Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Lemmikajakiri FHM

Olen juba pikemat aega olnud truu lugeja ajakirjal FHM. Mis klassikalises liigituses peaks olema hoopis meesteajakiri, aga mis teha, kui naisteajakirjandus on oma väljaannete paljususest hoolimata üheülbaline ja enam midagi ei paku.

FHM on tõeliselt lustakas ja äge lugemine. Tegijad ei võta end ega oma teemasid ülemäära tõsiselt ning kogu ajakirjast kumab puhast tegemisrõõmu, mitte higihaisulist ponnistamist lahe olla või siis lihtsat tülpimust "jälle-vaja-kolm-lehekülge-täita". FHMi ättituud ruulib täiega! :)

Aga miks mulle enam naisteajakirjandus ei meeldi? Sest nad on taandunud nii ühesuguseks ja jäänud tervikuna samasuguseks kui kümme aastat tagasi. Kreemi- ja muude potsikute rubriik, ühetüübilised portreelood, paar minu jaoks igaval teemal või mitte väga säravalt kirjutatud probleemartiklit, moenurk, trenn ja tervis (teemana tegelikult huvitavad, kuid ülesehituselt ja kirjutamisviisilt mitte lugema kutsuvad), lood kuulsustest... Ma ei pretendeeri küll rääkima kõigi naiste nimel, kuid minu meelest on selline ajakiri tänapäevase eesti naise elust ja huvidest valgusaastate kaugusel või siis vähemalt eelmisesse sajandisse kinni jäänud. Cosmo oli oma suhtumiselt ja teemakäsitluselt algul värske tuulepuhang, aga no kui kaua sa ikka jaksad lugeda (olgugi hästi kirjutatud ja lustakaid) soovitusi flirtimiseks, meestega ümberkäimiseks ja oma seksuaalsuse avastamiseks...? Nii et Cosmo jaoks olen ma lihtsalt liiga vana.

Teistest selgelt eristuv ajakiri on veel Pere ja Kodu, aga ka selle sihtgrupist olen ma koos lastega välja kasvanud: Pere ja Kodu on eelkõige siiski ajakiri väikelapse vanematele.

Mõni aeg tagasi meeldis mulle päris hästi ka Eesti Naine kui tõsisema ja maalähedasema elukäsitluse esindaja, kuid vähehaaval on temagi oma eripära minetanud ja muutunud üheks tavaliseks naisteajakirjaks. Ja Stiil, mu varasem väga-väga pikaajaline lemmik, on oma erinevates eneseotsingutes vist maandumas sinnasamasse turvalisse "kõigile naistele midagi, mida nad stampettekujutuses lugeda tahavad" rubriiki, kus juba ees Anne, Eesti Naine, Lilit jt. Lilitist, kusjuures, on aegajalt lugeda lisaks muule üldkohustuslikule vähemalt müstika ja teispoolsusega seonduvaid teemasid. Mitte et need mind väga kaasa haaraks, aga vähemalt on midagigi teistsugust, mis teda teistest eristab.

Nii et jah, minu lemmik on FHM. Ning ka Kati on seda samuti juba ammu lugenud ja kiitnud ja nüüd ütles Odegi, et FHM on "jumala naljakas". Ja vaevalt et me ainsad oleme - nii et FHMi turundus võiks hakata naistele suunatud reklaami tegema ja võidaksid ilmselt palju õnnelikke lugejaid :)

Musta pori näkku

Ma ei ole eriline mälestusteraamatute fänn ning nii oli Mihkel Raua "Musta pori näkku" minust siiani poeriiulile ja lugemata jäänud. Kui aga seda kiitis ka kolleeg Tarmo, kelle mõtteid ja arvamusi olen märganud enda omadega klappivat (mis on märk, et Tarmo on tark inimene, eks :), laenasin talt selle raamatu.

Ja lugesin joonelt läbi.

Ja ütlen - Mihke Raua stilistikas -, et sitaks hea raamat on.

Naljakas. Kurb. Tuttav. Võõras.

Nauditavalt kirjutatud.

Ma pean veel mõtlema, kuidas oma arvamust ja emotsiooni pikemalt ja põhjalikumalt sõnastada.

