Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Konkurendi pressikonverentsil

Paar päeva tagasi ilmus PR-uudistesse teade, et täna tutvustab Bravocom oma uut kaubamärki ja teeninduskontseptsiooni. Asi tundus piisavalt huvitav, et kohale minna ning kaasa tuli ka meie eraklientide segmendijuht.

Konkurentide pressikonverentsidel käimine pole muidugi päris tavaline asi, aga Tele2 ja Radiolinjaga (Elisaga) oleme seda küll praktiseerinud ning pole vastastikku sellest mingit probleemi teinud. Tavaliselt istub konkurendist külaline vaikselt ja kombekalt tagareas ning kuulab, pea viltu nagu targal koeral, kenasti kõik ära, mis korraldajatel öelda on ja omalt poolt midagi ei lisa.

Aga seekord pidin ma seda kirjutamata reeglit siiski rikkuma, sest konkurent esitles oma toote unikaalsusena võimalust, mis meie tootel olemas oli. Siis oli muidugi olukord, et ei saanud mitte vaiki olla, ja tegin paar täpsustavat remarki. Ega see ilus ei olnud, aga eks nad oleks pidanud selle olukorra vältimiseks paremini kodutööd tegema. Kui ikka paned välja võrdlustabeli konkurentide toodete kohta, siis kanna ka hoolt ja kontrolli, et see igast otsast vettpidav oleks.

Lisaks vabandab mind minu enda ees see, et Tele2 esindaja saadeti Bravocomi lansseerimise pressikonverentsi ukselt tagasi ega lastud teda sisse. See polnud ka ilus.

Üldiselt oli aga intrigeerivast teemapüstitusest hoolimata tegu kahetsusväärselt vähehuvitava pressikonverentsiga. Oleksin vabalt võinud midagi muud teha.

Olgu Jõud teiega!

"Kusagil kaugel- kaugel universumis..." Nii algab legendaarne Tähesõdade saaga, kus õpetatakse, et tee pimedusse algab hirmust. Ja kus Jõu tumedam pool on minu meelest alati tugevam, kiirem ja efektiivsem kui Jedi-rüütlite kasutatav hea Jõud – aga kus muidugi hea lõpuks võidab.

 

Hea nõrkus on aga - minu arvates! - põhjustatud just sellest, et Heale pühendunud Jedi rüütlid peavad minetama igasugused inimlikud tunded. Hirmu niikuinii, viha loomulikult - aga ka õrnuse, hoolimise ja armastuse. Külm pühendumus on aga kurb. Päästa maailma ainult selle pärast, et ta päästmist vajab, aga sulle endale korda ei lähe... See aga oleks hoopis teine teema.

 

Igatahes vaatasime (taas kord!) Tähesõda, alustades seekord „Nähtamatu ohu” poolsest otsast. Kunagi olin ma suur Tähesõdade fänn, aga praeguseks olen palju unustanud. Püüan meelde tuletada.

 

Osa I: Nähtamatu oht (The Phantom Menace)

 

Alguste algus, kus kõik tegelased on alles noored – isegi Yoda kõrvakarvad on veel lühikesed, nagu terane Kati filmi vaadates märkis - ja sündmused alles ees. Vähemalt põgusalt näidatakse ära pea kõik tegelased, kel sarja hilisemates osades mingi oluline roll kanda. Tark minirobot R2D2, jedid Obi-Wan-Kenobi  ja Yoda ning muidugi kantsler Palpatine, kelle kaksikroll targa riigimehena ning kurjadest kurjeima Sith-meistrina on lihtsalt täiuslik - keegi ei aima ohtu enne kui on hilja.

Keegi peale targa Yoda ei aima ka ohtu,mida peidab endas noore Anakin Skywalkeri treenimine jedi-rüütliks. Tuleb tunnistada, et kui poleks enne näinud tagumisi osi, poleks minagi filmis seda kahtlustada osanud – lapsnäitleja Jake Lloyd mängis ilmselt oma elu hiilgerolli armsa lapsukesena. Küllap oli ta selles nii ammendav, et minu teada jätkus tema karjäär hiljem ainult B-kategooria filmides.

