Get a life!

Tiffany on juba päris julgeks saanud. Kui ma hommikul kööki lähen, on ka tema silmapilk platsis ning nühib valjult nurrudes mu säärte ümber. See käib nii, et kõigepealt liibub vastu jalga kassi esiots ja siis vonksatab tagumine - Tiffu tagaosa liikumine on ikka veel sujuvusest kaugel, ehkki areng on eelmise nädalaga võrreldes olnud hüppeline. Tiffany nüüd ikka kõnnib ja jookseb, mitte ei vea tagumist otsa niisama järel. Käpp kipub küll aegajalt siiski alt ära vajuma.

Kaks ööd on Tiffany maganud Jüri kirjutuslaua toolil, päeval pikutab elutoa diivanil. Kui muidugi mängimisest aega üle jääb.

Kistiga on suhted vastuolulised. Aegajalt nad nagu mängivad ja nagu kaklevad, ei saagi aru, kumba just. Ka Tiffany lööb Kistit konksus käpaga, nagu ka Kisti teda. Lõpp on see, et Tiffu lömitab kõhuli maha ja Kisti läheb siis tema juurest minema.

Kisti armastab jätkuvalt vaadelda Tiffu mängumürgeldamist, kuid sagedamini on ta viimastel päevadel olnud vist Tiffu kohalolekust häiritud. Igatahes eelistab ta viibida toas, kus Tiffanyt ei ole. Ja kui Tiffu ruumi siseneb, läheb Kisti minema. Eile õhtul hoidsin seepärast Tiffut pool tunnikest süles, et Ode saaks segamatult Kistiga tegelda: vastupidiselt Kistile Tiffanyt nagu tõmbab sinna ruumi, kus Kisti juba ees on.

Üldiselt on aga mõlema kassi kohanemine kulgenud sujuvamalt kui ma arvanud olin.

Reedel saime Mööblimajast kätte Odele ja Katile tellitud voodid, nii et läks suuremaks mööbeldamiseks. Enne veel küll tassimiseks, sest olin kergemeelselt tellinud transpordi ainult majaukseni, mitte ülestassimisega. Aga need voodite pehmed osad olid ikka neetult rasked! Eriti siis, kui algul tundus, et need liftigi ei mahu... Õnneks siiski mahtusid, kui suurest kohmakast pakkematerjalist välja koorida ning puitosad eraldi üles viia. Aga siiski saime Jüri ja Katiga kõvasti tirida. Ning Ode oli puitosi üleval vastu võtmas ning esikust edasi paigutamas, et need edaspidistel töödel käepärast oleksid, aga siiski jalgu ei jääks.

Ja ega nende kokkupaneminegi just kerge ei olnud. Poes ei olnud me arugi saanud, et voodite alla käib ka kast ja vedrusüsteem madratsi ülestõstmiseks, nii et see oli kokkupanemise eel tõeline üllatus. Jüri voodile oli nimelt juurde kirjutatud "kastiga", neile kahele aga mitte.

Ohh - mööbli kokkupanemise eel tuli ju kõigepealt vana mööbel lahti lahutada, et tuppa ruumi saada. Kati voodi viskasime täiesti välja, Ode oma (mis tegelikult on pool kunagisest narist) viime aga maale, kus ta saab taaskohtuda oma teise poolega.

Lõpetasime pool üksteist õhtul ja mina igatahes olin täiesti väsinud.

Viimased paar nädalat oli mul tunne, et ühte hambasse on tekkinud auk. Hammas oli kuumale ja külmale hell ning seda märgates ma vist ka mõtlesin talle tundlikkust juurde.

Reedel võtsin end lõuks kokku ja helistasin hambaarstile, et aega kinni panna. Ühtlasi siis lastele ka, sest viimati käisime nendega kontrollis eelmisel kevadel. Minu enda eelmine visiit hambaarstile oli aga aastal 2003, kui enne Leninile minekut lasksin igaks juhuks ümber puurida ühe lapseootuse ajast pärit ja nüüd kergelt loksuma hakanud hõbeplommi. Ilmselt targasti tegin, sest grupikaaslasel Aivol jäi tõus pooleli just selle tõttu, et pooltervesse hambasse lõi kõrgmäestikus äge põletik.

Helistamisega mul vedas, sest sain hambaarstile praktiliselt kohe: keegi oli just aja ära öelnud.

