Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kõrvemaa x-teedel

X-tee on üks tore seiklusvõistluste sari: lühike (5 tunniga pead metsast väljas olema), huvitav (rada ja liikumisviiside osakaalu saad ise plaanida) nong muheda korraldusega (Randy ja Heigo). Muheda korralduse alla läheb näiteks see, et Randy ise jagab finishis suppi või et tehnolauas istuja varjab ennast ereda päikese eest suure pappkarbiga, millele vildikaga on nägu peale joonistatud.

X-tee, nagu nimigi ütleb, tähendab teede ristumist - otseses tähenduses siis võistluskeskuse vahetusalas, kus võistluse teise ja kolmanda tunni vahel peab toimuma liikumisviisi vahetus.

Esimesel etapil Kõrvemaal plaanisime meie jalgsietapi parasjagu nii lühikese, et kahe tunni täitumisel kohe ratta peale saada. Aga ikkagi mahtus selle kahe tunni sisse üka rabapunkt ja tervelt kolm ujumist. Esimest neist olnuks võimalik vältida ümber vee ringi joostes, aga vesi oli soe, nii et miks mitte ujuda.Kuna see oli minu treeningvõistlus (algul väitis Leivo, et mina pean ka kaarti lugema, aga see jäi õnneks siiski kiiresti kõrvale), siis esimese etapi ujusin mina. Ja teise, kus punkt oli keset Soodla veehoidlat (tõsi, selle kitsamas osas) samuti mina. Leivo kasutas seda pikka sulistamisaega selleks, et tegi kaldal valmis rattaraja kaardi.

Rattaetapil tuli mulle üsna pea meelde, et Kõrvemaal rattaga sõites luban ma endale, et see on viimane kord. Ei meeldi mulle rattasõiduks see, mida Kõrvemaa ohtrasti pakub: paks lahtine liiv ja rohked teravad künkad, kust on raske üles ja (minule) hirmus alla sõita. Ja muidugi kuulus mei rajaevalikusse ka Suursoo laudtee - ka selle peal olen ma ju lubanud, et siia enam rattaga ei tule :) Laudteel sõitmine oligi see, millest finishis vist kõige rohkem muljeid oli. Kellel kiilus esiratas laudade vahele kinni, nii et sõitja uhke üle-lenksu-lennu tegi, kes käntsatas niisama küljeli... Mul midagi väga dramaatilist ei juhtunud, kuid see-eest juhtus pidevalt:rabataimed nii siin-kui sealpool laudteed said minust ikka kõva koormuse. Õnneks teisel pool vaatetorni muutus laudtee sõidetavamaks: väiksem vahe laudade vahel ja lauad ise kah laiemad. Aga kui Leivo arvas, et ma nüüd eluaeg rattaga sõitmist vihkan, siis päris nii ikka ei ole: isegi laudteele suutsin tema olemuse juba andeks anda.

Võistlusjuhendis oli kirjas, et kuna piirkond on Lasnamäe populaarne suvitus- ja kalastuskoht, ei tasu rattaid punkti võttes valveta jätte. Nagu välja tuli, ei tasunuks valveta jätta ka punkte: rattaetapil oli haihtunud punkt 42, mis ilmselt nüüd kellegi kodu kaunistab (või tõenäolisemalt kuhugi maha visatud sai).

Lõpp oli tormiline. Olime juba finishi juures, kui Leivo ütles, et veel on 5 minutit aega ja võtame ära ka punkti 22, mis oli finishist veidi teisel pool. Sama mõte oli veel mõnelgi ja nii siis saigi lõpus vajutatud. Õnnestus - jäi siegi tervelt poolteist minutit aega üle :)

Punktide mahalugemisel oli meie tulemuslehele kõigepealt kirjutatud "Mine metsa!", mis ilmselt oli mõne teise tiimi nimi. Väikese sebimise järel võlus tehnolaud meile küll ka õige nimega lehe, aga kui punktide arvestamiseks läks, ilmnes taas kala - meie punktisummaks ilmus üllatuslik 57. Väikese sebimise järel sai siiski kehtima ka tegelik 98, millega (ja tänu sellele, et Pilvi tiim end kontrollajast kauemaks metsa unustas) saime segavõistkondade teise koha. Ja tulemustest väärib märkimist eriti see, et Twister Female vähendatud koosseisus (Marge ja Maare) said naisteklassis lausa esikoha!

