Get a life!

Ühel hommikul tööl lehti lugedes nägime Leittiga Postimehes lakoonilist nupukest, et Patarei vangla avab külastajatele uksed. Allikas: Virumaa Teataja. No mida??? Miks viitab Postimees Tallinna ellu puutuva uudise osas maakonnalehele ja miks üldse kirjutab Rakvere ajaleht Tallinna-kesksest uudisest? Aga uudis ise oli vaieldamatult väga põnev.

Lähem uurimine Postimehe allika kodulehelt  (http://www.virumaateataja.ee/150905/esileht/15026356.php ) tuvastas, et Patarei vanglat hakkab haldama Sihtasutus Virumaa Muuseumid (sellest siis ka Virumaa Teataja eriline pühendumine!). Ja et külastajateks saavad registreeruda vähemalt 10-liikmelised grupid.

Mõeldud-tehtud. Helistasime kohe Patarei projektijuht Andrus Villemile (oleme temaga ka põgusalt tuttavad ühisest skate-halli projektist) ning broneerisime ühe grupi aja reede õhtuks.

Ekskursioonivõimalusest kuulmine jagas sõbrad-tuttavad-kolleegid hoobilt kaheks. Ühed ütlesid, et väga põnev ja olid kohe valmis kaasa lööma, teised hindasid vanglat halva aura, A-hepatiidi ja rohkete kannatuste kohaks ning kindlasti ei tahtnud sinna minna.

Mina isiklikult pole vanglat kunagi ei romantiseerinud ega dramatiseerinud. Paar pätipoisist lapsepõlvetuttavat, kes varguste ja röövimiste pärast kinni läksid, hävitasid minus lõplikult teismeliste sõbrannade seas vohava tunde, et vangis istuvad ebaõiglaselt koheldud romantilised rüütlid. Nii et ainsad hetked vanglaromantikast seostuvad mul Urbide blatnoiballaadiga "Saja teine on mul kaelas..." Teistpidi: pole ka mu lähisugulaste ja - tuttavate seas ühtki poliitvangi, et vanglat suguvõsa legendide baasil õuduste kambriks lugeda. Nii liitusin minagi lihtsalt-põnev-arvajatega ja kogunesime reede õhtul Patarei sissepääsu juures.

Merekindlusest vanglaks, vanglast ...?

Patarei kompleks on ehitatud 1840. aastal tsaar Nikolai I käsul tsaariarmee merekindluseks, 1920. a. muudeti see vanglaks. Karmimatel aastatel hoiti seal kuni 4000 vangi korraga ning okupatsiooniajal, 1940-1991, käis sealt läbi kümneid tuhandeid kinnipeetavaid, nii kriminaale kui "poliitilisi". Viimastele ja juutidele kui ebaõiglaselt vaenatuile on nüüd Patarei seinal mälestustahvel.

Vanglana lõpetas Patarei tegevuse kahe aasta eest ning siiani käib arutelu (et mitte öelda kemplemine), mida selle kompleksiga ette võtta. Räägitud on kunstiakadeemia sinna kolimisest - aga selle peale ütleks esimese emotsioonina küll, et tule taevas appi! Jah, ka Toompea loss on kunagi olnud vangla, kuid ometi tundub mõte Patarei seinte vahele rajatud kunstikoolist õõvastav. Ilmselt on Patarei õudne aura veel liiga värskelt meie ajaloolises meeles - ka nendel, kel temaga isiklikku kogemust ega kokkupuudet ei ole.

Meie ekskursioonigruppi juhatas Patarei vangla viimane direktor Nikolai Kask - suurepärane, lausa sündinud giid! Alustasime retke välise jalutuskäiguga hoone taha, kus otse Patarei müüride all loksuvad lained ja paistavad möödasõitvad valged laevad. Miljonivaade. Mitme miljoni vaade. Ja siis pöörad end ümber, et põrnitseda mitmekihilist okastraati, rohtuma hakkavat liivariba kahe müüri vahel ja süngeid trellitatud aknasilmi.

