Get a life!

Vannisifooni otsiku otsingud viisid mind kohtadesse, kus ma tavaliselt ei käi ja panid harjutama jutu peale saamise oskust kõige erinevamate inimestega.

Eradaim hetk. Balti jaama turg.

Kahe angaari vahel on mehed laotanud lahtikoorunud rohelise värviga lettidele oma kola. Tolmused juhtmepusad, aastatepikkusest kasutamisest plastmassi sisse kulunud määrdunud sõrmejälgedega lülitid ja elektripistikud, pisut õlised autoosad, kergelt roostes kruvid ja mutrid. Lettide all suurtes kastides on torujupid ja muu santehniline kraam.

Mehed on ülekeskealistest vanaisadeni. Mitte väga puhaste ja korralike riietega, valdavalt venekeelsed, habemetüükas põskedega. Õllepudel kõrval või hingeõhk selline, et see on just tühjaks saanud. Ostjaskond on enamasti samasugune, sekka mõni noorem asjalikes tunkedes remondimees vajalikku vidinat otsimas. Ja mina: valges pluusis, kostüümipükstes ja kontsakingades. Turg on ju lahti ainult tööajal, nii et lippasin oma tööriietes korraks kontorist välja.

Jalutan paar korda ridade vahelt läbi, jättes meelde letid, mille all on näha santehnika kast. Teen juttu ühe, teise ja kolmandaga, näitan oma sifooni ja otsikut ning kurdan olukorda. Müüjad on abivalmid, tuustivad oma kastid mitu korda põhjani läbi. Pärast kolmandat letti, kui vajalikku asja ikka ei leidu, hakkavad nad juba ise üksteisele hõikuma ja küsima. Tekib omamoodi sotsiaalne kommuun minu otsiku otsimiseks.

"Mul on osa asju laos, lähen vaatan," lubab üks. "Vaata sina minu letti!" Viimast ei ütle ta õnneks mulle, vaid oma naabrile. "Sina oota!" See on juba mulle. Võtab minu otsiku ja lahkub.

Paar minutit vaikust. Silmitsen letil olevat kirjeldamatut kola. Silmitsen letti valvama volitatud naabrit. Naaber on kergelt punetava ja paistes näoga ning mustade küünealustega parkunud kätega. Väga sõbralik ja küllap on tal igav.

"Istu, istu!" näitab ta oma kõrvale kastile. "Tal läheb aega."

Istun. Naeratan tänutäheks.  

"No mis, läks katki?" küsib ta osavõtlikult, jutu alustamiseks.

"Läks katki," noogutan. Polegi ammu vene keelt rääkinud, nii et kõige kindlam moodus keeleoskuse näitamiseks on vestluskaaslase sõnu lihtsalt järele korrata.

"No, ja ise parandad siis või?"

"Ei, santehnik on. Mina ei oska. Mina ainult ostan."

"Eh - abikaasa peaksid saatma siia seda ostma. Ja lase mehel see peale kah keerata, pole vaja santehnikule maksta. See pole keeruline töö, mis sa asjata maksad."

"Mul pole abikaasat."

Vestluskaaslane sügab kukalt ja ohkab.

"Üksi on raske. On naisel, on mehel. Ma olen ka üksi olnud, ma tean. Koos on ikka parem, vaata, linnudki punuvad ju koos pesa. Ja naisele on vaja meest ja lapsi."

"Jaa, muidugi... Aga elu on keeruline."

"Jah, keeruline... Õlut tahad?"

Ega mul poleks sobinud keelduda, aga õnneks jõudis leti peremees tagasi. Ilma vidinata. Oli olnud küll kõiksuguseid ostikuid, kuid vale keermega.

"Nii uusi ei ole," kahetseb peremees.

"Aitäh teile, et otsisite. Eks ma vaatan veel ringi."

"Küll sa selle leiad," lohutab mu ooteaja vestluskaaslane.