Ja milline kergendus: auku ei olnud ning puurida polnudki vaja! Tundlikkust oli tekitanud kergelt paljastunud hambajuur. Arst peitsis teda millegagi ja soovitas kasutada tundlikele hammastele mõeldud hambapastat. Tasu 110 krooni ja meel nii kerge, et ei oska kirjeldadagi. Seda enam, et hambaarst ütles mu hambad olevat nii tugevad, et polevat mingit põhjust muretsemiseks. Ilmselt pean jälle kiitma lapsepõlves rohkelt joodud kalamaksaõli, mis hambad isegi üle üksteise otsa järgneva 27 rasedus- ja 24 imetamiskuu enamvähem välja vedas... 

Lastega läheme aga kontrolli aprilli lõpus. Ja veidi enne seda tuleb Odele kinni panna ka ortodondi aeg.

Ajakiri Marie Claire tegi intervjuud naissoost blogijatega. Kuna neil veebis artikleid ei ole, et saaks viidata, aga küsimused olid vahvad, panen enda küsimused-vastused siia üles. Mingi hetk hangin endale kindlasti ajakirja ka :)

1. Kui suure summa eest oleksid nõus oma blogi maha müüma?

Ma ei usu, et keegi seda kunagi osta tahaks, nii et küsimus on hüpoteetiline ja ma ei vaevaks sellega pikemalt oma pead. Kindlasti ei olegi mu blogi  ei algatatud ega kirjutatud kunagise võimaliku müügi eesmärgil. Olen ka tagasi lükanud paar pakkumist, mida tinglikult võiks nimetada reklaamipakkumiseks –et kirjutaksin midagi kellegi tellimusel. Olen oma blogis küll kiitnud ja reklaaminud päris paljusid asju, aga ainult siis ja neid, mida ise tahan ning mis mulle hetkel korda lähevad.

2. Milline on olnud kõige räigem ähvardus, mis on sulle blogi tõttu või vahendusel tehtud?

Kuna mul on selline leebe, mõnikord võib-olla küll kergelt irooniline kirjutamisviis, siis pole keegi pidanud vajalikuks mind ähvardama hakata. Isegi anonüümselt solvatud on väga harva. Mitte et ma sellest nüüd puudust tunneksin – hea ikka, et ei ole.

3. Mida kahetsed, et oled oma blogis avaldanud?

Õnneks on mõistus enne selliste asjade avaldamist alati koju tulnud ja Send nupp on jäänud vajutamata. Valdavalt on need olnud emotsionaalsed asjad - nii emotsionaalsed, et olnuks raske kirjutades mõistust ja elutervet distantsi säilitada.  Uinuv mõistus sünnitab aga koletisi, teadis juba maalikunstnik Goya.

4. Kes Eesti tuntud inimestest võiks sinu blogi jätkata?

Kuna kirjutan oma elust ja läbi isikliku prisma, siis olen asendamatu.

5. Kelle blogi tahaksid lugeda ja miks? (näiteks Jeesus Kristus, Bush, TH Ilves, Gandhi jt)

Mõne oma sõbra omi, kes (praegu veel?) ei blogi. Üldse on minu meelest huvitavam jälgida blogi kaudu nende inimeste elu ja mõtteavaldusi, keda ka reaalselt tead-tunned. Mõne inimesega olen küll saanud nii-öelda tuttavaks blogi kaudu ja loen teda huviga, ehkki päriselus pole ilmselt näinudki.  Nad on lihtsalt nii eredad isiksused. Aga kui keegi oleks enne nende blogide avastamist küsinud, kas ma tahaksin nende blogisid lugeda, poleks ma ilmselt osanud vastata.

Kuulsate inimeste blogidest loen vist kõige suurema õhinaga laskesuusatajanna Eveli Saue oma. Mulle hirmsasti meeldib tema positiivne ja (enese)irooniline maailmakäsitlus ja ka sportlikult elan talle kaasa.

6. Missugune lause sinu blogis muudab maailma?

Get a life! - mu blogi pealkiri. Usun, et kui kõik inimesed elaksid täisvereliselt omaenese elu teiste elude arvustamise ja pideva põdemise asemel, oleks maailm palju parem paik.

Minu blogi sai selle pealkirja aga hoopis minu tollal 13-aastaselt tütrelt, kes alati karjatas „Get a life!”, kui keegi heietas oma igapäevaelu väikestest askeldustest. Kriitilise teismelise jaoks tundub ju kõik argine, milles pole ilu, võlu ja õudu, täielik non-life. Ennetasin pealkirjaga tema võimalikku reaktsiooni sellele, et ema oma mõttetut elu nüüd lausa internetis avaldama hakkab… Aga tegelikult arvas tütar hoopis, et blogimine on lahe.