Jäätmejaam

Viisime korralike kodanikena oma vana teleka jäätmejaama - sinna Suur-Sõjamäe omasse. On teine küll teises linna otsas ja lähemal oleks meil jäätmejaamu ka... aga mulle patoloogiliselt ei meeldi minna kohta, mille kodulehekülg näib pärinevat 90ndatest. Muidugi tean, et ilmselt teen selle eelarvamusega paljudele liiga ja hea koduleht pole veel märk, et inimesed seal minuga ühel lainel mõtlevad, aga siiski.

Jäätmejaama puhul oleks ilmselt küll üsna ükstapuha olnud. Jaamatöötaja juhendamisel tuli telekas lihtsalt õigesse konteinerisse tõsta ja oligi kõik. Ma ei tea, mis keerulisi protseduure ma veel oleksin eeldanud, aga igatahes olin meeldivalt üllatunud, et nii ladusalt ja sujuvalt läks.

Icebug käib, ilma minuta

Kui läks lahti Icebug 25h-le registreerimine, ütlesin ma Leivole, et otsigu nad selleks puhuks tiimi uus naine või minupoolest kasvõi mees - mina tänavu jää peal rattaga sõita ei taha. Sellest hoolimata, et eelmise aasta pöidlaluud ei murdnud ma mitte jäisel ratta-, vaid lumevaesel suusaetapil. Aga kuna ma olen ekstreem.ee-s absoluutselt asendamatu, läks Leivo hoopis Medisofti tiimi. Noh, eks ta tahab mõnikord ikka pingutada ka :)

Nüüdseks on võistlus juba esimese veerandi ehk 6,5 tundi käinud ja mina kärsitult kodus. Ei pidanudki enam vastu, vaid helistasin peakorraldaja Siirile, et võistlejate käekäigu järele küsida.

Poolteist tundi tagasi, kui Siiri ise võistlejaid kohtas, oli juhtimas Medisoft!!!! Praegu talle teadaolevate andmete kohaselt olid kaks tiimi lõpetanud pika jalgsietapi (vist Medisoft ja Vaude, aga päris kindel ei olnud). Igatahes oli üsna lähestikku koos neli tiimi: Medisoft, ISC, Vaude ja Kohtla-Järve Kalev (kus võistleb seekord ka Heiti).

Startis 19 tiimi, praeguseks on katkestanud Twister: rattakummid ei püsinud velgede peal.

Ja mina kodus püüan end kõigest väest jätkuvalt veenda, et rattaga libedale jääle mitteronimine oli tark otsus. Aga terve tänase päeva on see mul millegipärast aina ja aina kahtluse alla sattunud...
_____
Täiendatud järgmisel päeval. Medisoft jäi kokkuvõttes neljandaks (suusarajal olid teised ässamad), esikolmiku moodustasid ISC, Vaude ja Kohtla-Järve Kalev. Ja kui ma kuulsin, et kõk, absoluutselt kõk teed old olnud jäälibedad ja kõik olid sõitnud naelkummidega (mida mul ei olegi), ja et üldse lõpetas täispika raja ainult kuus tiimi, siis oli mul siiski jälle hea meel, et mind seal ei olnud :)

Igasugust

Käisime uisutamas. Haapsalu ümbruse lahtedel on ilus sile ja tugev jää, meie kasutasime Saunja lahe oma. Leivo tegi mõned pildid ka. Sellel nädalavahetusel kahjuks vist minna ei saa, sest lund on palju juurde tulnud. Aga ehk saab siis suusatada...?

Hommikulogistika testitud. Sellest veerandist käivad Ode ja Jüri siis koolis Valdekus ning nende tunnid hakkavad 8:30. Veerandi kaks esimest päeva läksid minu jaoks harjunud rada pidi (sõitsime hommikul koos Katiga, kelle tunnid hakkavad 8:00 kesklinna ja mina sealt edasi tööle), sest Ode läks kooli teiseks või kolmandaks tunniks ning Jüri eelistas minna koos sõpradepundiga bussile. Täna aga tuli siis esimene täistiir Lilleküla-Estonia teater -Pärnu maantee-Vabaduse-Valdeku-Pärnu maantee-Järvevana-Lasnamäe. Oli tegelikult palju lihtsam ja kiirem kui arvanud olin.