Rüüpab mõtlikult õlut. Kui ma juba lahkumas olen, lisab toetavalt: "Ja küll sa ka mehe leiad. Oled veel ju noor, jõuad."

Tuju tegi heaks ja tundsin end nagu elumere lainetes erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse sukeldunud Hemingway.

Mu vannil on katki läinud otsik*, mis keeratakse läbi vanni äravooluaugu vanni all oleva sifoonitoru otsa ning mille sisse käib ülevalt vannikork. Ülemise keerme kohale on tekkinud poolt jubinat läbiv pragu, nii et kui vannist vett välja lasta, lekib osa vanni alla ja sealt alumistele naabritele kaela.

Nüüd on mul hädasti vaja samasugust asja!

Ülevalt läbimõõduga 6,2 cm, alt 4,1 cm ja keermestatud osa pikkusega 2 cm. Olemuselt vanaaegset, nõuka-aegse sifooni otsa sobivat, millist kaasaegse santehnika poodides enam ei leidu.

Kes teab soovitada kohta, kus vanu plastvidinaid müüakse? Või on kellelgi juhtumisi üks selline garaazhis, kuuris või sahtlipõhjas vedelemas?

Sest ilma selle vidinata on mul tõeline jama ning vann praktiliselt kasutamatu. Või tuleb hakata maha lõhkuma poolt seina ja kõiki torusid vahetama.

"Dumal, sto jerunda - a vot kak," võttis asja kokku santehnik, kui lahkus juba kolmandat korda mu vannitoast suutmata asja parandada.

Saaga on iseenesest tragikoomiline. Santehnik käis esimese korra, tuvastas probleemi olemuse ja suunas mind poodi uut sifooni ostma. Et vahetab välja mitte ainult selle ülemise vidina, vaid ka vannialuse osa, et oleks tagatud uue otsiku sobivus sifoonitoru otsaga.

Nii, ostsin. Järgmisel päeval tuli santehnik taas. Müttas asjad paika ja tuvastas, et ühe varem 90-kraadise torujupikese asemel tuleks uue sifooni jaoks osta 45-kraadise nurgaga jupike.

Nii, ostsin. Igaks juhuks käisime seekord poes koos santehnikuga, kes aitas õige suuruse ja nurgaga eseme ("muhvidega poogen", oli kirjas kassatshekil) välja valida. Aga pärast seda pidi santehnik juba järgmisele objektile minema, nii et lubas homme tagasi tulla.

Tuligi. Müttas asjad paika ja tuvastas, et uuest õigema nurgaga torust hoolimata jäävad torude otsad omavahel ühest kohast umbes viiemillimeetrisse nihkesse ja ühendada ei saa. Sifooni otsa saab küll igale poole keerata, aga toru ots on kindlalt paigas ja vale nurga all.

Käisime veel kord kahes santehnika poes ja tuvastasime, et niisugust sifooni nagu minu vanni alla vaja oleks, ei ole.

Võimalikud lahendused:

1. Panna vana sifoon tagasi ning otsida kuskilt uus ülemine ots (see pildilolev).

2. Lõhkuda välja kinniehitatud vann ja vahetada välja vanni otsaseinas olev vana jäik toru, asendades selle uuega, mille otsa saab samamoodi liigutada ja keerata nagu sifooni oma.

Need pakkus välja santehnik.

3. Panna paika uus sifoon, keerata ots väljapoole ja panna selle otsa voolik, mille teine ots on vanniskäigu järel pistetud kas kraanikaussi või kempsupotti.

Selle mõtlesin ma ise välja. Santehnik põrnitses pikalt ja märkis mitte eriti veendunult: "V printsipe, mozno." Ja soovitas siiski lihtsaima variandina siiski otsida seda va otsikut.

Nii et - appi! Soovitage vanu santehnika poode või palun müüge/kinkige mulle see asi.

