Get a life!

Lõpuks ometi on vist minulgi kätte jõudnud eluperiood, kus mind ümbritseva ruumi väljanägemine äkki oluliseks muutub. Varem oli mul üsna ükspuha: kardin pidi olema selline, mis liigse päikesevalguse ära varjas, vaip see, millele hea jalaga peale astuda, laud koht, kuhu sööginõud või arvuti panna. Ja nii edasi. Asjadel oli tarbimisväärtus ning nende väljanägemine mind eriti ei heidutanud. Kuidagi mõttetu tundus osta uusi taldrikuid lihtsalt sellepärast, et olemasolevad roosidega nõuka-aegsed nägid välja nõuka-aegsetena. Või et muidu täiesti kasutamiskõlblik kardin oli värvidelt luitunud-pleekinud. Ja isegi siis, kui abielu alguses niiöelda ämma koju kolisin, ei olnud mul mingit vajadust meie tuba minu maitse järgi ümber kohandada. Tegin lihtsalt oma asjadele ruumi ja oligi kõik. Ja isegi pärast kolimisi ei tärganud minus erilist pesapunumis- ega kodukaunistamiskirge.

Mitte et mu elamine oleks jõle välja näinud. Mul on siiski olemas mingi loomupärane maitse ning olemasolevad asjad on komplekteeritud võimaluste piires nägusalt. Aga ma pole kunagi vaeva näinud, et mu kodu oleks uus ja moodne ega tahtnud neid olemasolevaid kasutuskõlblikke asju välja vahetada, kui nad on väsinud ja kulunud.

Aga nüüd tahan. Põrnitsen esikus olevat vineerist jalatsikappi nagu isiklikku vihavaenlast. Pean plaane mittenägusate avatud raamaturiiulite asendamiseks. Kujutlen elutoa remondivõimalusi. Nördin köögikappide uste äranühitud nurkade üle. Ja nii edasi ja nii edasi.

Ja poes käies märkan pidevalt esemeid, mis sobiksid minu koju või Leivo poole (jajah, ma ei piirdu kujutlustes enam isegi oma koduga :). Mõte hakkab töötama, fantaasia lendama. Pean end pidevalt korrale kutsuma, et mitte muudkui osta, osta, osta. Sest iga uus asi, mis koju tekib, kisendab kohe teiste ja endaga sobivamate järele kui need, mis seal juba ees olemas.

Täna siiski ostsin elutuppa uue väikese vaiba ning paar bambusest - ma ei teagi mida, ütleme, et linikut. Ja muidugi oli siis kohe vaja harmoneeruvaid padjakatteid, aga neid kahjuks ei saanud. Poolikust lahendusest on nüüd rahulolematu tunne.

Ja Apollo raamatupoes lappasin mingit sisekujunduse käsiraamatut. Esimest korda elus.

Ilmselt olen ma suureks saanud :)

Sügise saabudes olen spordis lohinal allamäge lasknud: viimane liigutamine (uksest autoni, tööl koridoris jms kõndimine ei lähe arvesse) oli oktoobri alguses rogainil. See oli nii ammu, et liikumatusest hakkavad juba füüsilised vaevused tulema, umbes nagu narkomaanil võõrutusnähud. Mitteliigutamisest hakkab mul näiteks valutama parem põlv. Ei tea, kas talle on saatuslikuks saanud lapsepõlvine kõva kukkumine plangult, kus plikadega tasakaaluharjutusi tegime, või pikad väljamarsid mäestikest, raske seljakott seljas- aga täiesti normaalne ta ei ole. Niipea kui teda liikuma ei sunnita, jääb nii valusaks ja kangeks, et ei saa trepistki alla astuda. Ja kui liiga kõvasti sundida, läheb lihtsalt paiste.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Hoopis sellest, et liigutamisvaeguse raviks plaanisime Kati ja Odega minna Vabaõhumuuseumis toimuvale O-Sprindi täppisorienteerumisele.

