Get a life!

Pühapäeva õhtu võib kokku võtta märksõnaga: elu esimene jäätee. Muidugi mitte see pudelis olev, vaid saarte ja mandri vahet kulgev.

Teadsime Leivoga, et jääteed on pealesõiduks avatud kuni 18:30, nii et kell 18 jäätee algusse jõuda tundus enam kui piisav. Aga oh ehmatust ja üllatust: jäätee alguse juurde viis suvise praamijärjekorraga võrreldav saba. Tekkis juba hirm, kas üldse veel jääle jõuamegi või tuleb taas Saaremaa laevakompaniid rikastada.

Aga jõudsime. Ilm oli ilus ja kaua valge, nii et kell 18:45 saime meie jäätee stardi.

See oli meile mõlemale esimene kord jääteel sõita - on küll käidud kaldaäärsel jääl libedustrikke tegemas, kuid mitte üle lahe sõidetud -, nii et oli päris kummastav tunne. Et oled autoga seal, kus suvel sillerdab helesinine vesi. Sügav vesi.

Ja Kuivastus oli plaktialusele kleebitud suur kiri: "Ehitame silla - a staringne jäätee!" Hulk aega mõistatasime, mida tähendab inglise keeles "staringne" ja kas see hoolimata inglise keele pärasest umbmäärasest artiklist üldse on inglise keel, enne kui taipasime, et tühimiku kohalt on lihtsalt üks a alla kukkunud ja tegu on täiesti eestikeelse sõnaga :)

Tulid tulemused uuringust, kuidas ettevõtted ja organisatsioonid meediaga suhelda oskavad. Minu tööandjafirma ruulib täiega praktiliselt kõigis kategooriates, mille üle on mul muidugi väga hea meel. Kui uuringutulemused avalikustatakse, eks siis läbiviija räägib lähemalt ja täpsemalt.

Aga... Isiklikult olen ma juba kolmandat aastat seadnud endale eesmärgi saada ajakirjanike poolt valitud parimaks pressiga suhtlejaks. Aga ei valita, ikka kõlgun teise-kolmanda koha kandis. Tänavu nüüd siis otsustasin, et loobun. Ega ma tööd edaspidi halvemini ei tee, kuid ei pea seda konkurssi enam oluliseks. Aitab. Sest paistab, et võidu saavutamiseks oleks kasulik töötada avalikus sektoris: kui ka parteid avalikuks lugeda, esindavad pea kõik uuringu kokkuvõtte pingereas välja toodud just avalikku sektorit. Ilmselgelt on nende mõju ühiskonnas ju laiem ja ajakirjanike kontaktivõrgustik suurem kui näiteks telkos töötades ja erafirma kitsamaid huve esindades. Aga no ma ikka tahtsin!!! Nii et ikka on natuke kurb tunne.

Alati, kui mul on motivatsioonikriis ja on vaja endal kuidagi toonust tõsta, loen üht Petsi kunagist kirjatükki. Täna lohutan end ka sellega, et paar päeva tagasi ütles mulle olulise arvamusega inimene, et mulle võiks suhtekorraldusteo anda selle eest, et ma temasuguste põikpeadega jännata viitsin. Ja veel üks tervitab mind alati, kui ma puhkuselt tagasi tulen - et siis hakkavat asjad jälle kiiresti liikuma.

Veel natuke selliseid mõtteid -  ja ongi päike jälle väljas!

Kokkuvõttes on aga mu jutu mõte, et ma hakkan ka ise edaspidi rohkem kiitma. Avalikult. Et võibolla on see kellelegi ebameeldival hetkel abiks. Tõepoolest, kiitke rohkem!

Brokebacki mägi on päris karm film.

Naisena pean tunnistama, et ega ma sellest meestevahelisest värgist, mis on enam kui sõprus, ikka lõpuni aru ei saa ja seda ka ei aktsepteeri. Aga seal filmis polnudki sugu äkki tähtis. Oli kaks inimest, kes sisimas teineteisega seotud, kuid kes ühiskonna, teiste või iseenda pärast ei saanud oma elu ühiselt veeta.

