Get a life!

Meil on peres nüüd üks autojuht juures – Kati sai autojuhiload. Tõsi, load plastikdokumendi mõttes saab kätte alles järgmisel nädalal, aga juhtimisõiguse kohta on Paberivabas ARKis juba kirje “Omistatud”. Ehk siis kõik eksamid on tehtud.

Kuna see teema on meil kõrgendatud tähelepanu all olnud, on mul lisaks Kati muljetele ka teiste kogemustest palju meelde jäänud. Panengi kirja mõned lubade saamise müüdid ja tegelikkused ning ka mõned kasulikud nõuanded – endalgi edaspidi hea meelde tuletada, sest pole Kati meil kaugeltki viimane, kes lubade saamise tee ette võtab.

Müüt: Õppesõite saab teha ainult autokoolis. Võibolla vahepeal see oligi nii (ka mina mäletan ähmaselt mingit laiaulatuslikku nördimuslainet, kui isalt pojale tüüpi sõiduõpetamine ära keelati), kuid  praegu igatahes saab juhilube omav lapsevanem lihtsa vaeva ja vähese rahaga teha endale juhendajatunnistuse, mille alusel ka ise sõidutunde anda. Tõsi, autokoolita siiski ei pääse - võsuke peab eelnevalt olema läbinud autokooli teoreetilise osa, lubatud platsisõidult linnaliiklusse ning tema autokooli kaart peab selle tõenduseks alati kaasas olema. Ja juhendajastaatuse taotlejal ei tohi olla kehtivaid rämedaid LE rikkumisi.

Müüt: Saue ARKis on leebemad eksamineerijad kui Tallinnas, nii et seal saab kergemini läbi. Tegelikult on eksamineerijad (vähemalt suures osas) ühed ja samad – vahepeal (vist paarinädalaste tsüklitena) võetakse eksameid vastu Sauel, siis Tallinnas. Nii et pigem vedamise asi, millise eksamineerija saad. Pealegi, minu kuuldud muljete põhjal tunduvad nad kõik üsna ühesugused olevat, nii et ka vedamisel pole erilist rolli.

Müüt: Ikka saab Sauel kergemini läbi, sest eksamisõidu jooksul jõuab vaevu Tallinnasse ja tagasi, linnas sõitma ei pea. Nojah, siin on isegi tõetera, sest tõesti on ARKi eksameid läbitud ka nii, et on sõidetud Sauelt Nõmmele, pargitud mõnel sealsel tänaval ja siis tagasi sõidetud. Aga Saue-projekti riskifaktor on see, et Sauelt algava eksamisõiduga jõutakse sageli ka Keila linna – ja ehkki liiklus on seal tõesti väiksem kui pealinnas, on Tallinnas õppesõite teinu jaoks tõenäoliselt tegu tundmatu linnaga, mille liiklusskeemide “krutskeid” ei tea. No ja ka Saue viadukt tasuks siis enne eksamit igaks juhuks läbi sõita – pole küll tegu mingi megakeerulise liiklussõlmega, aga kui närvis oled, siis -  mine isahane tea :) Ja kuna maanteesõitu õpitakse sõidutundides üsna vähe, on ka maanteekiirus paljudele veel võõras ja selle tõttu hirmutav (näiteks mahasõit maanteelt, et viaduktile pöörata – “päris” autojuhid kehitavad siin ilmselt õlgu, aga eks tuletage omaenda algusaegu meelde…) Ühesõnaga, kaaluge, kas üldse tasub Sauele minek ette võtta. Kati tegi eksami Tallinnas, ehkki mina alguses isegi (neistsamast kahest müüdist lähtudes) Sauet soovitasin.

Müüt: Sõidueksami vastuvõtjad on kurjad. Nii palju, kui mina nüüd olen eksamisõitude tegijate erinevaid kogemusi kuulnud, oleks õigem kasutada sõna “nõudlik” või äärmisel juhul “karm”. Sest tõesti on kõik kinnitanud, et eksamineerija oli tore ja sõbralik – aga vigu andeks ei andnud. Nii ongi kümneaastase staažiga kogenud autojuht, kes aeguvate juhilubade väljavahetamise õigel ajal unustas, sõidus kaks korda läbi kukkunud – üks kord linnakiiruse ületamise eest, kus ta unustas, et on eksamil ja sõitis harjunud moel liiklusvooga kaasas ja teine kord siis, kui saanud juhise “esimeses võimalikus kohas teha tagasipööre” tegigi tagasipöörde esimeses liikluse seisukohalt võimalikus kohas – kus aga nimetatud manööver paraku lubatud ei olnud :)… Mõtlemise koht on muide ka see, et enamik “tegevautojuhte” lendavat orki… manöövritel, eriti tagurdamisel, suunatule korduva näitamata jätmisega! Mina igatahes hakkasin heaks ja püüan nüüd suunda näidata ka poe ees parklas autode vahelt välja tagurdades – varem ma seda tõesti ei teinud, polnud nagu meeleski, et peaks.