Selle sarja tegijate legendaarsetest hilinemistest olin ma muidugi kuulnud ja lugenud, aga tark on see, kes õpib teiste kogemustest. Mina igatahes mitte. Nii et kui me kümme minutit pärast väljakuulutatud starti kohal olime, pidime kuulma, et tegeliku stardini läheb veel pool tundi või pisut kauem.

See ei tahtnud meile väga sobida, sest kodus oli kana ja kartulid ahju pistetud - arvestusega, et koju jõudes oleks värskest õhust tulnud näljastel kohe hea lauda istuda. Nii et kui oli valida orienteerumise ja kõrbenud kana või mitteorienteerumise ja korraliku lõuna vahel, valisime viimase. Ja ütlesime lohutuseks, et eks oligi ilm külm ja päike pilve taha läinud.

Aga et sport siiski tegemata ei jääks, läksin õhtu eel Merimetsa ja Stroomi randa kergele jooksutiirule. Aeglase rasvapõletustempoga (jõulupeod pole enam kaugel ja ega üle hulga aja joostes või ka üle pingutada) ning umbes seitse kilomeetrit.

Nii hea tunne on, et läheks kohe homme jälle.

Eile õhtul käisid meil neljad mardisandid. Viimastega koos sõime kohupiimakooki, sest need olid Ode koos sõbrannadega.

Siis rääkisime pikalt Katiga, kes elas raskelt läbi ja üle oma esimest laupkokkupõrget Eluga.

Ja ma ei jõudnud oma divisjoni sügisesele suurpeole, ehkki olin pühalikult lubanud sinna minna. Kolleegid (ja sõbrad ja tööpartnerid ja muidututtavad) muidugi niikuinii pidevalt nurisevad, et ma kuskil ei käi. Aga lapsed nurisevad, et ma olen liiga vähe kodus. Ja Leivogi küsib aegajalt, et kas mul ka tema jaoks natuke aega on. Nii et üritades teha kõike ja pisut ning otsides tasakaalu, pole lõpuks keegi rahul

Peaks vist hakkama elama kvartalite kaupa. Kodukvartal, peokvartal, armastuskvartal. Ainult et... kellel ma selle poole aasta pärast, mil vastav kvartal taas kätte jõuab, enam üldse meeles olen?

Nii et jätkan siiski vanaviisi. Tänase päeva valik on, et jääb minemata Cosmo peole Astorias.

Arvutist üht vana faili otsides leidsin kogemata teise, veel vanema. Oma ametijuhendi (ka lisatud dokumendifoto pärineb sealt) aastast 1999. Ajast, mil olin oma tööd ja karjääri praeguse tööandja juures värskelt alustanud. Lugesin ja nostalgialained lõid üle pea kokku.

Minu esimene töö siin firmas oli midagi sekretäri, referendi, tekstikirjutaja, webmasteri ja klienditeenindaja vahepealset.

"Põnevaim" ülesanne oli vaadata hommikul läbi kõik perioodikaväljaanded, teha telekommunikatsioonivaldkonda puutuvatest uudistest ning konkurentide printreklaamidest koopiad, paigutada kõik see staff lõika-kleebi meetodil (kääride ja liimiga loomulikult, mitte arvutis) vähendatud kujul A4 formaadile, võtta personali andmebaasist välja tänased sünnipäevalapsed ning kirjutada nende nimed koos kauni salmikesega samale A4-le. Siis tuli nimetatud A4 pealkirjastada "Infoleht. Sisemiseks kasutamiseks" (päis, oh õnne, oli arvutis olemas), lisada kuupäev... ja paljundada seda lehte kõigile töötajatele. Igal hommikul käisin nagu postiljon Petshkin maja peal värsket Murzilkat jagamas.

Sellest tööst saigi üks minu esimesi reforme. Kuna lehtedele olid tekkinud juba internetiväljaanded, copy-pastesin edaspidi artikleid sealt - ning hakkasin saatma infolehte kõigile töötajatele e-mailiga. Mõne aja pärast hakkasime juba monitooringuteenust sisse ostma ning sünnipäevalaste info sai kuvatud automaatselt siseportaali (mille loomisel oli suur osa Leivol, kes töötas siis ühes partner-IT-firmas).

