Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Ea meez

Pühapäeva õhtul käisime Leivoga rulluisutamas (st mina rulluisutamist õppimas). Läks juba paremini kui eelmisel korral, vähemalt hingematvat hirmu asfaldilekukkumise ees oli juba kõvasti vähem.

Ehmatavaim hetk oli aga autoga tagasiteel, kui Rocca al Mare kooli mäest alla sõites nägime rattateel lõdvalt külili lamamas mõneteistaastast kutti, tõukeratas sammu kaugusel kõrval. Kiivrit kutil peas ei olnud, heledad salgud katsid ülemist näopoolt ja laotusid asfaldil laiali. Ei hakka ütlema, mis mõtted peast läbi käisid.

Leivo tegi autoga kannaka, hüppasime välja ja jooksime lamaja juurde.

Ning too... too tõusis istuli ja pistis hajameelselt suhu kartuliliistaku teises käes olevast krõpsupakist.

Jah, ta oli tõukerattaga vastu äärekivi sõitnud ja kukkunud. Jah, üks käsi on valus ja põlv ka. Aga ei midagi hullu.

Selle kinnituseks tõstis ta maast tõukeratta (haigetsaanud käe sõrmed täiesti liikusid) ning aerutas sellega minema, tee peal krõpsupakist järgmist liistakut koukides.

"Ea meez," ütles Leivo talle järele vaadates. Kergendustunne valgus meist üle nagu kosk.

Sibulakooremunad

Ehkki poes on saadaval loendamatu variant munalakke, -värve ja -vildikaid, värvin ma igal aastal vähemalt mõned munad ka iidsel sibulakooremoel. Sellised munad lihtsalt meeldivad mulle kõige rohkem.

Omajagu on selles küll ka nostalgiat sellest, kuidas me vanasti koos ema ja Väljaotsa Memmega mune värvisime. Selleks hakati valmistuma juba varakult, säästes sibulakoori ning süües argipäeviti ainult pruunide kanade mune, et valged jääksid pühade ajaks. Ning kui otsiti välja vana alumiiniumpott, mille seintel hoolsast küürimisest ja korduvast kartulikeetmisest hoolimata aimus varasemate munavärvimiste tumedam rant ning kapist ilmusid sibulakoorekarvaliseks parkunud linase riide lapid (ka neid hoiti aastast aastasse alles), siis... siis olid munapühad käes.

Iga muna sai hoolsalt sibulakoortega kaetud, sekka vahele mõned kruubid (neist tekkisid munale huvitavad tähnid). Siis lapp hoolsalt ümber mähkida ning kümnenumbriniidiga (tingimata valgega, must võinuks anda inetut värvi) kõvasti kinni siduda. Kui eriti vedas, jäid pärast ka niidikohtadest munale peened valged viirud.

Mähkimistegevus oli esimeste munadega huvitav, lõpupoole aga lausa tüütu - keetsime ju alati ikka mitukümmend muna. Ent kui kogu see kupatus hapukat sibulakoorelõhna levitades pliidil kees ja pärast külma vee all jahtus, algas põnevus ja ootamine.

Kas muna, millele palju kruupe panin, ikka jääb igast küljest tähniline? Mis värvi tuleb see muna, mis sai üleni punastesse sibulakoortesse mähitud? Kelle pakitud muna on kõige ilusam?...

Nii hästi on meeles tunne, kuidas vettinud niiti läbi lõigates, riidenutsakut lahti harutades ja ligaseid sibulakoori laiali lükates koorub liblikana kookonist Lihavõttemuna. Alati üllatav, alati kordumatu. Ja see, kuidas nad pärast kausiga laual olid - kuldse ja pruuni värvi loendamatuses varjundites ja variatsioonides, imelist soojust kiirgav kausitäis...

Ja nii ongi, et ehkki ma laste, eriti pintseldada armastava Ode meeleheaks ka "päris" munavärvi ostan, on meil alati laual ka sibulakoorevärvi munad. Kaasajale maksame lõivu niipalju, et kapis säilitatavate linaste lappide asemel pakime munad jooksma läinud silmaga sukkpükste säärtest lõigatud ühekordselt kasutatavatesse torudesse.

Tuulte pesa

Reedel läksime maale. Lootuses, et laupäeval saab midagi kevadtoredat ette võtta. Jalgrattad kaasas ja puha.

Reede õhtupoolikul sadas aga LUND. Ja maja, mille ümber vihises tuul, oli sama külm kui talvepakase ajal. Kütsime ahju ja pliidi punaseks, aga seintest ja põrandatest õhkus sellest hoolimata jäisust. Kati, kes on lõunamaiselt soojaarmastaja, külmetas pidevalt. Külmetas ööselgi, sest madratsid ja tekid olid ju külma sisse võtnud. Meie, teised, saime öösel siiski külmast üle - mina magasin jahedas lausa mõnuga.