 

Osa II: Kloonide rünnak (Attack of the Clones)

 

Anakin on Osa I ja Osa II vahele jäänud 10 aastaga väikemehest jediks kasvanud (nüüd mängib teda Hayden Christensen, jee!). Noor Padawan on oma koolitust peaaegu lõpetamas, kui Padme mõrvakatse uurimine viib teda ohtlikule teele.

Siin filmis näeb ära väga palju kohti, mis hilisemas saagas olulised on, näiteks planeeti, kus hiljem kasvab üles sinna peidetud Luke Skywalker. Isegi Surmatähe kavandid käivad kaadrist läbi.

 

Osa III: Sithi kättemaks (Revenge of the Sith)

 

Minu meelest üks keerulisemaid osasid, sest Lucas pidi kahe ja poole tunniga kokku viima kõik lahtised otsad ja muutma filmisaaga pooled tervikuks, ning samas jätma usutava mulje Anakini muutumisest Darth Vaderiks.

 

Osa IV: Uus lootus (New Hope)

 

Siin tulebki mängu juba Luke Skywalker, kes elab Tatooine planeedil oma onu ja tädi juures. Samal ajal võitleb printsess Leia (tema kaksikõde, kellest ta midagi ei tea) kurja Impeeriumiga. Nad ründavad Impeeriumi võimsaimat relva, Surmatähte. Luke aga asub koos R2D2ga otsima üht viimast elus olevaid Jedi rüütleid, Obi-Wan Kenobit.

 

Siin sekkuvad mängu minu konkurentsitud lemmikud Tähtede Sõja saagas: kosmosepiraat ja  palgasõdur Han Solo ning tema karvane abiline Chewbacca (viimane möllas küll ka kuskil varasemas osas).

 

Osa V: Impeerium annab vastulöögi (Empire Strikes Back)

 

Osa VI: Jedi tagasitulek (Return of the Jedi)

 

Viimaste osade kohta ei jaksa praegu enam midagi meenutada ja kirja panna (kell on juba öö). Võibolla kunagi hiljem, aga võibolla ka mitte.

Täname Teid, et olete usaldanud meid

Sõidan lõvikutsikaga Peugeot 307 ja olen temaga väga rahul. Ent nagu hiljuti välja tuli, on tal suur elektrilühisest põhjustatud isesüttimise oht ning enne 2003.aasta maid valminud autod kutsutakse seepärast täiendavale ülevaatusele. Autoajakirjandusest olen aru saanud, et potentsiaalse lühise tekitajaks on ühenduspistik, millel ei ole piisavalt isolatsiooni. Kui näiteks ilmaolude tõttu sinna niiskust satub, ongi lühis käes.

Aga kuidas kirjeldab seda Peugeot ametlik esindaja Eestis, saates klientidele koju kirja täiendavale ülevaatusele tulekuks? Kirjaviis ja stiil muutmata.
_______

Täname Teid, et olete usaldanud meid, ostes Peugeot 307.

Meie meeskond kasutab pidevalt AUTOMOBILES PEUGEOT uusimat tehnikat ja metoodikat, eesmärgiks Teie usalduse hoidmine ja turvalisuse tagamine.

Oma Kvaliteediprogrammi raames palus AUTOMOBILES PEUGEOT meil teostada Teie auto juures elektrohüdraulise roolivõimupumba elektrilise ühenduspistiku täiendava tihendamisega seotud tööd ja seega elimineerida igasugune võimalik risk elektrilise lühise, mis võib põhjustada ebamugavusi sõiduki kasutamisel, tekkimiseks.

Palume Teid võtta ühendust Teile sobiva PEUGEOT volitatud remonditöökojaga, et leppida kokku kuupäev, millal saaksite oma auto meile jätta või kontakteeruda oma sõiduki müüjaga.

Need toimingud, mille teostamine on hädavajalik ning mille tõttu ei saa Te oma autot pool päeva kasutada, viiakse läbi tasuta.

Teid ootama jäädes,

.....
_______
Ma ei hakka siin analüüsima, mis kõik selles kirjas valesti on. Seda on lihtsalt liiga palju.