Firma tollane internetikülg polnud ei halvem ega parem kui teised tollased. IT-juht Priit oli selle vabal hetkel oma kätega valmis teinud ning nii ta seal kedagi segamata rahulikult tiksus. Kui midagi muutus- näiteks sündis uus teenus - lisasime sinna uued asjad. Seda juhtus aga umbes kord paari kuu jooksul ning nii võis veebi haldamisega kenasti hakkama saada.  Siis aga võttis meie tollane reklaamijuht Kaido kätte pöörase veebiuuenduse - kodukale sai pandud näiteks pildid ning tekkis kujundus ja infoarhitektuur. Viimane sündis nii, et kolm kõva kasutajaliideste spetsialisti - mina, Kaido ja Priit - kirjutasime kõigi teemade pealkirjad märkmepaberilehtedele, laotasime need nõupidamisteruumis lauale laiali ning jagasime võimalikult loogilistesse hunnikutesse. Nende hunnikute alusel sündiski siis menüü.

Üllatuslikult püsib see ülesehitus suuremas ulatuses siiani. Ainult pööraselt palju on uusi asju tulnud ning kuna neile pole päris õiget kohta, siis üldiselt valitseb kodukal praegu paras kaos. Aga veebi kui olulise teenindus- ja infokanaliga tegeleb meil nüüd mitu tõepoolest tarka inimest ning see pannakse põhjalikult uutele alustele.

Uuendatud veebil oli ka üks oluline uuendus: sündis rubriik "Saada oma küsimus". Ja kuna tollal ei osanud keegi uneski näha, et kodulehekülge võiks vaadata kui teeninduskanalit, oli see lihtsalt üks turunduse värk. Mis tähendas, et kõik veebi kaudu esitatud küsimused jooksid minu meilile ning minu tööülesanne oli neile vastata. Õnneks tuli küsimusi vähe, ehk kümmekond päevas. Igatahes oli sellest niipalju kasu, et varsti teadsin une pealt kõiki hindu, teenuste nüansse ja levinumate telefonimudelite eripärasid. Ja kuna ma mõnikord kirjutajatega kildu viskasin (mida tegelikult ju ei tohi firma nimel vastates teha, aga tollal polnud veel meili teel vastamise reegleid ja etiketti välja kujunenud), tekkis mul aja jooksul lausa oma fännklubi. Kolm inimest - kedagi neist pole ma kordagi näinud - kirjutab siiani otse mulle, kui midagi küsida või kurta tahavad. Ja üks, kes kliendiinfoga suhtleb, palub alati PS-is mind tervitada. Selle üle on mul muide väga hea meel.

Praegu vastab meili teel tulnud päringutele terve grupp kliendiinfo osakonna töötajaid. Meilipäringute maht on nii suureks läinud. Ning kui keegi arvaks, et elektroonilist rada pidi tuleva küsimusega peaks küsimuse laekumise kanalit arvestades tegelema turundus, naerdaks see inimene vist lihtsalt välja.  

Minu vastutada olid ka kõik tootejuhendite tekstid. Kui sündis uus teenus - ja neid sündis tollal ikka nii kord paari kuu jooksul - istusin insenertüüpi inimeste lauanurgal ja üritasin asja kohta võimalikult palju teada saada. Tehniline dokumentatsioon teenuse kohta muidugi oli, aga kogu müügijutt ja kliendikasud said nende vestluste käigus läbi arutatud. See oli minu jaoks alati väga huvitav ülesanne. Ning kuigi alguses mõned kolleegid uude marketroid-plondiini mõningase pessimismiga suhtusid, saime varsti päris hästi jutu peale. Eks ma suutsin end tõestada. Siiani on mõnusalt meeles üks hämmastus: "Mis, sa teed bitil ja baidil vahet?" - olin nimelt mingis tekstis selle näpuvea parandanud... Jutulesaamise tulemus oli aga see, et tehnilist juttu jäi kliendile antavasse juhendisse ikka liiga palju sisse - lasin (ja lasen tegelikult siiani) end igasugustest skeemidest ja tehnoinfost liiga kergesti ära võluda ning eeldan, et see tundub kõigile oluline. No ei tundu, ja miks peakski.