Laupäeva hommikul paistis päike üle kahutanud maa. Oli isegi kraad sooja, kuid tuul oli nagu... ütleksin, et nagu Lenini baaslaagris, aga see ütlus ei kirjelda enamikule mitte midagi. See on niisugune tuul, mis tuhiseb jäise ja salakavalana iga nurga taha, nii et kuskil pole tuulevarju. Ja ta ei puhu mitte puhanguti, vaid tõepoolest kogu aeg. Väsitavalt ja tüütult. Külmalt niikuinii. See tuul ulub räästa all, keerutab põõsaste vahelt üles mulluseid lehti, pööritab liivakastist liiva ja rabistab seda vastu nägu ning viib lendu iga viimse väikese asja, mis õuele jäänud. Sul on tunne, et asud keset tuulte pesa, kust saavad alguse kogu maailma tuuled.

Lapsed muidugi ei lasknud end segada. Panid talvised sulejoped selga ning leidsid õuel tegevust.

Mina ja Kairi (tema tuli oma lastega samuti maale) vaatasime aga ohates teineteisele otsa. Ja kuna ei saanud teha midagi, mis tore, tegime seda, mida peab: kevadkoristasime terve maja.

Jättes kõrvale selle, et tuul viis kibuvitsapõõsastesse pesutraadile tuulduma viidud kaltsuvaibad, oli meil töine ja asjalik hommikupoolik. Siis pakkisime rattad autole ja sõitsime Tallinna tagasi.

 

Kuidas kirjutada Kangchenjunga?

Võtsin endale kergemeelselt ülesande eksperdina toimetada-retsenseerida üht peatselt ilmuvat alpinismiteemalist raamatut. Minu ülesanne on vaadata üle kõik mägede nimed ja kõrgused, erialaterminite kasutus ning personaalia ja ajalugu. Viimased punktid osutusid lihtsamaks kui ma eeldasin (autor oli teinud väga korraliku töö), kohanimedesse puutuv võttis aga jalad täiesti alt.

Nepaali ja Tiibeti kohalike keelte nimed on jõudnud eesti kirjakeelde valdavalt kas läbi vene või inglise keele ning lähtuvalt sellest on läbi aegade kasutatud vähemal või suuremal määral erinevaid nimekujusid.

 

Milline variant on õigem: Tšogori või Chogori? Dardžiling või Darjeeling või Darjiling? Kantšendžanga või Kangchenjunga? Tšomolungma, Džomolungma või Jomolungma?

 

Transkriptsiooni lihtne reegel ütleb, et nimi peaks olema kirjutatud nii, et tema hääldus oleks kõige lähemal algkeelele. Ehk siis pealkirjas tõstatatud (inglispärane) Kangchenjunga peaks olema kirjutatud eestipäraselt Kantšendžanga.

 

Ainult et... meedia ja muud allikad ju niimoodi ei kirjuta. Valdavalt eelistatakse inglise keele pärast kirjapilti. Või ollakse oma eelistustes vähemalt väga ebajärjepidevad.

 

Näiteks Everesti tunneb nii eesti meedia kui kirjandus teise nime alla Džomolungma (mitte Jomolungma). Samas ilmusid aga artiklid eestlaste hiljutisest invasioonist Kilimanjarole (mitte Kilimandžaarole) ning ka kirjanduses prevaleerib pigem esimene nimekuju. Nii et kummat teed oleks õigem valida?

 

Ma ei tea ka, kust selles osas nõu küsida.

 

KangchenjungaHetkel lähtusin nimekuju valiku tegemisel sellest, kuidas on nime kasutatud eestikeelses kirjanduses kõige sagedamini just viimasel ajal. Kahtluse korral tegin erinevatele nimekujudele Google´i päringu ning eelistasin seda, mille peale tuli välja rohkem vasteid. Viimane meetod andis küll eelise inglise keelest lähtuvale kirjapildile, kuid kuna tänapäeval on internet üks suuremaid infoallikaid, on seal enam levinud nimekuju kasutamine põhjendatav sellega, et nii leiab huviline kõige kergemini lisainfot. Ehk siis: tipid sisse Kangchenjunga ja jõuad õigesse kohta (mina leidsin esimeselt lingilt kohe ka pildi, mille siia kopeerisin), samas kui Kantšendžanga nimelist mäge jäädki Google´i avarustest taga otsima.

 

Või peaks siiski ajama selja sirgu ja lähtuma puhtalt eesti keelde transkribeerimise reeglitest?