Ajaveebe ja netikommentaare on viimasel ajal hakatud pidama avalikuks meediakanaliks, seepärast ei tohi siin selle kirja peale öelda seda, mida mõte niisugusel juhul pähe toob: Pange oma kliendisuhete juht põlema.

Minu Väljaotsa Memm

Maal tuli mul kange tahtmine jäädvustada pildile oma vanaema, Väljaotsa Memm. Ta on sündinud aastal 1917, nii et praegu 88 aastat vana.

Kui ma veel tudeng olin, plaanisin rahvapärimuse kogumise raames jäädvustada oma vanaemade elulood. Kahjuks on see ainult plaaniks jäänudki, ehkki üksikuid kilde ja jutustusi olen kirja pannud nende mõlema elust.

Väljaotsa Memm, sündinud Elfride Kilström, hilisem Rausalu, on pärit Kolga-Aabla rannaküla paljulapselisest perest. Kaheksa-aastasena hakkas ta sisemaa taludes karjas käima, teismelisena sai juba teenijatüdrukuks. Eakaaslased (keda aasta-aastalt aina vähemaks jääb) märgivad mõnikord jutu sees, et ta oli nägus tüdruk olnud: ümmarguse klaari näo ja helesiniste silmadega. Eks tollase aja iluideaal oli vist teisem kui praegu, mina igatahes vanu pilte vaadates silmakargavat kaunidust ei tuvasta. Fotodelt vaatab vastu kleenuke valgepäine plikanääps, hiljem sale tõsiseilmeline naine (jah, pole vist ühtegi pilti naeratavast Elfridest!). Figuuriga aga paistab ta tõepoolest teiste hulgast silma: enamik talunaisi olid tol ajal vist paraku paksud... Ja silmad, jah, silmad on vanaemal kõigil piltidel peaaegu ebamaised: vana aja fototehnika tegi nad kummituslikult heledateks. Isegi praegu,vanuigi ja kae poolt tuhmistatuna, on vanaema silmad kõige helesinisemad, mida ma kunagi näinud olen.

Vanakülla sattus tollal veel väga noor vanaema 17-aastaselt, kui läks Aru tallu teenima. Siin kohtus ta meie vanaisaga, kes oli vaese Sooäärse (kohalikus keeles Soarse) talu perepoeg ja siis juba 30. Ja ehkki vanaema väidab, et mingit armastust neil ei olnud ja ta läks mehele külamooride kiuste (moorid olevat teda süüdistanud Mardi püüdmises ja ennustanud, et ega ta seda meest ikka altari ette saa), elasid nad koos terve pika elu ning neil oli kolm last.

Vanaisa suri kahjuks enne minu sündimist, nii et temast mul muljeid ei ole. Kirjelduste järgi olnud ta lõbus laulu- ja pillimees ning vist väikest viisi ka viinamees. Jahimees kah, ja jahil ta ebamäärastel asjaoludel lõpuks rabanduse ja halvatusegi sai, mille järel 1967. aastal Loksa haiglas pärast lühikest põdemist suri. Vanaema ei abiellunud uuesti, ehkki minu lapsepõlvemälestustesse kuulub lahutamatu osana näiteks Pikka Juss, kes kolhoosi palgapäeval pudelist julgust võtnuna aina ja aina mu vanaemale kosja tuli. Mul, lapsel, oli muide kahju, et vanaema end kosilase eest aita või heinaküüni peitis ja käskis öelda, et teda ei ole. Mulle see Juss meeldis -oli sihuke lõbus ja naljaka jutuga mees mu meelest. Külajoodik, põlastaksin ma vist küll praegu.

Paar aastat elasid ja töötasid vanaema ja vanaisa oma abielu alguses Kolga mõisas, aga tulid siis Vanakülla tagasi ning asusid elama Kivimäele. Kivimäe kuulus ühe teise talu perenaisele, kuid kuna vanaema seda perenaist tema viimastel aastatel pikalt põetamas käis, pärandas too maja talle.

1968. aastal müüs vanaema Kivimäe maha ja ostis Väljaotsa. Mina olen sündinud ja elanud ainult seal, ehkki Peometsa (Piumetsa) nõmmes jalutades mäletan ema ja vanaisa õest hoidjatädi mulle kogu aeg "vanakodu" maja ehk Kivimäed näitavat.

