Arvutist üht vana faili otsides leidsin kogemata teise, veel vanema. Oma ametijuhendi (ka lisatud dokumendifoto pärineb sealt) aastast 1999. Ajast, mil olin oma tööd ja karjääri praeguse tööandja juures värskelt alustanud. Lugesin ja nostalgialained lõid üle pea kokku.
Minu esimene töö siin firmas oli midagi sekretäri, referendi, tekstikirjutaja, webmasteri ja klienditeenindaja vahepealset.
"Põnevaim" ülesanne oli vaadata hommikul läbi kõik perioodikaväljaanded, teha telekommunikatsioonivaldkonda puutuvatest uudistest ning konkurentide printreklaamidest koopiad, paigutada kõik see staff lõika-kleebi meetodil (kääride ja liimiga loomulikult, mitte arvutis) vähendatud kujul A4 formaadile, võtta personali andmebaasist välja tänased sünnipäevalapsed ning kirjutada nende nimed koos kauni salmikesega samale A4-le. Siis tuli nimetatud A4 pealkirjastada "Infoleht. Sisemiseks kasutamiseks" (päis, oh õnne, oli arvutis olemas), lisada kuupäev... ja paljundada seda lehte kõigile töötajatele. Igal hommikul käisin nagu postiljon Petshkin maja peal värsket Murzilkat jagamas.
Sellest tööst saigi üks minu esimesi reforme. Kuna lehtedele olid tekkinud juba internetiväljaanded, copy-pastesin edaspidi artikleid sealt - ning hakkasin saatma infolehte kõigile töötajatele e-mailiga. Mõne aja pärast hakkasime juba monitooringuteenust sisse ostma ning sünnipäevalaste info sai kuvatud automaatselt siseportaali (mille loomisel oli suur osa Leivol, kes töötas siis ühes partner-IT-firmas).
Firma tollane internetikülg polnud ei halvem ega parem kui teised tollased. IT-juht Priit oli selle vabal hetkel oma kätega valmis teinud ning nii ta seal kedagi segamata rahulikult tiksus. Kui midagi muutus- näiteks sündis uus teenus - lisasime sinna uued asjad. Seda juhtus aga umbes kord paari kuu jooksul ning nii võis veebi haldamisega kenasti hakkama saada. Siis aga võttis meie tollane reklaamijuht Kaido kätte pöörase veebiuuenduse - kodukale sai pandud näiteks pildid ning tekkis kujundus ja infoarhitektuur. Viimane sündis nii, et kolm kõva kasutajaliideste spetsialisti - mina, Kaido ja Priit - kirjutasime kõigi teemade pealkirjad märkmepaberilehtedele, laotasime need nõupidamisteruumis lauale laiali ning jagasime võimalikult loogilistesse hunnikutesse. Nende hunnikute alusel sündiski siis menüü.
Üllatuslikult püsib see ülesehitus suuremas ulatuses siiani. Ainult pööraselt palju on uusi asju tulnud ning kuna neile pole päris õiget kohta, siis üldiselt valitseb kodukal praegu paras kaos. Aga veebi kui olulise teenindus- ja infokanaliga tegeleb meil nüüd mitu tõepoolest tarka inimest ning see pannakse põhjalikult uutele alustele.
Uuendatud veebil oli ka üks oluline uuendus: sündis rubriik "Saada oma küsimus". Ja kuna tollal ei osanud keegi uneski näha, et kodulehekülge võiks vaadata kui teeninduskanalit, oli see lihtsalt üks turunduse värk. Mis tähendas, et kõik veebi kaudu esitatud küsimused jooksid minu meilile ning minu tööülesanne oli neile vastata. Õnneks tuli küsimusi vähe, ehk kümmekond päevas. Igatahes oli sellest niipalju kasu, et varsti teadsin une pealt kõiki hindu, teenuste nüansse ja levinumate telefonimudelite eripärasid. Ja kuna ma mõnikord kirjutajatega kildu viskasin (mida tegelikult ju ei tohi firma nimel vastates teha, aga tollal polnud veel meili teel vastamise reegleid ja etiketti välja kujunenud), tekkis mul aja jooksul lausa oma fännklubi. Kolm inimest - kedagi neist pole ma kordagi näinud - kirjutab siiani otse mulle, kui midagi küsida või kurta tahavad. Ja üks, kes kliendiinfoga suhtleb, palub alati PS-is mind tervitada. Selle üle on mul muide väga hea meel.
Praegu vastab meili teel tulnud päringutele terve grupp kliendiinfo osakonna töötajaid. Meilipäringute maht on nii suureks läinud. Ning kui keegi arvaks, et elektroonilist rada pidi tuleva küsimusega peaks küsimuse laekumise kanalit arvestades tegelema turundus, naerdaks see inimene vist lihtsalt välja.
Minu vastutada olid ka kõik tootejuhendite tekstid. Kui sündis uus teenus - ja neid sündis tollal ikka nii kord paari kuu jooksul - istusin insenertüüpi inimeste lauanurgal ja üritasin asja kohta võimalikult palju teada saada. Tehniline dokumentatsioon teenuse kohta muidugi oli, aga kogu müügijutt ja kliendikasud said nende vestluste käigus läbi arutatud. See oli minu jaoks alati väga huvitav ülesanne. Ning kuigi alguses mõned kolleegid uude marketroid-plondiini mõningase pessimismiga suhtusid, saime varsti päris hästi jutu peale. Eks ma suutsin end tõestada. Siiani on mõnusalt meeles üks hämmastus: "Mis, sa teed bitil ja baidil vahet?" - olin nimelt mingis tekstis selle näpuvea parandanud... Jutulesaamise tulemus oli aga see, et tehnilist juttu jäi kliendile antavasse juhendisse ikka liiga palju sisse - lasin (ja lasen tegelikult siiani) end igasugustest skeemidest ja tehnoinfost liiga kergesti ära võluda ning eeldan, et see tundub kõigile oluline. No ei tundu, ja miks peakski.
Praegu ma enam täpselt ei teagi, kuidas tootejuhendid sünnivad. Tõenäoliselt kirjutab esialgse info kokku tootejuht ja siis teeb oma töö reklaamiagentuur.
Mis on aga tõeliselt hämmastav: enamik tollaseid algusaasta olulisemaid kolleege on siiani kolleegid. Millegipärast siit organisatsioonist nii lihtsalt ei lahku - selleks peab mujalt ikka väga hea pakkumine olema... Nagu oleksime töölepingule andnud mitte allkirja, vaid kolm tilka verd.