Ja nüüd soovituste juurde.

Õppige manöövreid. Eksami juurde kuulub täpsus, millest “pärisautojuhid” sageli kinni ei pea. Auto ei tohi jääda joonte vahele kröömikestki viltu, külgboksi sõites tohib vahe äärega olla 20 cm jne. Tehke neid ühte- ja teistpidi, üle vasaku ja üle parema õla. Kati õnnestunud eksamisooritusse kuulus näiteks ülesanne tagurdada külgboksi üle vasaku õla ja vastassuunavööndi! Meie küll polnud seda harjutanud, sest mul ei tulnud selline manööver pähegi (ja ma ise pargiks niimoodi vist tõepoolest ainult eksami või püstoli ähvardusel) - aga õnneks oli Kati teinud enne nii palju muid parkimisharjutusi, et ka tundmatu ülesanne õnnestus.

Õppige neid mitte ainult platsil, vaid reaalses liikluses reaalsete autode vahel. Platsi turvaline “kuiv trenn” võib alt vedada, kui ise närvis oled. Ja eriti siis, kui näiteks sinu taga on mõni närviline kiirustav autojuht, kes tihedalt sabas sõitnuna üldse rahulikuks ei jää, kui ees sõitnud auto nüüd pidurdab ja tänava äärde tagurdada tahab... Eelmisel katsel põruski Kati just tagurpidi külgboksiga autode vahel - selle tavalisega, üle parema õla.

Sõitke eksami eel ka ARKi juures. Ikka hea, kui on ette teada, et kus on kiirusepiirang 40km/h, kust umbes algavad pöörderajad jms, et eksamiärevuses mõni märk kogemata tähele panemata ei jääks. Ja NB! Päris paljud kukkuvat läbi just tagasiteel ARKi, kui (ilmselt pingelangusest) on hooletuks mindud. Nii et säilitage valvsus kuni lõpuni!

Väiksed tähtsad asjad! Läbikukkumist saab alustada kohe eksamisõidu alguses, näiteks unustades enne liikuma hakkamist vihmasajus sisse lülitamata tagumise kojamehe (Tallinna ARKi eksam algab tagurdamisega – autod kirjaga “Riiklik sõidueksam” pargivad ninaga vastu äärekivi) või, talvisel ajal, korralikult sulatamata klaaside või peeglitega. Ja suunatule näitamisel tuleb arvestada ka seda, et liiga vara suunda sisse pannes poleks tegu eksitava märguandega – näiteks kui vahetult enne ristuvale teele sõitu on ka majahoovi sissesõit, tohib suunatule sisse lülitada alles pärast hooviteed. Iseenesest ju normaalne, aga jällegi asi, mille vastu sageli eksitakse (ja minu meelest tõttöelda on ka palju kohti, kus see eksimine olekski mõistlik, et ei peaks suunda näitama liiga viimasel hetkel – aga eksamit sooritades ei ole arvamistel kohta :).

Kui halvasti, siis uuesti! Kukud läbi, paned kohe endale uue aja. KOHE. Mitte kaugesse tulevikku, vaid nädala, äärmisel juhul kahe pärast. Vahepeal muudkui harjutad. Mitmed, kes ebaõnnestumise peale on pikema vahe jätnud, lasevad soovitud pikema õppimise asemel asja hoopis lohisema. Motivatsioon kaob, venitamine süveneb (eks me kõik tea, kuidas edasi lükatud ebameeldivate asjadega lugu on)… Nii et - pista nahka see konn! Ja kohe!

Ode Liis osales kooliõpilaste varivalimisel ning tegi oma otsuse kindlasti kordi kaalutletumalt kui mõnigi täiskasvanu, kes üsna huupi oma ristikese tõmbab. Ode luges kõikide programmid põhjalikult läbi ning haris nende osas mindki, selgitades, milliste põhimõtete ja valimislubaduste pärast valis ta just erakonna X.

