Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Eesti kui rongi- ja rattariik

Viimasel ajal on taas hakatud aktiivsemalt arutlema rongiliikluse korralduse üle. Tõsi ta on – Euroopas peab pidevalt vastama küsimusele, et kuidas rongiga Eestisse saab. Eee… ei saagi õieti.

Eestis endas ka ei saa. Lisaks sellele, et kohustuslik vajadus autot omada hoiab talente koju tulemast, on minulgi nüüd sellesse tõrvapotti oma kogemus lisada.

Laupäeval oli mul plaan, et pärast Maijooksu võtan ratta, istun rongi ja sõidan sellega nii lähedale Extari finišipaigale Jaanimäel kui võimalik.

Ja leidsin asja uurides, et Eesti raudteevõrgustik pole tõepoolest mingi võrgustik, vaid Tallinnast hargnev hõre luud. Oleksin saanud Tallinnast ainsa õhtupoolse rongiga kella kaheksaks Tartusse, aga kõik sealsed Lõuna-suunalised rongid väljusid ainult hommikupoolikul. Minna edasi ainult rattaga? Keset päeva olnuks see ligi 90km isegi tore, ööeelseks tretiks tundsin end ikka moraalselt pehmekesena.

Ja mõtlesin Leivo räägitud Roheliste Rattaretke teemaarendusele, kus infrastruktuuri arendustena seati vaekausile Saaremaa sild ja raudteelaiuse euroopalikuks ümberehitamine. Muidugi, raudteelaius pole veel mõistlik rongiliiklus, aga vähemalt hea eeldus selleks.

PS. Rattaga bussis reisimise varianti uurisin ka. Sain teada, et jalgratast saab bussis transportida enamvähem algosakesteks lahtivõetuna ja spetsiaalsesse rattatranspordikotti pakituna. OK, sellest saan isegi aru – oht teiste inimeste pagasile (rattaketti kujutatakse ette imemääriva asjana ja mõnel rattal see nii kahtlemata ongi), lisaks bussifirma vastutus pagasiruumis lahtiselt rappuva ratta enese pärast.

Huh :)

Pea kolmveerand aastat väldanud protsess on nüüd selja taga ja uued pakkumised/uus logo väljas. Algul muidugi polnudki see väga töö ega protsess, lihtsalt teadmine – aga mida edasi, seda intensiivsemaks kõik muutus ja nagu ikka, viimasel paaril nädalal hakkas aeg kuidagi eriti kiiresti tormama ja teha oli veel nii palju.

No ja ikka kipuvad asjad kokku kuhjuma: ajaprioriteedid reastas hoobilt ümber Mammu insult ning vajadus ta haiglasse toimetada. See, et tegu oli insuldiga, selgus muidugi alles hiljem – ja siinkohal minu suured tänud arstide nõuandeliinile 1220, kes juba telefoni teel tunnuste kuulamise järel insulti kahtlustasid ja tungivalt soovitasid erakorralisse meditsiini pöörduda…

Ja muidugi jäi Leivo vahepeal täiesti üksi majaremondi ja renoveerimise asju ajama. Mitte et minust seal üldse suurt kasu oleks, ma olen täiesti abitu isegi tavalises tapetseerimise maailmas, rääkimata renoveerimise hinnapakkumistest ja muust suurte füüsiliste asjade korraldamisest … aga  ma arvan, et vähemalt moraalne tugi ja mõttega kaasasolek võiks minu poolt olla, nüüd polnud sedagi.

Eile õhtul, kui kõik üritused ja vastuvõtud olid selja taga, Mammul haiglas külas käidud ja kuuldud, et ta saab vast juba homme välja, olin koju jõudes rampväsinud.

Nüüd veel viimased pingutused ja juba järgmisest nädalast taastub normaalne elurütm!

Aiandusime: roos aknalaual

Roos 006

Sügisel kinkis Villu Katile roosiõie, mis mingitel põhjustel kauaks vaasi seisma jäi. Kuni ühel hetkel avastasime, et see kauaks seisma jäänud roos on küll õie maha ajanud, kuid muidu ei mõtlegi kuivada. Ta oli vees endale juured alla ajanud!

Pistsime elujõulise varre mulda – ja ta läkski kasvama. Viskas pikkust nagu hull, võttes ilmselt võrdluseks kõrvaloleva aknapiida. Ja ta mitte ainult ei kasvanud: kevadel kasvatas ta endale õiepunga ja lõi lahti punase sametise õie.

Allolevatel piltidel demonstreerib roos oma pikkust. Kui ta õitsemise lõpetab, kas siis tuleks teda kuidagi kärpida – või kuidas üldse käituda lillepotis kasvava roosiga? Kes teab?