Baltijaama turu ma juba mõtlesin välja. Homme tuleb ekspeditsioon sealsete kolamüüjate juurde.
_____
* Kuna mu santehnik on venelane, tean ma küll kõikide siin ja edaspidi jutuks tulevate santehniliste vidinate venekeelseid nimetusi, kuid ei oska neid eesti keelde panna. Seepärast kasutan oskussõnu otsik, vidin, jupp jne.

____
Täiendatud päev hiljem: Nüüd sai korda! Uus jubin (enamvähem sobiv) leitud ja paika kruvitud. Jubina leidmise järel olin santehnikas juba nii käpp, et jõudsin enne santehniku saabumist ise sifooni paika panna, nii et tema rolliks jäi kõik ainult korralikult kinni keerata.

Jubina sain FEB sanitaartehnikast ning tegelikult on see valamu jaoks mõeldud otsik. Ja natuke vale keermega. Aga  püsib, vähemalt praegu. Ptüi-ptüi-ptüi ja kolmekordne koputus vastu puud.

Kunagi lugesin raamatut Araabia Lawrence´ist, brittide Esimese maailmasõja rahvuskangelasest. Mehest, kes oli ühtaegu nii teadlane, araabia ajaloo ja kultuuri uurija, ambitsioonikas sõdurpoliitik ja Briti salaluuraja. Mehest, kes ülla eesmärgi - tervikliku Araabia riigi loomise - nimel üha enam ja enam iseennast kaotas.

Nüüd nägin ka filmi - osutus, et Leivol oli see DVD kodus riiulis.

Raamatust ma erilisi emotsioone ei mäleta, filmist jäid pikaks ajaks painama vastakad mõtted. Sellised filosoofilised.

Näiteks kas mina Lawrence´i asemel oleksin olnud suuteline hõimudevahelise riiu lõpetamiseks surnuks tulistama sõduri, kellega olen tulest ja veest läbi käinud. Lihtsalt sellepärast, et tema oli tapnud vastashõimu liikme ja vastashõim peaks nüüd tapma tema, millele omakorda järgneks tema hõimukaaslaste vastuaktsioon tapja tapmiseks... Ning kui ainus viis seda jada lõpetada oleks hukkamise võtmine enda, hõimuta mehe peale.

Ehk üldistatult: kus on piir, millest alates eesmärk enam ei pühitse abinõud?

Aktuaalne küsimus, kui isegi tsiviilelus tuleb oma piire mõnikord üsna kaugele nihutada...

Ööpäev on teinud tugevat tuult, nii et täna ennelõunal oli suund selge - kajakk autokatusele ja Piritale. Sest tavapärase kajakisõidu kõrval on meil Leivoga ka selle harrastuse erivorm, kajakisurf tormisel merel.

Pirita rannahoone lähedane meri oli tihedalt kaetus surfarite ja lohesõitjatega, kuid õnnestus meilgi oma kajakk vette lükata. Sel moel, et istud riietumiskabiinide kõrval ehk siis suhteliselt kuival maal paati - ja ootad lainet, mis kaldale pahisedes kajaki liivalt lahti kergitaks. Siis mõned kiiremad liigutused käte ja aerudega, ja oledki merel. Tavaliselt küll selg ees, sest lained kippusid kajaki just niisugusesse asendisse lükkama.

Lained olid... lihtsalt vägevad. Ja võimsad. Juba põlvekõrguses vees pahisesid nad üle kajaki nagu müür. Suud-silmad pidevalt vett täis, keerasime kajakinina mere poole ning murdsime läbi lainete ning nendel sinna-tänna kihutavate või vees hulpivate surfarite vahelt kaldast eemale. Ütleks, et avamerele, aga see oleks ülepingutamine: kaldast eriti kaugele ei tasunud minna, laine läks liiga suureks ning paadi ümber minnes olnuks tüütult pikk tee tagasi.