Mina e-hääletasin täna ja valisin sama erakonna. Olen pikka aega olnud küll ühe teise partei valija, kuid neis viimasel ajal pettunud. Sest viimasel ajal on nad ühe teise, mulle vastumeelsega, olnud täpselt paras paar - no tõesti, võta üks ja viska teist, seo selgapidi kokku ja lase allavett ujuma :) Aga uut alternatiivi, eriti praeguste kohalike omavalitsuste valimiste ajal, mul kah ei ole – ja nii valisingi Ode eelistatud erakonna, mis siiski ka mulle endale suhteliselt sümpaatne oli.

Sest valimata jätmine põhimõttel “las nad siis toimetavad seal, mina oma häält ei anna ja pesen sellega oma käed puhtaks” mulle kah ei meeldi. Ka halbade valikute seas peab olema siiski mõni vähem halb ja loodan siiralt, et mu praegune seda on.

Kuna elukutse valimine, esialgu küll haridustee jätkamise otsuse kujul, muutub lõpuklassis õppiva Kati jaoks iga päevaga aina lähemaks tulevikuks, algatasime koduse kutsenõustamise projekti. Ehk siis Kati räägib inimestega, kes mõnel Kati jaoks potentsiaalsel edasiõppimisalal töötavad, selle elukutsevaliku headest ja veadest ning sellest elukutsest endast praktilise poole pealt ka. Et mida seal siis ikka tehakse ja milliste askeldustega oma päevi täidetakse.

Paar päeva tagasi käiski meil külas Maare, tutvustades märksõna “juura”, mis praegu on Katil eelistatumate valikute seas. Tuleb tunnistada, et oli minulgi huvitav, Katist rääkimata, nii et veel kord aitäh selle õhtupooliku eest! Ja Heitile ka, kes seda kannatlikult kaasa kuulas :)

Eks neid potentsiaalseid valikuid ole Katil muidugi veel (lõpuklass ju ikkagi alles alguses), aga näiteks tuttavat ajaloolast pole mul vist meie praegustest lähiringidest küll võtta. Leivo soovitas küll kohe kutsuda Mart Laar, aga nii kõrge lennuga see meie kodunõustamine siiski ei ole :) Hakka või kunagisi klassivendi Aimarit ja Erikut üles otsima, kes vist mõlemad ka jätkuvalt sel õpitud alal leiba teenivad… See on kah muidugi mittetõsiselt öeldud mõte, sest ma pole neid keskkoolist möödunud aastate jooksul praktiliselt näinudki.

No aga vähemalt rakendusliku füüsika osas oleks eksperte üsna lähedalt võtta, nii et vaata ette, Kati, selle eriala nimetamisega :) Rakenduslikku füüsikat toob Kati oma tulevikuna välja nimelt siis, kui teda liiga palju tüüdatakse (sageli ka asjatundmatu) arutelu ja arvamusavaldustega mõne tema võimaliku tulevikusuuna kohta. Rakendusliku füüsika kohta aga ei oska tavaliselt keegi enam midagi arvata :)

Kuu aega tagasi alanud köögiremont on vahepeal tänu Leivo sihikindlale tegutsemisele jõudnud läbida mitmed uued faasid. Leivo ise oskaks neist muidugi asjatundlikumalt ja õigemate nimedega kirjutada, aga tal pole selleks ehitustöö kõrvalt mahti. Ja kuna minul ikka kripeldab, et pärast ma ei mäletagi köögis ringi vaadates, mis värk ja vaev seal ilusa tulemuse taga on, siis panen vahepeal tehtud tööd ise kirja. Kogu oma (loodetavasti võluvas :) asjatundmatuses.

Põrandaaluse tühjendamine. Pörandalaudade alla oli ladestatud ehitusprahti, liiva jm aegade jooksul liivaks muutunud ollust. Kühveldasime seda kottidesse ning tassisime välja pinnasetäiteks - õnneks on just maja vastas üks tühi autode parkimiseks kasutatav plats. Kuna selle pinnas on autoratastega üles küntud ning vihmaga tekib sinna üüratu muda- ja veeala, sai nüüd neid rööpaid veidi tasandatud. Üsna mitmesaja liitriga. Huh, kui tolmune see oli! Lõpuks aga, nii uskumatu kui see alustades ka ei tundunud, tuli välja puhas tsementpõrand, mis ühtlasi on ka keldri lagi.