Praegu ma enam täpselt ei teagi, kuidas tootejuhendid sünnivad. Tõenäoliselt kirjutab esialgse info kokku tootejuht ja siis teeb oma töö reklaamiagentuur.

Mis on aga tõeliselt hämmastav: enamik tollaseid algusaasta olulisemaid kolleege on siiani kolleegid. Millegipärast siit organisatsioonist nii lihtsalt ei lahku - selleks peab mujalt ikka väga hea pakkumine olema... Nagu oleksime töölepingule andnud mitte allkirja, vaid kolm tilka verd.

Kuu aega on Kati juba mässanud sellega, et minna järgmiseks õppeaastaks vahetusõpilaseks. Euroopasse, sest kaugematesse ja seetõttu põnevamaesse maadesse ei saa stipendiumi taotleda. Ja ilma stipita ... jah, ei ole mul seda ligi sadat tuhandet taskust võtta. Kui oleks, võtaks ju küll.

Loomulikult on kandideerimisperiood ühtaegu stressav ja karastav. Eelkõige lapsele, aga tuleb tunnistada - ka vanemale. Tervele perele.

Lahtirebimine. Kohutav, kuid õnnestumine tähendab seda, et sa oma kallist aasta otsa ei näe. Selle mõttega tuleb aegsasti harjuda ja mitte ainult minejal, vaid ka mahajääjail. Ode juba kurvastaski, et KUI, siis Kati ei saa tema sünnipäevale. Ja jõuluks koju. Ja roheliste rattaretkele. Sest vahetusõpilase koduskäigud  on ebasoovitavad ja pereliikmete küllatulekud välismaale samamoodi - nullivad kogu vaevaga saavutatud kohanemise.  

Närvipinge. Kas kutsutakse vestlusele ja valimispäevale? Saab sealt edasi või mitte? Arvatakse stipikandidaadiks või mitte? Saab stipi või mitte? ... Ma tean, et minu kaasamuretsemisest pole siinkohal kasu, kuid ometi olen iga rakuga asja juures.

Sebimine. Juba dokumentide ajamine on tükk tööd. Siin on emast vähemalt praktilist kasu - saab autoga siiasinna sõidutada, kui vaja. Ja telefonitsi mõne aja kinni panna.

Läbimõtlemine. Mul on moodustunud omaette fail pidepunktidega, mis kõik tuleks enne minekut teha, ära proovida, läbi mõelda, selgeks õppida. Ning kuidas saaksin mina sellele kõigele kaasa aidata. Kati ise on väga tubli - taotles endale näiteks koolis võimaluse osaleda gümnaasiumis c-võõrkeelena õpitava saksa keele tunnis. Sest KUI, siis kõige tõenäolisemalt läheb ta saksakeelsele maale, kuid seni on õppinud inglise, vene ja hispaania keelt. Minul aga tulevad järjest meelde olmepisiasjad: et selgeks tuleb õppida nõudepesumasina käsitlemine (mind vaadati kord Rootsis nagu imelikku, kui hakkasin harjunult kraani all nõusid pesema), taotleda uus pass (Kati eelmine aegub märtsis) jne jne...

Toetus. Olla lihtsalt olemas. Käia temaga kaasas. Kuulata. Nõu anda, kui oskad ja mitte anda, kui ei oska. Kallistada, kui vaja. 