Nõukogude korra alguses ei tõtanud vanaema ja vanaisa kolhoosi astuma, ehkki nendetaolistest maatarahvast oleks nagu pidanud seda eeldama. Aga ei: vanaema käis metsas marju korjamas ja neid Tallinna turul müümas, vanaisa töötas riigitööl ehk tee-ehitusel (Valgejõe sillaski näiteks olevat tema kätetööd ja panust sees!) ning nii nad elasid. Lõpuks moositi vanaema siiski Vanaküla lauta lüpsjaks - karjatalitajatest ja lüpsinaistest, kes ei joonud, oli vaeses sovhoosis ja hilisemas kolhoosis pidevalt puudus.

Arvan, et see töö võttiski vanaema tervise. Kahekümne lehma käsitsi lüpsmine (hiljem küll oli kergenduseks masin), raskete piimanõude rükkimine jahutusvanni ja autole, silo ja heina kärutamine... Memme selg on valudest peaaegu 90-kraadisesse nurka kistud ning sõrmeliigesed jooksvast või reumast väändunud... Just need väga palju väga rasket tööd teinud käed teevad mind alati kurvaks, kui neid vaatan.

Memm on kogu minu lapsepõlve olnud agar ja toimekas, pidevalt tegevuses ja askeldamas. Praegu aga on ta vanadusest ja haigustest nõrk, kuidagi jõuetuks jäänud.. Minu ema, Memme noorim tütar ja pesamuna, kannab tema eest hoolitsemise põhiraskust.

____
See postitus on kirjutatud 23. augustil 2005. Memm suri kolm aastat ja neli kuud hiljem, 21.detsembril 2008, kuu aega enne oma 92. sünnipäeva.

Puhka rahus, minu armas Memm.

Suvepäevad

Ja nädalavahetusel olid firma suvepäevad Peipsi põhjakaldal, puhkekeskuses Suvi. Ilus koht, normaalne teenindus - võib ürituste tegemiseks teistelegi soovitada. Personali lihtsam osa (köögitädid jms) valdab küll ainult naaberrahva keelt, aga saabki vahelduseks vene praktikat. Meie lihagrillivad mehed käisid näiteks köögist kahvleid nõutamas ja õppisid selle käigus ära uue toreda sõna "vilka".

Läbiviijateks oli meil taas Action Grupp, kellega seonduvad kõigilt üritustelt ainult ja ainult positiivsed kogemused.

Suvepäevade stiil oli Woodstock 1969 ehk siis hipilaager. Selle nimel olid mõned ikka palju vaeva näinud, respect. Pildil poseerib näiteks Kati ürituse kõige stiilsema auto juures.

Ilm oli kah ilus, mis on suvepäevade õnnestumise võtmetegur.

Meie tiim "Lillelapsed" rabas superansambliga (meil olid grupis ka pea kõik kandvad lavajõud ja peidetud talendid, kes meie firmas oma igapäevast leiba teenivad).

Kati lõi mannekeenina kaasa vist oma elu esimesel suurel moedemonstratsioonil (ikkagi 400 inimest publikuks!), teised osalesid mängudes ja lastevõistlustes (Ode oli uhke, et võitis kiikingu). Õhtul chillisime niisama, põhiliselt vesipiibu ümber. Tore oli.

___
Joonealune märkus. Ma väga tahaks pilte mõõtudelt ilusti ühesuuruseks, aga osad on jpg ja teised bmp, ning viimaste puhul on pildifaili suurus pildi suuremate mõõtme korral üleslaadimiseks liiga suur :(

Vana kuub Tätte ja Matvere moodi

Pühapäeva õhtul käisime Leivoga Tätte ja Matvere kontserdil. Rapla laululaval - sinna polnudki mul kunagi varem olnud põhjust sattuda.