Põranda soojustamine. Kohe tassis Leivo selle tekkinud tühjuse täis miskeid ehituspoest ostetud graanuleid. Ise väitis, et see on pallimeri. Mina arvasin, et need on selleks, et kui need saja aasta pärast liivaks muutuvad, on ka tulevastel remontijatel ollust, mida välja tassida  :) Tegelikult muidugi soojustuse aluseks. Peale said veel paksud helesinised plaadid ja selle peale "must" põrand ehk puitmaterjalist plaadid, millele lõppjärgus saab peale pandud "päris" põrandakate.

Seintele raamistiku ehitamine. Kahele siseseinale laudadest, kahele välisseinale nelinurksetest kolme küljega metallpostidest. Nende külge kinnituvad tulevikus kipsplaadid.

Välisseinte soojustamine. Üks sein oli pühapäeval nende metallpostide tagant Paroc-villaga kaetud, teine ootamas oma järge.

Elektrijuhtmed. Eee... need on seinal. Keegi pani :) Enne olid teistsugused ja teises kohas.

Ventilatsioon. Suur jäme toru on seinas. Jälle ma ei tea, kuidas sinna sai. Ventilatsiooniasjade ostmisel oli Leivol naisassistendiks Kreete, kes pärast naerda turtsudes rääkis, kuidas ta oli püüdnud poes ventilatsioonitoru pähe kanalisatsioonitoru sokutada. Leivo ei lasknud end alt vedada, aga mina sain sellisest naislähenemisest suurepäraselt aru - toru on ju toru, no kes neil suudaks vahet teha :)

Kas tuleb tuttav ette: pead kõrgelt ülevalt midagi kätte saama (raamatut riiulist, nõusid köögikapist, õuna puu otsast vms), kuid ei viitsi taburetti/redelit tuua ning küünitad? Seda on ilmselt kõik teinud, aga minu laiskus viis nüüd äärmusliku juhtumini.

Küünitasin nii kaua, kuni lõpuks seisin baleriini kombel vasaku jala suure varba otsal, paremjalg õhus, ning üritasin kättesaadavat asja parema käe keskmise sõrmega tabada. Ja ikka jäi puudu mingi viimane millimeeter...

... nii et tegin veel viimase pingutuse ülespoole, mille tulemusel käis aga selja sees ootamatu naksatus ja valuhoog - nagu oleksid selgroolülid üksteise küljest lahti naksatanud.

See oli juba mitu päeva tagasi. Aga tänaseni on alaseljas tuim valu, mis muutub ootamatute liigutuste puhul teravaks. Toolilt püstitõusmine mingil tõusunurga hetkel, aevastamine, voodis külje keeramine... Täiesti nagu vana inimene, ristluudest ära :)

Ma ikka vaikselt loodan, et läheb ajapikku ise üle, aga see ajapikk on tõesti juba ebameeldivalt pikaks veninud. Mine või arsti juurde selle veidra jutuga, et küünitasin endal selja paigast.

Mina olen veel nende hulgast, kellel oli võimalus valida, kas liituda kohustusliku pensionifondi ehk nn. teise sambaga või mitte. Valisin tookord liitumise, sest skeem 2+4 tundus mõistlik isegi inflatsiooni ja raha tulevikuväärtust arvestades. Ei, mitte sellepärast, et oleksin vaimustunult eeldanud tulevast helget pensionipõlve a la Andrus Veerpaluga reklaam "ole selline nagu tahad, elu lõpuni". Lihtsalt ma oletasin, et tulevikus on mul seda igakuist väikest raha vaja rohkem kui praegu - isegi kui see raha tollal vähem väärt on. See oli siis must stenaarium minu nägemuses.

Ja kuna ma olen meelelaadilt pigem optimistlikult tulevikku vaatav inimene, siis ma ikka lootsin ka helgele stsenaariumile ehk siis sellele, et fondihaldurid oskavad mu rahaga niimoodi ümber käia, et investeeringute tootlus on suurem kui inflatsioon ning ehkki raha tulevikus oma väärtust kaotab, on teda samas nii palju rohkem, et investeerimine on kasulik.

Valisin Hansapanga K2 fondi, mille mõne aja pärast vahetasin ümber K3 vastu. Vahetasin sellepärast, et mõtlesin, et pensionini on siiski nii pikk aeg, et võin lasta oma rahaga rohkem riskeerida. Pealegi oli mul alati tagataskus oma must stsenaarium, et kui jäängi kahjumisse, on abiks see väike summa ikka.