Päevad pikenevad. Ei tea, kas see on soovmõtlemine, mängib rolli mahasadanud lumi või on tõesti need lisandusvad valge aja minutid nii olulised - aga päev tundub olevat juba palju pikem. Meenutan siinkohal taas Väljaotsa Memme, kes minu lapsepõlves näitas talvisel koolivaheajal päeva pikenemise näitlikult ära: märkisime igal õhtul, millise puu juurde päike meie saunataguses metsamüüris loojub. Memm ütles, et iga päevaga on Päike taevavõlvil kukesammu võrra pikema maa... ja nii oligi. Nädalaga jõudis päikesekera kadumine ühe kuuseladva juurest juba järgmise juurde.

Nii palju tööd. Aasta viimased päevad ei möödunud mitte kolleegidega kohvinurgas hõõgveinitades, vaid hoo ja hoobi vaheta arvuti taga ning õhtuti sai koju tavapärasest hiljem. Ja uus aasta jätkub samamoodi. Noh, eks seda ole paljud öelnud, et majanduslanguses tuleb senise tulemuse saavutamiseks kaks korda rohkem vaeva näha...

Murelikke mõtteid. Mammu on viimasel ajal käitunud kuidagi murelikukstegevalt. Revideerib oma asju ja teeb lastele kingitusi moel, mis mõjub nagu... mälestuskingituse tegemine. Ja ei lase endalt välja meelitada, kas arst on tema tervise kohta midagi halvenevat öelnud. Eile temaga "pragades" sai lõpuks siiski kätte ka positiivsemad noodid, nii et loodetavasti on tegu samasuguse mööduva meeleoluga nagu oli poolteist aastat tagasi, kui Mammu ilma otsese põhjuseta arvata võttis, et septembris sureb tema ära. Ja kui september läbi sai, sai läbi ka tema murelikukstegev meeleolu. Väga loodan, et ehk on seekord samamooodi.

Uus köögiabiline. Ode valikul tellisime Swedbanki krediitkaardi punktide eest aurutaja. Oleme juba hoogsalt kasutanud ka ja tema plussid ära näinud. Aurutatud köögivili on lausa üllatavalt hea ning riis ei kõrbe põhja. Aga peamine miinus on muidugi ka selge - et jälle üks päris suur asi köögis juures :)

Kissu ja Kassu. Meie kassid ei jõua kuidagi kokkuleppele väljakäigukasti sisu osas. Kisti (Kissu) eelistab tükeldatud ajalehti, Tiffany (Kassu) kassiliiva. Ja vastavalt sellele, kelle eelistus parsajagu kastis on, teeb teine oma häda demonstratiivselt mujale ja see on kõike muud kui meeldiv. Peab vist kaks kasti sisse seadma (ehk siis jälle natuke ruumi kulutama).

Kevadeootus. Märtsikuud ootasin ma nii ärevate tunnetega viimati siis, kui Kati sündimas oli. Nüüd, teistel põhjustel, jälle :)

Uuel aastal uue hooga

Laiskusehooaeg sai uue aasta algusega läbi ja käisin jooksmas. 8 km, aeglases tempos, et nnast kohe alguses mitte ära ehmatada.

Sest:

1. Jaanuari lõpus on Winter Xdream
2. Kevade alguseks tahan ma 3kg kaalust maha võtta.

See viimane oleks tegelikult lihtne - nädalake tugevamat trenni ja magusast loobumist, aga selline kiir-kaalukaotus mõjub ainult kõhule ja näole. Aga minul oleks vaja lihvida end millmeeter siit ja teine selat üle keha - nii et tuleb aegsasti ja peale hakata. Seda enam, et tugevam trennitegemine ja võistlemine kipub kaalu hoopis suurendama, ilmselt siis tekkivate lihaste arvel :)

Igatahes on mul nüüd plaan ees: iga nädal 10km jooksu.

 

Meie maa keel

Maal märkasime seekord kuidagi eriti, kuidas nagu iseenesest tulevad meelele ja keelele teistsugused sõnad kui linnas. Panen mõned neist illustreerivate lausenäidetega kirja.

Kantulane (loe: kanttulane) - asjalik, tubli, hakkamasaaja. "Memm oli 85-aastaselt veel nii kantulane, et pidas loomi." "Kolmeaastane laps on juba päris kantulane."

Targema (loe: tarrgema) - külma temperatuuri välja kannatama. "Praegu on teisel korrusel juba nii soe, et targeb küll seal magada." "Helen, ilma kinnasteta ei targe täna õue minna!"