Sest ümber läheb kajakisurfil uskumatult kergesti. Vastu lainet sõites mitte, ikka surfamise käigus. Oled end taas ümber pööranud, paadinina kalda poole, ja ootad selja tagant lähenevat Suurt Lainet. Õigel hetkel tuleb aerudega kibekiiresti tõmmata, kajakiga laineharjale saada - ja läääheeb!!! Kohutavalt kiiresti, kohutava hooga. Fantastiline tunne.

Kui aga seda laineharja täpselt ei taba või Suure Laine jaoks veidi vale nurga alla jääd, on kajakk kummuli enne kui sellest õieti arugi saad. Hetk puristmist kihutavas veemassis, pinnalekerkimine, hingetõmme ning kiire pilk ümberringi: kus paat, kus aer, kus kaaslane? Surfiranna lisaboonusena ka: kus surfarid? ega keegi neist otse siiapoole lenda? ... Lisaks tuleb hoiduda ka paadi eest, kui kogemata oled temast allatuult jäänud: järgmise lainega võib muidu kõvasti haiget saada.

Ühel ümberminekul õnnestus mul lainest kerkides sattuda peadpidi paadi sisse, täpselt istumiskohta. Hingetõmme, silmad lahti... Esimesel hetkel ei saanud arugi - mis värk see siis nüüd on? Kus ma olen?... Mõistes, et paadi all, ja tundes, et kohe on tulemas järgmine laine, haarasin kätega auguservast, et end paadi suhtes paigal hoida ja lasin end koos paadiga edasi kanda. Laine vaibudes väike sukeldumine ja olingi paadi alt väljas. Kusjuures, aer oli mul huvitaval kombel kogu aeg hoitud ja alles :)

Kõik see võttis tõenäoliselt vähem aega kui selle kirjeldava lõigu lugemine, aga Leivo jõudis juba ehmuda, et kus ma olen. Jõudis mõelda sedagi, et kui ma paadi poolt oleksin uimasek löödud, peaksin ju ometi juba pinnale kerkima... Mina olin aga kindlalt paadi all peidus nagu Jack Sparrow "Kariibi mere piraatide" põgenemisstseenis ning välja ei paistnud mitte midagi. Nii et suur oli olnud kergendus, kui ma lõpuks, täiesti elus ja terve, lainest välja ilmusin.

Noh, mitte küll täiesti terve. Küll mitte sellel korral, vaid ühel eelmisel ümberminekul sain ilmselt aerulaba servaga ninajuure pihta lopsu. Nii et mitte just väga kaunis muhk keset nina ja laupa. Õnneks ka väike haav - jah, just õnneks, sest veri jooksis välja ja nii ei teki sinikat. Loodetavasti. Ja meres keset vett polnud see üldse teab mis valus ega seganud edasist tegutsemist, nüüd, hiljem, valutab hoopis ebameeldivamalt...

Elamusrohked hetked olid. Kui tuul püsib, lähme homme jälle :)

Pilte saab näha Leivo juurest.
_____

Erimärkus riietuse kohta: Seljas olid meil kalipsod ja muidugi päästevestid.

Tänane Hansapanga jooks toimus koostöös Avoniga rinnavähi vastu võitlemise tähe all. Õhupallid, plakatid, annetuste tegemise võimalus... Väga armas. Väga kena.

Iseenesest oli ju kena ka Ärielu soov ürituse raames tasuta oma ajakirju jagada.

Kui ainult poleks jagaja hoidnud ajakirjavirna tagurpidi, tagumine kaas ülespoole. Sest seal oli Makrofexi reklaam: pihkudega lopsakaid rindu varjata püüdev paljas naine, juures kiri "Täidab hästi". Paistis, nagu oleks jagatud sellist plakatit.

Esimene hetk oli õõvastav. Et mis mõttes - naine, kellel vähi tõttu on rinnad ära lõigatud, saab abi Makroflexist?... Siis jõudis muidugi kohale, et tegu on mitte rinnavähiplakati, vaid ajakirja suvalise tagakaanega ja üldse on see kõik lihtsalt rumal juhuste kokkulangevus.