Tõttöelda kaalusin väga tõsiselt ka SEB fonde, aga millegipärast peletas mind nende kampaania "Sõlmi pensionifond ja saad sooja pleedi". Ma tõesti ei oska öelda, miks see kampaania (iseenesest ju täiesti tavaline turundustegevus) mind sedapuhku nii tugevalt häiris, et olin pigem valmis maksma Hansapangale kõrgemaid haldustasusid kui jätma kaudseltki muljet, et olen end oma elutähtsas otsuses pleediga mõjutada lasknud. Midagi muud peale reklaamide ja haldustasude suuruse tol fondide stardihetkedel ju võrrelda ei olnud - ei tulemusi ega tootlust.

Seda stsenaariumi, et rahast võiks täitsa ilma jääda, ma ei kartnud. Tõttöelda ei karda praegugi, hoolimata kõigest toimunust ja toimuvast. Aga kui see siiski juhtub, siis - mis siis ikka. Elame edasi, kaduma läheb ju ainult raha. Aegajalt lõbustan end küll sellega, et arvutan oma investeeringute tulevikuväärtusi, aga seda pigem sellepärast, et Enn Listra rahandusalased õpetused päris rooste ei läheks kui tegelikust huvist. Nojah, juba mõnda aega oleksid ka tulemused tegeliku huvi jaoks liiga masendavad :)

Nüüd on riik peatanud omapoolsed maksed teise pensionisambasse ja varsti kukub kell otsustamiseks, kas sambaga liitunud soovivad ühepoolselt makseid jätkata või mitte.

Mina jätkan. Esiteks ikka selle sinisilmse optimismi pärast, et pikas perspektiivis läheb elu siin maal siiski pidevalt paremaks ning ehk saavad ka fondid taas kord nina pinnale. Ja teiseks arvan ma jätkuvalt, et vanaduses on mul seda väikest lisasummat rohkem vaja kui praegu.

Lisaks teisele sambale on mul sõlmitud ka kolmanda samba leping, aga sinna on mul maksed pregu peatatud. Peatatud mitte ülemaailmsete, vaid isiklike finantsraskuste tõttu: kui lapsed kasvavad suuremaks, kasvavad koos nendega ka kulud ning kuna kolmandasse sambasse läks märksa suurem osa minu tulust kui teise, otsustasin ma selle vahepeal peatada.

Lisaks enda pensionifondidele on mul sõlmitud lastekindlustus kõigile kolmele lapsele ning neid makseid olen küll otsustanud alati ja iga hinna eest teha. Kogunenud summa saavad nad kätte 20-aastaseks saades, nii et Kati leping on juba suhteliselt lõpusirgel. Ning ehkki lepingus kokku lepitud summa ei tundu praegu enam sugugi nii üüratu kui ta tundus olevat aastal 1996 lepingut sõlmides, olen selle investeeringuga jätkuvalt rahul. Kuna lapsed saavad selle raha just ülikoolis õppimise ajal, on neil sellest ilmselt palju abi.

Internetivõrgustikud on nii uus teema, et ma olen neis - Facebookis, Orkutis, LinkedInis - ringi liikudes kogu aeg nuputanud, milliseid inimesi võib oma "sõbraks" lisada ja milliseid mitte. Enda jaoks olen praegu sätestanud piiri sellele kohale, et pean selle inimesega kuidagi suhestunud olema (või olnud). Näiteks teda päriselus tundma või siis temaga mingeid asju ajama. Nii olen ma sõbrakutse saatnud näiteks mõnele ajakirjanikule või koostööpartnerile, keda silmast silma pole kunagi näinud või oleme kohtunud ülimalt harva, küll aga suhtleme telefoni või meili teel ja teame teineteist. Oluline kriteerium minu jaoks on see, et mul on huvi selle inimese ütlemise ja tegemiste vastu ja et see pole ainult ühepoolne, vaid et loodetavasti leiab ka tema minuga "sõbraks" olemisest midagi huvitavat või kasulikku.

Ja mulle tundub, et suhtlusvõrgustikus ei ole hea mõte laksida sõbrakutseid inimestele, kes on sulle ühepoolselt nimepidi tuttavad - näiteks kuulsustele. No olgu, kuulsused saavad soovist temaga "sõber" olla ja ühte võrgustikku kuuluda ehk aru ega üllatu selliste kutsete peale. Võibolla mõnele neist see isegi meeldib.

Aga veel halvem mõte on saata massilisi sõbrakutseid mittekuulsustele ehk siis suvalistele inimestele, kes suhtlusvõrgustikus juhuslikult ette jäävad. Nemad on sellest pigem segaduses või vähemalt üllatunud.