Roos 005Roos 004

Minu Emme

emaga

Minu Emmest on praegu isegi minupoolses kõnepruugis saanud tänu lastele pigem Mummi. Aga lisatud pildil on ta veel täiesti Emme – 22 või 23 aastat vana, maal koos minu ja kutsikas Murkaga (kelle musta kogu pole meie vahel pildil paraku eriti näha ) maal sinililli otsimas.

Minu ema on see, kes õpetas lastele – ja hiljem ka lapselastele – selgeks kõik kaardimängud, potiknoi ja valeviitelehe ja kõige muu tagumise. Ja ka kõikvõimalikud lorilaulud. Kati, Jüri ja Ode meenutavad, kuidas väsinult jõe äärest tagasi tulles lühenes tee nagu võluväel, kui Mummi eestvedamisel lauldi “Komsomol ei karda süsti, ajab taguotsa püsti;” või muud säärast põnevalt tundmatute sõnadega ja itsitama ajavat laulukest (ühtlasi sai lastele selgeks tehtud, kes on pioneer ja komsomol, nii et lorilaulu saatel käis ka omamoodi ajalootund) või kui Mummi õpetas pikki ja keerulisi ja laste jaoks naljakaid nimesid nagu Lehmiine Ossipovna.

Kui tulid teleka- ja arvutimängud, oli mu ema see, kes oli valmis ööde kaupa üleval olema, et Super Mariot või muid esimesi mänge ikka kõikide levelite lõpuni mängida. Eluaeg on ta innukalt lahendanud ristsõnu, viimasel ajal ka sudokusid. Ja kuidagi teeb ta seda alati nii haaravalt, et terve tubakond saab kaasatud ja nuputab, mis küll on see viie tähega jõgi või Poola helilooja – ema lihtsalt tõmbab inimesi kaasa! Ka sünnipäevadel ja pidudel, kus mingil hetkel on kogu rahvas, east ja algsest vastuseisust hoolimata, õues kükitamisringmängu Laurentsiust tantsimas.

Mina oma lapsepõlvest mäletan suurt uhkustunnet oma ilusa ema üle. Oma ema on muidugi iga lapse jaoks kõige ilusam, aga mingil moel saim ma juba päris väiksena aru, et mu ema on ka päriselt ilus. Sale, tumedapäine ja rohesilmne, hästiriietuv, kõlava hääle ja uurepärase tantsuoskusega. Mu väike tüdrukusüda tahtis uhkusest lõhki minna, kui ema ja isa sünnipäevadel kahekesi laulsid “Oh millal saaksin küll mustlasena, maailmas ringi ma rännata…” või “Šampanja on kirgede paradiis patusel maal”… Meil on üldse väga musikaalne suguvõsa, ni et laulmist oli palju, aga millegipärast on just need kaks laulu mu ema-isa duetis mulle eriti meelde jäänud.

Teismeliseeas saatis mind kogu aeg sõbrannade kadedus “Mis sul viga, sul on nii normaalne ema!” Tõsi ta on – ema oli see, kes laskis minul (ja ka paljudel minu sõbrannadel) oma silma all esimest korda veini ja muud alkoholi maitsta, et me uudishimu pärast seda kusagil nurga taga ei teeks. Ta ei nurisenud kunagi mu liiga lühikeste seelikute (ja need olid mingil perioodil ikka tõesti ekstreemselt lühikesed!) või tupeeritud soengu üle. Isegi selle ehmatuse, kui sõbranna Riinu 16-aastasele mulle meie rõdul mu pikkadest juustest poisipea lõikas või kui 17-aastane mina selle juba poolpikaks väljakasvanud poisipea õpetajate õuduseks kärtspunaseks värvis, elas ema üle stoilise rahuga. “Eks sa ise tea, mis sulle sobib,” arvas ta ainult. “Aga…” ja tavaliselt järgnes siis mõistlik soovitus, kuidas nüüd selle üllatusega edasi elada.

Armastan oma ema väga ja nagu suureks saanud laste puhul ikka, on mul tunne, et iga aastaga üha rohkem. Ja et iga aastaga saan temast justkui üha paremini aru.

Kooki sõime juba eile, täna lihtsalt soovin: head emadepäeva Sulle, armas Emme!

Minu täiuslik emadepäev

Emadepaev 001

Emadepäeva hommikul oli mul kohustus kaua magada ning üllataval kombel ma suutsingi seda  - ärkasin tõepoolest alles siis, kui mind äratama tuldi, mitte ei teeselnud voodis magamist.