Võib muidugi skeptiliselt mõtiskleda, kas Brokebacki mäel juhtunu olnuks neile sama oluline ka siis, kui nad noorena oleksid teinud otsuse ühise elu kasuks. Sest seda karmi karedat vabadust, mis praegu neid varastatud kohtumisi õnneks sidus, poleks siis ju enam  olnud. Ka nende kooselus olnuks siis kohustused, rahapuudus ja kõik muu, mis argipäeva juurde käib. Võibolla tegid nad seepärast hoopis õige valiku? Et elus säilis igatsus millegi enama, mingi nimetu vabaduse järele... Mis siis, et see neid õnnelikuks ei teinud.

Võibolla. Aga tegelikult arvan ma siiski, et tegu on hoiatusfilmiga kõigile neile, kes oma ainsas ja isiklikus elus liiga ettevaatlikke, nii-nagu-peab lahendusi otsivad. Mulle siis ka.

Kati õpib vabariiklikuks emakeele olümpiaadiks ning mina kuulan kõrval, sest valjusti lugedes on Katil kergem süveneda, nagu ta ütleb. Põhimaterjaliks on "Keele ja Kirjanduse" artiklid eesti keele kohta - aga neid kuulates ei saa mina küll aru, mis keeles need kirja on pandud.

Või mida arvata lausetest:

"Vaadeldavad nähtused puudutavad järgmisi grammatikavaldkondi: kvantoritega tarindid, atribuutkonstruktsioonid, kaassõnad, eitus, kas-küsimused, ühendverbid ja aspekt, verbi ajavormid, tulevikule viitamine."

"Eesti keel on oma ökonoomses flekteerivuses jõudnud niikaugele, et vormide ebaselgus ja homonüümia rohkus on hakanud ohustama keele väljendustõhusust ja töökindlust."

Ahhhh?

Ja selliseid lauseid on lehekülgede ja lehekülgede kaupa.

Igatahes, kui Kati seal olümpiaadil tarindite või flekteerivuse osas mõne punkti saab, olen ma täiesti sillas.

Kui elad suures korrusmajas nagu mina, siis heal juhul saad teretuttavaks oma trepikoja inimestega. Kõiki teisi näed kord aastas ühistu koosolekul, kust meelde jääb paraku naaberkonna nõmedam ots - need, kes nurisevad, et kojameestele liiga kõrget palka makstakse või liiga kallis katuseremont tehti ja kes iga mõistliku argumendi peale küsivad, mida tegi argumendi esitaja Nõukogude okupatsiooni ajal.

Mõistlikuma otsa majanaabritega on aga suurepärane tutvumisvõimalus autoomanike ühise talvise mure, lume, vahendusel.

Nimelt on meie ühistul - vastu tulles mitte-autoomanike ja säästurezhiimil elavate automanike soovile - kojameestega selline diil, et lund roogitakse ainult kõnniteelt. Majaesisel sõiduteel ja autode parkimiskohtadel vaatavad autoomanikud ise, kuidas hakkama saavad.

Reeglina käib see hakkamasaamine nii, et lahtine lumi sõidetakse lihtsalt autodega kinni, kus ta siis aegamisi jäästruktuuri omandab ja siis kevadel maikuuni sulab. Aga kui sajab lühikese aja jooksul palju paksu lund, siis see süsteem paraku ei toimi. Autod pähmerdavad pehmes lahtises lumes, vilistavad kummi, jäävad kinni ja pargivad ristipõiki vabamatele lappidele, nii et parkimisruum on ebaotstarbekalt kasutatud ja hakkab nappima. Igal talvel seda probleemi ei ole, sest ilmataat jagab lund mõistlikult, aga mõnel talvel on küll. Ka tänavu, kus mitu päeva järjest on uut pehmet lund peale vohminud.

Paar aastat tagasi tüdinesin ma sellest ära. Võtsin väikse lumelabida ja rookisin igal hommikul puhtaks selle koha, kuhu minu auto oli pargitud. Mõtlesin, et viie tööpäevaga viis puhastatud kohta annab juba päris hea efekti ja et ehkki ma olen üsna hiline tulija, ehk saan varsti ka ise õhtul juba puhtale platsile parkida.

Ootamatu boonus oli see, et mind, noort naisterahvast, lumelabidaga nähes astusid teised autoomanikud juurde jõudu soovima ja juttu ajama. Kirusime koos lund ja kojameeste süsteemi ja järgmistel hommikutel oli ka mitmel teisel lumelabidas kaasas. Kokkuvõttes oli maja ees kiiresti puhtam, kuivem ja muretum tunne.