Aga siiski!!!!

Igatpidi on see reklaam nõme, aga selles kontekstis, nagu öeldud - õõvastav.

Lugesin paari ööga läbi veel kaks Dan Browni menukit - "Inglid ja deemonid" ning "Pettepunkti". Esimese, "Da Vinci koodi" lõpetasin mõni kuu tagasi.

Nojah. Kui oled lugenud ühte, oled lugenud neid kõiki, oli esimene emotsioon "Inglite ja deemonite" järel. Kõik enamvähem sama kui "Da Vinci koodis" - tegelastüübid, mõistatuste jada, religioon ja kunst. Ainult et - üllatus-üllatus - kirik ja paavst osutuvad siin lõpuks siiski heaks, valge kaabuga tegelaseks.

"Pettepunkt" oli õnneks teisest reast - kunstiajaloo asemel tuli tegelastel tunda meteoriidi koostist ning kogu möll toimus poliitika, mitte usumaailma räpaste telgitaguste ümber. Tüübid olid küll enamvähem samad ja lõpus tuli välja topeltmängija, aga palju sa neid erinevaid tegelasi ikka jaksad välja mõelda.

Head põnevikud olid. Pole ju mõtet oodata sellisest zhanrist intellektuaalset vaimutoitu ning siis seda leidmata pettuda.

Juurdlema pani mind aga hoopis küsimus, miks on just "Da Vinci kood" see enim kõmu ja skandaali tekitanud teos. Kas tõesti on nii, et võid kirjutada kõike pähetulevat NASA, presidendi, teaduse ja salaorganisatsioonide kohta, kartmata ei avalikkuse ega asjaomaste hukkamõistu - aga ei tohi vähimalgi määral riivata katoliku kirikut? Halloo, on ju aasta 2006, mitte 1406? Kas pole kiriku nii valuline reaktsioon nagu ajast maas?

Ajast maas on aga ka see sissekanne ise. Seetõttu, et teised on lugenud neid raamatuid juba aasta tagasi.

Juhtus meil vastu nädalavahetust selline lugu, et keset lasanjetegemist kadus elektripliidist vool. Mõnikord on pliit ennegi kaitsmed välja löönud, kui ahi, grill ja plaadid korraga töös - aga seekord oli ilmselgelt midagi enamat: kaitsmete klõpsimine ja koormuse vähendamine ei aidanud.

Esimese asjana tuli muidugi aru saada, kas esmaspäeval tuleb kutsuda elektrit või kodumasinate remondimees. Ehk siis: kas viga on pliidis või juhtmetes.

Sikutasime pliidi tema köögimööbli-vahelisest pesast välja. Kuna ma kogu selles korteris elamise aastate jooksul polnud seda varem teinud, võib igaüks arvata, milline mustuse- ja kultuurikiht sealt avanes! Järgnes põhjalik koristamine - eks ole, igati naiselik asendustegevus tegeliku probleemiga tegelemise edasilükkamiseks - kuid lõpuks tuli ikka elektrivõrgu karmi maailma sukelduda.

Pealamp peas, askeldasime koos Jüriga tähtsate, kuid asjatundmatute nägudega küll koridori elektrikilpi, küll pliiditagust neljafaasilist pistikupesa uurides. Eks ole: kui tegu on poiss-tüüpi lapsega, peab tema ju automaatselt aitama emal selliseid probleeme lahendada - samal ajal kui Kati ja Ode rahulikult toas arvutis said istuda...

Lõpuks halastas meile kuldsete kätega pensionärist korrusenaaber, kes lisaks kuldsetele kätele osutus omavat ka elektrimõõteriistu. (Eks ole - pensionärist naabrid tunduvad mõnigi tüütud, uudishimulikud ja mida kõike veel - luban, et korrigeerin edaspidi oma suhtumist!!)  Mõningase lae all turnimise järel saigi selgeks, et elektrikilbist väljuvas juhtmes on vool, kuid kuskil see kaob ja meie korteri seinast väljuvasse juhtmeossa ei jõua.