Patarei raskete rauduste taga on 16-ne ja 32- kohalised kongid raudpõhjaga kitsaste naride ja peldikunurgaga, põranda külge kinnitatud söögilauad ja pingid. Betoonseintega ümbritsetud ja pealt raudvõrguga punutud ahtakesed jalutushoovid, kus "eluaegsed" päevas tunnikese tammuda said, kollektiivsed dushiruumid, kus vett keeras suurest kraanist kõigile ühviisi valvuri käsi, "täitapper" ehk riiete kuumutamise kamber, raudsed söögikärud... Iga samm kõmab betoonil vastu, kuid hääled sumbuvad sinnasamasse ning karjed ei jõua kuhugi.

Viimast koges omal nahal Leitti, kes korraks mujale vaadates grupist maha jäi ning vanglasse ära eksis. Kiiresti jõudis ta küll välja ja helistamise abil teistele järele, kuid hetkeliselt õudne oli see olnud siiski.

"...saja teine aga lõpeb verega..."

Patarei teeb eriti süngeks see, et siin viidi läbi ka hukkamisi. Üks emotsionaalselt õõvastavamaid hetki oli see, kui kuulsime, et surmamõistetud otsuse täideviimise päeva ei teadnud ja oodata tuli teinekord lausa kuid. Igal nädalal käisid vangid pesemas, surmamõistetud teiste hulgas. Kui Päev oli käes, võeti surmamõistetu ühes koridoride hargnemiskohas vasakule ehk dushiruumi suundujate rivist välja ja suunati paremale - hukkamiskambrisse. Nii et pesema minnes ei teadnud surmamõistetu kunagi, tuleb ta sealt tagasi või ei... See iganädalane tee tapalavale võis olla tõeliselt kohutav isegi paadunud kurjategijaile.

Mahalaskmisruum ise oli ootamatult lihtne. Ma ei tea küll, mida ma ootasin - ilmselt piklikku koridorilaadset ruumi ja vähemalt mingit tooli või posti, kuhu hukatav kinni seotakse, vist ka koridori otsas asuvat tulejoont, mille tagant mahalaskajd kogupaugu annavad (olin kuulnud, et neid olevat mitu, kuid ainult ühel kuul rauas - nende endi psüühika kaitseks). Aga ei midagi sellist. Väike tuba. Tsementpõrand, pruunikaspunaseks värvitud seinad ja uks - eks ikka selleks, et veri nii jõhkralt välja ei paistaks (kogu muu vangla disain oli sinine või hall) . Äravooluauk põrandas, pesuvoolik ja ventilatsiooniava püssirohusuitsu äratõmbamiseks. Ja kõik. Hukatav oli pandud rauduskäsi põrandale põlvili või pikali ning siis kuklasse tulistatud. Ei mingit kogupauku. Ei mingit paatost.

Patarei viimased ohvrid

Patarei viimastest eluaegsetest vangidest on Eesti Ekspressis kirjutanud Margo Vaino http://www.ekspress.ee/viewdoc/4C1F5E97A11DE463C2256E1D002E4753 . Mõnede artiklis viidatud kinnipeetavate nimed olid veel praegugi kongide ustel. Anonüümsus olnuks siin parem - mina eelistanuks küll mitte teada, et just praegu vaatan lapsetapja ja -vägistaja kongi...Aga kes mul käskis enne minekut seda artiklit lugeda!

Patarei vangla tühjaksjäämine tähendas aga traagikat vanglas elanud kassidele. Kiisud ei olnud ju ametlikul riigileival ning nii ei võetud neid vangla kolimisel teistesse vanglatesse kaasa, vaid hukati. (http://www.sloleht.ee/inc/print.aspx?id=139826 ) Loodetavasti jäävad need 11 surmasüstitud kassi Patarei viimasteks ohvriteks.