Raha. KUI Kati stipi saab, on see siiski vaid osa summast. Olen seetõttu vastu võtnud absoluutselt iga pakutud lisatöö (õnneks on seni kõik olnud meeldivad) ning koostanud järgnevaks seitsmeks kuuks range majandusplaani. Läbi olen arvestanud kõik hädaabivariandid, avansi võtmisest pangalaenuni. Küsisin toetuslubaduse isegi Kati isalt - muidugi oli ta nõus, selles ma tegelikult ei kahelnudki, lihtsalt see küsimine oli mulle raske. Ja raske saab olema ka sponsorite otsimine: tööna või projektina võttes oleks see moraalselt kukimuki, aga niiöelda endale küsida... Peab hakkama saama!

Head emotsioonid. Tegelikult on kõik väga hästi. Kõik inimesed on olnud säravad ja toredad. Kõik on seni hästi läinud. Ja ehkki ei saa just otse öelda, et kõik see oleks meid kuidagi rohkem kokku kasvatanud, on niisugustel ettevõtmistel siiski teatav liitev jõud. Kasvõi selles osas, et saad taas kord väga selgelt aru, kui oluline - kui vägaväga oluline - on sulle see su oma laps.

Täna on mul pea laiali otsas ja meel elevil, sest on ju sünnipäev. Igaesmaspäevasel juhtkonna koosolekul ei osanud seepärast kohe midagi rääkida, nii muud mõtted olid. Vähehaaval klaaris muidugi ära, järjest hüppasid eelmise sündmusrohke nädala asjad pähe ja siis olin sunnitud oma teemadega pidevalt teiste jutu vahele segama. Aga sünnipäevalaps võib!

Sünnipäev algas juba eile õhtul, kui tuli Leivo tordimaterjaliga ning lapsed toppisid kõrvitsa sisse 37 küünalt. Ja ehkki Kati arvas, et on ikka piinlik küll, kui sünnipäevaküünlaid on juba nii palju, et terve toa ära valgustab, olen mina ise väga rahul.

Oma sündimise loo kirjutasin juba eelmisel aastal ära. Täna on igatahes üsna ligilähedane ilm ning meie juures maal on ka põlvini lumi. Karin helistas ja arvas, et tore oleks täna see tee hobusega uuesti läbi sõita.

Täna on Karini sünnipäev ning kui käisime talle visiidi korras õnne soovimas, palus ta endast lugusid meenutada. Kohe ei tulnud kõik meelde, küll aga tagantjärele.
***
Karini lapsepõlvine leivanumber oli jõest vooluga alla minek. Valgejõgi on meie küla kohast üpris kiire vooluga ning Karin oli meister laskma endal jalgu alt viia. Kärga juures (see on ühe ujumiskoha nimi) lupsas ta umbes 4-aastasena üle kividest ehitatud paisu ning läks kiires voolus allavett nagu kork, õnneks ilusti veepinnal. Ema hüppas kohe järgi, kuid Karin sai ka ise vette vajunud puu oksa küljest kinni ja hoidis end paigal, kuni ema temani ujus.