Kontserdipaika sisenemisel tegin ma strateegilise vea, kandes näpu vahel Starteri pudelit. Tuli nimelt välja, et mingit toitu ega jooki ei tohi territooriumile sisse viia (müüjad on ju müügiõiguse eest raha maksnud!). Egas midagi, läksime paar sammu kõrvale ja pistsime Starteri kaasasoleva matirulli südamikku. Kotis oli tegelikult üks kook ka, selle maskeerisime sealsamas fliispleediga. Turvameestel oli muidugi täiesti poogen: naersid ja lasksid meid peidetud varustusega sisse (läbi otsima nad ju kedagi ei pidanud, aga nähtava pudeliga nad loomulikult ei saanud sisse lubada).

Rahvast oli murdu. "Kust te kõik kokku olete tulnud, Raplas ei ole nii palju inimesi!" kommenteeris Matvere. Ega vist tõesti ei ole: laululava pingid olid viimseni täis ning rahvas täitis ka kõik rohunõlvad pingiridade taga.

Kontsert oli aga muidugi seda väärt. Ammu teada-tuntud laulud - mõned neist, näiteks "Kõrtsilaua taga..." isegi nii tuntud, et ma ei osanudki neid enam Tättega siduda - olid tervikuks kujundatud vahetekstidega Tätte ja Matvere elust. No nii lahedad tekstid, et ma aina naersin. Kuidas nad tudengipõlves Tätte Vilsandi koju raudahju viisid (läbi mere!), miks ja kuidas koerakuudis on magatud ning naabrimemme pool õunaraksus käidud...

Tagasitee märkimisväärseim elamus oli muidugi lõputu autokolonn Tallinna suunal. Et see liiga kiiresti ei kulgeks, on Viljandi maanteel Stopp-märgiga raudteeületuskoht. Kujutate ette, kui kaua võtab aega, kui sajad autod Stopp-märgi ees peatuvad?

Ma olin viimase nelja päeva sündmustest ja askeldustest nii väsinud, et jäin täiesti ebaviisakalt autos magama.

 

 

Pika nädalavahetuse algus

Eelmine nädal kontoris jäi lühikeseks, sest juba kolmapäeval sõitsin Tallinnast ära. Kõigepealt koos Ode ja Jüriga maale (Kati oli juba paar päeva varem bussiga läinud, tal oli linnas igav). Neljapäeval sealt Viinistusse esinema.

Seminar oli tore - ilm ka ilus -, aga tuleb tunnistada, et viimasest interaktiivsest osast hiilisin alatult minema. No mitte ei viitsi päeva lõpus ja pooltuttavate inimestega mingil üldisel ja isiklikult mitte eriti korda mineval teemal grupitööd teha ja midagi arvama hakata...

Reede varahommikul sõitsin Tartusse, et Mammule matusel autojuhiks olla. Ma ei olnud kunagi enne käinud õigeusu traditsioonide järgi peetud matusetseremoonial ja seepärast jälgisin talitust huviga. Aga tseremoonia ise oli pettumus: papp (isa Aleksander Tartu Jüri kogudusest) pomises midagi omaette, vehkis viirukiga ja palvuse lõpus kukkus omakseid noomima, et juba inimese haigevoodisse jäämisel tuleks ikka preester kutsuda, et surija pihtida ja pattude andeksandmise saaks. Lisaks faktivead kadunukese kohta peetud kõnes - kaugele inimesele ilmselgelt ebaoluline, aga lähedastele ülimalt kõrva kraapiv on eksitus õdede-vendade arvus jm. Õnneks nime ütles ta ikka õieti - aga igaks juhuks mainis seda ka ainult ühe korra, muidu rääkis abstraktselt "lahkunust" või "surnust". Mulle üldse ei meeldinud.

Pärast kuulsin, et kõik kirusid seda pappi - ka sellepärast, et haua juures oli ta pool talitust hoopis ära jätnud (mina muidugi ei saanud aru, küll aga teised teadjamad). Ilmselt siis teise papi tehtuna oleks kogu tseremoonia hoopis teisem ja mulje parem.

Mammu igatahes ütles kõige selle peale, et kui tema kord sureb, siis temale mitte mingil juhul seda pappi kutsuda. Et kui võimalik, siis Jaan J. Leppik tehku talitus (ilmalik, aga usulise tseremoonia sugemetega). Ja et matta võib teda ükskõik kuhu, kus me ainult aegajalt ikka haual käiksime. Ja on ükskõik, kas tuhastamine või tavaline matus. Panen selle siia kirja, sest ma siiski usun, et internet ei kuku kokku ning siit on mul kindlam koht seda tahteavaldust leida kui oma kunagisest tähtsate asjade kaustikust.