Kumuleeruvad emotsioonid

Lastevaba nädalalõpp tähendas nii paljut ja sellesse mahtus nii palju:

- nautlev õhtune üksi kodus olek (üle poole aasta esimene kord)
- imeilus varakevadine ilm
- nautlev ja südantsoojendav kahekesiolek
- tühi külmkapp (lapsed ju ära :)
- võtmete (nii auto kui korteri omade) lukustamine snepperluku taha (pea ju sassis :)
- itsitav-külmetav ühistranspordis jänest sõitmine teise korterivõtmekomplekti järele
- martiini (see tavaline, mitte dry)
- üllatus, et kuidagi iseenesest on kadunud juba kolm kilo minu talviti alati lisanduvast viiest 
- plaan minna karnevalile, kuid siiski minematajätmine (selletagi hea ja tore :)
- sport (ratas ja jooksmine)
- õnnelik olek
- rulluisutamise algkursus (seda minu oskuste juures veel spordiks lugeda ei saa)
- niisama chill
- mõõdutundetu shoppamine (kaduva?) Krenholmi vabrikupoes (satiinist padjapüüri saab 25 krooniga!)
- last, but not least: ootus laste tagasi koju jõudmise järele (täitus).

Õnnelik olemine kestab kõige selle peale siiamaani.

Ratastel Paldiskist Tallinna, läbi looduse ja lollidemaa

Laupäeval võtsime Leivo ja Alariga jälle ja taas ette tuttava teekonna: hommikuse rongiga Paldiskisse ja sealt ratastel Tallinna tagasi. Kuna sõitsime mööda rannaäärt, mitte maanteed, tuli distants kokku 83 kilomeetrit.

Et mis tunne siis on? Taguots on täna hullumoodi valus, sest see oli mul tänavu esimene kord ratta selga istuda. Ja kuna mul on üldse rattasõiduga sellised lood, et igal kevadel pärast lume sulamist põrnitsen ratast nagu täiesti tundmatud kaherattalist objekti, möödus suur osa maastikusõidust selle tähe all, et ma rattaga ikka sõidaksin, mitte takistuste (liiv,muda, astangud, kraavid) ilmnedes maha ei roniks.

Aga mõnus oli. Ilm oli soe, kuid rannikuäärel õhkus meri oma jäist hingust ning varakevadine kargus rippus õhus. Paiselehed õitsesid, pajud olid tibuehtes ning tuulevaiksetes metsasoppides õhkusid toomingapungad pakatamisärevusest. Meri sinetas puhtalt ja selgelt, suured kivid veepiiril olid juba päikesest leiged. Samas oli varjulistes kohtades tee kaetud veel paksu jääkoorikuga ning hommikul oli muda külmakohmas. Varakevad!!!

Seekord oli meil kuidagi eriti looduskeskne rada. Vahepeal sõitsime ratastega lausa veepiiril, teises kohas ronisime ranna ja kaldajärsaku vahel üle kivide ja langenud puude. Vahepeal lõppes tee rataste alt hoopis, nii et kulgesime ainult mööda oletuslikku ja aimatavat rajakohta. Üllatuslikult jäid ette kaks kraavi -ühest viis üle kaks paralleelpalki (õigemini üks palk ja üks toru), nii et tuli ratas süles vee kohal tasakaalu harjutada. Teise, õnneks kuivanud kraavi kõrgelt üle pea ulatuvast pervest viis üles samasugune sissekukkunud purre, pakkudes võimalusi meeltülendavaks turnimiseks (ratas ikka süles, eks ole). Adrenaliinirohkeid hetki pakkus sõit otse panga serval kulgeval rajal (mina seal küll siiski kõndisin - lihtsalt kartsin). Täielik ettevalmistus XDreami rattaetapiks, kus samuti on ratas mõnelgi juhul pigem takistavaks teguriks osutunud.

Teel kohtusime kolme metskitse ja mitme ATV-mehega. Ning looduse kätetöö imetlemise alternatiivina sõitsime läbi mitmest rannaäärsest uusasumist-kinnisvaraarendusprojektist. See, et keset kunagist teed oli aed tekkinud või lausa maja ehitatud, ei üllatanud varsti enam üldse. Küll aga suutis üllatada Lollidemaaks kutsutud küla oma vingete arhitektuurisaavutustega. "Kunstipäraselt" viltused aknad, igaks juhuks (küllapkunstipära suurendamiseks) ka ebaühtlaste vahedega, kaared, tornid, eriilmelised terrassikesed... Huvitav, et kas need loonud arhitekt oleks nõus sellega, kui omanik sooviks auväärsuse tõstmiseks maja seinale tahvlikest arhitekti nimega?