Teine kord oli Luksu teeotsas (teine ujumiskoht), kus Karin jälle üle paisu lipsas ja allavoolu läks. See oli eriti tähelepanuväärne saavutus, sest paisu taga on kari, kus vett vaevalt jalalaba jagu. Aga ema sai vett pritsides ja libedal kivipõhjal komistades joosta ikka hulk maad, enne kui Karin põhja kinni jäi ja ema ta kätte sai.
***
Meie talu ja ülevälja-naabri Uustalu vahel laius kolhoosiaegadel suur viljapõld, kust läbi vilja viis väike jalgrada ühest majast teise. Kord jooksime mina ja naabritüdruk Marje mööda seda rada Karini eest ära (meie, suuremad, tahtsime vahepeal ainult kahekesi mängida) - ning meie sabas tilpnenud kangekaelne Karin eksis teelt kõrvale ja kadus vilja sisse. Rukis on ju kõrge, kaugelt üle väikese lapse pea ning orientiir kaob silmapilkselt. Kõik täiskasvanud hõikusid ja otsisid ning vahelduseks maandasid oma muretsemist minuga riieldes. Nagu mul endal poleks hing vaevanud ja nagu ma ise poleks mures ja õnnetu olnud!
***
Kaudselt minu pärast sai Karin kaheksandas klassis ka käskkirja. Mina olin esimest aastat Tartus ning kutsusin Karini ja tema pinginaabri Janika endale nädalavahetuseks külla, teatrisse ja puha. Nii tulid nad reede õhtul Vanemuisesse jõudmiseks viimastest tundidest ära ja kuna meil oli karm kool, lendas põhjuseta puudumise eest kohe ka käskkiri. Õe juurde teatrisse minek polnud ju mingi aktsepteeritav põhjendus.
***
Kuigi meil on neli aastat vahet, oli Karin mu lemmik-mängukaaslane. Temaga aretus meil terve omaette mängumaailm riidest õmmeldud nukkudega, millest hiljem nakatusid ka mitmed meie sõbrannad ja onutütar Kairi. Mängu nimi oli "tondimäng", sest esimesed omaõmmeldud nukud tulid meil - noh, ütleme, mitte väga ilusad, nii et hoidjatädi ristis need tontideks. Hiljem, kui kasvasime meie ja kasvas käteosavus, muutusid muidugi kaunimaks ka meie käe all sündinud tegelased, aga tondid nad olid ja tontideks jäid. Mängu lõpuks, kui juba liiga suured olime, oli meil neid paarikümnesentimeetrisi tonte kaugelt üle saja! Igaühel oli nimi, iseloom, sugulus- ja muud sidemed teistega. Sest kui mängu oli uut tegelast vaja, polnud midagi lihtsamat: tuli otsida tükk valget riiet, peotäis vatti ja mulineed näo tikkimiseks - ja olemas ta oligi! Aida taga oli meil lausa oma tondiküla puust ehitatud majadega (vanaema küll riidles, et raiskame naelu, aga isa oli õnneks meie poolt ja lubas).

Minu lepapalkidest tondimaja on praeguseks ära pehkinud ja selle õue istutatud kunagine põlvekõrgune kasevits võtnud noore puu mõõtmed - aga mäng jätkub. Praegu mängivad tontidega juba meie lapsed.
***
Teine meie mäng oli pärlimäng, mida mängisime väiksematena ja linnas. Meie elutoa lakitud laudpõrandasse olid laudade vahele kuivanud peenikesed praod, mida mööda sai tillukesi pärleid veeretada. Erisuguseid pärleid oli meil kummalgi kümmekond - nõukogude ajal ei olnud ju nii, et lähed aga Balti jaama turule ja ostad kotitäite kaupa ja igat värvi. Pärleid sai ema ja tädide õmbluskarpidest nuiates ja oma lemmikpärli - väikese punase läbipaistva klaashelme - leidsin ma lihtsalt tänavalt. Pärlipesakonna emaks oli kõige suurem pärl ning tema ülesanne oli kõik oma lapsukesed viia toa ühest otsast teise, sealjuures üle kohutava Mudamaa - pehme pärsia vaiba, mis kattis poolt põrandat. Teel kukkusid pisemad pärlilapsukesed laiematesse pragudesse sisse (sealt tuli neid sealt kahe nõelaga ettevaatlikult välja urgitseda), pudenesid ohtlikesse oksaaukudesse ja kadusid kohevasse vaipa. Seda (kirjelduse järgi nii igavat) mängu võisime mängida tundide ja tundide kaupa.
***
Mu õde on mulle väga armas. Oli lapsepõlves, on nüüd ja on kindlasti ka siis, kui oleme mõlemad juba vanamutid ja täiendame seda meenutusterida täiskasvanuea tempudega.

Palju õnne, minu väike õde!

Nägin hulga vaeva, tülitasin häid inimesi (Gea ja Ivika), lubasin kõutsil (Honda) korteris territooriumi märgistada - kõik selle nimel, et meie Kasutu saaks meie rõõmuks pesakonna  poegi.