Noh, vähemalt selge, et tuli elektrik kutsuda. Ja meie korteriühistu elektriku number on õnneks ka teadetetahvli seinal. Paar päeva saab ju ka pliidita hakkama!

Muidugi ei uskunud elektrik, keskealine vene mees, esmaspäeval minu juttu, et elektrikilbis vool on, aga korteris mitte. Sest eks ole - kust üks naine seda ikka teab, olgugi et väidab, et naaber juba mõõtis ja uuris... Nii et elektriku esimese päeva käik möödus probleemi ülekontrollimise tähe all.

Noh, iseenesest on ju mõistlik asi oma spetsialistipilguga asi üle vaadata ja veenduda, aga millegipärast olin ma siiski eeldanud, et ta pärast probleemis selgusele jõudmist kohe ka midagi ette võtab. Ei võtnud, aga lubas teisipäeval tagasi tulla. Seniks sain ma mõtlemisülesande: kas võtan köögiseinalt maha kapid ja keraamilised plaadid ning otsin üles seinas peituvad jaotuspesad - või lasen korterisse uue kaabli vedada.

Taas olin ma millegipärast eeldanud, et meie korteriühistu elektrik teab, kus korteriplaani järgi juhtmed jooksevad ja jaotuspesad asuvad, mitte ei soovita mul poolt seina neid otsides maha lõhkuda. Aga see selleks. Igatahes polnud mul mingit ettekujutust, kuidas seinal olevat köögimööblit maha võtta ja tagasi panna - ega ka mingit tahtmist seda ette kujutama hakata. Nii et otsustasin sealsamas uue kaabli kasuks.

Kaabli paigaldamine sujus tõrgeteta, kui mitte arvestada seda, et köök ja esik said tsemenditolmu täis. Ning et kaabel läheb nüüd köögikapis pottide tagant, sest nagu öeldud - ma ei hakanud isegi ette kujutama, kuidas sisse ehitatud köögimööblit maha võtta. Ja et hiljem osutus üks keraamiline pliidiplaat mittetöötavat - küllap põles ka pliidis midagi läbi, nii et tuleb mõne aja pärast ka pliidiparandaja kutsuda.

Lisaks kuulsin, et kõik seitse aastat oli meie pliit olnud valesti seina ühendatud - maandus faasis või midagi sellist, ma ei saanud venekeelsest elektrikust päris täpselt aru. Kui aus olla, poleks vist küll ka eesti keeles seda mõistnud - sai küll omal ajal füüsikatunnis ka elektrit õpitud, aga kardan, et sinnasamasse füüsikatundi need teadmised jäidki...

Pliidiga lõpule jõudnud, keeras elektrik aga omal algatusel kinni kõik logisevad pistikupesad ning asendas seal ka mõned juba narmendavad juhtmed. Tasuta. "Poiss veel ei oska, aga küll õpib," seletas selle juures enesestmõistetavalt. Andsin talle kui heale inimesele kohe andeks kõik jaotuskarpide mitteteadmised ning mitu korda kohalkäimised.

Ja last, but not least: lobisesin oma enamvähem õnnelikult lõppenud elektriremondi-saagast ka Leivole.

"Ega sul muidugi ühtegi elektrit õppinud tuttavat meest ei ole?" küsis tema etteheitvalt. "Sellist, kellelt ka nädalavahetusel abi paluda saaks?"

Ee... jah. Kuna mu eksabikaasa meestetöödes just käpp ei olnud, pigem veel saamatum kui mina (see pole etteheide - ma ei abiellunud aastaid tagasi ju mitte tema kui remondimehe, vaid tema kui toreda inimesega), on mu ajust ilmselt täielikult välja lülitunud mõte lähedaselt meesterahvalt abi otsida. Sest eks ole - mees, kes tööl juhib, lips ees, suurfirmade ülebaltikumilisi projekte, ei saa ju mingil juhul mu köögis juhtmeid pidi roomata...