Ja mina paneksin ka neile väikese mälestuskivi. Ikkagi viimased süütult tapetud nende seinte vahel.

Sellel sügissemestris loen Tallinna Ülikoolis avalikke suhteid kultuurikorralduse magistrantidele. Tegu on tõelse maratontsükliga: kuus loengut järjest, terve laupäeva ja pühapäeva. Päris pingutav nii mulle kui kuulajatele, aga see-eest ei pea broneerima mingit õhtust või nädalalõpust aega kuuel nädalal. Ainus raske hetk on see, et sellise korralduse juures ei saa õppuritele vahepeal kodutöid anda. Eks siis suhtun seda tõsisemalt arvestustöösse.

Ja oktoobri algul pean ühe loengu magistrantidele EBS-is.  

Lisaks sellele, et õpetamine - eriti magistrantide õpetamine - on emotsionaalselt ergastav, annab see ka lisaraha koduse eelarvega muretumalt hakkama saamiseks ja edasiste toredate kulutuste plaanimiseks.

Lisaks kliendisuhtlusele on minu sala-armastuseks ka reklaam, ühesõnaga üldse igasugune püüe inimesi mõjutada.

Üle hulga aja nägin reklaami, mis mind kohe väga mõjutas ja mulle nii korda läks, et ta huviga läbi lugesin ja paberkandjal koguni oma "huvitavate asjade" kausta panin. Kui ma ära õpin, kuidas pdf-formaadis asja ajaveebi tõsta, siis panen siia ka.

Lühidalt aga oli tegu spordibatoonide ja -jookide PowerBar reklaamiga. Reklaam oli suunatud Tartu Rattamaratoni sõitjatele ning soovitusi jagas rattaproff Allan Oras. Soovitused olid muidugi, milliseid PowerBar asju rajal kasutada, aga asja tegi huvitavaks see, et sihtgrupp oli jagatud kaheks: alla 3h sõitjad ja üle3h sõitjad. Ning soovitused olid ikka väga konkreetsed: selle aja või vahemaa järel võta see, järgmise aja või vahemaa järel too.

Väga hea lähenemine! Enamik harrastussportlasi ju tunneb end batoonide, geelide jms maailmas üsna ebakindlalt. Kui nüüd aga nii kindlalt ja just sulle soovitatakse, on kohe hea kerge tunne ja tõttadki Hawaii Expressi nimetet batoone ostma.

Mina, muide, ei lähe rattamaratonile. Aga batoonide teema on oluline ka mujal ja igaks juhuks hoiangi siis selle reklaami alles.

Ühel ööl nägin unes mägesid. Oh, mitte kaugelt vaadatud imelisi lumetippe kõrge sinitaeva taustal, nagu piltidel kujutatakse, vaid lähedalt nähtud mäe-elu argipäeva. Lumesegust tüütut kivimoreeni, läbivajuvate astmetega vaevalist lumenõlva ja läbivoorijatest räsitud laagriplatsi.

Ometi oli ärgates hing haige.

Ja kui eile mu Oluline Inimene juhuslikul kohtumisel mainis: "Täna oli neljanda korruse rõdul tuul nagu nelja tuhande peal" - siis ma teadsin.

Ma teadsin, et tunnen puudust.

Ma tunnen puudust räpasevõitu baaslaagrite rahvusvahelisest melust, pikast vaevalisest kulgemisest laagrist laagrisse, igast kandist tuhisevast puhangulisest tuulest, õlgu soonivast seljakotist, ühendavast köiest ja enesejulgestusotstest.

Ootamatult ilusatest, hinge kinni löövatest vaadetest muidugi ka. Ja kõrgmäestike ebamaisest helevalgest valgusest. Ja tundest, et aeg voolab sinust läbi.

Ma tean, et osadel mu kallitel ei meeldi seda lugeda, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei ole teie juurest kuhugi minemas, aga ma tunnen puudust.