Meie teekond:

Jalgsi 24-36-54-52-35-39-59-34-23-21-45-29-22- Vahetusala

Rattaga:35-54-56-30-57-51-31-50-53-44-49-42-40-22-Finish

Peavalu püüab mind

Viimased kaks aastat on läinud nii hästi, et suurt migreeniatakki ei ole mul olnud. Varem tabas see mind ikka keskmiselt korra aasta jooksul.

Ent viimase kuu jooksul olen juba kolm korda tundnud peavalu hiilivat lähedust. Mulle annab sellest märku halo ja esmane tuim tuikamine vasakus meelekohas. Kui õnnestub kiiresti aspiriini süüa, saab need nähtused tagasi tõrjuda.

Viimati juhtus see eile, kui töölt koju sõitsin. Kodus toppisin end kiiresti tablette täis ja pugesin voodisse. Halo kadus, ent tuim tuikamine peas püsib tänaseni. Eelmisel kahel korral oli samasuguse skeemi järgi ebamugavat enesetunnet tervelt kolmeks päevaks.

Nüüd ma siis mõtlengi: võibolla tasuks mahasurumise püüdest loobuda ja hoog endale kallale lasta? Kas õudne lõpp või lõputu õudus - vastik migreenihoog koos kõige kaasnevaga (pool päeva siruli, oksendamine jm toredused) või kolm päeva väiksemat-vaiksemat kannatamist...?

Latt kõrgele

Kahe riigieksami tulemused on Katil nüüd teada.

Geograafia - 92 punkti (see sai tehtud tegelikult juba eelmisel aastal)

Matemaatika - 97 punkti

Pere järgmiste eksamisooritajate jaoks on latt igatahes kõrgele seatud :)

Ise muretseb (see pole küll päris õige sõna, sest mis siin ikka enam murteseda, tuleb lihtsalt tulemusi oodata) Kati kõige rohkem inglise keele (oli olnud raske eksam, ehkki keel on tal tegelikult väga hästi käes) ja kirjandi (subjektiivsuse aspekt sisu ja teemassekirjutamise hindamisel) pärast.

Mina pean jätkuvalt pöialt...

Süda on sopiline

Petrone Prindil on nüüd välja tulnud paljude jaoks väga kaua (algsete plaanide kohaselt pidi raamat ilmuma juba pea aasta tagasi) oodatud raamat, Epu enda reisiromaan "Kas süda on ümmargune?"

Liigitus "reisiromaan" ütleb selle raamatu kohta küll vähe, kui just eneseotsingute teed reisimiseks ei nimeta. Sest ehkki tegevus toimub maailma eri paigus, on see eeskätt siiski inimeste (just mitmuses, mitte ainult Epu enda enda) eneseotsimiste teekond.

Mul on selle raamatuga väga isiklik side - juba sellepärast, et mäletan neid kunagisi sündmusteahela käivitanud otsuseid ja hetki. Küll mitte otseselt seotuna ja pigem kõrvalseisjana, aga hinges siiski väga kaasa elavana. Nii et suure osa selle raamatu algusest olen kunagi endas läbi peegeldanud ja nüüd sai siis oma kunagisi arvamusi ja "kuidas päriselt oli" tausta kokku panna. See elamus, pean ütlema, oli kohati väga intensiivne.

Teiseks olen ma kirjas selle raamatu toimetajana. Pean küll ära märkima, et tegelikult kuulub see au mulle ainult osaliselt, sest raamatu kõige intensiivsemal valmimisperioodil ei saanud ma kahjuks sellega enam kaasas olla. Minu eemalejäämine oli küll plaanitud ja ajaliselt algusest peale ette teada, aga loomulikult on mul ikka kahetsust kripeldamas, et ei saanud lõpuni teha. 

Epu kirjutamisoskus küll teksti mõttes erilist toimetamist ei vaja, aga see raamat oli selline - kasutaksin taas kord sõna "intensiivne" -, et minu peamine roll oli püüda hoida seda pulbitsemist mingiski hoomatavas aja-ruumi-sündmuste-tegelaste sängis. Vahepeal juhtus küll nii, et lasksin end siiski sellest voolust kaasa viia ja otsustasime mitu korda ümber, mismoodi ikka parem oleks. Selles mõttes on mul jälle väga hea meel minult töö üle võtnud kaastoimetaja üle, kelle värske pilk ja selge vaade kindlasti tulemusele palju kaasa aitas. (Ma ei tea, kas ta on huvitatud enda rolli avalikustamisest, sellepärast ei nimeta ma nime).