Oli muidugi ka selliseid, kes ütlesid, et nemad küll ise lund ajama ei hakka - milleks, niikuinii pargib puhtaks roogitud kohale selle vabanedes keegi teine ja tema teistele tasuta tööd ei tee. Üks keskealine mitte-just-proua märkis otse, et tema küll sibiks ja kojameheks ei hakka. Võibolla teen ma talle liiga, kuid millegipärast on tunne, et tema oli ka üks nendest, kes printsipiaalselt keeldus kojameestele rohkem palka maksmast selle eest, et nood ka autode parkimiskohad puhtad hoiaksid.

Aga täna hommikul oli igatahes jälle tore tunne koos veel kahe autoomanikuga oma autode eest lund rookides üksteisele jõudu soovida.

Pühapäeval käisime jälle jääronimas. Ei tule just sageli ette, et mina, MINA, olen sunnitud ronima alt- või õigemini kõrvaltjulgestusega! Aga nüüd tuli: pidin kulgema horisontaalis Ilmandu panga ülemise kolmveerandi peal. Teel jääpuure kah keerama, et kukkumise korral pisutki vähem kukkuda oleks.

Kole oli. Mind valdab altjulgestuses ronides mingi abstraktne hirm, hirm mitte kukkumise enda, vaid haigetsaamise ees. Kolm kuni viis meetrit pendlisse kukkuda on küll juba iseenesest ehmatav, kuid rohkem kardan vist siiski näoga vastu seina põrkumist või enda kirkadega vigastamist. Kui üldse saab hirmu nii selgepiiriliselt sõnades väljendada.

Igatahes jälgis üks silm kogu aeg pendli pikkust ja arvestas, milline on sein seal kohal, kuhu ma tol hetkel kukkudes pidama jääksin. Aga õnneks ma ei kukkunud ja pärast oli enda üle peaaegu uhke tunne. Peaaegu sellepärast, et eks ma ikka niutsusin seal liiga palju. Ja pärast olin nii ähmis õnnest jälle kahe jalaga maa peal olla, et unustasin oma jope sinna maha. Õnneks on ISC Test Team kirjaga jopesid loetud hulk, klubikaaslased tähelepanelikud ning nii jõudis minu jope õnnelikult Jaani juurde.

Täna on kõik jala- ja käelihased haiged. Altjulgestuses ronides omandab kirkalöök hoopis uue kvaliteedi, märkis kord Kaido, ja tõsi ta on: ülaltjulgestuse puhul, kui julgestuspunkt on sinust kõrgemal ja seinast lahtikukkumise korral sinnasamasse kukkumiskoha kõrvale turvaliselt kõlkuma jääd, pole ma kasse-kirkasid mitte kunagi pooltki nii kõvasti jäässe tagunud kui eile.

 Ja loomulikult nägin ma unes jääronimist. Et olen mingil lõputul seinal ja pean sealt üksi üles ronima. Siis, kui järjekordne puur jäässe ei läinud ja ma keeramise pingutusest tasakaalu kaotades kukkuma hakkasin, õnneks ärkasin.

Leivol oli laupäeval sünnipäev ja seda sai suurema seltskonnaga Lost Continentis vääriliselt tähistatud. Ja mina mõtlesin, et panen selle puhul kirja paar mälestust Leivost meie tutvuse algusest.

Esimene kohtumine oli ammu-ammu, väga mitu aastat tagasi. Leivo roll sel kohtumisel oli olla IT-firma konsultant ja mina olin kliendi esindaja. Meid oli seal palju, nii firma kui kliendi poolelt, ja Leivo oli koosoleku juht. Tal olid plaatinablondid natuke lokkis juuksed, valge pintsak ja kõige selle valge juures väga tumepruuniks päevitunud nägu ja sinised silmad. Ent mulle jäi ta meelde mitte juhirolli või välimuse tõttu, vaid et ta rääkides sageli mulle otsa vaatas ja naeratas, nagu oleksime vanad tuttavad. Mina sellel koosolekul eriti sõna ei võtnud, sest jutt väljus kiiresti mulle arusaadava keelekasutuse piirest ja mul oli hea meel, et selles osales meie IT-juht, nii et seda üllatavam oli mulle otsa vaatamine. Murdsin pärast veel hulk aega pead, et kas ma olen seda meest varem kuskil kohanud - no ei olnud.