 

Tädi Olli on surnud

Täna varahommikul suri Tartu neuroloogiakliinikus Mammu õde Olga. Õde, kes Mammu sõnade järgi oli neist kogu aeg kõige tragim olnud ja kelle surm teistele õdedele seepärast paras shokk oli. Mammu on praegu Tartus õde Anne pool ja koos lohutavad nad siis õde Veerat, kes viimased aastad Olliga korterit jagas.

Eks ta oli tragi küll. Ise üle 80, pidas ta praktiliselt surmani oma Annelinna kodumaja kojamehe ametit. Tänavapühkimine, sügisel lehtede koristamine ja talvel lumerookimine - kõigega tuli ta toime. Ainus, mis raskusi valmistas, oli lipupäevadel lipu heiskamine: ta oli väga väikest kasvu, vanana vajus veel kokku ka ning lihtsalt ei ulatunud...

Tuli välja, et oma surma puhuks ei olnud ta mingeid juhiseid jaganud ning nii ei teadnud keegi, kuidas matust korraldada. Kiriklik või ilmalik, tuhastamine või laibamatus, Värska või Tartu surnuaed... kõik oli lahti. Valiti lõpuks siis kiriklik matus õigeusu kommete kohaselt, krematooriumi-ajastu eelselt puusärgi ja haudalaskmisega, aga Tartus. Matus on reedel ja mina lähen sinna ühe autojuhi kohustes ka. Peame nüüd lastega plaani, kuidas klapitada minu Viinistu konverentsi, Tartu matust ja sõitu firma suvepäevadele Alajõel. Lapsed matusele tulla ei taha, see on neil kindel otsus - Olli polnud meile hingeliselt väga lähedane ja alates sellest, kui me Tallinna kolisime, me eriti ei suhelnud.

Loodan, et minu surmani on veel väga palju aega, aga mina olen kogu aeg teadnud, mismoodi minuga peaks pärast surma talitatama. See on kirjas ka ühes minu tähtsate asjade kaustikus, aga märgin nüüd siis ka siia üles.

1. Ma palun, et mind pärast surma tuhastataks. Või kasutataks mõnd muud laiba olematuks muutmise tehnoloogiat, mis sel ajal olemas.

2. Urn minu tuhaga palun matta Loksa kabeliaeda. Ükskõik millisele suguvõsade hauaplatsidest, kuid kui mu ema või isa on surnud enne mind, siis nende juurde.

3. Hauale palun ma risti asemel hauakivi. Või kui kuidagi ei sobi ilma ristita, siis võiks see olla näiteks rõngasrist vms, sest ma pole ju kristlane.

4. Kuna ma tõenäoliselt ei kuulu ka surres ühtegi usku ega kontsessiooni, siis lahkumistalitus olgu ilmalik.

Lisaremark viimase punkti juurde: ja palun, püüdke siis leida mõni tõsimeelsem "õhtujuht" - enamik ilmalikke kombetalitajaid on paraku lihtsalt imalad oma kunstlikult väristatud hääle ja võltspaatosega. Kardan, et ma hakkan oma tuhaurnis selle üle kohatult naerma.

 

Ülepolitiseeritud kepikõnd

Kuna Nõva XDreamile jäi närvipõletiku tõttu minemata, osalesin alternatiivsel väiksema koormusega spordiüritusel: Tallinna kepikõnnil Nõmmel. Olin seal Mammu saatjana, aga tõepoolest nautisin iga viimast kui hetke.

Kepikõnni ümber algasid jamad juba mitu nädalat tagasi, kui kohaliku omavalitsuse poliitikud äkki avastasid, et Tallinna kepikõnni reklaamplakatil marsivad esireas Edgar Savisaar ja Kaia Jäppinen. Poliitiline agitatsioon! Propaganda rahva raha eest! Ürituse ära kasutamine ühe erakonna huvides!