7. Kui sa ei blogiks, mida teeksid samal ajal?

Blogimine võtab mu päevast 15 minutit ja teen seda valdavalt siis, kui on tühi hetk kahe tegevuse vahel. Või hommikul päevasse sisse elamise või õhtuse kokkuvõtete tegemise ajal. Või kui juhe on muust tegevusest kokku jooksnud. Nii et kui ma ei blogiks, siis ilmselt vedeleksin need minutid niisama.

8. Varem ilmunud tekst/mõte, mis võinuks esmakordselt ilmuda sinu blogis?

Postitus „Sellest Õigest”, mille kirjutas praegu ümbermaailmareisil olev blogija Triin. Need olid nii minu mõtted, aga ma polnud kunagi osanud seda segast emotsiooni – milles siis ikka väljendub tunne, et üks inimene on sinu jaoks See Õige -  nii selgelt ja süsteemselt välja öelda. Andsin selle igale sõnale oma emotsionaalse digiallkirja.

9. Millist sõnumit sinu blogi su enda jaoks kannab? 

Oska hinnata ja väärtustada hetke, milles praegu elad. Kui pühendad oma elu parema homse igatsemisele, ei ole sa kunagi õnnelik ning jäädki tänast päeva halvaks põlgama. Blogi on aga vahend nende tänaste väärt hetkede talletamiseks, et saaks hiljemgi nende juurde tagasi tulla.

10. Kas midagi muutuks Eestis/ maailmas kui sa enam ei blogiks (hinda reaalselt oma blogi vajalikkust)?

Mul endal poleks aastate pärast lugeda, mida ma kunagi tegin. Muu maailm pöörleks endistviisi ja harjunud tempos.

PS: Kui vana on sinu blogi, kui palju aega päevas blogile kulutad?

Alustasin detsembris 2004 ja olen alates sellest ajast regulaarselt kirjutanud. Keskmiselt kulutan päevas 15 minutit. Rohkem läheb aega näiteks seiklusspordi võistlusmuljete, reisikirjade, suguvõsa inimeste elulugude ja muude pikemate kirjutistega. Päevateemalised asjad sünnivad aga vups ja valmis.

Vaata Maailma edastab blogijate vahendusel meeldetuletuse, et on aeg minna koodikaartidelt üle ID-kaardile või Mobiil-ID-le. Avaldan minagi selle teate, seda enam, et mul on ka isiklik huvi panna inimestele südamele, et vormistagu nad endale Mobiil-ID. Mul on jätkuvalt kavas võita ära firmasisene müügivõistlus ja propageerin sellepärast kõigile: sõlmige minu soovitusel Mobiil-ID leping ja andke sellest mulle teada.

Kuidas mul läinud on? Selle nädala tulemused pole veel välja käidud, kuid loodan, et lõpuks ometi on mul võimalus saada 2. kohalt esimesele (oli lihtsalt hea nädal vahepeal). Aga isegi kui see nii on, on eduseis mõnelepinguline, nii et - kel soov Mobiil-IDga nii mulle kui endale üks heategu teha, minge vormistama :)

Nüüd aga siis Vaata Maailma teadaanne:
_______

Kallis inimene!

Alates 2. maist on koodikaardiga internetipanka sisselogijatele päevaseks makselimiidiks 5000 krooni. Ära siis üllatu, kui rohkem maksta ei õnnestu! Suuna oma internetibrauser parem aegsasti aadressile www.id.ee ja õpi selgeks, kuidas ID-kaarti või Mobiil-ID-d kasutada - siis pääsed sellest limiidist. Kui jääd hätta, saada palun oma probleemi kirjeldus mulle aadressile mart@tehnokratt.net, subject- reaga "ID-mure".

Limiidi alandamine ei ole välja mõeldud sinu kiusamiseks vaid tuleneb sellest, et koodikaart ei ole teab mis turvaline sisselogimisvahend.

Aga kui sa ei taha turvaline olla, siis võid muidugi ka koodikaarti edasi kasutada. Pätt saab siis vaid 5000 krooni varastada - muidugi kui sa kohe esimesel päeval märkad, et keegi su kontole ligipääsu on saanud :)

Turvalist internetikasutust soovides,

Mart Parve, Vaata Maailma SA

Käisin täna varahommikul autot pesemas. See on tõesti märkimisväärt sündmus,. sest viimati tegin seda.... ee, jõulude eel maal? Siis pesin ise, nüüd kasutasin Satoili kiirpesuteenust.