Nüüd ma muidugi tean, et Leivo vaatabki koosolekul kõigile otsa ja naeratab neile, nii et liiga eufooriasse ei oleks mul maksnud sattuda. Ja et tegelikult olin ma teda Künnapi klubi raames põgusalt kohanud ka, kuid ei tundnud teda blondiks värvituna ära... Aga igal juhul tore meenutus.

***
Järgmine mälupilt pärineb Elbruselt, kuhu olime läinud klubi grupiga. Leivol olid siis pikad tumepruunid lokid ja karvakasvanud nägu. Ning tundus, et me klappisime hästi - mägedes saab sellest alati kiirendatult aru. Eestis olime juba aastapäevad ühise projekti kallal töötanud, kuid töötutvus annab aimu ainult sellest, kui hea professionaal keegi on. Muidugi on isiklikul tutvumisel heaks eelduseks teadmine, et võid inimesest ka tööalaselt lugu pidada, ning minul oli see teadmine olemas. Niisiis avastasin, et Leivoga saab huvitavalt rääkida ka kõigest muust kui tööst.

Meenutuse sisu on aga tegelikult hoopis see, et ühel aklimatiseerumistõusude vahelisel puhkepäeval tuli meil Leivoga pähe laagri ümbruskonda kolama minna. Kolasime üpris kaugele ja jõudsime Elbruse nõlvale. Tehtud-mõeldud, ja hakkasime üles jalutama. Jalas sandaalid ja lühikesed püksid, seljas minul õlapaeltega topp ja temal T-särk kirjaga "Amsterdam. Red Light District" (miks see kiri oluline on, selleni jõuame).

Päike paistis, asalea-taolised lilled õitsesid. Ja mäekülg edenes juttu ajades nii kiiresti, et varsti olid sandaalide all esimesed lumelaigud. Turnisime ikka edasi.  Ja äkki päike läks pilve taha ja hakkas puhuma vinge tuul. Siis oli muidugi õige aeg meenutada guru mantrat: "Noored, mägedes on ilm muutlik!" ja kähku ots ümber pöörata.

Aga no oli ikka kuradi külm. Ma lõdisesin oma pluusikeses ja olin näost täitsa sinine, nii et Leivo, kel muidugi kah ülearu soe ei olnud, võttis oma T-särgi ja sundis mulle selga. Põhjendusega, et temal on pikemate säärtega püksid, nii et ta võib küll palja ülakehaga mäest alla matkata.

Mul oli nii külm, et täiesti piinlikkust tundmata võtsin tema särgi vastu. Küll aga saabus piinlikkustunne alla ja tagasi päiksesse jõudes. Ei, mitte sellepärast, et olin lasknud oma kaaslasel rüütellikult külmetada - hoopis sellepärast, et avastasin ühel hetkel, et käin ringi nagu Amsterdami lõbutänava reklaam.

***
Mälestusi on muidugi hästi palju, aga ka need kaks varaseimat ütlevad mulle tagantjärele, et Leivo on üks tore inimene. Muuhulgas on ta ka mu elupäästja. See kõlab väga pateetiliselt, aga on tõsi: just Leivo oli see, kes Aconcagual keset tormiööd märkas, et ma enam praktiliselt ei hinga, ja mulle päästetööd organiseeris.

Meil oli hiljuti põlvkondade konflikt. Mammu vaatas telekast Peeter Võsa saadet, kus kaks teismelist rääkisid, mida türklased läbi MSNi webcami näitavad. No teadagi mida. Mammu muidugi tormas kohe küsima, kas ka Kati ja Ode MSNi kasutavad ja kas ka neil on Rate konto, kust türklased msn-aadresse nopivad (hmm, ma oleks tahtnud kuulda, kuidas virtuaalmaailmas mitte just kodus olev Mammu need küsimused omas keeles sõnastas! aga kahjuks olin ma siis veel tööl). Igatahes sai ta vastuseks üldarusaadava jah ja oli selle peale täiesti endast väljunud veel ka siis, kui mina koju jõudsin. Et lapsed ei tohiks arvutit kasutada, kui mind kodus ei ole, ja et kõik niisugused asjad (MSN ja Rate siis) tuleb arvutist kohe välja lülitada.