Ja täielik sotsiaalne enesetapp suhtlusvõrgustikes oleks minu arust see, kui saadad massilisi sõbrakutseid suvalistele inimestele siis, kui oled mingi jamaga avalikkuse tähelepanuorbiidis. No näiteks pornoskandaaliga. Aga just selline juhtum on viimastel päevadel Twitteri ja Facebooki võrgustikes iroonilist äramärkimist leidnud.

Minagi juurdlesin hulk aega, et kust ma küll seda sõbrakutse saatnud inimest tunnen (nii tuttav nimi ju?), enne kui ära klikkis, kuidas ja millega seoses tema nimi mulle tuttav on. Ja kui ma veel siit-sealt lugesin, et selliseid ootamautid kutseid olid saanud ka väga paljud teised (ja loomulikult iroonitseti selle üle), oli mul kutse saatja motiividest tõeline arusaamatus. Miks ta seda tegi, olles nagunii negatiivse tähelepanu keskmes? Milleks taodelda veel täiendavat negatiivsust suhtlusvõrgustikes? Võibolla vajutas ta lihtsalt kogemata mingit vale nuppu, mis sõbrakutse kontrollimatult laiali pritsis?

Igatahes meeldib mulle rohkem Twitteri ideoloogia, kus sa pole mitte sõber, vaid jälgija. Ma ise jälgiksin hea meelega inimesi, keda oma "sõbraks" ei söanda kutsuda, aga tahaksin nende kontot kuidagi kergelt kättesaadavana ja lähedal hoida. Ja mul endal poleks tõesti midagi selle vastu, kui minu jälgijaks hakkaksid ka negatiivsesse skandaali sattunud mulle isiklikult tundmatud inimesed oma skandaali tipphetkel. Aga oma suhtlusvõrgustikus ma nende sõbrakutset kohe kindlasti vastu ei võta.

Postimees kirjutas täna, et tõenäoliselt põhjustas kihlvedu, kes suudab läheneva rongi ees kauem seista, selle, et üks noor inimene rongi all hukkus.

Ma ei tea, kuidas praegu, aga minu teismeliseeas olid sellised julguseproovid - mitte ainult rongi ees seismine, vaid ka näiteks läheneva auto nina eest läbijooksmine - laialt levinud. Ja see ei olnud mitte ainult kaakide või tänavapoiste pärusmaa, selliseid asju tegid ka nunnud korralikud tüdrukud, kes pärast seiklust seitli sirgeks sättisid ja ontlikult koju kõmpisid. Täiskasvananuna on mul südame ümbert külm, kui sellele mõtlen.

Nojah - praeguses juhtumis polnud tegu varateismelisega, vaid sellest ammu välja kasvanud, igas mõttes täiskasvanud inimestega. Aga mõni jääb igavesti teismeliseks oma hingelt ja vaimult - ja sellest tulenevalt siis ka vanuselt igavesti 21-aastaseks...

Aga ikka ma mõtlen, et peab vist õnnistama arvutit ja internetti, mis lapsi ja noori üha rohkem oma valduses hoiab. Sest see, kui paned nooruserumaluses üles oma alastipildi ja see levima hakkab, on küll kohutavalt piinlik ja maailm võib tunduda kokku varisevat (eks ta muidugi korraks varisebki), aga see pole siiski midagi lõplikku ja elu läheb edasi. Nojah, kui see maailma avarii just nii kohutav ei tundu, et enesetapule sunnib, aga see on juba järgmine lugu... IRL tehtud tükid on aga paraku reaalsed ja sageli oma reaalsuse tõttu fataalsed.

Ja siis ma mõtlen, et tegelikult pole see üldse julgus, mis laseb näiteks läheneva rongi ees nii kaua seista, et lõpuks rongi alla jääd. See on pigem hüpnoos või transs, ja sellesse sattununa ei ole tagasiteed.

Kunagi ammu, kui mul veel kirjanduslikke ambitsioone oli, kirjutasin sellest nähtusest või hingeseisundist ühes oma pikemas jutus, mille pealkiri oli "Vastassuunavöönd". Nüüd on ilmselt õige aeg sellest katkend siia kopipeistida - lugege, et teada, miks selliseid asju mitte teha.
_____

Sel novembrialguse sompus päeval ei olnud jutkui midagi teha. Nad kõlkusid kolmekesi — Alvar, Karme ja kambaliige Mati — perrooni käsipuul ega viitsinud õieti rääkidagi.

