii et peaaegu sünnipäevahõnguline meenutus sellest, kuidas mu blogi endale nime sai.

"Get a life!" oli tollal 13-aastase Kati karjatus, kui keegi pidevalt ja ohjeldamatult lobises oma (nõmeda) igapäevaelu seikadest, eeldades, et need ka teistele huvi pakuvad. No näiteks kui sõbrannad vaimustunult kirjeldasid, kuidas nad paar tundi Viru Keskuse pinkidel hängisid, pärast mahla ostsid ja siis kaugelt seda lahedat naaberkooli kutti nägid. Või kui naabritädi meid koridoris peatas ja pikalt seletas, kuidas ta eile postkasti lukust lahti ei saanud või kuis oleks ta liivatamata tänaval peaaegu libisenud.

Nii et mida võinuks mu kallis kriitiline teismeline siis arvata emmest, kes oma päevade pisiasjust lausa netis kirjutama hakkab...?

Ühesõnaga, selline ennetavalt eneseirooniline pealkiri sai.

Aga tegelikult arvas Kati hoopis, et blogimine on lahe. Ja nüüd kirjutavad nii Kati kui Ode (vahepeal ka Jüri) ka ise. Ja mõned nende sõbrad ka.

Ent blogiv ema on enamikule laste sõpradele siiski selline üllatav ja natuke naermaajav nähtus, kui nad sellest teada saavad. Aga noh -  get a life! :)

Ja siis hakkas see pealkiri mulle endale nii meeldima, et ilmselt ei vahetagi ma seda ära. Vähemalt mitte niipea.