Aga raamatust endast. Arvustust ma loomulikult pole võimeline kirjutama, nii et pean lihtsalt veel kord kasutama sõna "intensiivne". Mitte ainult sündmusrohkuse, läbitud riikide ja kireva tegelasgalerii, vaid ka siiruse ja tunnetuslikkuse osas. Sest ümber ümmarguse maailma lahtisi suhteotsi ümmarguseks (energia)ringiks sõlmiv süda on ise selle juures siiski sopiline ja urmeline... Teistmoodi ei saakski ju jutustada üht tundelist eneseotsingute Lugu.

Ilus, kirju, kasulik

Ühte nädalavahetusse võib mahtuda väga palju ja väga erikülgseid tegevusi.

Lossiromantika. Kuhu ikka minna kevadisele romantilisele õhtusöögile kui Taagepera lossi! Tookordse rahva- ja meeletult emotsioonirohke peo mälestuseks oli meile nüüd kaetud privaatlaud. Küdev kamin, valgele laudlinale puistatud roosi õielehed, prantsuse vein, ilusad riided ja armas kaaslane...

Karula veski. Algsest vestlustunnist Künnapi klubi iga-hooaja-alguse üritusel Karulas kasvas välja pikem kohalviibimine koos telkimise, saunatamise ja seltskonnatamisega. Naljad stiilis "Klubi tunnuslause - eksi ja sure!" (tegelikult on "Mäed vigu ei andesta" :) ning kõikide kindel veendumus, et üks inimene mahub sauna alati juurde.

Raamatupidamise meistriklass. e-äriregistri ettevõtjaportaalis MTÜ elektroonilise majandusaasta aruande esitamine nõudis küll süvenemist, kuid oli tegelikult lihtsam kui arvanud olime. Eriline kiitus nupu "Kontrolli standardile vastavust" eest, mis kohe ütles, mis lisad või rubriigid veel lisada tuleb. Ainus miinus: miks ei saanud majandusaasta aruannet allkirjastada Mobiil-IDga, kui samas portaalis teises kohas (registrikande muutmine) ometi sai? Ja ka sisselogimisel oli Mobiil-ID tugi, ent aruande allkirjaga kinnitamiseks tuli välja otsida ID-kaart (ja installeerida arvutisse vajalik tarkvara, mida Mobiil-ID kasutajatena enam vaja poleks).

Sporti ikka ka. 14-kilomeetrine jooksutiir. Kes küll need jalad nii valusaks tegi...?

Kodu korda. Koos lastega lõime läikima vahepeal entroopia olemasolu tõestanud kodumajanduse.

Hea naabri mälestuseks

Täna käisime emaga meie elupõlise naabri, külas nimetatud kui Uustalu Elle (22.10.1945-21.05.2010), matustel.

Heaks ülepõllu-naabriks oli meile juba tema ema Elvi, minu Väljaotsa Memme eakaaslane. Side jätkus järgmises põlves: ühine koolitee ja noorusaeg sidusid Ellet ja minu ema. Ning sealt edasi oli Elle vanim tütar Marje juba minu lapsepõlvesõbranna. Eakaaslased on ka minu ja Marje vanimad lapsed Kati ja Gerda, aga kui mõned varased lapsepõlveseiklused nagu Pohla koera eest põgenemine välja arvata, teavad nemad teineteist juba pigem vaid Orkuti vahendusel.

Igal juhul oli Ellel kindel koht minu lapsepõlvemälestustes.

Naljakas, aga kõige selgemini mäletan teda köögis akna all laua taga kartuleid koorimas.  

"Plikad, süüa tahate?" küsis ta sealt alati, kui meie Marjega - mõnikord ka väiksemad Karin-Kairi-Anne-Merle sabas - tuppa tilpasime. Aga meil oli tavaliselt muidugi muudki teha - näiteks aias marjapõõsaste vahel ukat mängida. Kinnilöömispost oli maja ukse kõrval ja muidugi tuli sinna tormata läbi ja üle põõsaste, nii et oksad ragisesid ja marjad rabisesid... Mõnigi kord saime selle eest Ellelt tema veidi väsinud moel pahandada, kuid isegi tema pahandamine oli kuidagi hea ja leebe.