“Jõle pull, kui rong nüüd tuleks,” venitas Mati, kes oli seadnud oma jalad rippu just raudtee kohale. “Gangreeni ei saaks siis küll mitte kunagi.”

“Nagunii korjaksid oma kepsud juba enne kokku, kui rong Raplast tulema hakkaks,” oli Karme tema praalimisest tüdinud.

Alvar hirnus naerda ja Mati solvus.

“Ise ei julgeks sa raudteel rongi ees isegi nii kaugel seista, kui siit Rapla jääb,” kähvas ta. “Tahad, veame kihla: mina seisan rongi ees iga kell kauem kui sina. Otse raudtee ääres, varbad vastu rööbast.”

“Titekas,” põlastas Karme.

“Ma ju ütlesin, et sa ei julge. Mina võiksin seista isegi raudtee peal.”

Alvar venitas end käsipuult üles.

“Teeme proovi,” ütles ta külmalt. “Seisate kõrvuti rööbastel, Karme vasakul ja Mati paremal. Kui Karme rongi tulekul varem maha hüppab, võtab ta kõigi kuttide ees pluusi seljast. Kui Mati vedelaks lööb, tunnistab ta end kõigi kuttide juuresolekul plikadest viletsamaks ja laseb enda peale sülitada. Nõus?”

Pealiku sõna pidi kuulama, kuigi raudteed pidi jaamast eemale lonkides polnud Karme ettevõtmisest sugugi vaimustuses. Ka Mati mitte, nagu ta kõvera kõrvalpilguga tähele pani.

Siis olid nad kohal. Surmpikal, sirgel, põõsaste vahele kaduval teelõigul.

“Ehk rongi ei tulegi?” kohmas Mati prooviks. “Ja meie seisame siin nagu...”

“Küll ta tuleb,” sülitas Alvar. Ja nagu pealiku ilmeksimatuse kinnituseks kostis kaugelt põõsaste tagant kume vile ja läheneva kaubarongi raske ähkimine.

“Siva teele!” kamandas Alvar. Tema silmis oli ohtlik helk nagu alati, kui teised tema käsul midagi meeletut ette võtsid.

“Matusekulud jäävad sinu kanda,” kähvas Karme ja silkas raudteetammist üles. Nautlevalt julma pilguga Alvar oli talle alati vastik.

Jooksust hingeldades seisatas Karme tasakaalu otsides rööpal. Kohe oli ka Mati tema kõrval. Ka tema hingeldas.

Kõik sündis väga kiiresti. Ja väga aeglaselt. Ja jäi Karmele igavesti meelde: tükati, just nagu lõhutud mosaiik.

Alvari kissis silmad. Luitunud jäätisepaber rööbaste vahel otse jalgade ees. Rämpsu täis raudteetamm. Mati kahvatu ninaots ja suur punetav vistrik selle kõrval.

Otsevaates vedur meenutas külgedelt lapikuks litsutud kuuli. See tuli otse tema poole, kuid mida lähemale see tuli, seda vähem Karme kartis. Ta seisis nagu lummatult.

Polnud vaja teha midagi muud kui ainult seista.

Mati kadus ta kõrvalt ja Karme nägi silmanurgast, kuidas ta poolkukerpalli tammist alla veeres. Ta leidis isegi hetke selle üle imestamiseks.

Mida need poisid seal ometi karjuvad ja kätega vehivad?

Karme sirutas käed ette, rongile vastu.

Miks rong ometi nii pööraselt vilistab?

Ja kes teda, Karmet, nii jõhkralt tagasi kisub ja tammilt alla tõukab? ja miks peab ta kellegi vedamisel aina jooksma ja jooksma, nii et hing rinnus kinni ja tantsivad täpid silmade ees?

Hea oli langeda mudastele lepalehtedele kuskil raudteeäärses võsas. Kuulda vere tagumist meelekohtades ning mõlemal pool kõrval poiste kahehäälset katkendlikku hingeldamist.

Raudteel seisis rong. Seisis?

“Sa pidasid rongi kinni!” sosistas Alvar. Vaimustusega.

“Sa oleksid surma saanud, kui ma poleks tagasi tulnud ja sind alla tõmmanud,” kähises Mati. Tema hääl oli hirmust hall.

Üks mees ronis aeglaselt mööda raudteetammi üles ja vedurisse.

Küllap oli vedurijuht olnud väga vihane, kui ta oli vaevunud neid taga ajama hakata.