Tabasallu jõudes olin igatahes juba päris väsinud. Pidin endale pidevalt sisendama: vänta-vänta-vänta!, et mitte maanteel viieteistkilomeetrise tunnikiiruse juurde venima jääda. Aga vägisi kippus hoog raugema ja väsimus võimust võtma. Kuum vann, kuhu ninaotsani sisse pugeda, oli pärast aga lausa taevakingitus...

Õhtu iseendaga

Kaks nooremat last edukalt nende isa poole reedet-laupäeva veetma lähetatud, vanim oma sõbranna pool salajutte ajamas - ma olen üksinda kodus!!!

Ma ei mäletagi, millal viimati üksi olin.

Sorteerisin mõnuga oma asju. Korrastasin kapiriiulid. Pesin kaks masinatäit pesu - igasuguseid katteid ja kardinaid. Pakkisin enamiku talvejalanõusid suveks silma alt ära. Puhastasin vaibad ja põrandad. Võtsin tolmu. Kruvisin lahti ja pesin puhtaks tüdrukute toa aknad. Rääkisin taimedega. Söötsin kassi.

Kõik igapäevased talitused, aga kuidagi väga hea oli neid teha. Nii, et pühendud ainult neile ja iseendale. Nii, et mõtete ümber on vaikus. Nii, et kuhugi ei kiirusta ja ei võta neid kohustusena.

Puänt kõige juures oli see, et kogu selle aja oli mul peas soeng ja näos professionaali tehtud täismeik: täna oli mul olnud fotosessioon.

Minus ärkas feminist

Täna õnnestus mul tööasjus viibida koosolekul, kus mehed vanuses 50+ (see on leebelt öeldud, tegelikult on nad vist sama vanad kui nende esindatav organisatsioon, mille pikaealisuse üle nad väga uhked olid) rääkisid naissoost kohalviibijatest kolmandas isikus ja tiitliga "neiu" või "tüdruk". Eriti väärtustasid nad sellise pöördumisega oma noort naissoost kolleegi, kes muuseas oli aga kõneksoleva projekti juht.

Lõpuks viskasid pöördumised stiilis "tüdruk teeb" ja "aga mis neiu arvab" minul kui vanuse ja ametipositsiooni poolest kõige auväärsemal :) naisterahval nii üle, et sellise kõnekasutuse kohta kurja märkuse tegin.

Ja mis tuli vastuseks? Uskumatu, aga tiraad selle kohta, et naised peaksidki naisteks jääma ja mitte hakkama meeste mängumaale trügima!!!

Teismelised ja kass

Mul on kodus kass ja kolm tesimelist last, kellest vähemalt üks on juba käinud suvalise seltskonnaga majapeol. Peol, kuhu teda ja sõbrannat kutsuti lihtsalt bussipeatusest.

Selle peo järel rääkisime muidugi ka ohtudest, mis niisuguse seiklusega kaasneda võivad. Ja et meie koju ma sellist pidu ja sel moel formeeruvat seltskonda ei taha. Sest tõesti, ma ju tean, kuidas võivad olukorrad kontrolli alt väljuda, nii et osalejad pärast enam isegi aru ei saa, KUIDAS see võimalik oli.

Tänases Postimehes ilmunud lugu võõrutab aga loodetavasti iga seda lugeva teismelise - eriti sellise, kel kodus lemmikloom on - soovist niisuguseid lahedaid pidusid korraldada.

Mina, kes ma tavaliselt hästi oma tundeid peidan ja emotsioone välja ei näita, igatahes nutsin tööl kohvinurgas seda lugedes. Siiamaani pole üle saanud.

 

Astridi oma fotonäitus

Pühapäeval avas mu kursuseõde Astrid Kannel Tallinna Fotomuuseumis fotonäituse "Lapsed", kus ta on pildistanud nii enda poega kui võõraid lapsi maailma eri paigus. Ning Fotomuuseumi juhataja Betty (kes ühtlasi on ka mu kursusevenna Jaani abikaasa) oli nii armas, et saatis info selle kohta kõigile meie kunagistele kursusekaaslastele. Ega ma poleks muidu taibanud sinna minna, pealiskaudne näituseteadete jälgija nagu ma olen.

Nüüd aga läksin. Näitus oli väike ja armas, fotod terava silma ja üllatava detailinägemisega - naksakad nagu Astrid isegi.

Astrid oli pikka aega mu ülikooliaja lähedaseim kaaslane ja sõber, kellega koos erakat üürisime ja igasuguseid asju ette võtsime. Siis aga hakkasin mina lapsi sünnitama, tema läks Moskvasse tööle... nii me lahku kasvasimegi. Aga äärmiselt, äärmiselt, äärmiselt tore oli teda üle terve igaviku uuesti näha!

Ja nagu juba öeldud, olid ka fotod äärmiselt vaatamist väärt.