Elle oli üks viimaseid, kes meie külas lehma pidas, nii et kõigest mõned aastad tagasi käisime tema juurest piima toomas. Siis oli Ellel küll juba raske liikuda, puus ja jalad tegid kõvasti häda, ning mu ema mõnikord pahandaski, et mis ta end selle lehmaga tapab... Aga Elles oli kange maanaise hing ja küllap ka loomapidamise harjumus, nii et loobumiseni läks kaua aega.

Varasemast lapsepõlvest mäletan ühte Uustalu heinasissevedu, kui lastekari - tookord Mati ja Rihoga eesotsas - küüni aampalkide pealt heinavirna hüppeid tegi. Ja minul läks nii õnnetult, et maandusin kahe virna vahekohta ja vajusin selles kitsas praos pea põrandani välja. Oli kitsas ja palav ja umbne ja köiegagi ei saadud mind üles tõmmata. Elle juhendamisel lammutati lõpuks virnast pool maha, et mind kätte saada - aga oleks ta moepärase kirumise kõrval ühtegi tõsiselt halba sõna öelnud...

Kui ma umbes 14-15aastane olin, kukkus Elle töölt villaveskist koju sõites jalgrattaga nii õnnetult, et oli mõnda aega lausa haiglas. Marje pidi siis loomi talitama ja lehma lüpsma ning mina läksin talle muidugi abiks perenaist mängima. Kuidagimoodi saime isegi hakkama, aga arutasime siis mõlemad, et igapäevaselt käiks küll selline loomamajandus üle jõu ja endale seda ei tahaks. Ja ega meil seda polegi - aga seda enam võib nüüd tagantjärele hinnata Elle suutlikkust, kes töö, kolme lapse ja kodu kõrvalt ka selle suure laudatööga toime tuli...

Minu ema meenutas aga Ellega seoses seika, kuidas neist kahest - ja tegelikult veel suurest hulgast külanoortest - kord surm napilt mööda läks.

Aasta oli miski 60ndate keskpaik. Läsnal oli pidu varakult lõppenud ning seltskond plaanis, mida edasi ette võtta. Väädimetsa Bruno pakkus, et viib kogu pundi oma käsutuses oleva veoautoga Joaveskile. Mõeldud-tehtud, ei lugenud midagi, et mees maani purjus: kogu seltskond ronis kribinal-krabinal kes kabiini, kes kasti. Sõit kestis vana teed mööda peaaegu Lõõtsani, kus tee käänaku järel üsna järsult mäest alla läheb, põhjas on kitsavõitu sild üle oja ning teiselt poolt tuleks uuesti mäkke tõusta. Vot seal laskumisel kadus juhil auto üle kontroll ning veok sööstis puude vahelt joonelt alla, jäädes pidama alles ninapidi ojapõhjamudas. Hingepõhjani ehmunud ja läbiklopitud seltskond harutas end hunnikust lahti - kuid peale mõne sinika ja marrastuse polnud mitte kellelgi midagi viga! mingil kaitseinglil tuli ilmselt meelde, et nende noorte elutöö on veel tegemata...

Nüüd on siis Elle elutöö tehtud.

Puhka rahus oma suguvõsa hauaplatsil seal Loksa kalmistul, meie hea naaber.

 

Põrgukass 8

23.mail on kokkuleplaslik sünnipäev meie Kistil. Kokkuleplaslik sellepärast, et kuskil mai lõpus ta sündis, ja kuna Kisti oli Ode sünnipäevakink tema 8.sünnipäevaks, valis Ode oma neljakuuse sünnipäevakingi sünnipäevaks sama kuupäeva mis tal endal.

image

Nüüd saab Ode nelja kuu pärast 16 ja Kisti sai eile 8-aastaseks. Väikesest algklassitüdrukust on selle aja jooksul saanud sire neiu ning tillukesest säravate silmadega karvakerast kohevakarvaline nõudlik kass.

Põrgukass – seda ütles Ode oma jumaldatud Kisti kohta ise. Siis, kui rääkisime vajadusest palavate ilmade korral kasse pesta, et nad nii hullult karva ei ajaks. “Tiffu laseb end hästi pesta, aga Kisti on tõeline põrgukass,” märkis siis Ode. Eks ta ole – kriipivat, turtsuvat, hammustavat ja igas suunas rabelevat looma sobib tõesti niimoodi nimetada.