Kui ta vaid teadnuks, kui lihtne oli seista tema juhitud metallkolossi ees! See oli, nagu toimunuks see kusagil mujal ja kellegi teisega. Nagu kinos.
____

Ma olen oma uue perekonnanimega ammu täiesti ära harjunud ning eelmist nimekuju on juba sama kauge vaadata kui kunagist neiupõlvenime.

On aga ainult üks asi, millega ma ära harjunud ei ole - see, et seda nime nii palju esineb. Kahe eelmise nimega oli mul nimelt nii läinud, et nimekandjaid oli vähe ja needki enamasti sugulased (neiupõlvenime puhul) või hõimlased (eelmise abielunime puhul).

Nüüd aga on mul juba tööalaselt tervelt neli sama perekonnanimega koostööpartnerit - mitte küll päris igapäevast, aga siiski sellised, keda päris sageli kohata. Eriti naljakas on minu jaoks see, et kaks neist kannavad lisaks minu (minu! minu! :) perekonnanimele ka mu õe eesnime.

Ja siis loen Ekspressist uudist, et kohalike omavalitsuste valimistel kandideerib lausa 179 Seppa. Tõsi, enamikul neist osutub "sepp" olevat ainult liitsõnanime teine pool. Õnneks.

Aga üks mu täielik nimekaim, kelle olemasolu ma küll juba enne interneti kaudu tuvastasin, kandideerib ka. Nüüd peaks vist ütlema "õnneks" hoopis selle kohta, et see nimi on siiski nii levinud, et keegi ei ole mind veel poliitikasse pürgimises süüdistanud :)

Need aga on siiski pigem lustakad pisiasjad. Dramaatilisem on, et mitteunikaalse nimekombinatsiooni tõttu oleks võinud toimuda oluline delikaatsete isikuandmete leke - või veel hullem, sassiminek - sõeluuringu kaudu arstil käies. Nimelt võttis doktor, olles mind enda vastu laua taha istuma pannud, riiulilt paksu kartoteegitoimiku ja hakkas seda lehitsema, et mu eelmiste käikude ajalugu üle vaadata. Kuna ma polnud seal kliinikus varem patsient olnud, teritasin uskumatult pilku ja tuvastasin kaanelt, et elukoha järgi on tegu hoopis teise samanimelise inimesega. Loomulikult kiirustasin seda ka arstile ütlema, mille peale ta haaras telefonitoru ja registratuuritöötaja ilmselt õigustatult läbi pragas. "Õigustatult" ütlen ma selle pärast, et aega kinni pannes küsiti mult isikukoodi, "ilmselt" aga lisan sellepärast, et ma ei tea, kas selles teises toimikus ikka oli isikukood kirjas... Igatahes tean ma nüüd ühe oma nimekaimu aadressi, sest loomulikult jäi see sellises mällusööbivas kontekstis kohatuna mulle silmapilk ja täiesti soovimatult meelde... No ja kui ma poleks hakanud kahtlustama, et midagi on valesti - kas siis oleks minu uuringuinfo mu nimekaimu kaardile kantud...?

Aga kui keegi küsib, kas ma kahetsen oma nimevahetust või kas mul kahju polnud, on vastus kindel ei. Ma olen oma uue nimega väga rahul, sest see näitab minu jaoks minu kuulumist Leivo juurde.

Kui ma eile koju tulin, oli meie ukse taga 15 punast roosi ilusas vaasis.

Ode Liisile, kellel 15.sünnipäev.

Juures ilma allkirjata "Palju õnne" kaart tundmatu käekirjaga.

Pärast, kui Ode sünnipäeva oli tähistama tulnud meie tavapärane suguvõsakamp, oli selle üle muidugi tublisti arutamist ja osa seltskonnast arvas, et tegu on Ode isa käekirjaga. Ma pole seda küll enam aastaid näinud, aga ei suuda uskuda, et käekiri nii palju võiks muutuda... Pealegi, kui ma Odelt küsisin, et kas ta aimab, kellelt see kimp on, ei kõlanud vastus "Jah" just isalt saadud lillede oletamise moodi :)

Kuidas mu tütar äkki nii suureks on saanud...?

Teine asi ka. Õhtul jäin diivaninurka kerratõmbununa endale märkamatult magama (kell polnud veel seitsegi, aga pingelisematel aegadel mul ikka niimoodi juhtub). Ärkasin sellest, et Jüri võttis mu sülle ja kandis voodisse. Minu poeg, kes mu meelest alles äsja tillukese pambuna minu enda süles käis...

Nii et jah- isversusver ja täitsa lõpp, MILLAL ometi on mu lapsed nii suureks saanud?