Nüüd olen siis jälle jupikese targem. Nii elektris kui inimestes.

Sain pakkumise: ma saan raha, kui oma ajaveebis aegajalt hea sõnaga ja huvitavalt teatud teemat puudutan. Sest minu blogis olevaid soovitusi (Jazz pesula, Salomoni tossud) ja antisoovitusi (hilisem kogemus Salomoni tossudega) levitatavat tutvusringkondades lausa linkidena. Ning blogid kui uus ajakirjandus olevat võimas, seni veel vähe kasutatud vahend suhtekorralduses ja turundustegevuses.

Iseenesest ahvatlev pakkumine. Põhimõtteliselt samadel alustel toimib ju ka minu diil ISC-ga: saan aegajalt testimiseks teatud asju, mis pärast mulle jäävad, ja hiljem kirjutan sellest.

Ainult et need kirjutised avaldatakse ISC kataloogis või kodulehel, mitte siin.

Selles ongi vahe.

Mina pean oma ajaveebi eelkõige endale - tähendamaks üles asju, mis mulle on tol hetkel olulised. Kui see on veel kellelegi oluline, on lisarõõm. Ajaveebi vahendusel olen saanud kolm väga toredat inimest ka päriselu-tuttavateks, mulle on tehtud kaks tööpakkumist organisatsioonidelt, kellele mu mõtteviis on meeldinud ja saanud siinkirjutatu alusel võetud kontaktist uusi andmeid oma kaugema suguvõsa kohta. Siin kirjutatu põhjal on paar inimest hakanud tegema seiklussporti, siinse keskkonna vahendusel on maha müünud oma auto ning siin oma slängisõnavara jagajad on olnud abiks mu tütre Kati vabariikliku olümpiaadi auhinnakoha saavutamisel.

Nii et kui peaksin ajaveebi pidamist kuidagi defineerima, ütleksin mina, et ajaveeb on tore lisaväärtus mu hetkel kehtivale elule. Ma ei tee siin ajakirjandust, ei aja mingit eesmärki taga ega püüa kedagi mingis suunas mõjutada.

Ja ma ei kujuta ette, et hakkaksin teenimise nimel kirjutama asjadest, mis mulle tegelikult olulised või muljetavaldavad ei ole.  Enamik asju ju ei ole - ilmselt mitte keegi ei mõtle iga päev aktiivselt ja kirega poodidele, kust ta oma sisseoste teeb, riietele, mida ta kannab, mööblile, mis teda ümbritseb, teenustele, mida ta tarbib... See lihtsalt on. Eristuvad on väga hea või väga halb kogemus või mingi uudsusemoment ja sellisel juhul kirjutan siin kindlasti ka edaspidi. Aga omal algatusel, kelleltki varjatud tasu saamata.

Aga vähemalt ühes punktis olen pakkumise tegijatega ka nõus: blogid ON võimas ja seni vähekasutatud vahend turunduses ja suhtekorralduses. Ainult et seda kasutamist tuleks teha avatult ja avalikult. Kutsuda blogijaid avalikult testgruppi või akrediteerida neid avalikult mingile üritusele, pöörduda avalikult palvega mingit protsessi jälgida ja kajastada. Muidugi on siis lausa kena ka mingit tasu pakkuda, mitte niisama tasuta teenet oodata.

Sel juhul võib blogide kaasaja olla ka enamvähem kindel, et üleskutsele reageerivad inimesed, kellele see teema on keskmisest olulisem. Nii sünnivad ka keskmisest huvitavamad ja huviäratavamad kirjutised.