Aga temal, nurjatul, algas täna uus jooksuaeg.

Ilmselt oli ta kuulnud meie plaani, et ühe poja jätame koju ja mõtles, et milleks endale rivaali kasvatada. Olgu või oma last.

Mina olen kah kättemaksuhimuline. Las nüüd aeleb põrandal ja nurrub, seekord ma kõutsi ei too.

Ehk kevade poole uuesti.

Kati tahtis koos sõbrannadega Helsingisse minna, et realiseerida osa Sügisjooksult saadud tasuta laevapileteid. Eesmärgid kõikusid H&Mist Heurekani, rõhuga pigem sellel esimesel. Kerkis aga küsimus, kas alaealine pääseb üksinda teise riiki.

Viking Line kodulehe info:

"Alla 16-aastased tohivad üksi reisida vaid lapsevanema/hooldaja kirjalikul loal. Loal peab olema lapsevanema/hooldaja kontakttelefon. Vastuvõtja sihtkohas (kohustuslik)."

Arusaadav. Aga mida teha siis, kui sihtkohas vastuvõtjat ei ole? Kas sellisel juhul võib 15-aastane ilma täiskasvanud saatjata Soome minna?

Helistan Viking Line´i broneerimiskeskusse. Nemad ei tea, soovitavad küsida Välisministeeriumist või piirivalvest.

Loogiline. Leian Välisministeeriumi kodulehelt telefoninumbri (keegi ei vasta) ja meiliaadressi. Lakooniline vastus (kirjaviis muutmata) saabub juba mõne minuti pärast. "Tere Vastates Teie päringule soovitame täpsema informatsiooni saamiseks pöörduda Soome saatkonna poole. Lugupidamisega Konsulaarosakond".

Okei. Leian Soome saatkonna numbri (kinni). Proovin vahelduseks Piirivalve numbrit. Kuulen, et pole vaja mingit kirjalikku tõendit ega vastuvõtjat, EL piires võib Eesti Vabariigi kodanik ka 15-aastasena vabalt üksinda reisida, kui tal on pass. Kas sobib ka ID-kaart? Jah, muidugi ka ID-kaart, vabandab vastaja.

Soome saatkonda jäigi helistamata, muud asjad tulid vahele. Nii et täit kindlust selles asjas mul ikka ei ole, kuid igatahes ületasid Kati, Ester ja Gaisa täna hommikul edukalt nii Eesti kui Soome piiri. Ilma vastuvõtja kontaktandmete ja vanema kirjaliku loata.
___
Täiendatud. Tüdrukud on reisilt õnnelikult tagasi. Väike ekstreem oli ka: läksid kesklinna sadama asemel kogemata Läänesadamasse, mis on ju kaugel eemal. Õnneks leidus aga abivalmis soomlane, kes nad teeküsimise peale oma autoga õigesse kohta viis, muidu oleks nad oma hilisõhtusest laevast maha jäänud. Ma olen nüüd vennasrahvale ühe heateo võlgu.

Täna tuleks siis küünalt põletada, riietuda valgesse ja punasesse ja ööseks hingekestele toitu lauale jätta.

Rahvakalendri hingedeaeg - minu vanaema ütleb selle kohta ka põhjarannikukeelselt jaguaeg - peaks kestma mihklipäevast mardipäevani ning sellel ajal oodatakse iga neljapäeva öösel koju lahkunud esivanemate hingi. Hingedepäev 2.novembril on aga pigem kristlike juurtega, usklike surnute mälestamispüha.

Tänavu langeb hingedepäev neljapäevale, nii et rahvakalender ja kristlus saavad mõlemad kenasti kaetud. Kui on tahtmist seda tähistada.

Minul on väga vedanud, sest kõik mu kõige lähedasemad on elus. Aga ööl vastu tänast, kui väljas vilistas tuul ja möllas tuisk, ärkasin ikka üles ja jäin mõtlema. Igavikule.

Ja praegu sõuavad mere kohal rasked tinased pilved.