Muidugi ei ole ma põhimõtteline autopesuvastane, aga pesemata jätmine meie talveporises kliimas on koht, kust autokuludelt päris palju kokku hoida. Sest paari päeva pärast oleks auto jälle sama sopane kui enne pesu, eriti arvestades, et ma alati ainult linnatänavatel ei sõida.

Nüüd aga seisab mul ees rehvivahetus ja 40 000km hooldus. Ning mu südametunnistus ei luba anda töömeeste kätte masinat, mille vastu puutudes nad end silmapilkselt ära määrivad.

Ja päike tuli kah välja, mis on alati tugev motivatsioon autopesuks :)

Pühapäev algas nõudliku piiksumisega: telefon tuletas meelde, et pean kell 8:30 helistama Holmesile aerude laenutamise asjus . Õnneks on mul nii tark telefon, et oli  ennast ise suveajale ümber seadnud - minu poolest oleksin helistanud tund aega hiljem, sest olin suveajale ülemineku täielikult unustanud.

Sest eelmisse päeva mahtus liiga palju tegevusi. Näiteks ekslemine Astangu garaazhiühistutes, leidmaks boksi nr 19, mille avanuks Tarmo Männardilt saadud võti. Elu nagu seiklusfilmis! Õnneks garaazhiühistu liikmed reeglina naabreid ei tunne, nii et pääsesime valede uste muukimistelt vahistamata ja lõpuks leidsime ka õige ühistu ja õige boksi.

Ja sealt tuttuue päästeparve. Millel, nagu pärast Leivo juures selgus, oli kaasas mereveega reageeriv aku, ujuv nuga ja ujuvad mõlad, surugaasiballoon, kilekotid vihmavee jaoks (vett sai koguda parve katusele ehitatud süsteemi abil) ja isiklike asjade kuivana hoidmiseks, redel, tüürid, koht radistile... Raadiojaama ja radisti ennast millegipärast ei olnud :) Täispumbatuna võttis parv enda alla peaagu terve elutoa ning Leivo elust pool päeva, et liigne katus saaks maha lõigatud ja loom igas mõttes sõidukorda.

Ja siis sõitsime koos Heiti ja Maarega Jägala jõele. Sinna, kus 2003.aasta aprillis valmis legendaarne linateos "Tagumist otsa ei ole enam" (siin pildid tollasest üritusest) ning kus kunagise sõitmise järel ma öö otsa magada ei saanud - terve voodi õõtsus ja kiikus ja ärkasin poolehmatussegasena aina ja aina üles...

Seekord oli vett vähem. Kivid ebameeldivalt kõrgel ning vasakpoolse seina äärne vetemöll suhteliselt vaikne. Aga tegime ikka kaks tiiru ja oli päris äge. Eriti tore oli tagasitee, kus mehed paati vedasid ja meie Maarega taga kõndides riietest rääkisime. Spordiriietest, siiski.

Kui parv jälle õhust tühjaks pressitud ja auto pakiruumi topitud, viis tee Pirita jõele. Alustasime raudteesilla juurest ning lõpetasime Lükatil. Uskumatult kiiresti see parv Pirita kiirel voolul ikka liikus -piisas ainult mõla vette pista ja 5km/h oli praktiliselt käes!

Tore ja emotsionaalne sõit sai, ühendatud loodus- ja kinnisvaravaatlusega. Esimesest jäi meelde nugis või saarmas (meie loodusteaduslikud arvamused loomakese kohta läksid lahku), teisest püüded tuvastada väidetava Tiina Mõisa maja asukohta.

Ja lõpp läks koguni nii hästi, et Lükati juurde sattus meiega samaaegselt 360kate auto, nii et polnudki vaja laenatud mõlasid tagasi Tabasallu viia! 

Heiti ja Maare muljed ja pildid (ka lisatud foto on nende kaamerast). Leivo jutt ja pildid.

Laupäeval tuli Leivo meile juhendajaks ning võtsime Jüri toa põranda uuesti üles. Ja panime õigetmoodi tagasi, nii et pragusid enam ei ole.

See tähendab, et Jüri pani. Meie Leivoga käisime vahepeal raftinguparve hankimas ja muid asju ajamas.