Ma siis püüdsin teda rahustada, et ega see asi nüüd nii hull ka ei ole ning igasugustel keelamistel ja kinnikeeramistel pole mõtet, kui kontrolli sellele ei suuda niikuinii tagada. Ja et muidugi ei arva ma, et türklastega MSN-chattimine peab vältimatult tänase nooruse juurde käima. (Vahelepõikena - pakkusin suvel isegi tüdrukuteajakirjale Stiina, et nad võiksid türklaste teemal probleemloo teha, kuum teema ju). Ent jah, üldiselt suhtun ma türklaste-värki rahulikult - lastehaigus, läheb mööda.

Aga minu noorem põlvkond arvab asjast õnneks hoopis nii. Kirjutab Kati:

Eile õhtul oli kanal 2 üks tore saade- Võsareporter. Seal rääkis Peeter Võsa kahe tüdrukuga, kes vahivad neli(!) tundi päevas Türgi pornot. (MSN-is türklastega vesteldes open webcami tulemus). Ja JÄLLE mul mõte, et ostke elu omale. No tõesti. Neid türklasi tean ka mina, aga nendega tuleb käituda nii, et kui alustab vestlust, ütled block-delete ja teed seda või ütled turkey sucks, siis talitab tema sinuga block-delete. Aga kui pole elu, võib-olla käib ka türgi porno siis.

Karini õhutusel käisime laupäeval vaatamas uut Eesti lastefilmi Ruudi. Soovitan, ehkki traditsiooniliselt Eesti lastefilmile omaselt räägib ta suurtele rohkem kui väikestele. Väiksematele kipub esimene ots igav olema, ent kui juba actioniks läheb ja röövlid mängu tulevad, on ka väikesed haaratud.

Mina kui väikeste maakohtade eluolule lähedal seisev isik naersin kõige rohkem olustikudetaile ja tüüpe. Nii tabavalt suudab lavastaja Katrin Laur eestlasi näidata vist just seetõttu, et ta ise on siit kaua ära olnud. Ooh, ma olin naerust kõveras: bussist väljuvatele välismaalastele päevast päeva oma ainsat lugu, "Una paloma blancat" põrutav rahvapilliorkester, vananev külakaunitar missivõistlustel pisarat poetamas ja tema tragi tütar kah missivaimustusse kasvamas... Ja nukra alatooniga hetked Ruudiga, kes oma savist viikingid lömmi lööb, otsustades, et mäng on nüüd läbi, sest oodatud isa kuskilt ei paista.

Karini õhutusel toimus aga kinnominek seetõttu, et Ruudi näeb välja täpselt samasugune kui Karini 6-aastane poeg Martin. Või vastupidi, Martin näeb välja nagu Ruudi. Ja mitte ainult pildil postri peal, vaid ka liikumises, miimikas, zhestides - totaalne sarnasus. Täiesti hämmastav.  Kui kinosaalist väljusime, hakkasid inimesed Martinit vaadates üksteisele küünarnukiga ribidesse müksama - eks ikka arvates, et nägid nüüd Ruudi osatäitjat päriselus. Siis pani Karin Martinile mütsi pähe ja silmakargavaim sarnasus veidi väljakasvanud linalakkade juuste näol jäi sinna alla, nii et päris autogrammiküsimiseni ei läinud.

Neljapäev ja reede möödusid turundus-, suhtekorraldus- ja reklaamikonverentsi Password tähe all.

Konverents nagu konverents ikka. Aga teine päev oli piinarikas. Jah, tuleb ikka tunnistada, et pole enam 18. Hingelt ehk küll, aga alkoholi kehast väljasaamine võtab iga aastaga üha enam aega ja vaeva. Isegi kui oma arust vara hotelli lähed ja järgmisel päeval nii kaua magad, et hotelli koristajad koridosris üha närvilisemalt oma töövahenditega kolistavad, et sind ikka check-out ajaks välja saada.  

Aga kui asjalikumalt rääkida, siis Aasta Turundusteo tiitli sai NPNK (millega ma nõus ei oleks) ja Aasta Suhtekorraldusteoks valiti Maksu- ja Tolliameti ümbrikupalkade vastu võitlemise projekt (millega olen ma igati nõus). NPNK lihtsalt kipub minu jaoks samasse kategooriasse kui K-Kohuke: liiga palju negatiivset kära ja tundub, et tegijatel läks suhtekorralduslik pool käest ära, hakkas oma elu elama. Turunduslikult, st müüginumbritelt, võis ju olla edukas projekt, aga ma olen täiesti kindel, et noori boonuspunktide ja levelitega ahvatlev pangatoode olnuks sama edukas ka ilma NPNK skvottimisprohmakateta.