Libamisi - kaldu, viltu; ka kaldpinnal libistades. "Tee on jääs ja libamisi, et vaju või autoga kraavi." "Kui sa seda kotti otse tõsta ei jaksa sinna üles, pane laud vahele ja proovi libamisi."

Karitama (loe: karittama) - hoiatama. "Karitage lapsi, et nad õhukesele jääle ei läheks!"

Tanum - see on vist küll üsna üldkasutatav sõna, aga päris paljudele siiski tundmatu: külatee (enamasti kiviaedadega ääristatud). Tanumaid nimetatakse enamasti alguses või lõpus oleva talu järgi. "Pohla tanumast saab praegu sisse sõita küll, lund on vähe."

Potkukelk (loe: pottkukelk) - ametliku nimega Soome kelk ehk see kelk, mille istetooli taga saab jalastel püsti seista ja jalaga hoogu lükata (põtkata?)

Vaalima - rullima, näiteks tainast või pesu. "Vaali piparkoogitainas laiaks, et saaks hakata piparkooke tegema." "Need päevatekid ei lähe triikides hästi sirgeks, nii et võta vaalikaikad ja vaali nad ära." Ah jaa, "päevatekk" on voodi- või diivanikate ja "vaalikaikad" koosnevad rullist, mille ümber vaalitav pesutükk keeratakse ning libamisi hammastega raskest kandilisest kobakast, millega seda rulli siis survestatakse ja edasi-tagasi veeretatakse.

Rese - vee- või hingeaurune. "Pane kartulipotile kaas peale, aknad on juba resedad!" "Ära hinga peegli peale, see läheb resedaks ja sa ei näe hästi."

Pilpad (loe: pilppad) - kah tegelikult üldlevinud sõna, aga veidi teises tähenduses: need, mis meie maa keeles on pilpad, on mujal pigem laastud - laiad ja õhukesed ühtlase suurusega asjad, millega kaetakse katust ja millest tehakse korve. "Meie aidal on pilpakatus." "Vanaisal oli pilpakiskumise pink ja ta tegi tellimise peale pilpaid." "Pilpakorvid on marjul head kerged."

Second hand

Meie vanalvanal telekal hakkas kineskoop otsi andma - värve paar päeva tagasi enam polnud ja ekraanil toimuvat varjutanuks nagu värelev lumesadu. Õnneks aga olid Karin ja Toomas hiljuti endale uue moeka lameekraanilise sõbra soetanud, nii et nende eelmine sai nüüd (plaani järgi ajutiselt) meile tassitud.

Ja Leivo käest saime ühe kasutatud sülearvuti, et Kati ja Ode ei peaks õhtuti enam oma arvutit jagama (või et mina saaksin õhtuti ise oma arvutis olla ja ei peaks seda Kati või Odega jagama :).

"Videvik" ja "Noorkuu", teismeea romantika uus tase

Päkapikud kandsid Ode jaoks voodi kõrvale ja kuuse alla viimase aja teismeliste kultusromaanid, Stephenie Meyeri "Videvik" ja "Noorkuu". Esimesest on juba ka film Eesti kinodesse jõudnud, kus ka Ode kõigepealt imenunnu vampiirikuti Edwardi vaimustusse nakatus - ja raamat olevat tema sõnul olnud veel-veel-veel parem.

Filmi ei viitsinud ma vaatama minna, aga raamatud lugesin õhinal läbi. "Videvik" oli nauditav, "Noorkuu" nagu hea asja järg enamasti  ikka - läbiloputatud teepaki korduvkasutuse lahja maitsega. Ja järgmised osad, "Päikesevarjutus" ja "Koidukuma" on suure tõenäosusega siis veel lahjemad. Aga olgu kuidas on, fakt on see, et Odele tuleb viimased nüüd inglise keeles ära osta: ta pole valmis kannatama suveni, mil "Päikesevarjutus" eesti keelde tõlgituna ilmub.