See pilt on tehtud Matterhorni baaslaagris juulis 2004, pildistanud Leivo Sepp. Ja see võtab kokku kõik, kõik, kõik, mida ma hetkel igatsen.

Kohvikruusiga seisja olen mina.

Hispaania keele teine õppeaasta on pihta hakanud. Toimunud on kaks esimest tundi  ja ma olen nende kestel juba aru saanud, et:

1. Selle vähesegi, mida eelmisel kevadel oskasin, olen suvega ära unustanud.

2. Seda on siiski võimalik meelde tuletada.

Uuel õppeaastal olin ma kahjuks sunnitud hülgama oma eelmise hiiglatoreda grupi, kuna tunniajad teisipäeva ja neljapäeva hilisõhtul mulle tänavu kohe mitte ei sobi. Käin nüüd esmaspäeval ja kolmapäeval ning varem, otse peale tööd. (Ongi põhjus töölt õigel ajal minema tõmmata!) Õpetaja on ikka sama, Meelis Mäss - valisingi uue grupi just tema järgi. Ja juba paistab, et ka selles grupis saab tore olema. Kui nüüd kriitiliselt hinnata, tundub küll, et keskmine tase on siin pisut nõrgem kui eelmises, aga see võib olla lihtsalt õppeaasta alguse efekt (vaata p.1).

Igatahes olen ma otsustanud veel vähemalt kaks aastat hispaania keelt õppida. Siis peaks vist enamvähem kesktase olemas olema. Üheaastase õppe järel saab aru lihtsamast jutust ning oskab kehakeelt täiendada lihtlausetega õpitud teemade ulatuses. Kahe aasta järel peaks suutma juba ka grammatiliselt enamvähem pädevat juttu ajada ning kolmandal aastal peaks tekkima arusaam selle keele olemusest, kus varem õpitud tükid hakkavad äkki kokku sobituma ja uusi võimalusi avama.

Kahjuks olen ma keelte peale üsna andetu ning need ei jää mulle kergesti külge. Seevastu numbrimälu on mul suurepärane ning seosed numbrite vahel lihtsalt hoomatavad. Oh jah. Isegi kõik keskkooli kutsesobivuse testid soovitasid mul reaalaineid õppida, aga elu pehmem pool ja humanitaaria tõmbasid matemaatika-füüsika eriklassi lõpetajat millegipärast enam.  Ja nii tänapäevani: vaevan end hispaania keele sõnade tuupimisega, selle asemel, et teha endale lennult selgeks näiteks liitintresside imeline maailm.

Mõni aeg tagasi kirjutasin oma emapoolsest vanaemast ehk Väljaotsa Memmest, nüüd on järg isapoolse vanaema ehk Mäepealse Memme käes. Võimalike segaduste vältimiseks olgu kohe öeldud, et mõlemad mu vanaemad elavad ühes külas: minu isa oli lihtsalt nii laisk poiss, et pärast viieaastast Nõukogude mereväe ridades laias maailmas seilamist võttis naise koduukse alt, kosides oma sõbra õe. Memmede eristamiseks hakkasime neid siis kutsuma talunimede järgi.

Mäepealse Memm, praegune Helmi Tamberg, eelmisest ehk meie vanaisaga abielust Helmi Kadaste, on sündinud aastal 1911 ehk praegu siis 93-aastane. Aastaarvude järgi tuleks küll 94, aga sünnipäev on tal alles detsembris, nii et ma ei hakka teda enneaegu vanemaks tegema.

Need, kes Memme teavad ja tunnevad, kipuvad niikuinii kogu aeg unustama, et Memm juba nii vana on. Elurõõmsamat ja hakkajamat inimest on keeruline leida isegi mitu aastakümmet nooremate seast! Hoolimata sellest, et temagi elu pole kerge olnud, on ta ometi suutnud säilitada optimismi ja helge meele, mis meid kõiki imestama paneb ja kadedaks teeb.