Hommik algas sellega, et Ode mu voodisse hüppas. Lilled, kingitus, kallistused…

Aegajalt küsivad mu sõbrad, et kas nüüd, kus lapsed on juba suureks saamas, ei taha ma pesamuna või paari: paljud minuealised ju alles alustavad oma esimese pesakonnaga, nii et tutvusringkonnas oleks palju väikelaste-emmesid, kellega koos emapuhkust veeta… Aga ausõna, eriti täna on mul tunne, et mul on kuidagi nii täiuslik komplekt lapsi, et siia pole enam võimalik midagi lisada Naeratus

Juuresolev foto (pildistanud Aivar Aotäht) minu täiuslikust kolmikust on tehtud ammu-ammu.  Ode on paarikuune, Kati umbes kolme ja poole  ja Jüri pooleteistaastane. Ja mina olen 25 – vanus, mis tegelikult juba tollalgi kolme lapse omamiseks enam tavaline polnud, murdepunkt laste sünni hilisemaks lükkamises oli juba toimunud või toimumas.

Aitäh, mu armsad, minu elu nii ilusaks ja õnnelikuks tegemise eest…

Võhandu 100, saatjana

Tänavu sõitsin ma Võhandu 100 paadimaratoni kaasa kaldal ja autoga. Kokku tuli peaaegu samapalju, 97 km, kui Leivol ja Sulevil kajakiga vee peal.

Kui ma algul olin arvanud, et saatjatöö on üks igavene tüütu passimine ja võtsin ajatäiteks kaasa lausa kaks raamatut, siis tegelikult kulus aeg lausa lennates. Palju tuttavaid, kellega igal viimasel kui sillal lobiseda, ja palju tuttavaid veel, kellele kaasa elada. Minu supportkräu teenuste järele minu paatkonnal tegelikult vajadust ei olnudki, aga eks olnud neil vähemalt rõõm mind vahetevahel kohata.

Pisipoeg sai suureks

Emadepaev 002

28.aprillil sai Jüri 18-aastaseks. Lisatud pildil on ta aga kõigest viis päeva vana – päeval, mil temaga Toomemäe sünnitusmajast koju läksime. Paar nädalat enne sünnitama minekut oli mul tulnud hirmus tahtmine ilus olla mingi õnnetu hetkemõtte ajel lasksin endale teha keemilised lokid. Eee… ilmselt võõrutab see puudlipilt kõik tüdrukud eluks ajaks sellest ideest eemale, aga tollal igatahes ei varjutanud ükskõik kui kohutav soeng minu rõõmu Naeratus

Eks iga ema loodab poja sündimisel, et sellest poisist kasvab kord Tõeline Mees. Mina kirjutasin Jüri jaoks kaardile, millised on ühe Tõelise Mehe tunnused naise vaatevinklist – noh, nii natuke naljaga pooleks muidugi.

Igatahes tundub see alles nagu eile, kui tunnistasin läbi Toomemäel oleva sünnitusmaja akende päeva jooksul silmnähtavalt pakatavaid pungi, ise muudkui kõndides ja kõndides ja kõndides.

Muide, naljakas – kõikide mu laste sünniga seotud olnud arstid on olnud meessoost. Jüri sündi vastu võtnud arst ütles otsustaval hetkel midagi sellist: “Noh, poiss, pinguta – on aeg meeste sekka tulla!”

Ja siin ta nüüd siis on. Ma tõesti tunnen, et üks päris hea mees on maailmas juures.

Kaku pesakast

Kuna muttide-vesirottide lõksud, mürgid jms tehnilised/keemilised vahendid mingit tulemust pole andnud, otsustas isa katsetada looduslike tõrjevahenditega ning meelitada saunataguses metsas juba aastaid huikav kassikakk (või  mis iganes ta on, ütleme lihtsalt öökull) õuele lähemale.

Kiire telefonikõne Jürile aitas googeldada kaku pesakasti mõõdud ning kui ka Jüri ise maale läks, saigi vägev pesakast kokku pandud.

Kevad_Maal 060

Ja muidugi ka puu otsa viidud – siinkohal peab märkima, et puu otsa ronis isa ise. Nii et ärgu tulgu ta enam ütlema, et vanadus kallal ja selle vastu ei aita miski – isa turnis isa kuusel nagu karjapois, jättes Jüri rolliks pesakasti köiega üles vinnamise.

Sellisena see pesakast siis üles sai.

Kevad_Maal 062

Ja sama veidi kaugemast vaatest:

Kevad_Maal 063

Nagu isa lõpetuseks ütles: kui vaid nüüd see kakk kah kasti omaks võtaks!