Kati luges ka ja ütles, et see on 18.sajandi armulugu tänapäeva kastmes või vastupidi. Sügavalt romantiline, ilma seksita (esimese suudluseni jõudmiseks kulus 264 lehekülge), vampiiride ja libahuntidega - aga samas nii üdini tänapäevane. Eks ta ole: vampiiriperekond on näiteks saanud oma rikkuse sel moel, et ühel nende tütrel on ettenägemisvõime ja nad kasutavad seda börsil raha keerutamiseks :)

Oh jah. Teismelised ajavad seal raamatus oma teismeliseasju ja elavad läbi teismeea maailmavalulisi probleeme, olles täiesti veendunud nende hetkel käsil olevate asjade ja probleemide maailmalõpulises tähtsuses. Kusjuures see, et üks kutt on vampiir ja teine libahunt, pole probleemidest sugugi kõige hullemad - hoopis olulisem on, kas jumaldatud kutt sind ikka armastab ja kuidas teisele haiget tegemata korvi anda, et ta ikka sõbraks edasi jääks... Nii et saan suurepäraselt aru, miks see raamat teismelistele tüdrukutele (ja olen oma mõningaseks üllatuseks kuulnud, et ka poistele) nii väga meeldib.

Mina aga, oma täiskasvanuliku mätta otsast, vangutan mõtlikult pead. On küll jama lugu, kui su armastatu on surematu vampiir ja jääb igavesti 17-aastaseks, samal ajal kui sina iga aastaga muudkui vananed, aga tegelikult on sellised vampiiri armumise keerulised lood hea pääsetee igapäevaelust. Ons fantaasiakirjanduse viimase aja tähelend (Harry Potter, Narnia, Printsessi-lood, nüüd ka "Videvik" oma järgedega) mingi telenovelade-seebiooperite tänapäevane tase teismeliste jaoks? On see uus võimalus mitte mõelda nõmedale argipäevale, kus kutt jätab su maha lihtsalt sellepärast, et leidis teise, mitte sellepärast, et kardab vampiirina sulle haiget teha...?  

 

Matusekorraldus - see on ju imelihtne?

Matusekorraldus tähendab üsna mitmekihilist asjaajamist. Kui inimene sureb, tuleb kõigepealt koju kiirabi, tuvastab surma fakti ning tõdeb, et et tegu on loomuliku surmaga ning politseid pole vaja. Kiirabi käest saab esmase surmatõendi, millega tuleb järgmisel päeval minna perearstile, kes vormistab selle alusel oma tõendi. Perearsti tõendiga tuleb minna perekonnaseisuametisse, kus vormistatakse ametlik surmatunnistus. Perekonnaseisuametist saab ka tõendi Pensioniametile, et taotleda 3000 krooni matusetoetust.

Kiirabi annab ka infovoldikud matusebüroode teenuste, surnukeha transpordi ja muu kohta. Kiirabi surnut ära ei vii ega surnuautot kohale ei telli, seda teevad lähedased ise, valides surnukeha transpordi jaoks teenusepakkuja ja surnukuuri, kuhu lahkunu saata.

Ja siis algab matuste ettevalmistus: kirikuõpetaja ja kiriku aeg, peielaua koha otsing ja toitlustuse kokku leppimine, kutsutavate nimekiri ja läbihelistamine (kuidas küll korraldati matusele kutsumine kui ajakriitiline asi enne mobiiltelefonide ajastut?), surnuauto, kirst, lilled, küünlad, lindid, riided...

Memme matuste puhul oli kriitiline tegur eeskätt aeg: Memm suri pühapäeva hilisõhtul ning vahetult enne tänavuse aasta pikki jõulupühi. Nii olid meil matuste korraldamiseks aega loetud tunnid pooleteise tööpäeva (tavalise esmaspäeva ja teisipäevase pühade-eelse pooliku päeva) jagu. Minu tänusõnad siinkohal oma tööandjale, et sain end töölt vabaks võtta ja aidata emal-isal asju korraldada.

Üldiselt sujus kõik üle ootuste hästi. Kirikuõpetajal oli käesoleval aastal küll veel ainult üks vaba aeg, kuid see oli laupäeva hommikul kell kümme - nii et sobis meile üsna kenasti. Tähendas küll kella kuuest ärkamist meie jaoks ning ka matusebüroo inimestele tööpäeva algust tund tavapärasest varem, et saaks surnu kell kaheksa välja anda - aga kõik oli korraldatav.