Mäepealse Memm sündis Mäepealse talukoha ainsa peretütrena. Üksiku hoitud lapse kibedat elu meenutab ta siiani - kuidas ta kogu aeg püüdis naabertallu sealsete laste juurde lipata, aga ema ei lubanud - ning on seepärast eluaeg meile kõigile südamele pannud, et peres peab olema palju lapsi. Endal oli tal neid kolm - rohkem ei jõudnud, sest mees kadus kõrvalt.

Mäepealse ongi selles suhtes olnud kurva saatusega talu, et peaaegu läbi aegade on seda pidanud naised üksi. Mehed on jäänud maailma pillutada - Memme isa kadus Esimesse maailmasõtta ning elu edasi viima jäi lapsega Leena üksi. Muide: Leena, minu vanavanaema ehk  lapsepõlvemälestuste Mäepealse Eit, elas 100-aastaseks - aga see oleks juba teine lugu.

Memme lugu kulges aga nii, et 23-aastaselt abiellus ta tallu koduväiks tulnud Evald Kadastega. Mehevaliku määravaks argumendiks oli olnud kavaleri valge pea: noore pruunipäise Memme unistustes sibas nimelt ringi kari linavalge peaga lapsi ning selle unistuse realiseerumisele aitas muidugi tublisti kaasa abiellumine heledapäise mehega.

Ja tõesti - nii läkski. Minu isa, onu ja tädi on lapsepõlves olnud helevalgete juustega. Sama kordub ka hilisemates põlvedes näiteks minu õe Karini, tema poja Martini, minu tädipoja Priidu ja tema poja Robertiga ning minu enda Jüri ja Ode Liisiga. Et aga Memm ei märganud soovida, et linavalge pea eluajaks jääks, on kõigi juuksed umbes kooliajaks tumenema hakanud. (Martinit, tõsi küll, veel ei tea - tema on alles viieaastane ja jätkuvalt lumivalge peaga.)

Abielu kestis üheksa ja pool üpris õnnelikku aastat. Siis tuli jälle sõda. Ajal, mil sünkmustadel sügisöödel rannakülad ridamisi tühjaks jäid, põgenes paadiga üle mere ka minu vanaisa.

Memm jäi. Kolm väikest last, kellest pesamuna, minu isa, vaevalt kolmene, oma talu ja sisseelatud elu - kuidas suudad sa kõik murda ja minna. Või teine variant: ta tahtis järgi minna, kui vanaisa uues kohas juba pisut sisse seadnud, aga siis enam ei saanud. Ma ei tea. Mõnikord räägib Memm ühte, mõnikord teist. Küllap on õiged mõlemad.

Igatahes läks nii, et Memm kasvatas ja koolitas üksi kolme last, rügades nii kolhoositööl kui kodupõllul - kolhooside algusajal sealsest palgast elada ei saanud, sest palka ei olnudki. Ning üha kandis ta sõrmes laulatussõrmust, mille tema laste isa oli sinna kunagi pannud. Sellest hoolimata, et vanaisa seal kaugel Rootsis ammu endale uue naise oli leidnud.

Minu mälestused vanaisast tähendavadki Rootsist saabuvaid pakke erksate kangaste, magusalt lõhnavate kommide ning imeilusate värviliste fotodega. Vanaisa Eestisse tulla ei saanud ning minu isa sai loa teda külastada vaid kahel korral - ükskord niisama ja mõni aasta hiljem juba matusteks.

Nii pärinevadki minu isa teadlikud mälestused oma isast alles sellest esimese külastuse ajast, kui isa oli juba üle kolmekümne. Sellel esimese külastuse pildil seisavad Rootsi sadamakail vastamisi kaks täpselt ühesugust meest, noorem ainult on vanemast peajagu pikem. Mõlemal on ühtemoodi klassikaline profiil, kuid mõlemal on sellel pildil näod ühtemoodi krimpsus. Isa ja poja kohtumine üle 30 aasta...