Sügisjooks peaks edaspidi laenama Õllesummeri ja Pärnu Konverentside kasutatud lauset "Kõik on kohal". Sest kui ikka osaleb 8459 inimest, siis jääb üle ainult nõustuda Sportnetiga:

"Tänavust SEB Ühispanga Tallinna Sügisjooksu võib lugeda läbi aegade Eesti suurimaks jooksuürituseks ja suurimaks rahvaspordiürituseks taasiseseisvunud Eestis.  Arvukate harrastajate kõrval oli nii poolmaratoni kui 10 km distantsil stardis suur osa Eesti jooksuparemikust."

Mina, Kati, Jüri ja Ode - kõik jooksime 10 kilomeetrit. Mina proovisin elus esimest korda "teaduslikult" joosta ehk siis jälgisin, et iga kilomeeter saaks läbitud ühtlases tempo, viie kuni viie ja poole minutiga. Üllatavalt hea oli: muidu kipub alguses hinge kinni kihutama ja siis pärast ei jaksa. Nüüd aga oli lõpuni hea kerge tunne. Oleks võinud kilomeetri läbimise aega isegi lühemaks plaanida, sest nüüd jäi lõpus jõudu kõvasti üle. Mine või teisele ringile!

Teisele ringile ma siiski ei läinud, kui mitte pidada teiseks ringiks sörkimist-jalutamist finisheerujatele vastupidisel suunas. Mul nimelt oli Odega kokkulepe talle vastu minna, et tal lõpus viimastel kilomeetritel liiga igav ja tüütu ei oleks. Meeldivaks üllatuseks sain joosta vaevalt kolmveerandteist kilomeetrit, kui Ode juba tuli. Tol hetkel küll kõndides, kuid sealtmaalt kuni finishini me siiski jooksime ja päris heas tempos. Ode oli väga tubli - usun, et võib liialdamata öelda, et tema taha jäi sügisjooksul veel tuhandeid inimesi :)

Kes siis aga Sügisjooksul kohal olid? Lisaks arvukatele sõpradele-kolleegidele-tuttavatele oli rajal kaamel (kaks inimest riidekanga all, kaamelipea kõige ees), meesstripparid (jajah, jooksid stringides - kõik naised ümberringi pärast arutasid, et kuidas küll joostes sealt midagi välja ei tule), nunn, arlekiin, rohkelt parukakandjaid - ja muidugi palju-palju tavalisi rõõmsaid inimesi.

Kati läheb tänavu üheksandasse, Jüri seitsmendasse ja Ode Liis kuuendasse klassi.

Katil on see oluline aasta - ikkagi viimane klass põhikoolis. Kevadvaheaeg möödub tal nüüd gümnaasiumitesse sisseastumiskatseid tehes. Küllap saab ta enamikku neist, kuhu proovib, ka sisse, ja siis tuleb raske valimishetk. Ja küllap ka paljudest sõbrannadest lahkumine, sest kõik neist ei ole just helgete peadega. Ja/või ei oma ka õppimist väärtustavat kodu, nii et on lausa õnn, et läbi ähvardavate istumajäämiste on nende sõpruskonnal õnnestunud koos lõpuklassi jõuda...

Materiaalne pool kah. Tavapäraselt nurisevad kõik - alates lapsevanematest ja lõpetades ajalehtedega - töövihikutele kulva raha üle. Nojah - Katil ja Odel oli see mõlemal 390, Jüril 549 krooni. Küll aga on mul siiras heameel põhikooli õpilaste tasuta koolitoidu üle, millest nüüd pere-eelarvesse iga kuu ligi tuhandekroonine kokkuhoid tuleb.

Kuna ma polnud päris kindel, kas tasuta koolitoit ka tänavu jätkub, olin koolialguse-kontole, kuhu kevadest saadik vähehaaval raha tõstsin, varunud ka septembrikuu koolitoidu raha. Nüüd, kui oli kindel, et see üle jääb, realiseerisime selle sihipäraselt: läksime lastega 1.septembrit tähistama. Veetsime neljakesi toreda õhtu hiina restoranis Jasmine, mille internetist suvaliselt nime järgi välja valisime.