Ka muidu on Kisti ülimalt iseloomuga kass. Igaühel end silitada ei luba, õue pääsedes kipub kohe minema jooksma ning jälgib kiivalt, et meie teine kass, Tiffu, Ode poolt liigselt hellitusi ei saaks. Või mis hellitusi – eile vaatas Ode Tiffu poole ja kutsus teda õrna häälega, mille peale Kisti kohe armukadedushoos Tiffut tuuseldama sööstis. Karvad lendasid, Tiffu põgenes diivani alla, kasside kaklusteele teelejäänud Ode jalg sai küünekahjustusi…

Või kui ta nördinud demonstratiivsusega oma kempsukastis nuusib, sest eelmisest koristusest on sinna veidi pissilõhna jäänud, nii et tuleb kasti sisu taas ära vahetada. Sest muidu pissib Kisti –samuti demonstratiivselt – kuhugi tuppa.

Või kui ta nõudlikult kräunub, soovides, et Ode – ja ainult Ode – tema kõhtu sügaks. Või talle sinki annaks.

Või kui ta etteheitvalt hammustab, kui sügamine liiga loiuks on jäänud või sootuks lakanud…

Põrgukass mis põrgukass! :)

Aga kõigile meile, eriti muidugi Odele, lõpmata armas.

Ja mõnikord paistab ta nii malbe ja hea, kui keras Ode padja kõrval magab ja nagu suurim nunnu…

Koolituselt kõrva taha

Üle hulga aja õnnestus vibida koolitusel, mis silmad särama pani ja uut energiat andis: Anu Virovere ja Mati Ruul “Juhi kui liidri roll muudatuste ja koostöö juhtimisel.” Pealkiri, muide, pole üldse paljulubav – aga kohe kindlasti ei olnud tegu stampse “juhtimiskoolitusega” selle devalveerunud tähenduses.

Märksõnad, mida mina edasi mõtlemiseks sealt kõrva taha panin:

Kasutuskõlblik teadmine. Teadmine pole väärtus iseeneses, oluline on osata seda kasutada. Võtmeküismus: milline on minimaalne hulk teadmisi, millega oma valitud eluteel edukalt hakkama saada?

Muutunud maailm. Maslow vajaduste püramiidi tuleb kolmandal aastatuhandel vaadata teistpidi: inimese peamine eesmärk on eneseteostus. Industriaalühiskonnas oli eesmärk saada jõukaks, maja ja auto jne oli elu õnnestumise märk (Eks ole: võidab see, kel on surres kõige rohkem asju :) Paljuräägitud teadmusmajanduse aluseks on aga inimese eneseteostus ja pühendumine, õnnestumise märk on enesega rahulolev inimene, tema eneseteostus (pühendumine) ja elamused (ka töörõõm).

Kvaliteetne vaba aeg on peamine väärtus. (Minu kommentaar: Tammsaare vist pöörab enda hauas ringi praegu :)

Vaimse töö paradoks. Kraavimeetreid ja mutrite kogust saab igal hetkel mõõta, knowledge worker i tööd ei saa kontrollida. Veelgi enam: kuna vastutahtmist ei saa inimene oma võimekust kasutada, võivad kontroll ja pidevad mõõtmiskatsed töö tulemuslikkuse hoopis halvata.

Intellektuaalse kapitali valem. Intellektuaalne kapital tuleb korrutada sooviga tööd teha. Väga võimekast inimesest pole kasu, kui tal pole soovi töötada. Organisatsiooni ülesanne on motiveerida töötahet.

Struktuurkapital. Seosed, võimujaotus, osakondadevaheline koostöö. Tulemus = intellektuaalne kapital x Struktuurkapital. Ehk siis taas: Organsatsioon oma ülesehitusega peab toetama võimekate inimeste tegevust, muidu pole nende võimekusest mingit kasu.

Ühe hääle fenomen. Igaühest sõltub: presidendivalimise tulemuse võib otsustada 1 hääl. Mõtteviis “mis mina, väike inimene” peab jääma möödanikku.

Uus turuprofiil. Oli tooteturundus (1945), eenuseturundus (1960), suhteturundus (2000). Nüüd on elamusturundus – müüme elamust, müüme lugu, sest just see on inimestele oluline.

Mis on kaos? Seisund, kus (eelnevalt juhtunud mustrite põhjal) pole võimalik ennustada järgmist seisundit.

Omadel peab olema hea! Edukad on firmad, kes soodustavad inimeste eneseteostust. (Tegemist on Nokia kunagise juhtlausega, kuid seda saab üldistada ka laiemalt).