Kui Rootsi vanaisa suri, läks Memm lõpuks uuesti mehele. Ta oli siis juba 70 ning muidugi sai see pöörane temp lõputute külajuttude allikaks. Ent nii tekkis meie ellu Mäepealse Taat ehk Jakob Tamberg koos oma laste ja lastelastega. Ka tema oli abiellumise ajaks lesk.

Seda elu, väga sooja, sõbralikku ja õnnelikku, jätkus 11 aastaks. Siis Taat suri. Peietel lubas Memm endale veel väikese kergluse, mis minu meelest ülihästi tema lõpmata optimistlikku meelelaadi iseloomustab. Nimelt ütles ta: "Meil oli nii hea elu, et kui veel sellise Taadi leiaks ja teaks, et saab temaga kümmegi aastat koos elada, küll ma läheks siis uuesti mehele!"

Paraku - mida aasta edasi, seda kitsam on taatidega. Nii jäi Memm edasiseks siiski üksi. Viimased talved on ta olnud linnas oma vanima lapse, minu tädi Malle juures - aga niipea, kui ilmad nii soojaks lähevad, et salakaval libe õuelt ära sulab, nõuab Memm tagasi maale ja saab seal edukalt hakkama. Üksi ja iseseisvalt, mobiili abil muu maailma ja lastega ühendust pidamas. Igal kevadel tuleb küll kahjuks sõbrannade list telefonis üle käia - nii mõnigi on järjekordse talve jooksul manalateele läinud...

Minu Memm on aga vapper. Oma 90. sünnipäeva pidas ta detsembri asemel juulis ette ära: et suvel hea palju rahvast kutsuda, õuele mahub ikka ära. Ja mine tea neid elupäevigi - kas talvel külalised äkki hoopis peiepeole ei pea tulema...

Nüüd aga plaanib Memm  juba oma 95. sünnipäeva samasugust tähistamist. Jälle suvel, pool aastat enne tegelikku sünnipäeva - sest rõõmsat pidu tuleb ju ikka pidada! Isegi kui selleks tuleb  surmaga võidu joosta ja temalt igaks juhuks päevi ette laenata.

Kairi ema Urve oli tänavu peaaegu-juubilar ehk tähistas oma 55. sünnipäeva.

Sünnipäeva stiiliks oli "Kaheksakümnendad" ning nii nägid kõik naised pärast mukkimist, lokkimist ja kostüümide otsimist ühel hetkel välja nii, nagu oleksid nad otse "Dallase" seeriast välja astunud. Poistele said aga punkharjad pähe aetud.

Kaheksakümnendate riideid oli maal teise korruse kappidest ülilihtne leida. Kleit, mida mina alloleval pildil kannan, sai näiteks tehtud mu keskkooli lõpukleidiks - aasta siis oli 1988. Ka romantiline poseerimine õunapuuga pärineb tolle ajastu ilupiltidelt.

Jüril on seljas täiesti autentne 80ndate aastate V-kaelusega sametpusa. Selle rõivatükiga oleks klassiõhtul nii mõnegi tütarlapse südameid võitnud! Ka dressid ja ketsid käisid asja juurde. Punksoeng, tõsi, on selle univormi juures stilistiline möödapanek, aga jõuad siis kõiges lõpuni joont ajada.

Ode Liis nägi välja nagu nunnu naabritüdruk kõrvaltänavast, kes on peole minekuks salaja ema huulepulka ja juukselakki pätsanud.

Kõige vapustavam oli aga Kati, kes tõepoolest võinuks olla täht ükskõik millisest tolle aja seriaalist.

Sünnipäevalaps kui usin aiandus-ja põllundushuviline tahtis kingituseks aiatööriistu ja nii on ta isegi oma sünnipäevapildil lillepoti, labida ja mürgipritsiga, mille tagant tema puhvvarrukate, patshokkide ja pärlnööpidega pluus ning must seelik küll kahjuks üldse välja ei paista.

10.septembril AD 2005 täitus Karinil ja Toomasel 6 aastat abielu.