Eks ta kõike seda kindlasti oli, aga olukorda ei teinud põrmugi paremaks see, et plakatilt Jäppinen ja Savisaar välja lõigata lubati ( http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=297891 ). Pigem pani see vähemalt mind kiiva huviga neid varem üsna tähelepanuta jäänud plakateid vahtima: kas on siis juba välja lõigatud või ei?

Üritusel oli aga Reformierakond otsustanud anda plakatile roninud Keskerakonnale vastulöögi. Empire strikes back: terve stardiplats kirendas reformikate sini-kollastes oravapildiga särkides inimestest. Sekka ikka ka mõned kesknoored oma rohelises ninasarvikuga särgis, aga tuleb tunnistada, et nemad kadusid pildis haledalt ära.

Oo jee - ja kunagi pole ma osalenud ühelgi spordiüritusel, kus on stardis tervelt kaks ministrit! Antud juhul siis majandusminister ehk kurikuulus kepikõndija Savisaar ning välisminister Paet. (Siinkohal minu lugupidamine viimasele, kes oli üritusele tulnud täiesti neutraalses, täiesti poliitikavälises särgis!) Linnaosade vanemaid ja muid pisemaid poliitikuid ei jõua muidugi üles lugedagi.

Mammu kurjustas üritusele eelnenud kõnede peale, mis starti pea 20 minutit edasi nihutasid, aga minul oli liiga lõbus, et seda isegi pahaks panna. Asjale pani väärika punkti see, et kui sporditreener pidi hakkama kepikõndijaid instrueerima ja soojendusvõimlemist tegema, lülitati või lülitus mikrofon välja ning loomulikult ei jõudnud tagapool seisjateni siis mitte ühtegi heli. Ehk nagu meie kõrval seisnud sportlik vanahärra kommenteeris: "Asjalik osa läheb täitsa kaduma."

Muus osas oli üritus aga igati 5+. Hästi tähistatud huvitav 4-kilomeetrine rada, isegi ühe joogipunktiga teise kilomeetri peal. Ja finishis jagati küll jogurtit, küll pudingit, küll vett, küll mahla. Oli ka vererõhu mõõtmine, üldine tervisekontroll ja üldse tore õhkkond.

Ja kui me koju sõitsime, nägin ma ikka veel üleval oleval välireklaami plakatil, et Savisaare, Jäppineni ja veel kellegi näod olid seal musta ribaga üle kleebitud. Sellisel moel, nagu tavaliselt kriminaalkroonikas inimesi tundmatuks tehakse. Ja nüüd on mul suur huvi teada saada, kes on see üleplaasterdatud kolmas.

 

Kassinäitusel

Vastu tulles laiade rahvahulkade (Ode) soovile, käisime Kristiine Spordihallis toimunud rahvusvahelisel tõukasside võistlusel. (Pilt ei ole küll seal tehtud, vaid tegu on "tüüpilise kassinäituse fotoga" Lemmik-portaalist).

Natuke kahju on alati neist ilusatest kiisudest, kes keset melu ja möödavoorivaid inimesi oma kitsukestes puurides või omaniku käte peal kohtunikele demonstreeritavatena stoilist kassirahu püüavad säilitada. Kogenud näitusekassidel pole sellega muidugi probleemi, kuid oma esimestel näitustel olijad või muidu pelglikumad või nõrgema närvikavaga "eksponaadid" on ikka päris hirmunud.

Aga ilusad on nad küll! Varem meeldisid mulle tõukassidest üle kõige pärsia kassid ja scottish fold, kuid sellel näitusel avastasin uued lemmikud: norra metskass ja maine coon. Viimased on vist ka ühed suuremad kodukassid, meie Meowist vähemalt kolm korda suuremad, aga muidu täiesti minu maitse järgi kaslased: pika karvaga ja huvitava näoga (vaata pilti)

Aga et meie Kasutu Meow ennast oma solvatuna ei tunneks, olgu öeldud, et loomulikult on meie arvates just tema maailma kõige ilusam kass ning selle kinnituseks olgu siia kallite tõukasside kõrvale pandud ka üks pilt temast - kassiarmastuse juhuslikust viljast, armsa ebasümmeetrilise ninalaigu ja erinevas kõrguses valgete sokkidega kiisukesest .