Väledus, vilkus (agility). Pürgida nii lähemate kui kaugemate eesmärkide poole, teha otsuseid kiiremini, usaldada intuitsiooni. Oluline on just viimane: semantilise mäluga seotud akadeemilistest teadmistest mäletame 4-10% (ehk siis gümnaasiumi lõpuks on alles heal juhul ühe aasta tarkus :) , elust õpitud ja episoodilise mäluga seotud teadmistest 100%. Ent viimaseid ei taju me ise teadmistena, pigem “kõhutundena”.

Raha ei tohi olla otsustamise kriteerium. Muidu hakkame tegema vigu.

Käitumise käivitab tunne. Inimene ei ole ratsionaalne. Ootamatus olukorras tõmbame välja mingi käitumismudeli, kuid teeme seda emotsiooni ajel.

Empaatia algab eneseaustusest. Kedagi ei suuda inimene austada rohkem kui iseennast.

Vähem veendumusi! “Kui inimesel on kindel maailmavaade, ei usu ta isegi seda, mida oma silmaga näeb.” (Agu Sihvka).

Elu võtmeküsimus: Mis jäb mulle alles siis, kui töö ja raha on läinu?

Nagu nooruke Barbara Cartland

Kreete ja Lauraga tuli jutuks, et 14-16aastaselt kirjutasin ma mitmeid kaustikuromaane, mille mu isa vahelesegamine päästis ka minu hilispuberteetlikus enesehäbenemise hoos korraldatud tuleriidast. Kreete tahtis neid lugeda (Ode ja Kati tegid seda paar aastat tagasi) ja mina isegi lappasin oma hoolsa koolilapsekäekirjaga kaustikutesse kantud teosed - "Hingekellad", "Südame sunnil", "See meeletu maailm" jne  - taas kord läbi.

Teismeliseeas enda kiituseks pean ütlema, et süžeeliin oli kõigis romaanikestes täitsa korralikult olemas. Muidugi see nõretavalt naiivsevõitu ja paduromantiline, millest kõnelevad ka pealkirjad. Aga kui sinna kapaga kirjutamisoskust juurde anda, olekski pisarakiskuja-menuk valmis :)

Nürks läks rottide Kohvikusse

Neljapäeval suri vanem meie, õigemini küll Ode, kodurottidest: suur valge jääkarumoeline Nürks, pildil parempoolne. Augustis saanuks ta kolmeaastaseks, ja see on rottide jaoks ikka päris auväärne iga.

kasitoo 034

Viimased kuud vaevas Nürksi kasvaja: suur muna, mis aina paisuvana tema küljele moodustus. Valu ei paistnud see talle küll tegevat, pikka aega oli rott munast hoolimata väga virk ja tragi. Kui kasvaja aga pea tema kere jämeduseks paisus, hakkas see takistama loomakese liikumist ning suurema osa ajast veetis ta külitades. Selles faasis tõstis Ode ta ka teisest rotist Nossast eraldi puuri, et elav ja vilgas Nossa haigel sõbral seljas ei trambiks.

Veel külitavanagi oli Nürks pikka aega tragi. Sõi, jõi, pesi esikäpakestega nägu ja kurgualust ja oli eestvaates ikka samasugune armas jääkaru. Kuna ta oma tagumist poolt enam kontrollida ei saanud, panime puuripõhja tema külje alla paksu mähkme, et loomakesel võimalikult mugav ja kuiv oleks….

Paar viimast päeva tundus Nürks äkki kiiresti otsa jäävat. Ei tahtnud süüa ega juua, ainult lamas ja hingas vaikselt. Kaalusime juba loomaarsti juurde halastussüstile minekut, kui Nürks ühel pärastlõunal siiski ise Kohvikusse teele asus. Mina olin just siis Viljandimaal koolitusel, aga auto ja dokumendid õnneks kodus, nii et Kati ja Ode said sõita maale ja matta Nürksi vana kasekännu juurde, kus juba ees ootamas Karini ja Kairi ligi paarkümmend aastat tagasi surnud rotikesed ning Heleni möödunud aasta novembris Kohvikuteele asunud Nipsu.

Aga miks Kohvik? Kui Helen oli veel päris väike, rääkis ta surnud varest nähes, et kõik surnud varesed lähevad vareste Kohvikusse ja saavad seal teiste varestega kokku. Eks siis rotid lähevad rottide Kohvikusse – niimoodi on igatahes hea ja lohutav mõelda.