Koolivaheajast hoolimata sai telefonitsi kohe kätte ka Loksa Vene Gümnaasiumi, kuhu sai tellitud peielaud. Vene Gümnaasiumi kokad ongi praegu Loksa üks tunnustatumaid suuremate ürituste, eriti matuste, toitlustajaid ning seda igati väärt - söök oli hea ning seda oli palju. See toidukülluse aspekt on olnud eluaeg oluline nii Mäepealse kui Väljaotsa Memme kui ilmselt kõikide teiste vanade, sõda ja toidunappust näinud inimeste puhul...

Pühade ajal sureb vist palju inimesi. Igatahes oli matusebüroos pikk järjekord ning meil emaga kulus seal oodates üle kolme tunni. Igatsesin tõsiselt internetipõhise matuseteenuse järele, kus saaks ise piltide ja hinna järgi valida ja tellida nii kirstu, matuseauto, lilled kui muud vajalikud teenused, mis praegu said valitud matusebüroos albumeid lapates ning põhiaeg kulus ootamiseks, kuni nende albumiteni pääseb. Lisaks, nagu hiljem välja tuli, eksis tellimust vormistanud töötaja tellimust kaustikust arvutisse ümber toksides kimpude arvuga ning ka meie, pead laiali ja emotsioonid hajali, ei pannud seda tähele. Nii tekkis meie arvutitellimusele 6 üleliigset kimpu, mille eest me (pead ikka laiali) ka ära maksime - summa ca 3500 krooni. Kui isa matusepäeva eelõhtul eksimuse avastas, olime valmis käega lööma ning Memmele need kuus ootamatut lisakimpu hauale panema... aga kui matusepäeva hommikul selgus, et tellimus oli teostatud siiski mitte arvuti, vaid ruudulise kaustiku materjalide põhjal ning kimpe oli valmis tehtud see arv, mida meil tegelikult vaja, siis võtsime kuue olematu lisakimbu teema viisakalt üles. Muidugi vabandas matusebüroo esindaja selle peale põhjalikult ja korduvalt ning olematute kimpude eest saab ema raha tagasi. Ma meelega ei kirjuta matusebüroo nime, sest kogu muu teenindus (kaasa arvatud see vigase tellimuse vormistaja oma) oli väga meeldiv ning proua ühesõrme-arvutikirja ponnistusi meenutades olen täiesti kindel, et tegu oli lihtsalt näpuveaga, mitte tahtliku pettusekatsega. Ja nagu öeldud, esmaspäeval peaks ka rahalise poolega korda saama - siis saab selle intsidendi lõplikult maha kanda.

Aga kuna meil jätkuvalt olid pead laiali otsas, ei märganud me seda, et Harju perekonnaseisuametis vormistati üks Memme dokument valesti: Rausalu asemel sai kirja Raudsalu. Nüüd peab ema esmaspäeval minema ka seda ümber vahetama, sest vaevalt ametlik paber vale nimekujuga läbi läheb.

Kolmas pead-laiali-unustamine oli meil seoses ristiga: me lihtsalt unustasime selle matusebüroost tellida ning rist meenus alles siis, kui hakkasime arutama, kui palju küünlaid haua ümber ja risti alla (risti alla - aga kus on rist ???) peaks panema.... Õnneks sai helistamisega asja korda aetud ning leppisime kokku, et matusepäeva hommikul saame surnuauto juhi käest risti ning maksame selle eest siis eraldi. Ja siis oligi peamine mure, et risti mitte ära unustada. Ema kirjutas tellimuslehele suurelt nurgale "RIST" ja nii see siis ei ununenudki.

Küll aga tuli teine ehmatus seoses ristiga Loksa surnuaial. Mehed kandsid Memme puusärgiga kirikusse, pärjad-kimbud said järele viidud ning surnuauto sõitis minema. Aga... kuhu jäi rist? Esimene mõte oli muidugi, et ununese autost välja tõsta. Ema sööstis nagu sprinter läbi surnuaia lõigates tagumise värava juurde, et autole vastu jõuda. Kui ta oli kiriku nurga taha tuisanud, nägime muidugi kohe, et rist seisab nagu kord ja kohus kiriku suure ukse taga... Ema jõudis aga edukalt ka autole vastu ja kuulis sedasama siis autojuhi käest.

Imekombel ei unustanud me maha ei musti linte, küünlaid ega tikke, ehkki just see mure meid mitu päeva saatnud oli.

Hauakivi tellime Memme ja vanaisa hauale kevadel.