Nende pulmapäeval kuus aastat tagasi oli haruldaselt soe ilm. Mustamäe perekonnaseisuaktide büroo ees sulas asfalt ning teel auto juurest selle õhukonditsioneeritud ruumi sulasid pulmalistel riided selja külge kinni.

Pulmapidu pidasime Mäepealsel ning veel hilistel öötundidel olid pruutneitsid - Kati, Ode ja Toomase õetütar Kätlin - õue peal õhukestes siidkleitides ning mina oma kuldses minikleidikeses. Ja järgmisel hommikul käis osa ööbima jäänud seltskonnast Valgejões ujumas.

Tänavu oli ilm samuti soe, aga mitte nii eriliselt, vaid tavapäraselt varasügiseselt. Päikese käes ja tuulevarjus oli soe, aga jakk pidi alati käepärast olema.

Ning ööl vastu 11.septembrit oli tänavu esimene öökülm: maa oli hommikul valge. Külm võttis ära ka Mummi päevalilled ning kahjustas pildil olevate kollaste lillede põõsast - hea, et kõik kimbud enne öökülma tehtud said!

Karinile ja Toomasele aga palju õnne.

Jätkuks eelmisele sissekandele ka purjetamaskäigu muljed.

Lennusadamas ei olnud ma kunagi käinud. Ega vist seal lähedalgi mitte, kui just ei arvesta lähedalkäiguna seda, kui kooliplikana koos sõbrantsiga tema Patareis kinni istuvale sugulasele pakke viisime.

Eks ta tükk hääbuvat tööstusromantikat oli. Räämas territoorium lagunenud tsemendiplokkide ja paari tondilossliku majaga, roostes tõkkepuud ja mingid väändunud metallikolakad. Lagunenud kai, mis tänavuses jaanuaritormis olevat rängalt kannatada saanud ja nüüd isegi juba kobedasse seisu taastatud. Väravas umbkeelne Kolja, kes kiiva hoolega dokumente kontrollis ja mitu minutit autonumbrit üles kirjutas.

Laevad selles sadamas näevad välja kuidagi nukrad ja lagunevad. Lembitu, mis alles mõni aasta tagasi ju igati heas korras oli. Suur Tõll, millega sama lugu. Ega nad nüüdki vist lagunenumad ei olnud kui varem, kuid trööstitu ümbrus kandus laevadelegi.

Ja keset seda lagunevat hiilgust kenitleb kai ääres saadikuna teisest maailmast edev võistlusjaht, kontrastiks murenevale betoonile ja sellest turritavale armatuurile.

Meie läksime kõigepealt Suurele Tõllule, kus meeldiv oli ühendatud kasulikuga, ehk siis toimus testrühma instrueerimine nende ülesannetest ja testitavate teenuste-telefonide lühitutvustus. Ja loomulikult ka jahi tutvustamine, eeskätt sellest vaatevinklist, mis tehnoloogilisi imeasju selle pardal kõik on.

Siis aga kolisime ümber jahile, saime selga tormiriided ning esialgu mootori jõul siirdusime sadamast välja.

Aga ega ei olnud tegu mingi lustisõiduga! Pardal olevad viis meeskonnaliiget jagasid reisijad kolme gruppi ning iga grupp pidi oma meeskonnaliikme juhendamisel jahisõidu õnnestumisse oma panuse andma. Ma vaikselt küll arvan, et meiesugused vussnäpud pigem segasid ja kindlasti oleks meeskond ka selles minimaalses koosseisus ilma meieta paremini hakkama saanud... aga igatahes oli see tore.

Mina sattusin keskmisse gruppi, kelle ülesandeks oli purjede heiskamisele kaasa aidata sellel moel, et tuli keset laeva asuvaid väntasid (ilmselgelt on neil ka mingi purjetamiskeelne nimi, aga ma kahjuks ei tea seda) kahe mehe (või naise) jõul kibekiiresti vändata.Veiko Sepp, vana purjetaja ja Saaremaa poiss, võttis meeskonnaliikme pika instruktaazhi -mida, milleks, mis hetkel, kuidas - kokku tabava fraasiga: kui hüütakse "Trim!", karga juurde ja kuku väntama. Nii lihtne see oligi ning ma olin alati krapsti õiges kohas.