Väga ilus põrand sai. Ainult et Tiffany peab nüüd ka seal libisema ja hokit mängima - kõik on nii ühtlane ja libe.

5-kuune Tiffany, kes meile jõudis Kassiabi kaudu, on pärit Mustamäe korrusmaja keldrist - sealt, kus taksikoerad kasse murravad. Ka tema ema arvati olevat langenud takside ohvriks, igatahes pikalt kadunud ta oli, kuid hiljuti olla teda siiski uuesti nähtud - paraku ka uuesti tiinena.

"Paraku" sellepärast, et kelder pole kassipoegadele siiski mingi kodu. Tollesama Kassiabisse jõudnud pesakonna kohta ütlesid isegi Kassiabi inimesed, et nii haigeid kiisupoegi pole nemad enne näinud.

Nimelt põdesid Tiffany ja tema õed-vennad 3,5 kuu vanustena läbi kassikatku - raske haiguse, millest nii väikesed kassid harva omal jõul välja tulevad. Nii et sellele pesakonnale oli takside veretöö tõeline õnn - tänu sellele sattus piirkond Kassiabi huviorbiiti ja sealsed tänavakassid püüti kassiabiliste poolt kinni. Nii sattusid haiged kassipojad Reeda ja Inga juurde, said seal palju armastust ja ravi ja on kõik praeguseks ka päriskodudesse jõudnud.

Ent Tiffanyt tabas haigus kõige raskemalt ja oli ka visa taanduma. Ilmselt jõudis laastamistöö närvisüsteemini, põhjustades seal võibolla püsiva, võibolla mööduva kahjustuse: Tiffany pea väriseb, kui ta midagi pingsalt vaatab, ja tagajalad ei taha hästi sõna kuulata. Nii armastabki ta kõige rohkem kõhutada - nagu näha kõrvalolevalt pildilt - ning kui tal on kiire näiteks diivani alla (praegu on ta veel inimeste ootamatu liikumise ja valjemate häälte suhtes natuke pelglik), liigub ta meie libedal lakitud puupõrandal edasi "esisillajõul" ehk tagumist otsa lihtsalt järel lohistades. Sealjuures on ta muide hämmastavalt väle. Ja hämmastavalt osav: näiteks ei valmista talle pealtnäha mingit raskust turnida vannitoas kõrgesse mustapesukorvi ja sealt välja.  Või ronida valdavalt esikäppi kasutades diivanile.

Tiffanyle meeldib väga mängida. Olgu paelaga või siis näiteks pudelikorki mööda põrandat veeretades. Libedad põrandad on selle juures ilmselt heaks trenniks, igatahes on Tiffu omandanud lausa hokimängija osavuse eset jälitades ja kinni püüdes. Ning mis eriti suur rõõm - iga päevaga saab ta tehtud aina rohkem samme ka tagajalgadele toetudes. Pepu küll vänderdab kahele poole ja saba on pingutusest püsti nagu kuusk, vahepeal vajub jalg alt ära ja kass kukub küljeli - aga ta kõnnib! Praegu küll tundub, et jalad taastuvad -  kui mitte täielikult, siis vähemalt osaliselt. Juba teeb ta isegi metsikuid küliskäija-kassi hüppeid "saaklooma" tabamiseks! Hüpe lõpeb praegu veel küll kiisu külilikäntsatamisega, aga kindlasti on ka iga hüpe eelmisest pisut osavam... Lisatud kõndimispildil on Tiffu käinud kiusamas juhtmepusa teleka all: telekas koos pusaga on praegu remondi tõttu vales kohas ja pakub ohjeldamatuid mänguvõimalusi. Lisaks pakkus ohtraid mänguvõimalusi draakonipuu (esimesel pildidl), kuid kui selle tüved juba päris maadligi said painutatud, halastasin ma taime peale ja paigutasin ta vannituppa pesumasina peale ajutisse varjupaika.