Riigi hoolitsus

Pensionäridelt ebaõiglaselt võetud tulumaks tuletas meelde, et Minu Eesti (mitte Justini raamatu, vaid kodanikuliikumise) üks algseid mõtteid oli luua riigiportaal, kus inimesele kuvatakse vastavalt tema elus aset leidvatele sündmustele kõiki tegevusi, sündmusi ja soodustusi, millest inimesel uues olukorras kasulik teada. Portaal, mis aitaks inimesel seaduste ja asjaajamiste rägastikus igas mõttes hakkama saada. Tõsi, antud juhul oleks arvutit mittekasutaval pensionäril olnud ka portaalist vähe kasu, kuid ehk oleks leidunud kriitilisel hulgal pensionäridest keegi lähedane, kes selle seadusepügala portaalist leidnuks. (Ja ma ei hakkagi siinkohal maailmaparandajalikult arutlema, et kas mitte poleks olnud õiglane rakendada maksuvabastus kõigile automaatselt, mitte nõudma inimeselt selleks avaldust…)

Ühtlasi tuletas see meelde, et kolme- ja enamalapselise Tallinna pere laste tasuta bussisõidu õigusest kuulsin mina näiteks kunagi tuttavalt kolmelapse-emalt, mitte kohaliku omavalitsuse ametnike käest, kui käisin meid Tartust üle kolides tallinlastena sisse kirjutamas. Ja et kui me Leivoga abiellusime, küsiti Perekonnaseisuametis küll laste arvu kohta, kuid keegi ei öelnud, et meil oleks õigus hakata saama lastetoetust mitte kummagi kolme lapse eest eraldi (summa tollal 2X (300+300+600) = 2400 krooni ), vaid koondina kuue lapse pealt kokku  (300+300+600+600+600+600 = 3000 krooni). See teeb toetuste vaheks 7200 krooni aastas – ja see on näiteks üsna mitme lapse kooliekskursiooni raha või kahe huviringi/trenni aastatasu… Olgu, meie mõtleme sellistes lisaväärtuse/elukvaliteedi kategooriates, aga kui me vajanuks seda lisaraha kasvõi laste igapäevaseks toimetulekuks…?

Nii et omadest kogemustest nõustun ma täielikult sellega, et riik/omavalitsus seisab pigem oma, mitte kodaniku huvide eest.  Ja kui inimestele midagi selgeks tehakse, siis pigem karistusi, mis ootavad teda kõikvõimalike unustamiste ja teatamatajätmiste korral.

Nii et kes võtaks üles soojendada ja ära teha idee portaalist, mis vastavalt inimese elukaarele talle temasse puutuvaid õigusi/kohustusi meelde tuletaks?

Äkki riik ise?

Kevadet märkamas 2 – seekord spordivahenditega

Pühapäeval hakkasin hommikul korralikult tegema inglise keele kodutööd – kuid ilm oli nii ilus, et võtsin hoopis ratta.

Stroomi-Vabaõhumuuseum: kergliiklustee totaalselt ülerahvastatud, aga üsna puhas. Kohati graniidikillustikuga kaetud, rulluisutama veel hästi ei kisu.

Vabaõhumuuseumi-Kakumäe. Kohati on asfalt tükklapati üles võetud, Kakumäe pool täielikult. Vahepeal keeran metsa, et ukerdada mööda kallasrada – lootusetu, metsas on veel üle põlve lund! Keerutan välja Rannamõisa teele.

Rannamõisa-Muraste. Tugev vastutuul, kiirus langeb selliseks, mille kohta Leivo armastab öelda “varsti kukud ümber”. Murastesse jõudes olen täiesti surmväsinud. Klaasist bussipeatuses on tuulevaikne, pööran nina päikese poole ja mõnulen oma veerand tundi.

Muraste-kodu. Tagasitee on allatuult ja puhkus mõjunud: endise 13km/h asemel ei tundu 30 üldse raske! Kuni Hipodroomi juures ründab taas väsimus, viimased poolteist kilti koduni m��öduvad taas ümberkukkumistempos. Aga kui mõnus on maanduda sooja vanni ja kui hea maitseb viiepäevasuitsulihaga võileib!

52 km kevade esimeseks rattatrenniks – ja kui Soomaalt kajakkimast tagasi jõudnud Leivo helistab, et võiks veel rulluisutama minna, siis… muidugi lähen. Autoga Tabasallu, sealt rullitades Murastesse ja tagasi. Tee on kruusast praktiliselt puhas – aga muidugi see vastutuul! Tõsi, vastupidine variant (kergelt sinna, vastutuult tagasi) oleks hullem…

Pole paha, ütleks Mati Alaveri kombel. (Huvitav küll, kas viimase aja sündmuste järel veel üldse jätkatakse tema tsiteerimist? Naeratus )