Noh, füüsiliselt see tegelikult küll lihtne ei olnud. 172 ruuduse groodi ülessaamiseks vahetasime meie, maarotid, ikka kaks korda väntajaid. Kui aga lõpuks ka gennaker oli mõningase sekeldamisega üles mässatud, oli ikka vägev küll. Rekordkiiruseks saime 14,5 sõlme (VO60 maksimum on 35). Nii kiiresti ei ole ma varem kunagi purjekaga sõitnud.

Kuna tuul oli päris kõva, viskas vahepeal ka lainet üle parda ning oli igati äge. Kapten lubas soovijatel proovida ka rooli hoida, aga see oli minu jaoks pigem igav, ehkki muidugi uhke tegevus.

Purjede mahavõtmisel oli isegi rohkem sebimist kui ülestõmbamisel. Grooti alla lapates murdsin mitu oma hindamatu väärtusega küünt - ta oli ikka väga jäik ja libe ning tuli kahmata kõigi kümne küüne, kahe käe ja küünarnukkidega, et teda tuulest ära poomi peale lappesse saada. Aga eks mu küüned olidki vahepealse mittesportliku eluga liiga pikaks kasvanud, mis seal nuriseda.

Sadamasse tagasi jõudes ei suutnud ma kuidagi uskuda, et olime merel olnud kaks tundi. Aeg oli möödunud nagu lennates ning ainult väsinud käed tunnistasid, et sellist tunnet ikka lühikese aja ja väikese rassimisega ei saa.

Täna on ilm.ee andmetel Läänemerel Soome lahes edelatuul 14 - 17 m/s ning laine kõrgus 2-3 m. Maismaal tähendab see, et lipud plagisevad mastis ning puuoksad on pidevalt tuules paindunud. Aga sooja on 19-20 kraadi, nii et suurepärane purjetamisilm. Ja mina käisingi purjetamas – Ericssoni ümbermaailmapurjekal VO60, mille täpne koopia stardib 5.novembril ümber maailma purjetamise võistlusel Volvo Ocean Race.

Õigem oleks vist küll öelda niipidi, et see, millega mina sõitmas käisin, on võistlusjahi täpne koopia. Võistlusjaht VO70 ja tema meeskond treenib Hispaanias, promoga tegelev VO60 külastab aga võistluse eel erinevaid sadamalinnu, tutvustades võistlust ja pakkudes võimalust tipptasemel jahti oma silmaga näha. Tallinnas on ta 8.-10.septembrini.

Mina sattusin jahile tänu koostöös Ericssoniga tehtud ajakirjanike testrühmale. Testrühm on selline asi, kus eeldatavalt tehnoloogiahuvilistel ja –oskuslikel ajakirjanikel palutakse näppida mõnd telefoni ja proovida mõnd teenust. Sealt on alati palju kasulikku tagasisidet tulnud, millega teenuse väljatulekul arvestada.

No ja kuna ka võistlusjaht on tõeline tipptehnoloogia ime, pakkus Ericsson testrühmale võimalust sellega üks sõit teha. Aga kuna kõik testrühmas osalejad polnud purjetamisest huvitatud või ei saanud tulla, said vabad kohad hõivata muud testrühmaga tegelevad asjapulgad, näiteks mina. Jee, mõnikord on mul ikka ka hea meel, kui mõni ajakirjanik plaanitud PR-üritusest osa ei võta! J

Oma muljed Lennusadamast ja purjetamisest kirjutan ka, aga hetkel pole aega. Loodetavasti saan mõnelt pilte teinud ajakirjanikult ka mõne foto. Jatkuu!