Aga kuidas reageerib uue kassi ilmumisele oma kuningriiki meie esikass Kisti Kasutu Meow? Esimese päeva pelg, käpalöögid ja tige kähisemine on asendunud ettevaatliku uudishimuga: talle väga meeldib näiteks Tiffany mängu jälgida (seda ta lisatud pildil silmade hiilates parasjagu teebki). Tundub, et ta peab Tiffanyt vist millekski kõrbehamstri või roti taoliseks huvitavaks eluslisandiks oma kodus, kes aga erinevalt eelmainituist millegipärast puuris ei ole :) Algul ei tahtnud ta lubada Tiffanyt kööki (seal on Kisti sööginõud), nii et Tiffany kausid asusid kaks esimest päeva Jüri toas. Nüüd on siiski ka need kööki kolitud, sest Kisti on leebunud. Ainult et Tiffany ei tohi süüa samal ajal kui tema, vaid peab kaslaste hierarhias oma kohta teadma ja alandlikult ootama, kuni esikass einestamise lõpetab. Tiffany ka ootab, ja sööb siis kõigepealt tühjaks Kisti kausi - Kisti jätab talle alati midagi alles - ja alles siis enda oma. Ei teagi, kas ta teeb niimoodi lugupidamise märgiks või talle lihtsalt maitseb Kisti toit paremini (Tiffu enda söök on kiisupoegade krõbinad ja vitamiinipasteet, Kistil suure kassi krõbuskid ja mingi konserv). Muus osas saavad aga nad juba päris kenasti läbi: sellele aitab kaasa ka Tiffu siiras, kuid pealetükkimatu huvi teise kassi vastu. Ta käib Kisti kannul, kuid ei tüki talle liiga lähedale, lihtsalt on. Ja laseb ennast vaadata.

Tiffu turjal on praegu veel suur karvutu laik - haiguse ajal sai ta nii palju süste, et sinna tekkis korp. See on nüüd maha tulnud ja turi paraneb.

Aga miks on tema nimeks Tiffany? See on Kassiabis pandud nimi, nii et ma ristimise tegelikke tagamaid ei teagi. Aga me ei hakanud seda muutma, sest nimi sobib talle ju ülihästi: no kas ta oma peenes närvilises elegantsis ei meenuta siis musta kleidi ja valge sallikesega Audrey Hepburni legendaarses filmis "Hommikueine Tiffany juures"?

Riho Västriku "Vesilind" on taas maha saanud uue filmiga: "Muskusveise tagasitulek". Suurepärane loodusfilm, mis räägib sellest, kuidas kaks meest jälgivad muskusveiseid Euraasia kõige põhjapoolsematel laiuskraadidel. Karm loodus, karmid loomad, karmid masinad ka: teekond uurimisjaama läbi talvise tundra ja paarimeetrise jääga hiigeljärve läbiti täiesti uskumatute autodega. Karvani moodustasid roomikmasin (midagi tankisarnast, aga ma pole spetsialist), kaks röögatut veokit, mille kõik 6 ratast vedasid, ja kütuseauto. 800km niisugused elajad ju ühe paagitäiega välja ei vea :)

Muskusveised olid Euraasias välja surnud, kuid möödunud sajandi 70ndatel toodi Põhja-Ameerikast Taimõri poolsaarele viiskümmend muskusveist. Nüüdseks on nad paljunenud mitmetuhandepealiseks asurkonnaks -paistab, et Siberi kliima, kus 10 kuud aastas tuleb elada jääs ja lumes, sobib neile võimsatele loomadele suurepäraselt. Ja nüüd kolitakse neid edasi veel põhja poole, Jakuutiasse.

See oli faktiline teadmine, mida filmist sai. Teadmisest enam oli aga väärt emotsioon - looduse hinge kinni võttev võimsus. Lumetormid, jääminekuaegne meeletu üleujutus, napp karm suvi. Ja loomad, kes kõige selle keskel elavad. Ja üksikud inimesed, kes neid seal keset ääretut üksindust aegajalt segavad :)

Kui telekast loodusfilme vaadata, ruulib eeskätt Aafrika. Tundub, et sebrad ja lõvipraidid on suurimad staarid, keda kaamera armastab, ning Aafrika savann kõige filmimisväärsem kooslus. Kui see on juba ära tüüdanud, on suurepärane vahepala vaadata metsikut loodust karmis Siberis. Emotsioonilt "Muskusveise tagasitulek" neile National Geographicu omadele küll alla ei jää - kinnituseks ka see, et filmi ingliskeelne versioon on autasustatud võistlusfestivali Missoula International Wildlife Film Festivali diplomiga metsiku looduse tutvustamise eest. Eestis saab vaadata eesti- ja venekeelseid versioone.

Lõpetuseks faktilist infot ka filmirühma kohta:

Autor: Vasili Sarana
Operaatorid: Vasili Sarana, Arvo Vilu
Helilooja: Tiit Kikas
Produtsent: Riho Västrik